Täiuslik päev

Reedene päev on paljude lemmik. Ehkki ülikooli ajal on reedese päeva tähtsus vähenenud, sest nädalavahetus algab juba kolmapäeval, sai nüüd jälle selle päeva üle rõõmu tunda. Eilne päev oli meil mõnusalt etteplaneeritud. Alustasime hilise ärkamisega. Pärast mõningasi igapäevaseid koduseid toimetusi suundusime loomaaia/lõbustuspargi poole. Enne kohale jõudmist pakkisime oma kõhud ühes kohalikus pubis kanasalatit täis. Loomaaed/lõbustuspark oli natuke masendav, selle kohta võiks öelda sõna jäänuk. Sissepääs maksab 50 tetrit.

Loomaaia/lõbustuspargi kõrvale on ehitatud mitmetasandiline suur ja võimas ristmik, kus kohtuvad magistraalid ja kust voorivad läbi sajad autod hirmsasti tossavate sumpadega. Lõbustuspargis pannakse atraktsioonid siis tööle, kui kasvõi üks inimene otsustab seda kasutada. Inimesi on vähe, mitmed kohad on kinnikasvanud ja väikestes putkakuubikutes igavlevad tülpinud nägudega töötajad, kes vaid vahel 1-lariseid pileteid müüa saavad. Vaatasime Mathisega kõik skunkid, kitsed, sebrad, tiigrid ja need tiibadega asjad üle ja suundusime vaaterattale. Vaade vaaterattalt oli muidugi kena, ehkki see võiks parem olla kui lõbustuspark orus ei asuks. Sealt oli võimalik näha ka fassaaditagust, kus vanad LAZ-bussid ja ilmselt vaateratta ehitusest üle jäänud metalltorud roostetasid. Huvitav, kuidas need vanad bussid sinna lõbustuspargi ümbrusesse sattusid? Ilmselt tulid millagi kümmekond aastat tagasi maapiirkonnast hirmsa kolina ja suitsupilve saatel lapsed LAZ-i või PAZ-iga suurlinna imet vaatama, kuid buss otsustas tagasi minnes enam mitte käivituda ja oma elupäevad sealsamas ära lõpetada. Pärast kedagi enam busside saatus ei huvitanud ja mindi mõne muu kaarikuga maale tagasi. Lõbustuspargis rammisime üksteist pisut autodroomi masinatel ja lõpetuseks tegime ühe tiiru ka oksedroomil (kiige moodi asi, mis üles alla käib ja kõhu seest õõnsaks teeb).

Need jupid jäid lõbustuspargi ehitusest üle

Pärast loomaaia/lõbustuspargi tuuri jalutasime ülikooli poole. Kui Mathis ja Mattias kohale jõudsid, oli infotund juba alanud. Enne seda käisime veel ka raudukse taga kolistamas, mille tagant paks tädi meile raha andis. Täna oli ka stipipäev ja saime rohkem rahhi, kui eeldasime (stipendium 200 larit). Infotunnis olid peale leedukate ja meie ka veel mõned grusiinid. Enamasti olid nad ülikooli asjapulgad, kuid nende hulgas olid ka mõned sellised, kes olid vastavalt Vilniuses või Tartus õppimas käinud. Nad kõik pidid rääkima oma kogemusest Baltikumis ja enamasti oli kõik sama jutt: “Tore, kena, hea, elu parim kogemus ja loodan, et teile siin ka meeldib!” Tavaline small-talk-võltsnaeratamise-soovide-tutvustuse-teretamise-tänamise üritus, kus jagati ka pastakaid, võtmehoidjad jms kama. Saime endale ka gruusia keele õpetaja, kelle tundides hakkame teisipäeviti ja neljapäeviti käima.

Õnneks kestis üritus väga lühikest aega ja juba varsti saime sealt tulema. Tegime oma kolmeliikmelise M-klubi poistega linnas mõned õlled ja läksime legendaarset filmi “No Man’s Landi” vaatama. Film oli sama hea ja isegi parem kui viimane kord, mil seda vaadatud sai, ehkki selja taga olid mingid sakslased-rumeenlased, kes krõbistasid mingite kilekottidega, luristasid McDonald’sist ostetud 9-liitrise kõrrejoogiga, kiunusid ebamugavate toolide pärast ja naersid äärmiselt kõva häälega vähegi naljakama koha peale.

Pubi "Nali"

Pärast filmi suundusime Pur Pur'i, kus esines Madise laulev sõbranna oma bluusi-lugudega. Purpur on kolmekorruseline alternatiivkohake, kus igal korrusel toimuvad erineva atmosfääriga erinevad üritused. Alumine korrus oli kõige legendaarsem ja seal ta lauliski. Suitsune ja hämar keldrisaal, laulude ajal olime lummatud, kuulasime sõnagi vahetamata ja rüüpasime mõnusat kuiva punast veini peale. Mathisele ütlesime, et see on täiesti kohutav vein, sest tema oma haava tõttu alkoholi veel juua ei julge ja me ei tahtnud tema piinasid suurendada. Tegemist on igati muheda kohaga, kuhu kavatseme ka järgmisel reedel minna. Kallis ta on, aga no kui hea asi on, siis võib ju maksta kah. Kohtusime seal ka ühe mureliku grusiiniga, kes sõidab laupäeval aastaks minema, aga ta peaks sõjaväkke minema. Tal on juba ühes kohas kinnitatud seljavigastus, aga bürokraatia tõttu peab veel ühes kohas seda uurima (tuttav tunne). Kahjuks ei saa ta nädalavahetusel sinna teise kohta minna terviseküsimustele vastust saama, mistõttu välismaalt tagasi tulles võidakse ta kolmeks aastaks vangitorni panna. Kui laulus kõlas sõna “freedom”, haaras vaene vennike peast kinni.

Pärast võrratut kontsertit meid päris kohe veel Pur Pur'ist välja ei lastud. Tuli välja, et oli juhtunud insitent välismaalaste ja grusiinide vahel. Nimelt oli kellegil tulnud jube hea mõte õhtult lahkuda läänest pärit jopega, millega jope omanik, aga väga päri polnud. Sellest arenes välja kaklust, millesse sekkus ka suurte jõududega politsei. Rahulikult sündmust kohalt ära jalutav süüdlane sai seljatagant rünnaku politseinik-rassivalvurilt, kes tüübi koheselt maha väänas ja teist politseid appi kutsus. Meie peksa ei saanud, kes see käest vigast Mathist ikka puutuda tahab. Tundub, et kohalik kultuur on ka meid omaks võtnud. Esimestel kordadel röövis taksojuht meid Rustavelist koju sõites ligi 10'e lariga, siis nüüd enam üle nelja keegi ei paku.