Gorjatšije Estonskije Parni v Kazbegi

Tuleb välja, et me Gruusias peame siiski õppima ka, sellest on tingitud ka meie blogikirjete väikene paus. Kuid oleme siiski elus ja seekord tahan ma teile rääkida reisust Gruusia mägilinna Stepantsmindasse, mis varasemalt kandis nime Kazbegi.

Reis algas meile juba varem teadatuntud metroopeatusest Didubest, mille kõrval asub maršrutkaparadiis, kust saab sõita igale poole peale Ida-Gruusia. Ainukesed inimesed, kes siinkandis pealetükkivad ongi maršrutkaisandad. Ei kutsuta sind vägisi baari, restorani või kohvikusse, kuid oma autoga Gruusiat avastama küll. Kutsumisele lisanduvad ka tavapärased, et saame siis kunagi hiljem kokku, vahetame numbreid ja lubadus, et meist saavad parimad sõbrad. Kõige pealetükkivamad on taksojuhid, kes pakuvad reisuks oma autot ja kellele me tavaliselt vastuseks kurba nägu teeme ning tühja tudengi rahakotti näitame. Kuna tee metroopeatusest kuni maršrutka bussijaama (sama mis maršrutkaparadiis) on ca 100 meetrit, siis kohtasime me teel ca 3-4 sellist kupeldajat. Säravam neist ajas suu naerule pärast meie päritoluriigi kuulmist ja küsis:"aaa, gorjatšije Estonskije parni, da ?"

Sõit Kazbegisse maksab 10 larit (65.-) ning 160km sõit kestab ligi 3 tundi. Aega niipalju võtab ta sellepärast, et sõit läheb mööda Georgian Military Road'i ja otse üle mägede. Kõrgeim koht kus me viibisime teel oli Jvari läbikäik, mis oli merepinnast 2379 meetrit. Üldiselt kulges kogu tee mööda jõge ning ebakindlal kaljuserval.

Tee Kazbegisse

Pärast pikka ja tagumikku kangestavat sõitu jõudsimegi Gruusia mägilinna Stepantsmindasse. Maršrutkalt maha tulles ning väikese 100 meetrise jalutuskäigu tehes, veendusime, et siin linnas saab suurimaks katsumuseks vältida tänaval olevad loomade (peamiselt lehmade ja eeslite) roojahunnikuid, mille peale Mattias ütles, et "See ongi Gruusia". Üsna ruttu sai meile selgeks, mis vahe on Tbilisil ja Gruusial. Erinevalt Tbilisist oli Stepantsminda väga tagasihoidlik. Puudusid tänavavalgustused ja sitsid-satsid, mis Tbilisile väga omane on. Keegi ei pignutanud igapäevaste toimetustega üle ning miski ei olnud olemas selleks, et sellega silma paista.

Stepantsminda ise on ca 1800 elanikuga linn Kazbek'i mäe nõlval. Linn on merepinnast ca 1750m kõrgusel ja mägine hõre õhk andis täitsa tunda. Kuna me valisime oma reisiks nädala kõige halvema ilma päeva, siis kõrguvaid mäetippe kandsid uduloorid ning kõrvalasuvat 5033 meetri kõrgust Kazbek'i me ei näinudki. Oma ööbimisekohaks valisime Madise ja Lonely Planeti soovitatud koha nimega NAZI.

Vaade NAZI majutuskoha rõdult

Pärast majutuskoha Check-In'i otsustasime, et lähme hingame veits mägist õhubriizi. Pika jalutuskäigu järel meenus, et olime kuulnud, et kohalikud kohvikud on väga odavad. Otsustasimegi fakti kontrollida ja pidime pettuma. Meie arve kujunes üllatavalt suureks...kuid, seda mitte söögi pärast, vaid tellitud õlle pärast. Kuna siia linna kõik see vingem kraam imporditakse, siis see lisab asjale ka oma hinna. Õllehind = õllehinnaga mõnes nooblis Tbilisi vanalinna kohvikus.

Tegelikult kujunes meie kõige meeldivamaks osaks selles mägilinnas õhtune koosviibimine Leedu tütarlastega NAZI majutusasutuses, kus peremees lahkelt meile gruusia rahvuskööki tutvustas ning põnevaid lugusid Gruusia igapäevaelust. Rääkis, kuidas tema poeg jaksab juua 10 liitrit veini õhe õhtuga ja ikka veel jalul seista. Grusiinid veini ei naudi. Kui toosti tehakse, siis tõmmatakse alati pits, pokaal või stakantšik lõpuni. Sellepärast ongi kohalikud lauaveinid väga odavad ning veinid, mille maitse üle ka rõõmu tunda saab on tunduvalt kallimad.

Hobune vaatab Kazbek'i, aga ei näe sest Kazbek'i mäetipp on pilve taga

Õhtu tipnes lausvihma ja tormiga. Tormine mägilinn on suhteliselt võrratu vaade. Nähes kuidas välk aegajalt mäetippe valgustab on äraütlemata romantiline. Kuid see torm tekitas ka omajagu pahandust (ma ei pea siinkohal silmas tavapärast elektri ära minemist). Nimelt algas meie järgmine päev sellega, et tervet linna kattis udu. See lõhkus ka meie plaanid minna vaatama Gruusia kõrgeimat mäetippu (tegemist on emotsionaalse liialdusega, tegelik Gruusia kõrgeim tipp on siiski mägi nimega Shkhara kõrgusega 5193m). Mis sa sellest pilvehunnikust ikka vaatad? Küll, aga saime majutuskohast korraliku hommikusöögi ja suure soovi teinekord kenama ilmaga tagasi tulla. Kell 13:30 startis juba meie maršrutka tsivilisatsiooni suunas ja pärast 3 tunnist mägirallit ning pooletunnist allmaaraudteerallit saigi meie reis lõpu. Nüüd igakord linnas käime tunneme rõõmu öise tänavavalgustuse ja enam-vähem puhaste kõnniteede üle. Pildimaterjal võrratutest vaadetest asub siin.