Kultuurilised märkused

Me võime kiruda palju tahame, aga tegelikult on grusiinid hoolimata kõigest väga ausad inimesed. Näiteks juhtus eelmine nädal meie sõbral ameeriklasel, nimega Siim, selline lugu, et olime Samgori turule minemas ning sealsest valikust selle nädala lõpus toimuvale Eesti Vabariigi Suursaatkonna jõulupeole vajaliku kingitust ostmas. Kuna meie tudengid oleme vaesed inimesed, siis poed on meie jaoks kallid ja turupealt olemegi viimasel ajal kogu oma elamiseks vajaliku ostnud. Samgori turg on nagu renoveeritud Jõhvi Lennujaam. Näeb hea välja, aga ükski lennuk seal ei lenda. Siiski soovitan, ainuke koht Tbilisis, kust vist kõiki toiduaineid saab odavamalt kui Eestis. Igal juhul aususe juurde tagasi tulles leidsime seal turul ühe avause. Sealt sisse pugedes haaras meie silma Möku taoline koht. Küll, aga eristas seda Mökust see, et õlu maksis 1,2 lari (7,5EEK/0,51€) ja tüki kondist sinki sai kõrvale kahe lari eest (13EEK/0,86€). Tegelikult eristas teda Mökust ka see, et kliendid olid eranditult 40+ Gruusia mehed ja sarnaseks tegi teda ainult see, et laudadel puudusid toolid ja oma rüübet tuli nautida lihtsa inimese kombel - püsti seistes. Tudengitele sobis. Ühesõnaga suutis meie Siim kuidagi oma mobla sinna urkasse unustada, seda ise mitte tähele pannes. Märkas ta seda alles 10km eemal meie kodu lähedal Sameditsino Instituta metroopeatuses. Noh, egas midagi võtsime minu telefoni ja helistasime Siimu omale. Võttis vastu sõbralik grusiin, kes kinnitas telefoni ununemist ja kutsus Siimu sinna baari tagasi. Siim tagasi metroosse, 50 minuti pärast helistab mulle väriseva häälega siin, kelle grusiinid suures heatahtlikkusest täis jootsid. Ma kordan, grusiinid on ausad inimesed ja nende jaoks on külaline tõeline õnnistus.

Politsei Tbilisis (allikas: Tbilisi Municipal Portal)

Sellel samal päeval ja ka mõnel varasemal juhtus selline kummaline intsident, et ma jäin ülekäigurajal peaaegu politseiautole alla. Jah, täpselt nii oligi, mina vaatasin, et tuleb ment, noh ment on hea, ment ei tapa...aga võta näpust, suure kiirusega lähenedes lükkas signaali põhja ja seekord allusin mina. Hea, et trahvi ei saanud! Mingi mäesuusatamise kaudu adrenaliini otsimine on pussukatele võrreldes Gruusia liikluses jalakäija olemisega.

Olen juba varem maininud, et üheks hämmastavaks nähtuseks Gruusias on postiteenus (või noh, siis selle puudumine). Nüüdseks on mul täielik empiiriline kogemus olemas ja võin kinnitada, et soovitan teil järgmise kirjana posti panna 3 ühesugust kirja. Kindluse mõttes, sest ca 33% saadetud kirjadest jõuab kohale. Kuigi sellised asjad nagu arved jms jõuavad alati kohale. Lisaks puudub meil postkast ja meile näiteks kirjad pannakse uksevahele, seega kui sa välisukse avad ja mingi kahtlaselt korralik paber maas on, siis on see tõenäoliselt kiri (või arve). Üheks huvitavaks asjaoluks on ka see, et grusiinid ei telli ajalehti ega ajakirju. Põhjus on lihtne, mis sa ikka pead maksma selle eest, mida sa võid samal õhtul sõprade käest kuulda ja teisalt on kõik kohad täis juba eelnevalt nimetatud kioskeid, mis teistehulgas müüvad ka suurel hulgal erinevat tüüpi ja mõõtu ajalehti.

Lõpetuseks räägin ühe loo kummalisest asjaolust, mida minu silmad täna hommikul pidid nägema. Täna sain võimsa vaatepildi osaliseks, kui voodist ennast püsti ajades nägin Mattiast oma ukse ees väga imelikku füüsilist pingutust tegemas. Nimelt seisis ta oma toa ukse ees. Käes oli tal kühvlitaoline ese ning sellega ta tegi tuult oma toa ukse poole.

Vastus küsimusele: "Mis teed?" Ütles Mattias: "Ma tahan interneti enda tuppa saada". Hiljem tõi ta köögist kilekoti ja asus ruuteri juurde askeldama. Vot need on traadita interneti võlud!