Jõudsin just Riia lennujaama. Mind peetakse terroristiks, sest mul on zippo tulesüütaaja. Mattias leiab, et see on vaid ressursi puudumisega kaasnev igapäevane probleem. Aega on 25 minutit meie lennu alguseni, mis viib meid Lukašenka vabariiki, kust mul ilmselt ei ole võimalik enam läbi saada. Zippo pärast.
Riia lennujaam on iseeneest palju läänelikum kui Tallinna oma, aga endiselt pole minu poolt tellitud Jack Daniel'si siia kohale jõudnud. Silmapiiril on paistmas veel tühjus ja pilved, aga varsti juba näeme seal siramas pilvepiirist kõrgemale tungivaid mäetippe. Enne aga tuleb läbi elada mõned tunnid Valgevene pealinnas Minskis Lukašenka režiimi itkes. Loodame, et Jack on seal.
Jõudsime Minskisse. Kahemeetrine blond naine viis meid mööda koridore eskalaatorini, mis ei liikunud. Kõndisime sealt oma 20-kilogrammiste pakkidega üles ja sattusime koos Poola tšikkidega ühte inimtühja suurde ruumi, kus kahemeetrine blond kaunitar ühe dressides vennaga suitsu teeb. Taustal on kuulda idamaist poppmuusikat ja oranžide pinkide vahel tuiab aeg-ajalt ringi üks dressides mustanäolone härrasmees. Ostsime pudeli veini, mille eest makstes oma dokumentide numbri (ja ka oma reisi numbri) pidime avaldama ja mille eest kaardimakse mitu minutit aega võttis. Pilti teha ei tohi. Poola tüdrukud tahtsid väljasoleva metsa taustal legendaarse Minski lennujaamaga pilti teha, kuid mille kahemeetrine blond piirivalvur, kellel õlal kaks nostalgilist ent võimast punast tähte, ära keelas.
Minski lennujaama transfer-tsoonis
Algus on paljutõotav: ohtu on, ilu on, ootusärevust on, muusikat on, veini on. Ja et sellest kõigest blogis jälg järele jääb, siis on olemas ka elevil kaasaelajad ja kadedad pilgud. Elate nagu filmistaarid muiste, ei saa midagi öelda.
ReplyDeleteVaatasin, et nimedes on toimunud muutus. Ausalt? Kõlab häää:)
ReplyDeleteMinski lennujaam on ikka mälestus eluks ajaks, tasub taustal pilti teha. Mina kahetsen ikka elu aeg, et pilti ei teinud...
ReplyDelete