Enesetapunäod ja trellid

Selles postituses keskendun ma sellele, mis mulle esimese asjana Tbilisi igapäevaelus silma jäi, aga millega ma väga ruttu ära harjusin ning praegu enam elu ilma selleta ettegi ei kujuta. Grusiinide vaieldamatuks lemmikuks on eelmise sajandi rokkbändid, nagu The Beatles, Led Zeppelin, Smokie, Scorpions.  Neid mängitakse kõikjal, nii metroos, kui McDonald'sis. Tbilisis on isegi olemas baar nimega The Beatles. Olen mitu korda püüdnud grusiinidega jutule saada, et kas teate, et tegelikult on maailmasse pärast neid veel mõni hea ja parem bänd, siis vastuseks tuleb "ara ara ara, ani lutšie". Ja nii me olemegi siin, päevast päeva mängivad Biitlid, vahele sekka mõni Scorpionsi ballaad. Kuna me Mattiasega oleme kõvad laulumehed, siis vahel Eesti sõjalaulude vahele me laulame ka Biitleid, siis inimesed tänaval viskavad näppu ning pilgutavad silma ja me oleme tehtud poisid.

Kõik grusiinid kannavad väga konservatiivseid riideid. Selle sügise moehitiks oli meestel teksad + tagi ja naistel hall või must mantel koos tumedate sukkade ja halli või musta seelikuga. Kusjuures poes müüakse normaalseid riideid ka, aga need on out ja keegi neid ei taha. Teiseks silmatorkavaks asjaks on see, et igal gruusia naisel on koguaeg selline nägu, nagu ta hakkaks kohe enesetappu sooritama. Tõsiselt, kõik näevad välja justkui kogu maailma mured rasuksid nende õlgadel ja hakkavad kohe neist viimast võtma. Kuna meid (ja eriti minu sõpra õllekarva blondi noormest) koguaeg pilgud saadavad, siis võite ette kujutada, kui kõhe teinekord on.

VIP kasiino Vaša-Pšavela tänaval - Trellide stiilinäide - Kirbuturg

Üks asi, millest Gruusias kindlasti puudust ei tunta on kasiinod ja valuutavahetuspunktid. Valuutat vahetatakse ühel tavalisel tänaval keskmiselt 2's kohas. Suuremal tänaval, näiteks Pekini šoppamistänaval on valuutavahetuspunkt iga 10 meetri tagant. Kusjuures kõige rohkem koorivad valuutavahetuse pealt pangad. Seega keegi pangas valuutat ei vaheta. Küll, aga äärelinnades võib kohata väga hea kursiga valuutavahetuspunkte. See peaks olema eraldi turismist otsida parima kursiga valuutavahetuspunkt. Lisaks valuutavahetamisele on grusiinidel suur kirg hasartmängudele. Kasiinosid esineb iga nurga peal, erinevas suuruses ja need on pidevalt rahvast täis. Oleme ka korra paari kasiinosse sisse astunud, nähes aga ruletitaga pool-pisaras grusiine, otsustasime, et stipi duubeldamine jääb seekord ära.

Enamus akendest Tbilisis on kaetud trellidega. Tihtilugu ulatuvad trellid kortermajadel kuni kolmanda korruseni. Ainult vähestel uutel ja vingematel plastikakendega majadel puuduvad trellid. Ka meie kodu akendel on trellid. Ühe me saagisime pooleks, sest uks läks katki ja me ei saanud koju. Nüüd on Mattiase toas turvarisk, aga seni pole veel probleeme tekkinud. Kui naabrid suure suuga pole, siis tõenäoliselt ei teki ka. Alguses ma arvasin, et trellide olemasolu põhjuseks on see, et soovimatud külalised aknast sisse ei roniks, sest Gruusias on ju külaline püha ja kui mingi kaak aknast tuleb, siis peab temaga kohe jooma hakkama ja talle süüa pakkuma. Nagu mardisant. Kuid tegelikult olen kuulnud kahest põhjusest. Esimene toob põhjuseks 1991-1993 aastal väldanud Gruusia kodusõja. Sellel ajal olnud sagedased plahvatused ja kõrge kuritegevus sundis inimesi midagi selle nimel ette võtma. Teiseks põhjuseks enne vinget politseireformi (kus vallandati väga suur osa politseinikest) olnud kõrge kuritegevus. Enam kuritegevus nii kõrge pole ja nüüd võivad kortermaja elanikud piirduda ainult esimesele korrusele trellide panemisega. Lihtsalt nii...igaks juhuks.

Quo vadis, nahktagis mees?

Inimese kodu on inimese nägu. Samamoodi on ka riik selle rahva nägu. Eestlased näiteks armastavad puhtust, lihtsust ja korda, mistõttu võib meie koduriigi linnade tänavaid iseloomustada sarnaste sõnadega. Reedesest saatkonnas käigust jäi mulle kõrvu üks mõte, et "kui eestlased ja grusiinid vahetaksid asukohad ära, siis ka see riik lihtsalt läigiks. Asja teine külg oleks see, mis siis Eestist alles jääks...". Mõningad nähtuseid Gruusias on tagasihoidlikule eestlasele natuke raske mõista. Miks on majad ehitatud nii nagu nad on või miks jooksevad elektriliinid nii nagu nad jooksevad? Grusiin sellistest asjadest suurt ei hooli. Lihtsus ja selgus pole kohaliku rahva jaoks voorus. Asjad on nii, sest nad on ja kui nad ei oleks nii nagu nad on, siis nad ei oleks need asjad. Tegelikult on kõikide asjade taga teatud süsteem, mis on aga teps keerulisem kui loogiline oleks ja see ongi kohaliku rahva omadus ja kohaliku riigi nägu. Ükspäev jalutasime Mathisega koju ja tee peal nägime üht kukalt sügavat elektrikku, kes oli just ühe maja seinal asuva elektrikapi avanud. Selle sisuks oli lihtsalt üks suur pundar juhtmeid. Meeter korda meeter pundar. Pärast seda hakkasime jälgima ka teisi elektriliine ja puntraid ja mõtlesime, et kes need puntrad üldse tegi? Ainuke loogiline järeldus oli, et kusagil polütehnikumis koolitatakse välja elektrikute kõrval ka puntrasseppasid, sest keegi peab ju puntraid ka valmistama. Miks neid muidu niivõrd palju on?

Kui Gruusias miski asi katki läheb, siis parandamise eesmärk ei ole see, et asi hiljem samasugune oleks, vaid et funktsioon jääks enam-vähem samaks. Mõlkis autosid lihstalt pahteldatakse ja teibitakse, katkiste klaaside parandamisel ei ole jupp kilet ajutine, vaid alaline lahendus. Autol sõidetakse küljepeegel küljest. Selge pilt. Vaja on jupp MacGyveri teipi ja kaht vaba minutit. Tavaliselt tähendab aga Gruusia remont seda, et lõhutakse remondi käigus rohkem ära kui korda tehakse.

Kohalikku kultuuri võib märgata ka inimeste silmades, nende hoiakus ja olekus. Naised on enamasti kurvasilmsed, nukrad ja tühja pilguga tühjusesse vahtivad. Machoriigi mehed on näevad tihtilugu üsna lurjused välja. Patriarhaalsust on rohkem kui Kihnu saarel. Mõttemaailmas on gruusia rahvas veel valgustusest puutumata ja soorollid on pole juba mitu-mitu sajandit suurt arenenud. Läänemaailmas (loe: enamasti protestantlikus Läänes) saab poisist mees siis, kui ta suudab enda eest ise hoolitseda, enda eest ise vastutada, oma elamist teenida. Siin saab poisist mees siis, kui ta on korra natuke aega viibinud maailma vanima ameti esindajaga. Tüdrukust saab naine siis, kui ta altari ette viiakse. 25 eluaastat on sellise asja jaoks juba liiga palju. 22 ongi üsna viimane taks. Pärast abiellumist saadakse ka lapsed. Tütar saadetakse paari sõimusõna saatel ema juurde kööki ja poeg viiakse külameeste juurde suprale, kus kõvasti süüakse, juuakse, tantsu lüüakse ja naiste armastuse ja Jumala auks toostiks viinaklaase tõstetakse. Naised oma perenime enamasti abielludes ei muuda ja ka sõrmuseid ei kanta. Elatakse mehe ema juures, kes on tegelik perepea, sest kogu vaev ja trall käib tema kulul. Naise võib ka kusagile müüjaks kupatada, mis on eriti mugav siis, kui ema näiteks poekest omab. Lääne mõistes paljud Gruusia mehed ei olegi päris mehed, vaid poisikesed, kes on lihtsalt pikemad, paksemad, karvasemad ja nahktagiga. Abielu ei tähenda mehe jaoks seda, et maailma vanim ameti esindaja juures käimine tuleks ära lõpetada. Kui ema finantseerib, siis miks mitte? Teiseks võimaluseks oleks leida mõni lahutatud naine, kuid neid väga palju ei liigu, sest lahutamine on siin kõvasti vähem populaarsem kui meil. Enne abielu peab naine olema puhas, mees kogenud. Seetõttu ei ole ka prostituudid eriline tabuteema. Ametlikult on see illegaalne, kuid niipalju nagu olen siin pikemalt elanud inimeste käest kuulnud, ei taha ka politseinikud eriti prostituute kinni nabida, sest neil on endal ka vahetevahel teenust vaja.

Narda ja kaartide mängimine kuulub ka machomehe igapäeva toimetuste hulka (pildi tegi Egle S.) 

Mõnikord juhtub, et naine on see, kes raha koju toob, kuid see tema sotsiaalset staatust ei kergita. Kui mees tahab õlut, siis ta vilistab ja naine jookseb. Leedu tsikid võtavad ülikoolis ainet mille nimeks on "Gender and Work". Õppejõuks on neil päris karmi olemisega feminist ja ma ilmselt täitsa mõistan, miks ta selline on.

Grusiinid armastavad näidata oma jõukust ja seda isegi siis, kui tegelikku jõukust ei olegi. Supra möödub enamasti nii, et grusiin seletab ja väljamaalased saavad lihtsalt nõusolevalt mõmiseda või öelda sõnu nagu "da". See on minu jaoks tegelikult üsna mugav, sest venekeelsest jutust saan ma umbes poolest aru ja teesklemine, et ma kõigest aru saan, pole väga raske. Keskendumine läheb rohkem ohtrate lihavaagnate tühjendamisele, nõusolev mõmisemine on vahepalaks. Tunnen ennast nagu Sotsiaalse Sidususe Minister Euroopas. Tihtilugu räägivad grusiinid rahvaste sõprusest ja sellest, kui paljude Ida-Euroopa naistega nad maganud on või kui palju veini ja viina nad suudavad ühe õhtu jooksul ära juua. Tõeline machovärk.

Bernard'i õlle reklaam ühes kohvikus Tbilisis, iseloomustab suurepäraselt Gruusia ühiskonna korraldust.

Loomulikult on siin ka korralikke, haritud ja läänelikke inimesi, kuid miskipärast oleme tänaval kokku puutunud just eelnevalt kirjeldatud liigikaaslastega. Tbilisis on ilmselt asi natuke vähem arhailine, maapiirkondades rohkem (nagu ka Bolnisis, kus kohalikud nahktagimehed tahavad meie kohalikule ameeriklasest sõbrale Shawnile/Siimule tasulist üheööliblikat pähe määrida. Supra käigus ja grusiinide kulul).

Tegelikult on grusiinid väga ausad inimesed, nagu juba Mathis mainis. Raha antakse alati õigesti tagasi ja leitud asjad tahetakse ikka omanikule tagastada. Turul ei tulda araabialikult asju pähe määrima, vaid oodatakse rahulikult, kuni klient valib ja siis ära ostab. Heasoovlikkus, mõningane ükskõiksus ja traditsioonid on siin üsna au sees. Ja nahktagid! Madis käis eelmisel nädalal Aserbaidžaanis ja ütles, et sealsed väljamaalased hoivad ikka kõvasti rohkem kokku kui siin ja kohalikega eriti tegemist ei taheta teha. Tbilisis käiakse vahepeal närve puhkamas, sest see on nende jaoks Lääs võrreldes Bakuuga. Mine sa tea, miks see nii on, eks järgmisel aastal üritame oma silmaga objekti üle vaadata, ehk siis oskab paremini seletada.

Meil on hea meel olla Eestist. Ülikoolis saame rohkem stippi kui leedukad (ärapanemine tehtud) ja meil on ikka megavinge saatkond ja saatkonnarahvas. Tegelikult on vist üldse mõnus olla väikesest riigist. Ameeriklased on meie peale väga kadedad, sest nemad ei saaks ealeski oma saatkonnas pidudel ja vastuvõttudel käia. Ilmselt ei juhtuks ka seda, et saatkonnarahvas neile VIP-pääsmed jalgpallimängule annaksid ja siis koos kohalikku liigamängu vaatama läheksid. Need kaks viimast asja meiega viimasel ajal juhtunud ongi. Terve reedene päev olid neelud suurest unistusest õhtusest kiluvõilevast valla ja õhtune hubane jõulupidu saatkonnas möödus ka väga hästi. Täna oli jalgpallimatš ja seekord saime tõsiselt mõnusa olemise osaliseks. Tavapäraste Dinamo ultrate asemel olid meie kaaslasteks eestlased ja mitte nahktagisid vaid mantleid kandvad Gruusia bossid. Tavapäraste sihvkakoortega kaetud istmete asemel saime oma tagumendi toetada pehmele nahast toolidele ja mõnglite asemel sõime häid ja paremaid suupisteid. Asja teeb veel kaunimaks supersoe (18 kraadi) ilm ja pilvitu taevas. Sellist detsembrit pole mul varem olnud. Mõnus!

Fännidele teadmiseks, et juba nädala pärast põrutame mõneks ajaks oma aastaselt Gruusia-puhkuselt Eestisse puhkama, et siis hiljem tagasi Gruusiasse puhkama tulla. Verivorstiisu on lihtsalt liiga suur.

Kultuurilised märkused

Me võime kiruda palju tahame, aga tegelikult on grusiinid hoolimata kõigest väga ausad inimesed. Näiteks juhtus eelmine nädal meie sõbral ameeriklasel, nimega Siim, selline lugu, et olime Samgori turule minemas ning sealsest valikust selle nädala lõpus toimuvale Eesti Vabariigi Suursaatkonna jõulupeole vajaliku kingitust ostmas. Kuna meie tudengid oleme vaesed inimesed, siis poed on meie jaoks kallid ja turupealt olemegi viimasel ajal kogu oma elamiseks vajaliku ostnud. Samgori turg on nagu renoveeritud Jõhvi Lennujaam. Näeb hea välja, aga ükski lennuk seal ei lenda. Siiski soovitan, ainuke koht Tbilisis, kust vist kõiki toiduaineid saab odavamalt kui Eestis. Igal juhul aususe juurde tagasi tulles leidsime seal turul ühe avause. Sealt sisse pugedes haaras meie silma Möku taoline koht. Küll, aga eristas seda Mökust see, et õlu maksis 1,2 lari (7,5EEK/0,51€) ja tüki kondist sinki sai kõrvale kahe lari eest (13EEK/0,86€). Tegelikult eristas teda Mökust ka see, et kliendid olid eranditult 40+ Gruusia mehed ja sarnaseks tegi teda ainult see, et laudadel puudusid toolid ja oma rüübet tuli nautida lihtsa inimese kombel - püsti seistes. Tudengitele sobis. Ühesõnaga suutis meie Siim kuidagi oma mobla sinna urkasse unustada, seda ise mitte tähele pannes. Märkas ta seda alles 10km eemal meie kodu lähedal Sameditsino Instituta metroopeatuses. Noh, egas midagi võtsime minu telefoni ja helistasime Siimu omale. Võttis vastu sõbralik grusiin, kes kinnitas telefoni ununemist ja kutsus Siimu sinna baari tagasi. Siim tagasi metroosse, 50 minuti pärast helistab mulle väriseva häälega siin, kelle grusiinid suures heatahtlikkusest täis jootsid. Ma kordan, grusiinid on ausad inimesed ja nende jaoks on külaline tõeline õnnistus.

Politsei Tbilisis (allikas: Tbilisi Municipal Portal)

Sellel samal päeval ja ka mõnel varasemal juhtus selline kummaline intsident, et ma jäin ülekäigurajal peaaegu politseiautole alla. Jah, täpselt nii oligi, mina vaatasin, et tuleb ment, noh ment on hea, ment ei tapa...aga võta näpust, suure kiirusega lähenedes lükkas signaali põhja ja seekord allusin mina. Hea, et trahvi ei saanud! Mingi mäesuusatamise kaudu adrenaliini otsimine on pussukatele võrreldes Gruusia liikluses jalakäija olemisega.

Olen juba varem maininud, et üheks hämmastavaks nähtuseks Gruusias on postiteenus (või noh, siis selle puudumine). Nüüdseks on mul täielik empiiriline kogemus olemas ja võin kinnitada, et soovitan teil järgmise kirjana posti panna 3 ühesugust kirja. Kindluse mõttes, sest ca 33% saadetud kirjadest jõuab kohale. Kuigi sellised asjad nagu arved jms jõuavad alati kohale. Lisaks puudub meil postkast ja meile näiteks kirjad pannakse uksevahele, seega kui sa välisukse avad ja mingi kahtlaselt korralik paber maas on, siis on see tõenäoliselt kiri (või arve). Üheks huvitavaks asjaoluks on ka see, et grusiinid ei telli ajalehti ega ajakirju. Põhjus on lihtne, mis sa ikka pead maksma selle eest, mida sa võid samal õhtul sõprade käest kuulda ja teisalt on kõik kohad täis juba eelnevalt nimetatud kioskeid, mis teistehulgas müüvad ka suurel hulgal erinevat tüüpi ja mõõtu ajalehti.

Lõpetuseks räägin ühe loo kummalisest asjaolust, mida minu silmad täna hommikul pidid nägema. Täna sain võimsa vaatepildi osaliseks, kui voodist ennast püsti ajades nägin Mattiast oma ukse ees väga imelikku füüsilist pingutust tegemas. Nimelt seisis ta oma toa ukse ees. Käes oli tal kühvlitaoline ese ning sellega ta tegi tuult oma toa ukse poole.

Vastus küsimusele: "Mis teed?" Ütles Mattias: "Ma tahan interneti enda tuppa saada". Hiljem tõi ta köögist kilekoti ja asus ruuteri juurde askeldama. Vot need on traadita interneti võlud!

Põmaki-põmaki, nätaki!

Neljapäeval õnnestus meil ära teha esimene vaheeksam aines Transformation in the South Caucasus. Seega saavutasime tolleks päevaks oma teadmiste tipphetke kohalikest riikidest. Lõpueksamit me tegema ei peagi, vaid üks uurimustöö vaja koostada. Kolme Lõuna-Kaukaasia riigi ajalugu, poliitiline olukord ja sellega kaasnev tihtilugu tuliseks kiskunud võimuvõitlus on parajad pudru ja kapsad, mistõttu kõikide nüansside meeldejätmine kõige kergem ei olegi. Ajaloolist puhvertsooni Vene ja Osmanite impeeriumi vahel ei saa tänasel päeval tegelikult isegi mitte regiooniks nimetada, kuna sel puuduvad vajalikud regiooni tunnused. Seetõttu olen ma hakanud vältima sõnade "Lõuna-Kaukaasia/Transkaukaasia piirkond" kasutamist. Kohasem oleks isegi Giorgio Armani ja Aserbaidžaan.

Pärast eksamit oli meie juures väikene kräu, kuhu olid kutsutud leedukad, mõned grusiinid, läbi hüppas rootslanna ja kohal olid ka meie suured sõbrad Šotimaalt ja USA-st. Laupäeval käisime Paitšadze staadionil siin üsna populaarset spordiala ragbit vaatamas. Gruusia ragbikoondis kohtus USA-ga. Mängust me mitte midagi aru ei saanud ja meie jaoks ilmselt kõige olulisem hetk oli Gruusia hümni laulmine, sest laulurahva esindajate jaoks tekitab ühtse massi laulmise kõla teatavat härdumust. Et ka mängu edenedes meie teadmised mängu olemuse kohta ei paranenud, tegime staadionilt juba poolaegade vahetusel sääred ja hiljem kuulsime, et Gruusia võitis väga dramaatilise lõpplahendusega USA koondist. Õhtul tõstsime korp! Vironia 110. aastapäeva kommersi puhul ka korra klaasid, kannud. Vironia 110. aastapäeva polnud unustanud ka need sellid, kes lõhkeainet omavad. Öösel kärtsatasid linnas pommid ja sellest olid pühapäeva hommikuks innustust saanud ka meie linnarajooni noored, kes otsustasid otse meie maja kõrval mingite imeviguritega paugutama hakata.

Viimasel ajal on Gruusia päris mitmel korral ka välismeedia uudisekünnise ületanud. Suurte riikide sekka jõuti orgiaskandaali abiga. Igal õigel Lääneriigil on ju oma seksiskandaal - USA-l legendaarse Monica Lewinsky juhtum, Rootsi kuningal oma nooruspõlve vallatused, Berlusconi jaoks on skandaal lausa iganädalaseks hobiks ja prantslaste korraldasid juba sajandeid tagasi nõndanimetatud Versailles' stiilis pidusid. Isegi meil on oma Kadriorgia. Nüüd on Gruusial Lissaboni orgia. Tegelikult võinuks Gruusia juba varem skandaaliriikide sekka "tõusta", aga Saakašvili varjab oma naistelembust piisavalt hästi.

Andrew kodutänaval toimunud plahvatuste teoreetilisteks põhjuseks võib Vironia aastapäeva kõrval ilmselt pidada ka sedasama sõna otseses mõttes tulist võimuvõitlust või seksiskandaalist tingitud ängi rahva seas. Grusiin võib hulluks minna nii häbist maa alla vajununa kui vihast tagajalgadele tõusnuna. Mgaloblišvili 24 residentsis elavate politoloogiatudengite hinnangul on kõige tõenäolisemaks põhjuseks siiski korp! Vironia 110. aastapäeva puhul mürtsu teha tahtnud sõbralike grusiinide liigne agarus ja ohutustehnika räme rikkumine lõhkepakettide käsitlemisel.

Kui arvestada siinset liikluskorratust (mitte segi ajada terminiga liikluskorraldus) ja viimaste nädalate sündmusi, siis tekib tunne nagu oleks legendaarne arvutimäng GTA justkui reaalsuseks muutunud. Ka autod on siin enamasti pooleldi mõlkis ja plärinat-kolinat on terve linna müraruum täis. Kui Kuubas on vanad ameerika autod ja Albaanias sõidavad kõik Mercedestega, siis Gruusia linnapilti iseloomustavad plärisevad ja krohvitud-pahteldatud mõlkis sõiduvahendid, millel tihtilugu mõni ebavajalik osa puudu (näiteks nagu kere). Sõidutee peremeheks peavad end kõik autoomanikud, hoolimata sellest kas tegu on pooliku Volga roolis end surnuks suitsetava vanamehe või täistoonklaasidega mustas maasturis kihutava nahktagis bojaariga.

Muust elust veel niipalju, et mõningaid oodatud kõrgeid külalisi Eestist kohale ei jõudnudki teatud põhjustel ja Jõesaarnadze kokaraamatule on lisandumas uued leheküljed, sest menüü on miskipärast muutunud mitmekesisemaks. Trükki peaks aga jõudma algne versioon, sest keegi ei viitsi liiga pikka kokaraamatut lugeda.

Olge terved ja ärge lume alla mattuge seal Eestis! Meie käime veel endiselt T-särgi ja plätadega poes ja ilma üle ei kurda. Ainuke jama on see, et päike loojub kiiremini kui Jõesaarnadze koorimata kiirkartulid valmivad ja õhtune pimedus toob endaga kaasa teatava jaheduse.

Kokandustund vaestele ja laiskadele

Kuna Mattias ei näe oma toitumises ja toidu tegemises midagi eripärast, siis otsustasin ma kirjutada raamatu: "Kokkamine koos Mattias Jõesaarnadzega". Tegemist on lühikese 1-2 leheküljelise kokaraamatuga, mida saab välja anda ka brošüürina. Kokaraamat sobib eelkõige vähekindlustatutele ja vähenõudlikele.

Hommikusöök

Praetud muna

Vajaminevad ained:

* 2 muna

* maitseained

* õli

* majonees

Tuleb võtta üks pann, millele tuleks valada õli (õli võiks soovitavalt olla varastatud leedulastelt, sest siis on odavam). Panni soojaks lasta pole vaja, sest see muudab asja ainult tüütumaks. Kohe kui tuli all, tuleks pannile katki lüüa 2 muna. Kui mõni koor juhtub pannile jääma, siis sellest pole hullu. Koore all ongi kõige rohkem vitamiine. Kohe võib lisada ka kättesaadavaid maitseaineid, eriti on teretulnud svaneti sool ja pipar. Kui munad mingi valge kuju hakkavad võtma või on otsustanud hakata eritama kõrbelõhna, siis tähendab, et nad on valmis. Munadele tuleb kindlasti lisada majoneesi, sest see tekitab munadele hea maitse. Serveerida taldrikul, söömiseks piisab ainult kahvlist (siis peab pärast vähem pesema).

Joogiks: kraanivesi

PS. Stipipäeval võib munale lisada ka veidi sinki.

Lõuna ja õhtusöök

Praetud kartul sibulaga

Vajaminevad ained:

* 3-5 Kartulit

* 1 sibul

* õli

* vesi

* maitseained

* majonees

Tegemist on ääretult kiire ja lihtsa moodusega kõhtu täita. Tuleb võtta 3-5 kartulit (vastavalt sellele, kui suur nälg on). Need kartulid tuleb kraani all puhtaks pesta ja soovi korral nuustikuga suurem kiht mulda maha nühkida. Kuid sellega pole mõtet üle pingutada, sest mullas on väga vajalikke mineraale, sest kuidas muidu tulbid ja palmid seal kasvada saavad. See järel tuleks kartulid lõigata viiludeks. Koorida pole vaja, sest koore all ongi need kõikse kõvemad vitamiinid. Pannile võib panna õli, aga võib õli ka vahele jätta, näiteks siis kui mõni leedukas köögis on ja võib märgata, et tema õli kasutatakse. Kui kartul lõigutud, tuleks ära lõikuda ka sibul - sibul on hea ja hoiab tervise korras. Need toiteained tuleks asetada pannile ning lisada paar klaasitäit vett. Siis saab teha 2in1 - keeta ja praadida korraga. Paari minuti möödudes võib lisada maitseained, aga kui need ununevad, siis pole lugu, saab lõpus ka lisada. Valmimisaeg kuni 20 minti. Kui kartul pehmeks hakkab minema, siis tuleks leegi kuumust suurendada, siis saab veidi krõbedamat. Kui ei jaksa ära oodata, siis võib toidu varem tulelt ära võtta. Kui kartul hamba all krõmpsub, siis tähendab see ainult seda, et seal on palju vitamiine. Serveerida taldrikul kahvliga. Lisada majoneesi!

Joogiks: kraanivesi või õlu

Lõuna- või õhtuoode

* apelsin (koori pole vaja süüa)

* õun (pesta pole vaja)

* õlu (pidavat võrduma ju kahe kotletiga)

Mattiase erisoovitused:

* Toiduained võiks soovitatavalt ära osta nädala alguses ja võimalikult suurtes kogustes, sest nädalavahetusel tekivad ettearvamatud kulutused, nagu näiteks kui mõnele šotlasele tuleb selgeks teha, et paar aastat tagasi Eestis joodud kokteilid ei pruugi talle halba teha, kui neid juua väikestes kogustes.

* Proovi süüa teha võimalikult harva, siis jääb aega teisteks asjadeks ja väikene kõhuvalu ei tee mehele midagi.

* Vahel võib arvestada sellega, et korterinaaber teeb rohkem süüa ja pakub sulle ka. Selle olukorra tihedamaks muutmiseks tuleb võimalikult tihti kööki minna, kui seal liikumist kuulda on.

* Üks tähtsamaid koostisosi toitudel on majonees. Seda on soovitatav osta turult ja võimalikult suurtes kogustes, siis ei pea nii pea tagasi uut ostma minema.

* Ei ole vaja eksperimenteerida ja mingit gurmeevärki ajada. Söö kõht täis, siis oled kohustusest prii!

Kui ma aknast välja vaatan, siis...

Igal grusiinil on mingi seos Balti riikidega. Mõnel suurem mõnel väiksem. Kui sa kohtad mõnda grusiini või õigem oleks öelda, kui mõni grusiin kohtab sind, siis tavaliselt nad kohe hakkavad su rahvust pakkuma. Kõik grusiinid tunduvad olevat meeletud antropoloogia huvilised ja kuna tegemist on kõvade hasartmängusõltlastega, siis pakkumine on üks nende meelistegevusi. Üldiselt on esimeseks pakkumiseks Saksamaa või Ukraina. Mattiase puhul on veidi keerulisem, sest selline punapea saab grusiinide arvates tulla ainult padulõunast (deep-south). Mitte keegi pole meile pakkunud, et oleme Venemaalt, eriti pärast seda, kui Mattias endale polkovniku mütsi ostis ja linna peal kõigile kulpi viskab, on selge, et meie puhul on tegemist Ida-Eurooplastega. Kuuldes vastuse, et oleme Eestist, teeb grusiin riigi kõige kõvema geograafi näo pähe ja ütleb, "aaa priibaltijaa daaa...Riiga da?" Saades vastuse, et ei Eesti pealinn on Tallinn ja meie oleme hoopis sellisest põnevast kohast nagu Tartu, tekib poolte grusiinide näos koheselt pettumus. Teised pool hakkavad rääkima kuidas tema vend või tema onu tädimees või tütremees on kunagi teinud midagi Balti riikides. Kes töötas autojuhina, kes käis seal sõjaväes, kes oli suruõhuhaamri ventiilide parandaja või kes tegi lihtsalt rasket maatööd mõne rikka kulaku talus. Ühesõnaga, igal grusiinil on mingi seos Balti riikidega. Sellepärast meid armastataksegi!

Gruusias poes käies puudub siinsetel hindadel igasugune loogika. Kõik kohad on lehmi täis, aga ometigi on piima liitri hind ligi 25.-. No kord me nägime heinamaal, kuidas üks lehm kilekotti vitsutas, millest võib ka järeldada, et see just väga hea piimalehm ei olnud. Lisaks müüakse ka poes kaugelt Itaaliamaalt imporditud hüper-vinge laktoosivaba piim maksab 10 larit ehk 65.-. Eriti kalliks produktiks on poes kartul. Ma isegi olen selle põhjuse ära tabanud nõnda, et igale vabale ja vähegi vilja kandvale põllumaale rajavad grusiinid viinamarjaistanduse. Kõige huvitavam on, aga viinamarjade ja veini vahelise hinna korrelatsioon. Seal on samapalju seost kui lauajalal ja katkisel mersul. Veiniliiter on enamasti palju odavam kui kilogramm viinamarju. Võta näpust, millest neil see vein pressitakse. Enamus kaupu tuleb osta erinevatest poodidest. Ei ole nii, et lähed Selverisse ja ostad ühest poest porgandit, banaani, juustu, liha ja kokakoolat ning seda kõike väga odavalt, vaid siin pead sa sellise tulemuse saamiseks ligi 4 poodi läbi käima. Üks poekett on, kus müüakse kõike koos (varem mainitud Populi), aga seal maksavad Konsumis maksvad 12 kroonised spagetid 65 krooni. Kui te ei usu, siis ma võin pilti ka teha.

Gruusias sellised prügikastis sobravaid asotsiaale on väga vähe. Põhimõtteliselt neid tänavapildis ei märkagi. Ma arvan, et põhjuseks on Gruusias puuduv pakenditaaskäitluse süsteem, seega on pudelikorjamine väga väikese tuluga ettevõtmine. Kuid milleks näha vaeva ja pudeleid korjata, kui saab ka teha enesetapueelse näo ja pihk välja lükata. Raha tuleb, nagu Kenderi raamatus roppe sõnu. Kerjuseid kohtab igal pool. Vaieldamatult popimateks kohtadeks on uriinihaisuga kaetud tunnelid ja metroopeatused. Tihtilugu metroosse sisse astudes tuleb mingi õnnetu näoga gruusia naisterahvas, kes peab pika ja õnnetu kõne oma elu saatusest ning siis kõik annavad talle natuke raha. Kõige hullemad on lapskerjused. Neid kohtab ka kõikjal, välismaalast nähes, võtavad nad rutakad sammud välismaalase poole ja on valmis päris palju tegemaks et väike kopikas kätte saada, näiteks rippuma jäsemete küljes. Üldiselt aitab kerjuste vastu kurja ilme manamine ja üle huulte suunamine sõnakombinatsioon „ARA“, mis tähendab „ei“ gruusia keeles.

Asi, mis Gruusias väga hästi korraldatud on igasuguste maksete tegemine. Kui meil on vanematele inimestele kõige suuremaks piinaks maksete maksmine makseautomaatides, siis siin on see väga lihtsaks tehtud. Sellised ca 1,5 meetri kõrguseid masinaid on kõik kohad täis. Mõni neist räägib mitut keelt. Näiteks elektrimaksmiseks piisab sinna masina juurde minema, valima kohaliku Eesti Energia ikooni, sisestama oma kliendinumbri, mille tulemusena ta näitab sulle palju sa maksma pead ning siis hakkad masinasse sularaha laduma. Samamoodi saab laadida telefoni, maksta politseilt saadud trahve ja isegi teha spordipanuseid.

Nagu ma juba eelnevalt olen Gruusia meditsiini kohta maininud, siis kõige paremaks näiteks on hambaarstid. Hambakliinikuid on kõik kohad täis ja nad pidavat ka väga odavad olema (mis ka ilmselt paljastab nende kvaliteedi). Kuid vaadates grusiine, siis ca 30% gruusia meestest (ja ka naistest) pole oma hammastega väga hoolsalt käitunud. No, tegelikult, mis sa ikka nendega käitud, kui hambaarsti haridus lubab ainult hambaid välja tõmmata. Seega enamus grusiine on suhteliselt tühja sahtliga.

Üheks huvitavaks asjaoluks on kõikjal passiandmete küsimine. Kui tahad osta SIM-kaarit - passiandmed. Kui tahad minna rongiga Batumisse - passiandmed. Hea, et restoranis arve maksmisel passi ei küsita. Grusiinid armastavad bürokraatiat. Saab inimestega suhelda ja hea õnne korral võid nendega sõbrakski saada. Seega kui blanketil on kirjas dokumendinumber, siis peab ka selle augu kindlasti täitma, seda ei või tühjaks jätta või lihtsalt sinna rist lükata.

Grusiinid abielluvad küll varakult, kuid minu arvates on tegemist lihtsalt ühe väga hea ettekäändega korraldada korralik pidu. Sest grusiinid tihtilugu perenimesid ei vaheta. See on pigem Euroopalik komme ja siia pole see jõudnud. Samuti ei kanna ka enamus grusiine sõrmuseid. Seega on väga raske tuvastada, kas mees/naine on abielus või mitte. Küll, aga kaasneb abieluga üks võimas privileeg, mille nimel grusiin on valmis sellesse pühasse liitu astuma - võimalus vallutada oma värske abikaasa keha.

Borjomist

Gruusias oleme me väga popid poisid, näiteks käis meil paar nädalat külas minu väga hea sõbranna Karin ja see nädal juba viibivad siin riigivisiidil üks sakalanus koos kolme Eesti neiuga, kes meid endale toredateks giidideks soovivad ja meie abiga Gruusia võlusid naudivad. Nädalavahetusel peaks siia jõudma veel Eestlasi. Ühesõnaga graafik on tihe, aga see nädal me võime endale ka seda lubada, sest järgmine nädal on grusiinidel järjekordne riigipüha. See kord on tegemist Püha George päevaga. Kuna püha on teisipäeval, samal päeval, millal meil on gruusia keel, siis see tähendab meie jaoks automaatselt pikendatud nädalavahetust, mis on ühtlasi ka suhteliselt vajalik, sest vahepealne õppimine ja muud hädad tõmbas juhtme parajalt kokku.

Karini saabumisel hakkasid mul ilmnema gruusia toidust tingitud tagajärjed ehk kõhuvalu ja soolesisu kiirenenud liikumine. Suurte hädade ja valude ning pika ohkimise tulemusena ajasin ennast siiski jalule ja roomasin Kariniga Borjomisse. Borjomisse saab, kas maršrutka või rongiga, meie läksime maršrutkaga, sest rong läks 7:15AM. Kuid olgugi, et vara läks oli rong sigaodav (2 lari = 13EEK...varsti peab kõike eurodes kirjutama hakkama).

Borjomi iseenesest on selline lagunenud Ida-Euroopa kuurort, mille rahulike elanike silmist on näha vingeid turismiaegu aastaid tagasi. Pärast 2008 aasta augustisõda on piirid kinni ja peamiselt vene turistidest toitunud koht lagunemas. Siin seal võib veel näha kõrguvaid hotelle, mis veel 1970'ndatel oli Nõukogude inimese jaoks väga meelas paik peatumiseks, rääkimata uhkest rongijaamast, kus on siiamaani hinnad, mis tahes Nõukogude Liidu otsa.

Marsruudi tahvel Borjomi rongijaamas, hinnad on larides ja teoreetiliselt kehtivad tänapäevani.

Borjomi rahvaarv on ligi 15000, mis teeb temast suhteliselt suure linna Gruusia mõistes. Asub ta Samstkhe-Javakheti maakonnas ning kõrgust merepinnast on ligi 850m. Linna läbib Mtkvari jõgi, mis oma olekult on suhteliselt kuivavõitu (nagu enamus Gruusia jõed). Borjomis asub kuulus mineraalveepark, kus saab ringi jalutada ja seda vett kraanist suhu kallata, mille eest teie seal riigis hingehinda maksate. Siin on see tasuta, Gruusias on üldse vesi põhimõtteliselt tasuta. Tänavad on täis väikesi purskkaevukesi, kust võib vabalt tasuta vett juua. Ja juuaksegi. Keegi küll pudeliga koguma ei lähe, aga pärast pikka mägist jalutuskäiku kulub väike kosutus marjaks ära.

Puhas Borjomi vesi, maa seest, joo palju jaksad.

Borjomi mineraalveepark koosneb kahest tasandist, teisele tasandile saab kõikuva mitte-nii-kindlatel traatidel liikuva vaguniga sõita. Sõit ise maksab pool kohalikku ja on oma hinda väärt. Vaguniga mäkke sõites avaneb sealt tõeline postkaardivaade kogu mägisele Borjomi piirkonnale. Mäe otsas kõrgub vaateratas, mis kahjuks küll praegusel ajal ei tööta. Tegelikult, kuna me jõudsime novembris, mil turismihooaeg juba lõppenud, siis peab tõdema, et enamus asju sellel ajal ei tööta. Vähemalt vagun töötas ja meid turvaliselt mäe otsa paigutas. Mäe otsas pidi olema ka soojaveevann. Ehk siis vann, kus saab kümmelda 32 kraadises vees, mis tuleb otse maa seest. Võtsime ka rätikud kaasa ning kindla plaani sinna minna, kuid kuulsime kohalike käest, et see on väike muldonnike, paar meetrit korda paar meetrit auk ja hügieeniga ei pidanud ka hiilgama. Lisaks oli ta 4 kilomeetrise jalutuskäigu kaugusel ning seekord otsustasime sinna arusaadavatel põhjustel minemata jätta.

Tudeng rongi ootamas - Borjomi rongijaam oli ilus, aga veidi tühjavõitu.

Borjomist ligi 10 kilomeetri kaugusel asub Borjomi-Kharagauli rahvuspark, kuhu me seekord kahjuks ei jõudnud, kuid, mis on tuntud oma rohkete matkaradade poolest ja Gruusiale väga iseäraliku looduse poolest. Ta katab ligi 7,6% kogu Gruusia pindalast. Ajalooliselt on pargil alati olnud tähtis roll. Näiteks käisid keskajal Gruusia aristokraadid seal jahti pidamas. Samuti oli see hea koht, kust küttepuid võtta, kui talvel pisut külmem hakkas. Kogu reisu illustreeriv pildimaterjal pildialbumis.

Palju vett on merre voolanud...

...alates sellest ajast, mil viimase postituse blogisse tegime. Palume vabandust, kuid ega see elu Gruusias ei pea tingimata olema päevad läbi arvuti taga passimine. Pealegi oli meil Internetiarve maksmata ja sellega saime alles nüüd ühele poole. Elu ilma internetita on ka päris lõbus.

Üle-eelmisel neljapäeval käisime Eesti saatkonnas üliõpilaste vastuvõtul, mis oli enamasti suunatud küll nendele gruusia tudengitele, kes olid varem Eestis õppinud. Küll aga lendasime ka meie sinna laivi, panime veel värvid ka peale ja puha. Üritus oli vägagi meeleolukas, kõhu sai täis süüa, sauna teha, veini rüübata ja vahetevahel isegi väikese laulu maha väänata. Õhtu lõppes, nagu tihtilugu juhtub, leedu naiste lemmikpubis Salves. Reedel tegime väikese tiiru minu lemmikkohas Pur Puris, jaurasime linna peal ja suhtlesime siinsete kohalike välismaalastega.

Korp!korp! Sakala ja Vironia tippkohtumine.

Järgmisel nädalavahetuse võtsin ma enda jaoks. Kirjutasin, joonistasin ja hoidsin raha kokku. Mathis ja toonane kõrge külaline Karin käisid tol nädalavahetusel Borjomis ja eks Bogi ise räägib, kuidas neil seal läks.

Tegelikult hakkab elu vaikselt rutiinsesse rööpasse minema. Heasse rutiinsesse rööpasse, mida kaunistavad ettearvamatused pikendatud nädalavahetustel (neljapäevast esmaspäeva/ teisipäevani).

Kõige paremini oleme hakanud läbi saama kohalike ameeriklastega. Käisime ka Shawnil Bolnisis külas (lugu meie Bolnisis käigust inglise keeles), kus ta tegeleb US Peace Corps'i asjadega ja õpetab inglise keelt (me salamisi kutsume peace corpse'iks). Teine tüüp on kohalik Andrew, kes elab Marjanishvili läheduses Tbilisis, õpetab samuti inglise keelt ja samas omab ka superilusat maja Sighnaghis, kus me sel pühapäeval külas käisime, kaminatule valguses kaarte mängisime ja tervist parandasime. Laupäeval pidime Sakala kommerssi tähistama, mistõttu ei olnud tervis kõige paremas korras. Tegemist on tema isa ehitatud majaga, kus nad hostelit peavad, aga praegusel ajal seal keegi eriti ei käi. Andrew sõnul ei lähe äri väga hästi.

Eelmisel nädalal oli meil Transformation in the South Caucasus aines esimene kontrolltöö, ülehomme gruusia keele esimene kontrolltöö ja järgmisel nädalal Transformationi vaheeksam. Õnneks on järgmisel teisipäeval ka rahvuspüha, mistõttu saab tol päeval rahumeeli õppida. Praeguseks on Gruusia poole teele asunud juba ksv! Lüütsepp oma sõpradega ja ilmselt nädalavahetus kõige rahulikumaks ei kujune.

Gruusia keel

Gamardžoba!

Oleme alustanud oma gruusia keele õpinguid, mis seni väga ladusalt ei lähe. Tähestik on meil selge, kuid sõnade moodustamine käib ikka veerides. Gruusia keel ei ole ühegi teise keelega seotud, mistõttu on kogu grammatiline struktuur hoopis erinev. 7-st käändest 2 väga käänded ei olegi, aga sõnade moodustamisel on nendega ikkagi hulk tegemist. Lisaks tuleb lausete moodustamisel silmad pidada seda, kellele/millele lause suunatud on, sest see omakorda tekitab grammatilisi nihkeid. Lisaks on veel mono-, bi- ja tripersonaalsed vigurid, mida tuleb samuti lause moodustamisel arvestada. Ehk siis tüvisõna algusesse ja lõppu lisandub üks häälik, mis tihtilugu võib kõlada nagu "khhrrhh".

Gruusia tähestikus on 33 tähte, millest mõned konsonandid on väljaspoolt tulijatele peaaegu hääldatavad, kuid millel ei suuda me erilist vahet teha. Kujutate ehk ette võrokeelse lause mitmuse lõppu 'q', mille häälik on inglisekeelset terminit kasutades glottal stop, kuid mis käib pärast konsonanti. Ehk siis on olemas häälikud b, p ja p'; g, k ja k'; c ja c'; č ja č'; d, t ja t'. Nendele lisaks veel kurguhäälikuid oma üks kuni mitu. Gruusia keel tundub olevat suunatud mitte väljapoole, vaid sissepoole otse kurku, mistõttu proovisime seda rääkida mitte välja hingates, vaid sisse hingates. Ei aidanud.

Lausete moodustamine on üks paras loogikaülesanne, kuna meelde tuleb jätta kümneid erinevaid tegureid, mis lause struktuuri mõjutavad. Nagu mingisugune keemiaülesanne. Kahju on sellest, et minu loogikaajusagar on juba aastaid seisnud kasutuseta ja ta on üsna ära närbunud. Tükk aega mõistatades võib hakata kõrvadest tossu välja tulema.

Raskeks teeb õppe asjaolu, et meile seletatakse asju inglisekeelsete lingvistiliste terminitega, millest me teinekord kuulnudki pole. Õnneks üritab noor ja kena õppejõud Natia meile neid asju näidete abil selgeks teha. Ta võib olla kena naeratusega, kuid samas on ta ka väga nõudlik. Kuigi me ise tunneme enda alles veerimistasemel, tänaval kõndides peatume poesiltide ees ja üritame neid kokku hääldada, õpetab ta mele juba keerukaid konstruktsioone, mida peaks järgmiseks korraks une pealt teadma. Samas ega teisiti keelt selgeks ei saa.

Kui algselt oskasime küsida kahte õlut, siis nüüd oskame küsida kahte õlut ja aitäh ja head aega ka öelda. Kui mõned tunnid süveneda, siis võiks isegi väikese small talki maha pidada, kuid ma arvan siiski, et selleks on veel pisut liiga vara.

Vahepeal käis meil külas kõrge külaline Eestist Karin, kes ütles, et kui ta ei teaks, mis toimub, siis ta arvaks, et Madis on mingi veidrik, kes oma toas üksinda kurguhääli teeb. Karin õppis siin aastal 2008 ja sellega seoses tuli tal isegi väike nostalgiatunne.

Õnneks on meil võimalus ühineda selle väikese eesti seltskonna salakeeleühinguga, kus inimesed kirjutavad üksteisele eestikeelseid kirju gruusia tähestikus. Aru ei saa ei grusiinid, ega ka ükski ilma kiiksuta eestlane.

Nakhvamdis!

Gorjatšije Estonskije Parni v Kazbegi

Tuleb välja, et me Gruusias peame siiski õppima ka, sellest on tingitud ka meie blogikirjete väikene paus. Kuid oleme siiski elus ja seekord tahan ma teile rääkida reisust Gruusia mägilinna Stepantsmindasse, mis varasemalt kandis nime Kazbegi.

Reis algas meile juba varem teadatuntud metroopeatusest Didubest, mille kõrval asub maršrutkaparadiis, kust saab sõita igale poole peale Ida-Gruusia. Ainukesed inimesed, kes siinkandis pealetükkivad ongi maršrutkaisandad. Ei kutsuta sind vägisi baari, restorani või kohvikusse, kuid oma autoga Gruusiat avastama küll. Kutsumisele lisanduvad ka tavapärased, et saame siis kunagi hiljem kokku, vahetame numbreid ja lubadus, et meist saavad parimad sõbrad. Kõige pealetükkivamad on taksojuhid, kes pakuvad reisuks oma autot ja kellele me tavaliselt vastuseks kurba nägu teeme ning tühja tudengi rahakotti näitame. Kuna tee metroopeatusest kuni maršrutka bussijaama (sama mis maršrutkaparadiis) on ca 100 meetrit, siis kohtasime me teel ca 3-4 sellist kupeldajat. Säravam neist ajas suu naerule pärast meie päritoluriigi kuulmist ja küsis:"aaa, gorjatšije Estonskije parni, da ?"

Sõit Kazbegisse maksab 10 larit (65.-) ning 160km sõit kestab ligi 3 tundi. Aega niipalju võtab ta sellepärast, et sõit läheb mööda Georgian Military Road'i ja otse üle mägede. Kõrgeim koht kus me viibisime teel oli Jvari läbikäik, mis oli merepinnast 2379 meetrit. Üldiselt kulges kogu tee mööda jõge ning ebakindlal kaljuserval.

Tee Kazbegisse

Pärast pikka ja tagumikku kangestavat sõitu jõudsimegi Gruusia mägilinna Stepantsmindasse. Maršrutkalt maha tulles ning väikese 100 meetrise jalutuskäigu tehes, veendusime, et siin linnas saab suurimaks katsumuseks vältida tänaval olevad loomade (peamiselt lehmade ja eeslite) roojahunnikuid, mille peale Mattias ütles, et "See ongi Gruusia". Üsna ruttu sai meile selgeks, mis vahe on Tbilisil ja Gruusial. Erinevalt Tbilisist oli Stepantsminda väga tagasihoidlik. Puudusid tänavavalgustused ja sitsid-satsid, mis Tbilisile väga omane on. Keegi ei pignutanud igapäevaste toimetustega üle ning miski ei olnud olemas selleks, et sellega silma paista.

Stepantsminda ise on ca 1800 elanikuga linn Kazbek'i mäe nõlval. Linn on merepinnast ca 1750m kõrgusel ja mägine hõre õhk andis täitsa tunda. Kuna me valisime oma reisiks nädala kõige halvema ilma päeva, siis kõrguvaid mäetippe kandsid uduloorid ning kõrvalasuvat 5033 meetri kõrgust Kazbek'i me ei näinudki. Oma ööbimisekohaks valisime Madise ja Lonely Planeti soovitatud koha nimega NAZI.

Vaade NAZI majutuskoha rõdult

Pärast majutuskoha Check-In'i otsustasime, et lähme hingame veits mägist õhubriizi. Pika jalutuskäigu järel meenus, et olime kuulnud, et kohalikud kohvikud on väga odavad. Otsustasimegi fakti kontrollida ja pidime pettuma. Meie arve kujunes üllatavalt suureks...kuid, seda mitte söögi pärast, vaid tellitud õlle pärast. Kuna siia linna kõik see vingem kraam imporditakse, siis see lisab asjale ka oma hinna. Õllehind = õllehinnaga mõnes nooblis Tbilisi vanalinna kohvikus.

Tegelikult kujunes meie kõige meeldivamaks osaks selles mägilinnas õhtune koosviibimine Leedu tütarlastega NAZI majutusasutuses, kus peremees lahkelt meile gruusia rahvuskööki tutvustas ning põnevaid lugusid Gruusia igapäevaelust. Rääkis, kuidas tema poeg jaksab juua 10 liitrit veini õhe õhtuga ja ikka veel jalul seista. Grusiinid veini ei naudi. Kui toosti tehakse, siis tõmmatakse alati pits, pokaal või stakantšik lõpuni. Sellepärast ongi kohalikud lauaveinid väga odavad ning veinid, mille maitse üle ka rõõmu tunda saab on tunduvalt kallimad.

Hobune vaatab Kazbek'i, aga ei näe sest Kazbek'i mäetipp on pilve taga

Õhtu tipnes lausvihma ja tormiga. Tormine mägilinn on suhteliselt võrratu vaade. Nähes kuidas välk aegajalt mäetippe valgustab on äraütlemata romantiline. Kuid see torm tekitas ka omajagu pahandust (ma ei pea siinkohal silmas tavapärast elektri ära minemist). Nimelt algas meie järgmine päev sellega, et tervet linna kattis udu. See lõhkus ka meie plaanid minna vaatama Gruusia kõrgeimat mäetippu (tegemist on emotsionaalse liialdusega, tegelik Gruusia kõrgeim tipp on siiski mägi nimega Shkhara kõrgusega 5193m). Mis sa sellest pilvehunnikust ikka vaatad? Küll, aga saime majutuskohast korraliku hommikusöögi ja suure soovi teinekord kenama ilmaga tagasi tulla. Kell 13:30 startis juba meie maršrutka tsivilisatsiooni suunas ja pärast 3 tunnist mägirallit ning pooletunnist allmaaraudteerallit saigi meie reis lõpu. Nüüd igakord linnas käime tunneme rõõmu öise tänavavalgustuse ja enam-vähem puhaste kõnniteede üle. Pildimaterjal võrratutest vaadetest asub siin.

Tbilisi linna päevadest

Lõpuks ometi on ka siin 20+ kraadine kuumus läbi saanud ja täna keeras vihmale ära. Kuigi ilmateade lubab küll järgmiseks nädalaks taas sooja ilma ja vaadates Gruusia aastast sademete hulka, siis oktoober ja november peaksid olema kuivad kuud. Samas mõeldeldes Gruusia mentaliteedile, siis oktoober-november on see aeg kui vein valmis saab ja milline ksünoptik sellel ajal viitsib välja sademeid mõõtma minna.

Sõitsime Tbilisi kesklinna rooside väljakule, kus pidavat toimuva vinge üritus - veini pressimine. Veini pressimine ikka õiget moodi, kus saad saapad jalga panna, suurde tünni ronida ja seal mõnuga viinamarjadel sõtkuda. Kahjuks, kui meie kohale jõudsime oli see üritus juba läbi, kuid üldisest melust saime sellest olenemata osa. Laat oli natuke erinev meie omadest. Põhiliselt müüdi sašlõkki ja veini. Ei mingeid mõttetuid ja mittepraktilisi vidinaid, millega Eestis iga laat üleküllatud on. Säärased pidustused kestavad veel terve nädala ja ürituste seas on sellised põnevad ettevõtmised, nagu lihafestival, šokolaadifestival, vorstifestival ja loomulikult veinifestival.

Täiuslik päev

Reedene päev on paljude lemmik. Ehkki ülikooli ajal on reedese päeva tähtsus vähenenud, sest nädalavahetus algab juba kolmapäeval, sai nüüd jälle selle päeva üle rõõmu tunda. Eilne päev oli meil mõnusalt etteplaneeritud. Alustasime hilise ärkamisega. Pärast mõningasi igapäevaseid koduseid toimetusi suundusime loomaaia/lõbustuspargi poole. Enne kohale jõudmist pakkisime oma kõhud ühes kohalikus pubis kanasalatit täis. Loomaaed/lõbustuspark oli natuke masendav, selle kohta võiks öelda sõna jäänuk. Sissepääs maksab 50 tetrit.

Loomaaia/lõbustuspargi kõrvale on ehitatud mitmetasandiline suur ja võimas ristmik, kus kohtuvad magistraalid ja kust voorivad läbi sajad autod hirmsasti tossavate sumpadega. Lõbustuspargis pannakse atraktsioonid siis tööle, kui kasvõi üks inimene otsustab seda kasutada. Inimesi on vähe, mitmed kohad on kinnikasvanud ja väikestes putkakuubikutes igavlevad tülpinud nägudega töötajad, kes vaid vahel 1-lariseid pileteid müüa saavad. Vaatasime Mathisega kõik skunkid, kitsed, sebrad, tiigrid ja need tiibadega asjad üle ja suundusime vaaterattale. Vaade vaaterattalt oli muidugi kena, ehkki see võiks parem olla kui lõbustuspark orus ei asuks. Sealt oli võimalik näha ka fassaaditagust, kus vanad LAZ-bussid ja ilmselt vaateratta ehitusest üle jäänud metalltorud roostetasid. Huvitav, kuidas need vanad bussid sinna lõbustuspargi ümbrusesse sattusid? Ilmselt tulid millagi kümmekond aastat tagasi maapiirkonnast hirmsa kolina ja suitsupilve saatel lapsed LAZ-i või PAZ-iga suurlinna imet vaatama, kuid buss otsustas tagasi minnes enam mitte käivituda ja oma elupäevad sealsamas ära lõpetada. Pärast kedagi enam busside saatus ei huvitanud ja mindi mõne muu kaarikuga maale tagasi. Lõbustuspargis rammisime üksteist pisut autodroomi masinatel ja lõpetuseks tegime ühe tiiru ka oksedroomil (kiige moodi asi, mis üles alla käib ja kõhu seest õõnsaks teeb).

Need jupid jäid lõbustuspargi ehitusest üle

Pärast loomaaia/lõbustuspargi tuuri jalutasime ülikooli poole. Kui Mathis ja Mattias kohale jõudsid, oli infotund juba alanud. Enne seda käisime veel ka raudukse taga kolistamas, mille tagant paks tädi meile raha andis. Täna oli ka stipipäev ja saime rohkem rahhi, kui eeldasime (stipendium 200 larit). Infotunnis olid peale leedukate ja meie ka veel mõned grusiinid. Enamasti olid nad ülikooli asjapulgad, kuid nende hulgas olid ka mõned sellised, kes olid vastavalt Vilniuses või Tartus õppimas käinud. Nad kõik pidid rääkima oma kogemusest Baltikumis ja enamasti oli kõik sama jutt: “Tore, kena, hea, elu parim kogemus ja loodan, et teile siin ka meeldib!” Tavaline small-talk-võltsnaeratamise-soovide-tutvustuse-teretamise-tänamise üritus, kus jagati ka pastakaid, võtmehoidjad jms kama. Saime endale ka gruusia keele õpetaja, kelle tundides hakkame teisipäeviti ja neljapäeviti käima.

Õnneks kestis üritus väga lühikest aega ja juba varsti saime sealt tulema. Tegime oma kolmeliikmelise M-klubi poistega linnas mõned õlled ja läksime legendaarset filmi “No Man’s Landi” vaatama. Film oli sama hea ja isegi parem kui viimane kord, mil seda vaadatud sai, ehkki selja taga olid mingid sakslased-rumeenlased, kes krõbistasid mingite kilekottidega, luristasid McDonald’sist ostetud 9-liitrise kõrrejoogiga, kiunusid ebamugavate toolide pärast ja naersid äärmiselt kõva häälega vähegi naljakama koha peale.

Pubi "Nali"

Pärast filmi suundusime Pur Pur'i, kus esines Madise laulev sõbranna oma bluusi-lugudega. Purpur on kolmekorruseline alternatiivkohake, kus igal korrusel toimuvad erineva atmosfääriga erinevad üritused. Alumine korrus oli kõige legendaarsem ja seal ta lauliski. Suitsune ja hämar keldrisaal, laulude ajal olime lummatud, kuulasime sõnagi vahetamata ja rüüpasime mõnusat kuiva punast veini peale. Mathisele ütlesime, et see on täiesti kohutav vein, sest tema oma haava tõttu alkoholi veel juua ei julge ja me ei tahtnud tema piinasid suurendada. Tegemist on igati muheda kohaga, kuhu kavatseme ka järgmisel reedel minna. Kallis ta on, aga no kui hea asi on, siis võib ju maksta kah. Kohtusime seal ka ühe mureliku grusiiniga, kes sõidab laupäeval aastaks minema, aga ta peaks sõjaväkke minema. Tal on juba ühes kohas kinnitatud seljavigastus, aga bürokraatia tõttu peab veel ühes kohas seda uurima (tuttav tunne). Kahjuks ei saa ta nädalavahetusel sinna teise kohta minna terviseküsimustele vastust saama, mistõttu välismaalt tagasi tulles võidakse ta kolmeks aastaks vangitorni panna. Kui laulus kõlas sõna “freedom”, haaras vaene vennike peast kinni.

Pärast võrratut kontsertit meid päris kohe veel Pur Pur'ist välja ei lastud. Tuli välja, et oli juhtunud insitent välismaalaste ja grusiinide vahel. Nimelt oli kellegil tulnud jube hea mõte õhtult lahkuda läänest pärit jopega, millega jope omanik, aga väga päri polnud. Sellest arenes välja kaklust, millesse sekkus ka suurte jõududega politsei. Rahulikult sündmust kohalt ära jalutav süüdlane sai seljatagant rünnaku politseinik-rassivalvurilt, kes tüübi koheselt maha väänas ja teist politseid appi kutsus. Meie peksa ei saanud, kes see käest vigast Mathist ikka puutuda tahab. Tundub, et kohalik kultuur on ka meid omaks võtnud. Esimestel kordadel röövis taksojuht meid Rustavelist koju sõites ligi 10'e lariga, siis nüüd enam üle nelja keegi ei paku.

Kakhetist, Telavist ja Sighnaghist

Väljas on temperatuur 20 kraadi. Ideaalne päev võtta ette reis Gruusia veinipiirkonda Kakhetisse. Kakheti asub Ida-Gruusias (vt kaart). Kakheti puhul on tegemist kõige tuntuma Gruusia veini piirkonnaga, sealt asuvad maailmakuulsad veiniistandused nagu Badagoni, Teliani, Shumi, Napareulis Marani ja loomulikult Kvareli, kus valmistatakse paljude veinisõprade südame vallutanud Kindzmarauli't.

Meie reis algas järjekortsest maršutka paradiisist, mis erinevalt eelmisest sisaldas palju vähem autosid ja nad reisisid ainult Ida-Gruusiasse. Kuna mina olen pärit Eestis ida piirkonnast, siis võis seda reisi võtta ka kui teed koju. Seekord olid meie reisikaaslasteks Eestist külla sõitnud sõbrad. Priit, Tarmo ja Janek. Priitu paljud kindlasti teate, sest tegemist on Tartu kohvikuoligarhiga.

Nagu ma ütlesin, maršutka paradiisist ostsime omale kuue lari eest pileti Kakheti suurimasse linna Telavisse. Telavi on oma suuruselt sarnane Mulgimaa pealinna Viljandiga. Veidi üle 22000 elaniku. Linn ise midagi väga erilist polnud, selline kerge kuurortlinn, millest hingitsess sõbralikku atmosfääri. Telavis oli 2 vinget atraktsiooni, üks nendest oli Batonistsihke Loss, mis on ehitatud 17-18'ndal sajandil ja mis oli koduks kunagise Kartl-Kakheti kuningriigi kuningatele. Lossi siseõue kaunistas Pärsia stiilis palee, kus olevat sündinud ja surnud legendaarne Kartl-Kakheti kunigas Erekle II. Lossi esisel ilutses ka täieshiilguses tema kuju, kus me ka paar turismipilti tegime. Teiseks vaatamisväärsuseks kujunes kohalik turg. Tegemist oli sellise tõelise turuga, mida siin riigis leida võib: parajalt räpane ja ühesõnaga koht, kus müüakse kõike alates puuviljadest kuni lihakäntsakateni välja.

Sõbrad Erekle II kuju juures

Kuna jäime linnas ringi tuiamisega veidi hilja peale, siis kell pool 6 enam sealt linnast välja polnud võimalik saada. Viimased maršutkad meie järgmisesse sihtkohta Sighnagisse lahkusid juba tunnike tagasi. Läksime kohalikku maršutka paradiisi ja alustasime otsinguid, kes meid viitsib ära visata. Pärast paari esimese maršutkaisanda keeldumist saime nõusse ühe kohaliku maršutkajuhi, kes osutus korralikuks veinimeistriks. Kokkuleppehind 70 larit tundus meile mõistlik (kuna meid oli 5 siis me ei saanud taksot võtta ja kahe takso võtmine oleks olnud ca 100 lari). Maršutkaisand sai koheselt meiega suureks sõbraks ja viis meid oma koju, kus ta pakkus toostide saatel jõime tema tehtud veini, sõime tema tehtud juustu ja sõime tema enda soolatud sinki. Reisil tegime veel mitu peatust ja saime ka kohata grusiinide julmust. Nimelt võttis maršutkaisand kaasa kodust üleliigse koera, kelle ta kotti pani (mille järgi koer koheselt nimeks "Kotu" sai) ja maršutka pagaasnikusse viskas ning 40 kilomeetri pärast suvalises linnas lihtsalt ulapeale laskis.

Väike veinilaud maršutkaisanda juures

Pärast paaritunnist sõitu jõudsime sihtkohta Sighnaghisse. Sighnagi on väike linnake kagu Gruusias, elanikke arv on veidi üle kahe tuhande ja tegemist on nii niimetatud fassaadiesise linnaga. Tänavad on vinged, igal pool on munakiviteed, majad on korras. Ilmselt on selle riigi arengusse investeeritud miljoneid larisid Gruusia riigi ja tõenäoliselt kohalike veiniärimeeste poolt. Kohe linna jõudes hüppasime maršutkast maha ja meie poole tormasid mitmed kohalikud ärimehed, kes kiirelt meile kodumajutust pakkuma hakkasid. Mõtlesin, et eiran seekord Lonely Planetit ja vaatan mida soovitatakse. Esimene koht, mida meile pakuti (kusjuures väga suure hinna eest) oli nagu Narva mnt 89 ühikas. Sinna ei läinud ja koukisin Lonely Planeti välja, kust esimesele soovitatavale kodumajutuse pakkujale ka helistasin. Seekord pettuma ei pidanud ja maja kuhu jõudsime oli võrratu. Võrratu juba selle poolest, et peale meie ööbisid lisaks veel kaks eestlast. Pärast kottide mahalaadimist otsustasime minna tutvuma õhtueluga. Kohtasime leedukaid, kellega jõudsime restorani nimega "Solomoni 1805". Ei möödunud palju aega, kui meie lauaga ühines ka restorani omanik, kes meile lahkelt omatehtud veini ja juustu välja tegi.

Pidu kohvikus lõppes kesköösel ja peolõpetajaks oli elekter, mis karmidele ilmastikutingimustele vastu ei pidanud ja meie seast lahkuda otsustas. Egas midagi, pakkisime kompsud kokku ja läksime koju. Koju jõudes ja magama sättides elektrita olnud pimeduses otsustasin ma kinga jalast ära võttes seinale toetuda ja õnnetuseks oli tegemist aknaga, mis minu raskusele vastu ei pidanud ja puruneda otsustas. Tulemuseks väike haav käel, kiirabi maja ees ja kohalikus polikliinikus mõned õmblused. Kohalik polikliinik nägi välja, nagu mõnest vanast nõukogude filmist: kivist põrandad, rohelised seinad, lases värelev hõõglamp. Uksest välja vaaruv tohtrihärra, kes osutuks mind opereerivaks kirurgiks. Mõne mehe jaoks nostalgia... Õnneks ei midagi hullu ja olen nüüdseks juba kiirelt paranemas. Mis elu see on, kui seiklusi pole!

Hommikul nägime Sighnaghi tõelist ilu. Tegemist on mäeahelikus asuva mägilinnakesega, mida ümbritsevad kõrged mäed ning kuna eelmisel ööl oli piisavalt sadanud siis olid nad ka parajalt udused. Meenusid kaadrid Avatari udumägedest. Päeva möödudes võtsime linnakesest maršutka Tbilisisse, kus teised Eestlased jätkasid oma turismireisi Adjaras asuva Batumi suunas, meie Mattiasega Mgaloblishvili tänaval asuva kodu suunas.

Udused mäed hommikuse Sighnaghi kohal

Offtopic - elust Balkanil

Nagu juba meil poistega (Villi, Lillu ja Mõmmi - Mõtsa sel aastal ei tulnud) on tavaks saanud, käisime ka sel aastal väljamaal (02.10.10-11.10.10) elu ja vutti vaatamas. Jalgpallireisid on sellepärast head, et kui tavaline turist või traveller tänaval röökima hakkab, siis vaadataks teda kui debiili, jalkafännidele aga elatakse kaasa.

1. oktoobri õhtul tegime Bogensiga linnas väikese pubituuri, mis lõppes aga kahjumiga. Olles harjunud pubides madalat hinda maksma, ei tulnud selle pealegi, et Iiri pubis võib Guinness maksta mõne mehe kuupalga. Aga see selleks, kõik need muud odavad asjad kaaluvad üles ühe eksimuse rikka mehe pubis.

Öösel sain kohalikust alternatiivpubist Salvest Madise laulva grusiinitarist sõbranna lahke abiga odalat takso peale ja panin Tbilisi kullast ja teemantitest ehitatud lennujaama poole leekima. Hommikul jõudsin kenasti Lätti ja varsti saabusid sinna ka vanad matkasellid Eestist, kellega siis Brüsselisse põrutasime. Lendamist ma üldjoontes ei salli, kõrvad hakkavad lennukis tavaliselt nii kõvasti valutama nagu tahaksid nad õhku lennata. Aga kuna kiirnuudli-tudengite jaoks on odavus peamine argument, siis 1100 krooniga ja ümberistumiste abil võib Horvaatias ära käia küll, pärssides igasuguseid valusid, lennukihigi ja 130 cm pikkuste inimeste jaoks mõeldud istmete ebamugavust.

Brüsselis korraldasime peaagu et skandaali. Tahtsime viisakalt tualetti külastada, aga nägime, et vetsu sissekäigule olid mingid sildid ette tõmmatud. Küll aga voorisid kohalikud seal sisse-välja ja osustasime meiegi eurooplase kombel tualettruumis hädal ära käia. Siis hakkas koristaja röökima, kutsus kohale ühe turvameeskonna obersturmbannführeri ja meid aeti eemale. Hiljem lennuki peale minnes kutsuti meid kõrvale, kohale oli kutsutud 3 politseinikku ja meie üle hakati check-ini kassa juures võõramaakeelset kohut pidama. Karistuseks pidime koristajalt andeks paluma. Seal Lääne-Euroopas on vist ikka korrakaitseorganitel väga igav. Minu meelest võiks nad tualetihädaga põhjamaalaste asemel Brüsseli tänavatel kaklevaid marokolasi tutistada, aga selleks on neil ilmselt liiga suur häbi, süü ja kartus rassismisüüdistuste ees. Kuradi Lääne-Euroopa. Heaoluühiskond prostituutide ja tsensuuriga.

Zadari lennukil oli aga juba mõnusam. Saime stjuuardessidega jutule ja nad lasid tavalise arusaamatu aksendiga krõbiseva turvalisuse-hülgemöla asemel iPhone'ist pardaraadiosse mussi. Rääkisid oma Ryanairi elust ja me kutsusime nad õhtul meiega ühinema Zadari linna pääle. Nad pidid keelduma, sest juba samal õhtul pidid nad kuhugi uude kohta lendama.

Zadari Hertzist saime oma punase 1.2L VW Polo ja panime kesklinna poole ajama. Sellest hetkest armusime kõik sellesse riiki. Tegemist oma oamette tudengilinnaga, kõik kohad on noori inimesi täis. Kohati olid siresäärsed tõmmud tüdrukud vist isegi liiga noored. Meile tundus, et mingisugused 12-aastased istuvad välikohvikus, joovad otse pudelist viina ja tõmbavad suitsu peale. Ilmselt oli see silmapete, ehk oli noorenduskuur mõnele liiga hästi mõjunud. Ühes kõrtsus toimus ka korralik naistekaklus.

Seal oli ka mõistlikke noori kenasid neiusid. Ühtedega saime ka pargis jutule. Nad olid just kohalikku ülikooli õppima asunud ja tegelikult ka ise alles teist päeva Zadaris. Nende jutust selgus, et horvaatidele ei meeldi serblased, mis on mõistetav, aga samas ei salli nad ka sloveene. Bosnialaste vastu pole sealkandis vist ühelgi rahval midagi. See on ilmselt mõistetav, kuna Bosnias elavad nii horvaadid, serblased kui ka kohalik moslemikogukond. Moslemi omad klapivad neile kõigile kõige vähem, aga nad nende vastu mingit viha ei pea. Bosnia on nagu selle piirkonna Läti. Keegi neid ei pelga, sest kellelegi nad kurja teha ei saa ja samas on ka kerge üleolekutunne. Miks peaks keegi mitte sallima kedagi, kellest ta üle on? Õhtu Zadaris möödus vägagi meeleolukalt.

Horvaatia on väga euroopalik riik ja ka hinnad on mõneti sellele vastavad. Kõik on väga kaunis, eriti autoga mööda rannaäärt sõites, kus ühel pool helgib rohekassinine Aadria meri ja teisel pool kerkivad pilvede poole kaljurahnud. Horvaatias oli väga soe, käisime ka ujumas ja oli täitsa lõunamaa tunne. Jalgpall on kohalikus kultuuris väga tähtsal kohal, sest terve Horvaatia Aadria mere äär oli täis kohaliku jalgpalliklubi Hajduk Spliti silte, märke, joonistusi ja sümboolikat. Teadmiseks veel jalgpallikaugetele, et nende peamiseks siseriiklikuks rivaaliks on Horvaatia ida-aladel samasugust toetust omav Dinamo Zagreb.

Korra vist käisime ka Splitis, aga kuna Lillul oli Pelinkovaći joomisest paha, siis ta läks magama ja ka Nuuskmõmmik oli väsinud, nii et me käisime Villiga linna peal mõnda pubi otsimas, kus saaks Juventuse mängu vaadata. Ei leidnud. Vanalinn oli päris kenake. Kuna me seal midagi suurt ei teinud, siis väga ei meenu ka.

Lõunas hakkas aga vihma sadama. Põikasime ka korra Bosniasse, mida võib pidada selliseks Jugoslaaviaks, nagu mõned on harjunud telekast nägema. Käisime Mostaris, kus majad olid poolikud ja mahajäetud, siin-seal on märgata kuuliauke. Tegemist oli horvaatide-bosniakkide linnaga, mis on Hertsegoviina piirkonna üks peamisi keskuseid. Sõja ajal loodi seal üks järjekordne "riik", Horvaatia Herceg-Bosna Vabariik, mis küll erilist eluvõimet ei saavutanud. Üksteise pühakodasid põletasid maha seal kõik õigeusklikud, moslemid ja katoliiklased, enamasti pandi muidugi mošeedele tuli otsa ja seda kusjuures tihtilugu horvaatide, mitte serblaste tikkude ja bensiiniga. Serblased loopisid neile pigem pomme peale, kui linna oli vaja piirata. Mostaris on nüüd kenasti mošeed ja katoliku kirikud olemas, õigeusu oma tegid horvaadid vist maatasa. Ühele majaseinale oli soditud kiri "ANTIWAR".

Bosnia tundus üsna kõle koht ja otsustasime tagasi Horvaatiasse minna. Dubrovnikus saime endale üsnagi hea raha eest ühe maja teise korruse. Kohalikud olid väga sõbralikud, ainult, et peremehe hing oli veel sõjast pisut haavatud. Seinal oli pilt tema mereväes teenivast pojast. Ma ei saanudki täpselt aru, mis temaga oli juhtunud, igatahes mees ütles, et sõda on ka meremeeste jaoks jube. "Horvaadid ja serblased ei saa kunagi sõpradeks" - peremees. Dubrovnikus üritasime linna peal mürglit teha, aga kahjuks oli päev vale, linn tühi ja pealegi ladistas vihma ka meile kaela. Mängisin kasiinos esimest korda ruletti ja tulin sealt 22 krooni võrra rikkama tagasi.

Hommikul näitas meile peremehe isa suuna Montenergo poole ja tegi vssshhht! Kõik oli väga sõbralik, tahtis lihtsalt teed juhatada. Montenegros oli ilm täiesti ära pööranud. Vihma ladistas, mägedest nirgusid tulvaveed, kaljurahnud leidsid puhkepaiga maanteedel ja autod olid sügavatesse lompidesse kinni jäänud. Montenergos kehtib euro, nagu tegelikult ka salamisi Makedoonias, pisut Horvaatias ja päris hästi Albaaniaski. Supermarketis tuleb kõige odavamat õlut ostes sama margi taarapudel letis vastu anda. Meil seda ei olnud ja hakkasin mõtlema, et kuidas alguses seda õlut üldse osta saab. Ju siis varem sai ka ilma pudelita. Montenergo on midagi Horvaatia ja Serbia vahepealset. Riik, kus tundub midagi kahtlast toimuvat.

Montenergos ei soovinud me pikalt viibida ja lootsime juba samal päeval läbi Albaania ja Kosovo Makedooniasse põrutada. Optimistid. Tšernogoorias muutus Albaaniale lähenev tee väga kahtlaseks. Vihma ladistas, mitte ühtegi valgust polnud ümberringi näha. Kottpimeduses sõitsime mööda mägiteed ja vahepeal rallisid meile rekkad vastu. Tol hetkel me ei teadnud veel selle üle õnnelik olla, et meil rataste all asfalt on.

Albaania oli täielik kultuurišõkk. Piiripunkt asus kusagil mägede vahel, kaootiliselt manööverdasid rekkad edasi-tagasi. Vihma endiselt ladistas. Kui piiripunkti läbisime, olime jõudnud mudaauku. Hakkasime asfaltist puudust tundma. Lähima linna Shkoderini oli veel tükk maad sõita, kuid kiirus püsis 30-40 km/h peal. Vastu sõitsid meile rekkad ja pori pritsis igast kaarest igasse kaarde. Kui lõpuks Shkoderisse jõudsime, selgus, et ka seal ei ole eriti teid ja isegi kui need on, siis nende peal ei toimu mitte liiklus vaid peata kanade mäss. Linnas midagi ei toimunud, ehkki kohalike sõnul oli tegemist ülikoolilinnaga. Semester polnud lihtsalt veel alanud ja tudengid polnud veel oma vankreid hobuste külge rakendanud. Õnneks leidsime ühe tüübi Adriani, kes meile üheks ööks toa rentis. Õhtul välja ei läinud, vajusime vaikselt pärast kaardimängu magama. Kuna minu riidest tossud oli läbiligunenud, pidin naabrimuti poest endale uued ostma. Ainsad 45 numbriga tossud oli Nike'id ja selline Albaania originaal mulle jalga saigi.

Albanian dream on kasutatud Mercedes-Benz. Ma pole kunagi varem niivõrd palju mersusid ühes kohas näinud. Kõige tavalisem on vana E-klass, aga bojaarid sõidavad ka uuematega ringi. Need, kellel mersut pole, sõidavad hobusega või võrriga ja seda tihti vastassuunavööndis. Teisi autosid on vähe. Maanteel nägime, kuidas üks hoburakend vanast Yugost mööda põrutas.

Tee Tiranasse ja sealt Skopjesse oli täitsa okei. Makedoonia on nüüd küll see koht, mida peaks soovitama. Liiklus toimib, kõik on müstiliselt odav ja kesklinn täitsa kenake, ehkki paljudes kohtades on ehitus veel pooleli. Skopjes pidasime maha korraliku kräu ja eks iga mees mäletab seda eriviisi. Ise võtsin endale hosteli väga odava hinnaga, aga kuna mul telefon ei töötand, ei saanud teisi poisse sinna kutsuda. Vuntside, patsi ja nokamütsiga taksojuht vedas mind Ladaga 1 euro eest läbi terve linna, et kell 4 öösel õiget paika leida. Hostelis olid hommikusöögid ja mullivannid. Kasutasin ära. Makedoonias oli meil plaan läbi Kosovo Serbiasse sõita, aga see plaan jäi õnneks ära. Hostelis viibinud poolakas ütles, et kuna Serbia Kosovo iseseisvust ei tunnista, siis võetaks meid Kosovo-Serbia piiril illegaalidena kinni. Kuna pidu sai eelmine õhtu kõvasti pandud ja keegi enne kella kahte sõita ei saanud, siis hakkas ka väike ajahäda tekkima. Õnneks on Polo kiirem, kui tal paberites numbrid näitavad ja õhtuks jõudsime juba Belgradi. Kosovo aga jäigi kahjuks külastamata.

Belgradis käisime koheselt Eesti jalgpallikoondise treeningut vaatamas. Eelnevalt broneeritud odavat hostelit pidasid mingid noored tüübid, kes meiega koos rummi jõid ja kes alatasa suitsetasid. Saime veel playstationit mängida, telekas oli umbes 1000 kanalit ja elu oli lill. Nad soovitasid meil linna peal minnes oma rahvussümboolika kaelast ära võtta, sest paar aastat tagasi tapsid hullunud jalkahuligaanid ühe prantslase ära. Algselt me järgisime soovitust, hiljem oli meil suva. Ma ei hakka Belgradi Partizani ja Crvena zvezda vaheliselt vihavaenust pikalt jahuma, seda on viimasel ajal ajakirjanduseski palju näha olnud. Igatahes Partizani kui armeeklubi staadioni seintel olid ilutsemas sildid ARKAN ja pildid Radovan Karadžićist.

Järgmisel päeval oli kurikuulus jalgpallimäng ja sellele järgnev eufooria, mis siiamaani südames põksub. Staadionile saatsid meie neljaliikmelist seltskonda 8 Švejki välimusega inspektorit ja koguaeg ümbritsesid meid turvafüürerid. Kui eesti seltskond soovis vetsu minna, kaitses kolonni mõlemalt poolt turvameeskond, üks mees kontrollis vetsu üle (peksis jalaga kabiinide uksed lahti), et seal serblasi sees poleks ja siis sai bõstra-bõstra seal ära käia. Jalgpallimängust ma rääkima ei hakka, eks igaüks teab, mis juhtus.

http://sport.err.ee/index.php?0&popup=video&id=10542

Pärast mängu olid tänaval paar kurja mehemürakat, aga keegi meile haiget ei teinud. Läksime hostelisse omanikele võitu nina alla hõõruma.

Serbia iseenesest on päris puhas ja enam-vähem kaunis koht. Inimesed on ka võrdlemisi sõbralikud. Hinnad on odavad aga ilm oli hirmus külm. Sealt sain ka vist külmetuse. Järgneval õhtul kohtusime kohalike tüdrukutega. Üks oli poolvenelane ja kui ma talle paar lauset vene keeles purssisin, tahtsin ta hirmsasti käest kinni hoida. Mängisin raskesti kättesaadavat. Sellised sõbralikkused siis. Ta seletas mulle natuke horvaadi, serbia ja bosniaki keelte erinevust ja tõi näiteks, et horvaadi ja serbia keel erinevad nagu tšehhi ja slovaki keel. Mutually intelligible, nagu öeldakse. Serblastele ei meeldi horvaadid ja albaanlased, bosniakkide vastu pole neil midagi. Keeltega on seal asjad üldiselt nõndaviisi, et Bosnias, Serbias ja Montenergos kasutatakse nii kirillitsat kui ka ladina tähestikku. Horvaatias on üksnes ladina tähestik. Horvatidega asustatud Bosnia aladel olid teeviitadel ilutsevad kirillitsatähed gräffitiga maha tõmmatud. Makedoonias on võrdlemisi suur albaania vähemus, mistõttu on seal sildid nii kohalikus kirillitsas kui ka albaania ladina tähestikus. Igas riigis saab inglise keelega hakkama, vene keelega pole midagi peale hakata, kui just ei taha, et mõni kohalik tüdruk käest kinni võtaks.

Järgneval päeval pidi linnas toimuma homoparaad, mistõttu tegime Belgradist varakult sääred. Kohalikel märulipolitseinikel on vist iga päev käed-jalad tööd täis, sest ka seal pidid nad valvama, et kedagi raudkangiga maha ei löödaks. Horvaatia piirile jõudes sillerdas taevas jälle päike ja kõik oli soe ja mõnus. Lendasime Osijekist Frankfurti, ööbisime lennujaama põrandal, millest kohalikud fašistid ööseks soojenduse välja võtsid ja järgmise päeva hommikuks olime tagasi Riias. Siis läksid meie teed lahku. Üks põrutas Tbilisi, kolm läksid Tartusse.

Vabandan, et jutt liiga pikale venis ja peaaegu absoluutselt Gruusia elu ei puudutanud. Jutt tuli kirjutada paljude fännide tungival soovil. Võib-olla mõni asi jäi mainimata, aga mul on alati "edit" nupp olemas, kui midagi meenub.