Nagu juba meil poistega (Villi, Lillu ja Mõmmi - Mõtsa sel aastal ei tulnud) on tavaks saanud, käisime ka sel aastal väljamaal (02.10.10-11.10.10) elu ja vutti vaatamas. Jalgpallireisid on sellepärast head, et kui tavaline turist või traveller tänaval röökima hakkab, siis vaadataks teda kui debiili, jalkafännidele aga elatakse kaasa.
1. oktoobri õhtul tegime Bogensiga linnas väikese pubituuri, mis lõppes aga kahjumiga. Olles harjunud pubides madalat hinda maksma, ei tulnud selle pealegi, et Iiri pubis võib Guinness maksta mõne mehe kuupalga. Aga see selleks, kõik need muud odavad asjad kaaluvad üles ühe eksimuse rikka mehe pubis.
Öösel sain kohalikust alternatiivpubist Salvest Madise laulva grusiinitarist sõbranna lahke abiga odalat takso peale ja panin Tbilisi kullast ja teemantitest ehitatud lennujaama poole leekima. Hommikul jõudsin kenasti Lätti ja varsti saabusid sinna ka vanad matkasellid Eestist, kellega siis Brüsselisse põrutasime. Lendamist ma üldjoontes ei salli, kõrvad hakkavad lennukis tavaliselt nii kõvasti valutama nagu tahaksid nad õhku lennata. Aga kuna kiirnuudli-tudengite jaoks on odavus peamine argument, siis 1100 krooniga ja ümberistumiste abil võib Horvaatias ära käia küll, pärssides igasuguseid valusid, lennukihigi ja 130 cm pikkuste inimeste jaoks mõeldud istmete ebamugavust.
Brüsselis korraldasime peaagu et skandaali. Tahtsime viisakalt tualetti külastada, aga nägime, et vetsu sissekäigule olid mingid sildid ette tõmmatud. Küll aga voorisid kohalikud seal sisse-välja ja osustasime meiegi eurooplase kombel tualettruumis hädal ära käia. Siis hakkas koristaja röökima, kutsus kohale ühe turvameeskonna obersturmbannführeri ja meid aeti eemale. Hiljem lennuki peale minnes kutsuti meid kõrvale, kohale oli kutsutud 3 politseinikku ja meie üle hakati check-ini kassa juures võõramaakeelset kohut pidama. Karistuseks pidime koristajalt andeks paluma. Seal Lääne-Euroopas on vist ikka korrakaitseorganitel väga igav. Minu meelest võiks nad tualetihädaga põhjamaalaste asemel Brüsseli tänavatel kaklevaid marokolasi tutistada, aga selleks on neil ilmselt liiga suur häbi, süü ja kartus rassismisüüdistuste ees. Kuradi Lääne-Euroopa. Heaoluühiskond prostituutide ja tsensuuriga.
Zadari lennukil oli aga juba mõnusam. Saime stjuuardessidega jutule ja nad lasid tavalise arusaamatu aksendiga krõbiseva turvalisuse-hülgemöla asemel iPhone'ist pardaraadiosse mussi. Rääkisid oma Ryanairi elust ja me kutsusime nad õhtul meiega ühinema Zadari linna pääle. Nad pidid keelduma, sest juba samal õhtul pidid nad kuhugi uude kohta lendama.
Zadari Hertzist saime oma punase 1.2L VW Polo ja panime kesklinna poole ajama. Sellest hetkest armusime kõik sellesse riiki. Tegemist oma oamette tudengilinnaga, kõik kohad on noori inimesi täis. Kohati olid siresäärsed tõmmud tüdrukud vist isegi liiga noored. Meile tundus, et mingisugused 12-aastased istuvad välikohvikus, joovad otse pudelist viina ja tõmbavad suitsu peale. Ilmselt oli see silmapete, ehk oli noorenduskuur mõnele liiga hästi mõjunud. Ühes kõrtsus toimus ka korralik naistekaklus.
Seal oli ka mõistlikke noori kenasid neiusid. Ühtedega saime ka pargis jutule. Nad olid just kohalikku ülikooli õppima asunud ja tegelikult ka ise alles teist päeva Zadaris. Nende jutust selgus, et horvaatidele ei meeldi serblased, mis on mõistetav, aga samas ei salli nad ka sloveene. Bosnialaste vastu pole sealkandis vist ühelgi rahval midagi. See on ilmselt mõistetav, kuna Bosnias elavad nii horvaadid, serblased kui ka kohalik moslemikogukond. Moslemi omad klapivad neile kõigile kõige vähem, aga nad nende vastu mingit viha ei pea. Bosnia on nagu selle piirkonna Läti. Keegi neid ei pelga, sest kellelegi nad kurja teha ei saa ja samas on ka kerge üleolekutunne. Miks peaks keegi mitte sallima kedagi, kellest ta üle on? Õhtu Zadaris möödus vägagi meeleolukalt.
Horvaatia on väga euroopalik riik ja ka hinnad on mõneti sellele vastavad. Kõik on väga kaunis, eriti autoga mööda rannaäärt sõites, kus ühel pool helgib rohekassinine Aadria meri ja teisel pool kerkivad pilvede poole kaljurahnud. Horvaatias oli väga soe, käisime ka ujumas ja oli täitsa lõunamaa tunne. Jalgpall on kohalikus kultuuris väga tähtsal kohal, sest terve Horvaatia Aadria mere äär oli täis kohaliku jalgpalliklubi Hajduk Spliti silte, märke, joonistusi ja sümboolikat. Teadmiseks veel jalgpallikaugetele, et nende peamiseks siseriiklikuks rivaaliks on Horvaatia ida-aladel samasugust toetust omav Dinamo Zagreb.
Korra vist käisime ka Splitis, aga kuna Lillul oli Pelinkovaći joomisest paha, siis ta läks magama ja ka Nuuskmõmmik oli väsinud, nii et me käisime Villiga linna peal mõnda pubi otsimas, kus saaks Juventuse mängu vaadata. Ei leidnud. Vanalinn oli päris kenake. Kuna me seal midagi suurt ei teinud, siis väga ei meenu ka.
Lõunas hakkas aga vihma sadama. Põikasime ka korra Bosniasse, mida võib pidada selliseks Jugoslaaviaks, nagu mõned on harjunud telekast nägema. Käisime Mostaris, kus majad olid poolikud ja mahajäetud, siin-seal on märgata kuuliauke. Tegemist oli horvaatide-bosniakkide linnaga, mis on Hertsegoviina piirkonna üks peamisi keskuseid. Sõja ajal loodi seal üks järjekordne "riik", Horvaatia Herceg-Bosna Vabariik, mis küll erilist eluvõimet ei saavutanud. Üksteise pühakodasid põletasid maha seal kõik õigeusklikud, moslemid ja katoliiklased, enamasti pandi muidugi mošeedele tuli otsa ja seda kusjuures tihtilugu horvaatide, mitte serblaste tikkude ja bensiiniga. Serblased loopisid neile pigem pomme peale, kui linna oli vaja piirata. Mostaris on nüüd kenasti mošeed ja katoliku kirikud olemas, õigeusu oma tegid horvaadid vist maatasa. Ühele majaseinale oli soditud kiri "ANTIWAR".
Bosnia tundus üsna kõle koht ja otsustasime tagasi Horvaatiasse minna. Dubrovnikus saime endale üsnagi hea raha eest ühe maja teise korruse. Kohalikud olid väga sõbralikud, ainult, et peremehe hing oli veel sõjast pisut haavatud. Seinal oli pilt tema mereväes teenivast pojast. Ma ei saanudki täpselt aru, mis temaga oli juhtunud, igatahes mees ütles, et sõda on ka meremeeste jaoks jube. "Horvaadid ja serblased ei saa kunagi sõpradeks" - peremees. Dubrovnikus üritasime linna peal mürglit teha, aga kahjuks oli päev vale, linn tühi ja pealegi ladistas vihma ka meile kaela. Mängisin kasiinos esimest korda ruletti ja tulin sealt 22 krooni võrra rikkama tagasi.
Hommikul näitas meile peremehe isa suuna Montenergo poole ja tegi vssshhht! Kõik oli väga sõbralik, tahtis lihtsalt teed juhatada. Montenegros oli ilm täiesti ära pööranud. Vihma ladistas, mägedest nirgusid tulvaveed, kaljurahnud leidsid puhkepaiga maanteedel ja autod olid sügavatesse lompidesse kinni jäänud. Montenergos kehtib euro, nagu tegelikult ka salamisi Makedoonias, pisut Horvaatias ja päris hästi Albaaniaski. Supermarketis tuleb kõige odavamat õlut ostes sama margi taarapudel letis vastu anda. Meil seda ei olnud ja hakkasin mõtlema, et kuidas alguses seda õlut üldse osta saab. Ju siis varem sai ka ilma pudelita. Montenergo on midagi Horvaatia ja Serbia vahepealset. Riik, kus tundub midagi kahtlast toimuvat.
Montenergos ei soovinud me pikalt viibida ja lootsime juba samal päeval läbi Albaania ja Kosovo Makedooniasse põrutada. Optimistid. Tšernogoorias muutus Albaaniale lähenev tee väga kahtlaseks. Vihma ladistas, mitte ühtegi valgust polnud ümberringi näha. Kottpimeduses sõitsime mööda mägiteed ja vahepeal rallisid meile rekkad vastu. Tol hetkel me ei teadnud veel selle üle õnnelik olla, et meil rataste all asfalt on.
Albaania oli täielik kultuurišõkk. Piiripunkt asus kusagil mägede vahel, kaootiliselt manööverdasid rekkad edasi-tagasi. Vihma endiselt ladistas. Kui piiripunkti läbisime, olime jõudnud mudaauku. Hakkasime asfaltist puudust tundma. Lähima linna Shkoderini oli veel tükk maad sõita, kuid kiirus püsis 30-40 km/h peal. Vastu sõitsid meile rekkad ja pori pritsis igast kaarest igasse kaarde. Kui lõpuks Shkoderisse jõudsime, selgus, et ka seal ei ole eriti teid ja isegi kui need on, siis nende peal ei toimu mitte liiklus vaid peata kanade mäss. Linnas midagi ei toimunud, ehkki kohalike sõnul oli tegemist ülikoolilinnaga. Semester polnud lihtsalt veel alanud ja tudengid polnud veel oma vankreid hobuste külge rakendanud. Õnneks leidsime ühe tüübi Adriani, kes meile üheks ööks toa rentis. Õhtul välja ei läinud, vajusime vaikselt pärast kaardimängu magama. Kuna minu riidest tossud oli läbiligunenud, pidin naabrimuti poest endale uued ostma. Ainsad 45 numbriga tossud oli Nike'id ja selline Albaania originaal mulle jalga saigi.
Albanian dream on kasutatud Mercedes-Benz. Ma pole kunagi varem niivõrd palju mersusid ühes kohas näinud. Kõige tavalisem on vana E-klass, aga bojaarid sõidavad ka uuematega ringi. Need, kellel mersut pole, sõidavad hobusega või võrriga ja seda tihti vastassuunavööndis. Teisi autosid on vähe. Maanteel nägime, kuidas üks hoburakend vanast Yugost mööda põrutas.
Tee Tiranasse ja sealt Skopjesse oli täitsa okei. Makedoonia on nüüd küll see koht, mida peaks soovitama. Liiklus toimib, kõik on müstiliselt odav ja kesklinn täitsa kenake, ehkki paljudes kohtades on ehitus veel pooleli. Skopjes pidasime maha korraliku kräu ja eks iga mees mäletab seda eriviisi. Ise võtsin endale hosteli väga odava hinnaga, aga kuna mul telefon ei töötand, ei saanud teisi poisse sinna kutsuda. Vuntside, patsi ja nokamütsiga taksojuht vedas mind Ladaga 1 euro eest läbi terve linna, et kell 4 öösel õiget paika leida. Hostelis olid hommikusöögid ja mullivannid. Kasutasin ära. Makedoonias oli meil plaan läbi Kosovo Serbiasse sõita, aga see plaan jäi õnneks ära. Hostelis viibinud poolakas ütles, et kuna Serbia Kosovo iseseisvust ei tunnista, siis võetaks meid Kosovo-Serbia piiril illegaalidena kinni. Kuna pidu sai eelmine õhtu kõvasti pandud ja keegi enne kella kahte sõita ei saanud, siis hakkas ka väike ajahäda tekkima. Õnneks on Polo kiirem, kui tal paberites numbrid näitavad ja õhtuks jõudsime juba Belgradi. Kosovo aga jäigi kahjuks külastamata.
Belgradis käisime koheselt Eesti jalgpallikoondise treeningut vaatamas. Eelnevalt broneeritud odavat hostelit pidasid mingid noored tüübid, kes meiega koos rummi jõid ja kes alatasa suitsetasid. Saime veel playstationit mängida, telekas oli umbes 1000 kanalit ja elu oli lill. Nad soovitasid meil linna peal minnes oma rahvussümboolika kaelast ära võtta, sest paar aastat tagasi tapsid hullunud jalkahuligaanid ühe prantslase ära. Algselt me järgisime soovitust, hiljem oli meil suva. Ma ei hakka Belgradi Partizani ja Crvena zvezda vaheliselt vihavaenust pikalt jahuma, seda on viimasel ajal ajakirjanduseski palju näha olnud. Igatahes Partizani kui armeeklubi staadioni seintel olid ilutsemas sildid ARKAN ja pildid Radovan Karadžićist.
Järgmisel päeval oli kurikuulus jalgpallimäng ja sellele järgnev eufooria, mis siiamaani südames põksub. Staadionile saatsid meie neljaliikmelist seltskonda 8 Švejki välimusega inspektorit ja koguaeg ümbritsesid meid turvafüürerid. Kui eesti seltskond soovis vetsu minna, kaitses kolonni mõlemalt poolt turvameeskond, üks mees kontrollis vetsu üle (peksis jalaga kabiinide uksed lahti), et seal serblasi sees poleks ja siis sai bõstra-bõstra seal ära käia. Jalgpallimängust ma rääkima ei hakka, eks igaüks teab, mis juhtus.
http://sport.err.ee/index.php?0&popup=video&id=10542
Pärast mängu olid tänaval paar kurja mehemürakat, aga keegi meile haiget ei teinud. Läksime hostelisse omanikele võitu nina alla hõõruma.
Serbia iseenesest on päris puhas ja enam-vähem kaunis koht. Inimesed on ka võrdlemisi sõbralikud. Hinnad on odavad aga ilm oli hirmus külm. Sealt sain ka vist külmetuse. Järgneval õhtul kohtusime kohalike tüdrukutega. Üks oli poolvenelane ja kui ma talle paar lauset vene keeles purssisin, tahtsin ta hirmsasti käest kinni hoida. Mängisin raskesti kättesaadavat. Sellised sõbralikkused siis. Ta seletas mulle natuke horvaadi, serbia ja bosniaki keelte erinevust ja tõi näiteks, et horvaadi ja serbia keel erinevad nagu tšehhi ja slovaki keel. Mutually intelligible, nagu öeldakse. Serblastele ei meeldi horvaadid ja albaanlased, bosniakkide vastu pole neil midagi. Keeltega on seal asjad üldiselt nõndaviisi, et Bosnias, Serbias ja Montenergos kasutatakse nii kirillitsat kui ka ladina tähestikku. Horvaatias on üksnes ladina tähestik. Horvatidega asustatud Bosnia aladel olid teeviitadel ilutsevad kirillitsatähed gräffitiga maha tõmmatud. Makedoonias on võrdlemisi suur albaania vähemus, mistõttu on seal sildid nii kohalikus kirillitsas kui ka albaania ladina tähestikus. Igas riigis saab inglise keelega hakkama, vene keelega pole midagi peale hakata, kui just ei taha, et mõni kohalik tüdruk käest kinni võtaks.
Järgneval päeval pidi linnas toimuma homoparaad, mistõttu tegime Belgradist varakult sääred. Kohalikel märulipolitseinikel on vist iga päev käed-jalad tööd täis, sest ka seal pidid nad valvama, et kedagi raudkangiga maha ei löödaks. Horvaatia piirile jõudes sillerdas taevas jälle päike ja kõik oli soe ja mõnus. Lendasime Osijekist Frankfurti, ööbisime lennujaama põrandal, millest kohalikud fašistid ööseks soojenduse välja võtsid ja järgmise päeva hommikuks olime tagasi Riias. Siis läksid meie teed lahku. Üks põrutas Tbilisi, kolm läksid Tartusse.
Vabandan, et jutt liiga pikale venis ja peaaegu absoluutselt Gruusia elu ei puudutanud. Jutt tuli kirjutada paljude fännide tungival soovil. Võib-olla mõni asi jäi mainimata, aga mul on alati "edit" nupp olemas, kui midagi meenub.
No comments:
Post a Comment