Steppid, mäed ja David Gareja kloostrikompleks

Kuigi Mattias otsustas paariks nädalaks Jugoslaaviasse reisule minna, siis tuleb mul seni kaua siin iseseisvalt hakkama saada. Esmaspäeva hommik viis mind, minu korterikaaslast Madist, Madise head sõpra teatrikriitikut Lauri koos Sašaga 60 kilomeetrit Tbilisist lõuna poole Kakhketi maakonda.

Reis algas juba meie kodu juurest bussipeale minnes, kui sai täielikult purustatud müüt ühe leedulase jutust, kes siin väidetavalt on 3 aastat elanud ja mitte kordagi bussipiletit ostnud. Nimelt seekord tuli bussi peale kontroll. 3 korda. Õppinud kohalikena meil kontrolliga probleeme polnud ja meie reis jätkus Tbilisi vanalinnast, kust Laur oli leidnud endale sõbra Saša, kellel oli kaasas tema veel vanem sõber valge Niva.

Teel kloostrikompleksi nägin ma esimest korda Gruusiat väljaspool Tbilisit. Jutud suurtest lamba- ja lehmakarjadest vastavad tõele. Siin on lehm või lammas sama täieõiguslik liikleja kui auto. Pealegi, erinevalt inimestest on loomadel mingi eriline võime, millega nad suudavad autojuhti enda ees seisma saada. Tbilisis seda väga tihti ei juhtu, pigem saad hea õnne korral valju signaali osaliseks.

Pildid on tehtud 3 kilomeetrit enne metropoli ja miljonilinna Tbilisit.

Reis jätkus mööda agraar-Gruusiat, kus peamiseks vaatamisväärsuseks jäidki steppidel söövad lugematul arvul kariloomad ning Saša kelle oskused vältida teel olevaid auke olid filigraansed.

David Gareja klooster on asutatud kuuendal sajandil, mis teeb temast ühe vanima omataolise ehitise terves Kaukaasias. Kunagi elas seal ligi 6000 munka kuid praegu on elanike arv kahanenud vähem kui viieni. Umbes sama palju elab seal kloostri sulaseid. Kloostri taga kõrgub David Gareja mäestik, mille tipust avanev vaade on nagu põhikooli geotektoonika teemaline geograafiatund. Ühel pool mäeharja paljendub silmapiiritu mägede ahelik, teisel pool mäeharja paljendub aga kümneid ruutkilometreid laiuv stepivöönd. Siin seal õnnestub kiigata mõnda loomakarja või mahajäetud karjalauta, kuid need on ka ainukesed tõestused siinsest tsivilisatsioonist.

Reisi lõpuks viis Saša meid peaaegu Tbilisi kõrgemiasse majadega asustatud rajooni, kus asus tema äike majake, mida ta remondib, et seal avada kodu majutuseks. Asja tegi eriti vingeks, et sealt avanes kirjeldamatu imeline vaade õhtusele linnale. Lisaks blogis olevatele piltidele on ülejäänud materjal talletatud siia.