Tbilisist

Nüüd oleme me ilusasti maha istunud. Elame me mäe otsas kuue toalises korteris/majas. Ruumi on laialt ja elekter pole veel ära läinud. Käisime täna esimest korda ka linna kaemas. Kui sina seal vingud, et keegi sulle autoga ette keerab või liiga hilja täistuled maha võtab, siis mulle valmistab siirast rõõmu see, kui ma saan tervena üle tee või kui auto peatub ülekäiguraja ees. Linn on väga lärmakas, põhjuseks on autojuhtide soov enda sotsiaalset positsiooni sõiduteel kehtestada.

Üldine mulje on selline, et kõik, mis te olete Gruusia kohta kuulnud, kipub vastama tõele. Nii positiivne kui ka negatiivne. Tüüpiline tänavapilt on teemärgistuseta, kergelt auklik tee, mille peal sõidavad Saksa Mersud. Bemme ja Audisid pole. Teede kohal kõrguvad kõrvuti Stalinisklik-Hruštšovistlik arhitektuur miksitud lääne investorite poolt rajatud suurte hotellide ja büroohoonetega. See-eest nendes majades elavad ääretult sõbralikud ja head inimesed. Tänaval oleme pidevalt tähelepanu keskpunktis. Selle põhjuseks on see, et punase peaga Mattias on siin nagu neeger Ida-Virumaal. Inimesed alustavad vestlusi ja tunnevad suurt rõõmu meie päritoluriigi üle. Üks ütles täna, et leedulased on lollid ja eestlased on head. Küll on hea, et tänapäeva infoühiskonnas ei ole distants enam määrav tegur.

Paar sõna kohale jõudmisest ka. Linn on õhtuti lihtsalt võrratult ilus. Maandusime eile kell pool 3 öösel kohaliku aja järgi (UTC+4) Tbilisi (Riiklikus) Lennujaamas. Erinevalt Lukašenka vabariigist võtsid meid vastu naerul suudega ja pruunide silmadega ning üsna sarnase välimusega Ida-Euroopa viimase kantsi sõdurid. Seal kohtusime kergelt flegmaatilise loomuga Sašaga, kes meid viisakalt oma lillasse Žiguli 06’e juhatas. Sellel siksil oli pravuuri rohkem, kui ükskõik millisel Eesti teel liikuval riisiraketil. Oma uude koju meid veel sisse ei lastud, sest seal pärist täpset põhjust ei tea, aga ilmselt siin elav Poola noormees oli kõrtsus. See järel juhatati meid kõrvalelavasse kolmekordsesse aatriumiga korterisse, kus meid naerulsuine maja perenaine vastu võttis. Magasin rõdul, sest toas oli liiga palav. Siin on üldse palav, väljas on ca 27-30 kraadi.

Elu on siin odav. Kõik asjad maksavad ca üks või kaks lari (1 GEL= ca 6,5 EEK). Sim-kaart, maksis kaks lari, suitsud saab kahe lariga, suure pitsa sain kahe lariga, liiter vett maksab üks lari, veini saad ka kahe lariga kätte. Takso on kallis, ühest linnaaotsast teise läks maksma tervelt viis larit - peab hakkama bussiga käima (tudengipilet 0,29 lari). Kohvikusse, restorani ega baari pole veel jõudnud. Varsti luban, et paneme pilte noortest Eesti bojaaridest.