Palgapäev

Viimased päevad oleme kodus istunud ja laiselnud. Eilne päev läks muidugi õppimise peale ka suuresti, sest lugeda on päris palju. Pärast õpinguid mõtlesime välja minna väikesele pubituurile. Kusagil kohalikus keldriõllekas sõime šašlõkki ja mõtlesime edasi liikuda, kuni väljas hakkas vihma sadama. Kaubandustänaval ühtegi pubi ei olnud ja seega tuli poe ette varju istuda, ühed õlled võtta ja kaarte hakata mängima. Lõpuks oligi selline olukord, et läksime välja vaid selleks, et poe ees õlut juua. Nagu agrorahvas Eestis.

Meile lõpuks jõudis kohale ka ilmarändur Madis, kes pärast 35 päeva reisimist lõpuks maha sai istuda. Tegemist on väga huvitava tegelasega ja temaga sai vesteldud seiklustest kella neljani öösel. Ta käis hiljuti just Jerevanis pulmas ja jagas meile oma elamusi. Kella kolme ajal sai veel vinoteegist veini juurde toodud. Tagasi jõudes tekkis äikese tõttu olukord, kus elekter ära läks, nii et öö möödus teatud hetkel küünlavalgel kolme mehe ja veiniga.

Tänane päev oli väga konstruktiivne, väga edukas. Hommikuks tegin legendaarseid poissmehekartuleid õllega, mis küll eriti hästi välja ei kukkunud, sest see Natakhtari õlu pole piisavalt mahe taolise roa valmistamiseks. Seda õlut eriti kerise peale ka ei valaks, vastik kibe hais tuleb üles. Maitse on tal enam-vähem.

Seekord otsustasime kooli sõita bussiga, mis oli paraku tuugalt täis topitud. Enne mahaminekut otsustasin seda pileti ostmise varianti ka proovida. Oma pimedas enesekindluses laitis Mathis selle plaani maha, kuid ülikooli peatuses võttis kohalik Mupo eriagent ta kinni. Mina sain rahumeeli oma 40-tetrist piletit lehvitada. Kuna ta mängis veelgi rumalamat väljamaalast kui ta tegelikult on, õnnestus tal teha diil, et järgmisest saabuvast bussist ostab ta Mupo silme all pileti. Seekord sai asi nii lahendatud.

Igatahes metroo on ikka kõvasti mugavam ja pole mõtet ennast signaalitavas täistopitud bussis vastu higiseid vuntsidega mehi hõõruda.

Kuna meie Public Policy Analysis aine on vägagi peavalu valmistav ja igav, siis otsustasime sellest loobuda. Kõik läks nagu võluväel, sest kursakaaslase Giorgi sõnul tuleb järgmisel nädalal siia keegi härra Oxfordist, kes hakkab meile hoopiski regionaalpoliitikat andma. Lubas meile veel süllabuse ka saata ja puha. Aine saab vahetatud ja kõik on rõõmsad. Rääkisime veel Mayaga, et saaks lõpuks gruusia keelt ka õppima hakata. Ka seda saab. Ülikoolist lahkudes anti meile veel stipiraha ka, nii et elu pole mitte üksnes lill ega ka mitte lillepeenar, vaid lausa botaanikaaed.

Koolist koju tulles pöördus meie poole veel üks valge inimene. Sebastian Saksamaalt oli juba linna peal pribaltidest kuulnud ja küsis, ega me leedukad pole. Feim kasvab kiiremini, kui inflatsioon Zimbabwes.

Žigrised ehk leedukad sõidavad ka veel täna õhtul Batumisse minema. Üks Žigris pole siin viimane nädal olnudki, veedab aega 8 daamiga eurokorteris. Teine on selline vaikne tüüp, käib palja ülakehaga mööda maja ringi, vahepeal õpib ja koristab ka veel tublisti.

Ilmad on siin endiselt ilusad, vaatamata kergele öisele sajule. Kui linna minnes higiseks ei saa, siis koju tulles mööda Mgaloblišvili tänava Tehvandi tõusu üles turnides lööb näärmed lahti küll.

Kursakaaslane Ramaz lubas teha väikese matka kusagil mägedes, kuid kahjuks see lükkub järgmisele nädalale. Ise kahjuks sellest osa võtta ei saa, sest lendan juba reedel öösel vastu laupäeva Riia poole, et siis 11 päevaks Serbiasse edasi põrutada.

Oleme kohaliku eluga vägagi kohanenud ja Mathis on oma Napoléoni kompleksist üle saanud, sest kohalikud mehed ei ole siin sellised pikad latid nagu põhjamaades.