10 leedulast ja 2 eestlast

Lisaks kolmele eestlasele on oma teadmisi Gruusiasse täiendama tulnud ka 10 leedulast. 8 nendest on tüdrukud ja 2 poisid. Sõna otseses mõttes tulid nemad siia teadmisi täiendama, sest olgugi, et enamus nendest on bakalaureuse tudengid (ja veel erinevatelt erialadelt) peavad nemad õppima siin sotsiaalteadusi 30ECTS värtuses, kui meie eestlased peame ainult 12ECTS väärtuses, nagu normaalsed vahetusüliõpilased ikka. Ülikoolis on võimalik õppida kahe eriala aineid üks on sotsioloogia sudemetega "Gender Studies" ja teine on politoloogia sudemetega "Transformation in the South Caucasus". Seega nagu võib järeldada ei ole meil väga suuri õppekohustusi ja jääbki rohkem aega riigi ja linnaga tutvumiseks. Ning seda me oleme ka lähipäevil teinud. Nädal on täpselt see õige aeg harjumiseks, nüüd me juba teame, mis metroo kuhu läheb ja kui palju takso eest maksma peaks.

Alates eelmisest neljapäevast kui kõik vahetusüliõpilased olid jõudnud Tbilisisse oleme me enamus oma ajast hänginud leedulastega. Leedulased on muidu täitsa toredad, sõbralikud, nende seas on paar blondi, aga nad on suhteliselt lärmakad. Näiteks oleme me Mattiasega juba ära õppinud süsteemi, et kui me lepime kokku, et saame kell 3 kokku ja hakkame sööma, siis mõtekam on pool tundi varem (või hiljem) kohale minna ja siis oma tellimus kas siis enne või pärast neid esitada. Leedulased tellivad nii, et kohe kui ettekandjat näevad hakkavad korraga tellimusi karjuma. Tavaliselt võtab 10 leedulasel tellimine aega 10+ minutit. Seega on mõtekam varem kohale tulla ja kui leedulased saabuvad, siis juba söögijärgset õlut nautida.

Ühes võrratu interjööriga pubis nimega Salve, mis on kuulus just oma rahvusvahelise klientuuri poolest, kohtasid leedulased mingisugust pool-prantslane-pool-leedukat, kellega nad kohe sotsialiseeruma hakkasid ja järgmiseks päevaks meile tripi Mtskhetasse orgunnisid. Mõeldud-tehtud! Sõit pidi algama juba varahommikul, aga kuna leedulased (täpsemalt 8 leedu naist) ei suutnud korralikku vannitoa kasutamisgraafikut oma kodus teha, siis start oli meie jaoks palju paremal ajal - kell 1 pärastlõunal. Kuna leedulased oskavad teha nalja meie aegluse kohta, siis olime me tollele kohtumisele minnes oma ülesannete kõrgusel ja jõudsime kokkulepitud sihtpunkti kerge 15 minutilise hilinemisega.

Sõit Mtskhetasse algas maršutkade paradiisist. Sõitsime metrooga kuhugi mega linna äärde, kus mingil hetkel sai metroost tramm ja sõitis rahulikult maa peal edasi. Peatus ja läksime sellisesse kohta, mis meenutas natuke Tatoiine turgu kust Anakin Skywalker pärit oli (vt Star Wars: Episode I). Tegemist oli väikese alaga, kus ühele platsile ühe ruutmeetri kohta rohkem autosid, kui parte Emajões pärast saia vette viskamist. Kuna meie leedu keelt ei oska, siis meie reisiplaanide koostamises kaasa ei mänginud ja tundsime ennast nagu kaks kuuenda klassi nolki klassieksursioonil. Tuli ainult raha anda ja leedulaste sappa hoida.

Mtskhetasse jõudes jäime seisma mingi künka kõrvale, millel kõrgusid mingisuguse linnuse varemed. Iseenesest oli linnus sama mis Rakveres, ainult kõvasti rohkem kannatada saanud ja veidi madalamal künkal. Nagu vaese mehe Rakvere Linnus. Paar torni oli püsti, aga see põhimõtteliselt oligi kõik. Vähemalt sai näha mägesid ja vingeid pilte teha. Ajaa ja selgus, et Mattias kardab kõrgust, nii et meil hakkab siin mägedega veel nalja saama. Pärast seda hüppasime läbi ortodoksi kloostrist, kuna oli laupäev, siis oli päris palju pulmalisi. Oleks pidanud kondi kaela siduma ja neile eestlaste pulmatraditsioone tutvustama. Mtskheta on üks pisike linn, mis ei ole veel valmis. Suur osa tänavatest oli remondis ja enamus majadest veel tellingutega. Linn oli tore, sest teda ei iseloomustanud hruštsovka tüüpi korterelamud, vaid Tbilisi uusrikaste villad. Linnast eemal paistis Jviari klooster, mis on nagu linngi kantud UNESCO Maailmapärandi Nimistusse.

Maršutkaparadiis

Jvari klooster

Tagasi teel kohtasin või õigem oleks öelda, et mind kohtas kohalik autoluksepp Giorgi. Giorgil oli ainult üks kulm, keskmisest pruunim nahk ja hirmus suur isu õlut juua. Astudes meie juurde, rääkis ta kerge loo oma elust ja saades vastuse küsimusele "Kas meile õlut meeldib juua?", saime näha tõelist Gruusia sebimistaktikat. Vastused: täna ei saa, homme on kool ja me peame õppima, ei takistanud teda tegema maksku, mis maksab tegemast kõike selleks, et meid ja meie 13 kaasreisijat endaga õlut jooma saada.

"Üks õlu ei muuda midagi! No kuulge palun, mina ei tee ju teenet meile vaid meie võiksime ju teha teene temale. Ma teen välja! Teeme õlled. Andke oma number! Joome õlut noh! Ma teen välja!"

Siiski "ei" vastuse saanud ja nukralt metroo peatusesse mõtlema oma kadunud lapsest ja ausast töökohast ning luhta läinud võimalustest minna lääne inimestega õlut jooma. Nii ta jäigi oma 1,5 meetrise sõbraga Vagzlis Moedani peatusesse uusi sõpru ootama ja algas meie kodutee hubasesse Mgaloblishvilli kuuetoalisesse korterisse. Illustreeriv pildimaterjal kättesaadav meie galeriis.