Quo vadis, nahktagis mees?

Inimese kodu on inimese nägu. Samamoodi on ka riik selle rahva nägu. Eestlased näiteks armastavad puhtust, lihtsust ja korda, mistõttu võib meie koduriigi linnade tänavaid iseloomustada sarnaste sõnadega. Reedesest saatkonnas käigust jäi mulle kõrvu üks mõte, et "kui eestlased ja grusiinid vahetaksid asukohad ära, siis ka see riik lihtsalt läigiks. Asja teine külg oleks see, mis siis Eestist alles jääks...". Mõningad nähtuseid Gruusias on tagasihoidlikule eestlasele natuke raske mõista. Miks on majad ehitatud nii nagu nad on või miks jooksevad elektriliinid nii nagu nad jooksevad? Grusiin sellistest asjadest suurt ei hooli. Lihtsus ja selgus pole kohaliku rahva jaoks voorus. Asjad on nii, sest nad on ja kui nad ei oleks nii nagu nad on, siis nad ei oleks need asjad. Tegelikult on kõikide asjade taga teatud süsteem, mis on aga teps keerulisem kui loogiline oleks ja see ongi kohaliku rahva omadus ja kohaliku riigi nägu. Ükspäev jalutasime Mathisega koju ja tee peal nägime üht kukalt sügavat elektrikku, kes oli just ühe maja seinal asuva elektrikapi avanud. Selle sisuks oli lihtsalt üks suur pundar juhtmeid. Meeter korda meeter pundar. Pärast seda hakkasime jälgima ka teisi elektriliine ja puntraid ja mõtlesime, et kes need puntrad üldse tegi? Ainuke loogiline järeldus oli, et kusagil polütehnikumis koolitatakse välja elektrikute kõrval ka puntrasseppasid, sest keegi peab ju puntraid ka valmistama. Miks neid muidu niivõrd palju on?

Kui Gruusias miski asi katki läheb, siis parandamise eesmärk ei ole see, et asi hiljem samasugune oleks, vaid et funktsioon jääks enam-vähem samaks. Mõlkis autosid lihstalt pahteldatakse ja teibitakse, katkiste klaaside parandamisel ei ole jupp kilet ajutine, vaid alaline lahendus. Autol sõidetakse küljepeegel küljest. Selge pilt. Vaja on jupp MacGyveri teipi ja kaht vaba minutit. Tavaliselt tähendab aga Gruusia remont seda, et lõhutakse remondi käigus rohkem ära kui korda tehakse.

Kohalikku kultuuri võib märgata ka inimeste silmades, nende hoiakus ja olekus. Naised on enamasti kurvasilmsed, nukrad ja tühja pilguga tühjusesse vahtivad. Machoriigi mehed on näevad tihtilugu üsna lurjused välja. Patriarhaalsust on rohkem kui Kihnu saarel. Mõttemaailmas on gruusia rahvas veel valgustusest puutumata ja soorollid on pole juba mitu-mitu sajandit suurt arenenud. Läänemaailmas (loe: enamasti protestantlikus Läänes) saab poisist mees siis, kui ta suudab enda eest ise hoolitseda, enda eest ise vastutada, oma elamist teenida. Siin saab poisist mees siis, kui ta on korra natuke aega viibinud maailma vanima ameti esindajaga. Tüdrukust saab naine siis, kui ta altari ette viiakse. 25 eluaastat on sellise asja jaoks juba liiga palju. 22 ongi üsna viimane taks. Pärast abiellumist saadakse ka lapsed. Tütar saadetakse paari sõimusõna saatel ema juurde kööki ja poeg viiakse külameeste juurde suprale, kus kõvasti süüakse, juuakse, tantsu lüüakse ja naiste armastuse ja Jumala auks toostiks viinaklaase tõstetakse. Naised oma perenime enamasti abielludes ei muuda ja ka sõrmuseid ei kanta. Elatakse mehe ema juures, kes on tegelik perepea, sest kogu vaev ja trall käib tema kulul. Naise võib ka kusagile müüjaks kupatada, mis on eriti mugav siis, kui ema näiteks poekest omab. Lääne mõistes paljud Gruusia mehed ei olegi päris mehed, vaid poisikesed, kes on lihtsalt pikemad, paksemad, karvasemad ja nahktagiga. Abielu ei tähenda mehe jaoks seda, et maailma vanim ameti esindaja juures käimine tuleks ära lõpetada. Kui ema finantseerib, siis miks mitte? Teiseks võimaluseks oleks leida mõni lahutatud naine, kuid neid väga palju ei liigu, sest lahutamine on siin kõvasti vähem populaarsem kui meil. Enne abielu peab naine olema puhas, mees kogenud. Seetõttu ei ole ka prostituudid eriline tabuteema. Ametlikult on see illegaalne, kuid niipalju nagu olen siin pikemalt elanud inimeste käest kuulnud, ei taha ka politseinikud eriti prostituute kinni nabida, sest neil on endal ka vahetevahel teenust vaja.

Narda ja kaartide mängimine kuulub ka machomehe igapäeva toimetuste hulka (pildi tegi Egle S.) 

Mõnikord juhtub, et naine on see, kes raha koju toob, kuid see tema sotsiaalset staatust ei kergita. Kui mees tahab õlut, siis ta vilistab ja naine jookseb. Leedu tsikid võtavad ülikoolis ainet mille nimeks on "Gender and Work". Õppejõuks on neil päris karmi olemisega feminist ja ma ilmselt täitsa mõistan, miks ta selline on.

Grusiinid armastavad näidata oma jõukust ja seda isegi siis, kui tegelikku jõukust ei olegi. Supra möödub enamasti nii, et grusiin seletab ja väljamaalased saavad lihtsalt nõusolevalt mõmiseda või öelda sõnu nagu "da". See on minu jaoks tegelikult üsna mugav, sest venekeelsest jutust saan ma umbes poolest aru ja teesklemine, et ma kõigest aru saan, pole väga raske. Keskendumine läheb rohkem ohtrate lihavaagnate tühjendamisele, nõusolev mõmisemine on vahepalaks. Tunnen ennast nagu Sotsiaalse Sidususe Minister Euroopas. Tihtilugu räägivad grusiinid rahvaste sõprusest ja sellest, kui paljude Ida-Euroopa naistega nad maganud on või kui palju veini ja viina nad suudavad ühe õhtu jooksul ära juua. Tõeline machovärk.

Bernard'i õlle reklaam ühes kohvikus Tbilisis, iseloomustab suurepäraselt Gruusia ühiskonna korraldust.

Loomulikult on siin ka korralikke, haritud ja läänelikke inimesi, kuid miskipärast oleme tänaval kokku puutunud just eelnevalt kirjeldatud liigikaaslastega. Tbilisis on ilmselt asi natuke vähem arhailine, maapiirkondades rohkem (nagu ka Bolnisis, kus kohalikud nahktagimehed tahavad meie kohalikule ameeriklasest sõbrale Shawnile/Siimule tasulist üheööliblikat pähe määrida. Supra käigus ja grusiinide kulul).

Tegelikult on grusiinid väga ausad inimesed, nagu juba Mathis mainis. Raha antakse alati õigesti tagasi ja leitud asjad tahetakse ikka omanikule tagastada. Turul ei tulda araabialikult asju pähe määrima, vaid oodatakse rahulikult, kuni klient valib ja siis ära ostab. Heasoovlikkus, mõningane ükskõiksus ja traditsioonid on siin üsna au sees. Ja nahktagid! Madis käis eelmisel nädalal Aserbaidžaanis ja ütles, et sealsed väljamaalased hoivad ikka kõvasti rohkem kokku kui siin ja kohalikega eriti tegemist ei taheta teha. Tbilisis käiakse vahepeal närve puhkamas, sest see on nende jaoks Lääs võrreldes Bakuuga. Mine sa tea, miks see nii on, eks järgmisel aastal üritame oma silmaga objekti üle vaadata, ehk siis oskab paremini seletada.

Meil on hea meel olla Eestist. Ülikoolis saame rohkem stippi kui leedukad (ärapanemine tehtud) ja meil on ikka megavinge saatkond ja saatkonnarahvas. Tegelikult on vist üldse mõnus olla väikesest riigist. Ameeriklased on meie peale väga kadedad, sest nemad ei saaks ealeski oma saatkonnas pidudel ja vastuvõttudel käia. Ilmselt ei juhtuks ka seda, et saatkonnarahvas neile VIP-pääsmed jalgpallimängule annaksid ja siis koos kohalikku liigamängu vaatama läheksid. Need kaks viimast asja meiega viimasel ajal juhtunud ongi. Terve reedene päev olid neelud suurest unistusest õhtusest kiluvõilevast valla ja õhtune hubane jõulupidu saatkonnas möödus ka väga hästi. Täna oli jalgpallimatš ja seekord saime tõsiselt mõnusa olemise osaliseks. Tavapäraste Dinamo ultrate asemel olid meie kaaslasteks eestlased ja mitte nahktagisid vaid mantleid kandvad Gruusia bossid. Tavapäraste sihvkakoortega kaetud istmete asemel saime oma tagumendi toetada pehmele nahast toolidele ja mõnglite asemel sõime häid ja paremaid suupisteid. Asja teeb veel kaunimaks supersoe (18 kraadi) ilm ja pilvitu taevas. Sellist detsembrit pole mul varem olnud. Mõnus!

Fännidele teadmiseks, et juba nädala pärast põrutame mõneks ajaks oma aastaselt Gruusia-puhkuselt Eestisse puhkama, et siis hiljem tagasi Gruusiasse puhkama tulla. Verivorstiisu on lihtsalt liiga suur.