Turismus

Hetkel käib Mathisega meil turismihooaeg. Kuna me kumbki pole varem siin käinud, siis oleme kaks päeva peamisi turismiobjekte üle vaadanud. Külastasime kõiksuguseid parlamendihooneid, käisime Saakašvili paleed kaugelt pildistamas ja tegime muud turismistaffi. Mul isiklikult on välismaal söömise vastu väikene vimm, kohe kuidagi ei tule isu. Kui aga lõpuks kui üht ülirammusat ja superhead suppi Megrulit maitsta sai, siis hakkas see vaikselt üle minema. Nüüd on kõht juba pidevalt tühi ja tahaks ainult khinkalisid hakata sisse ajama.

Eilset päeva alustasime koristustalgudega ja ajasime kogu tolmu enda koridorist ära. Nüüd saab isegi ilma tossudeta toas käia. Siis asusime rännakule.

Eile ringi ekseldes kohtasime Rustaveli tänaval üht New Yorgis elavat aserit, kes on kuus aastat mööda maailma ringi rännanud ja küsinud inimeste käest, mis on tõde ja mis on valetamine jne jne. Tegi meiega väikese intervjuu ja see sai ka filmilindile. Kui me lindi üles leiame, siis jagame tõendusmaterjali teiegagi.

Vanalinnas on imelilusaid pubisid ja kunstigaleriisid. Kuna, aga õlu kesklinna udupeenes kõrtsus maksab tervelt 30 krooni, siis me sellist luksust ei hakanud endale lubama ja läksime mõnda kõrvaltänava korralikku puhvetisse, kus sai õlle tavapärase kahe lariga kätte.

Tbilisit nägime nii fassaadi eest kui ka selle tagant. Fassaadiesisel oli peale kohvikute ja baaride veel ka tuttuus sild, mis säras nagu juudi jõulupuu ja mis veel päris valmis polnudki. Fassaadi taga elasid inimesed eterniidist kokkuklopsitud uberikes ja mitmes kohas oli lihstalt üks suur tellise- ja tolmuhunnik. Tänavad on täis enamasti tumedamat nahka 5-aastasedi lapskerjuseid, kes mahaasetatud vaipadel üritavad armsad välja näha ja prügikastist leitud McDonald'si joogitopsi sooviksid mõnd tertikut või lari saada. Pealetükkivaid inimesi siin pole ja kõik on üldse maru rahulikud.

Metroo on siin jube mugav, 3 krooni eest saab ühe pileti ja rong tuleb iga 2 minuti ja 45 sekundi tagant. Mõnest süsteemist pole veel aru saanud, et miks need kuramuse peatused nii lambi kohtadesse on asutatud. Näiteks meie kodu läheduses on 2 erinevat peatust 50 m vahega, mis pole sama liini rongid. Oleks võinud ühe peatuse teha ja ümberistumisvõimalus missugune. Kodu lähedal on olemas nii kallemaid kui odavamaid poode. Meie koduuksest 5 meetri kaugusele jäävas poes vene keelt ei osata ja hinnad on ka ebamäärased, aga kui miskit otsas, siis saab trussikute ja plätude väel seal ära käia.

Tänane hommik algas meil aknataguste viinamarjade söömisega. Hiljem käisime 55 000 inimest mahutaval Boris Paichadze nimelisel staadionil, kus mängib ka kohalik klubi Dinamo Tbilisi. Publikurekord on seal olnud 110 000 (!). Ilmselt on istmete arvu vähendatud. Dinamo särki ei ole kusagilt võimalik osta, aga kui me pähapäeval Dinamo - WITi mängule läheme, küll siis susserdab.

Turg on juba legendaarsem. Isegi meie naabrid olid üllatunud, et me seal julgesime käia. Tolmune, räpane ja igal pool müüakse puu- ja köögivilja. Suure rongijaama lähedal asuvates maa-alustes jalgteetunnelites on ka neid kuramuse teksade ja vilkuvate päikseprillide müüjaid rohkem kui Selveri laos pilsnerit.

Koju tagasi tulles olime väsinud ja näljas, tee pealt ostsime Läti kilu ja Gruusia leiba. Koju jõudes tabas meid üllatus. Nimelt uks ei läinud lahti. Tükk aega ust peksnud, otsustasime majaomaniku kutsuda. Tõepoolest oli kinni kiilunud. Senikaua kuni Dvigateli lukksepp siia jõudis ja minu toa aknatrellide tabaluku lahti saagis, passisime toreda naabripere juures. Lõpuks selgus, et minnes ust kinni tõmmates oli sisemine snepper iseenesest kinni läinud. Aga no lõpp hea, kõik hea.

Varsti peaksid siia 2 uut elanikku tulema. Eks näis, mis maalt nood pärit on. Ise loodame, et pribaldid või poolakad, mitte mõned aserid-armeenlased. Ostsime veel mõningad õlled, mida veel proovnud ei ole ja varsti läheme neid rõdule öist linnavaadet nautides lahendama.

Meie tegevusi illustreerivad pildid, millele pääsed ligi paremalt lingist.

Kuulsime ka värskeid kõlakaid tulevast talvest: http://www.envir.ee/1140163