Kui ma aknast välja vaatan, siis...

Igal grusiinil on mingi seos Balti riikidega. Mõnel suurem mõnel väiksem. Kui sa kohtad mõnda grusiini või õigem oleks öelda, kui mõni grusiin kohtab sind, siis tavaliselt nad kohe hakkavad su rahvust pakkuma. Kõik grusiinid tunduvad olevat meeletud antropoloogia huvilised ja kuna tegemist on kõvade hasartmängusõltlastega, siis pakkumine on üks nende meelistegevusi. Üldiselt on esimeseks pakkumiseks Saksamaa või Ukraina. Mattiase puhul on veidi keerulisem, sest selline punapea saab grusiinide arvates tulla ainult padulõunast (deep-south). Mitte keegi pole meile pakkunud, et oleme Venemaalt, eriti pärast seda, kui Mattias endale polkovniku mütsi ostis ja linna peal kõigile kulpi viskab, on selge, et meie puhul on tegemist Ida-Eurooplastega. Kuuldes vastuse, et oleme Eestist, teeb grusiin riigi kõige kõvema geograafi näo pähe ja ütleb, "aaa priibaltijaa daaa...Riiga da?" Saades vastuse, et ei Eesti pealinn on Tallinn ja meie oleme hoopis sellisest põnevast kohast nagu Tartu, tekib poolte grusiinide näos koheselt pettumus. Teised pool hakkavad rääkima kuidas tema vend või tema onu tädimees või tütremees on kunagi teinud midagi Balti riikides. Kes töötas autojuhina, kes käis seal sõjaväes, kes oli suruõhuhaamri ventiilide parandaja või kes tegi lihtsalt rasket maatööd mõne rikka kulaku talus. Ühesõnaga, igal grusiinil on mingi seos Balti riikidega. Sellepärast meid armastataksegi!

Gruusias poes käies puudub siinsetel hindadel igasugune loogika. Kõik kohad on lehmi täis, aga ometigi on piima liitri hind ligi 25.-. No kord me nägime heinamaal, kuidas üks lehm kilekotti vitsutas, millest võib ka järeldada, et see just väga hea piimalehm ei olnud. Lisaks müüakse ka poes kaugelt Itaaliamaalt imporditud hüper-vinge laktoosivaba piim maksab 10 larit ehk 65.-. Eriti kalliks produktiks on poes kartul. Ma isegi olen selle põhjuse ära tabanud nõnda, et igale vabale ja vähegi vilja kandvale põllumaale rajavad grusiinid viinamarjaistanduse. Kõige huvitavam on, aga viinamarjade ja veini vahelise hinna korrelatsioon. Seal on samapalju seost kui lauajalal ja katkisel mersul. Veiniliiter on enamasti palju odavam kui kilogramm viinamarju. Võta näpust, millest neil see vein pressitakse. Enamus kaupu tuleb osta erinevatest poodidest. Ei ole nii, et lähed Selverisse ja ostad ühest poest porgandit, banaani, juustu, liha ja kokakoolat ning seda kõike väga odavalt, vaid siin pead sa sellise tulemuse saamiseks ligi 4 poodi läbi käima. Üks poekett on, kus müüakse kõike koos (varem mainitud Populi), aga seal maksavad Konsumis maksvad 12 kroonised spagetid 65 krooni. Kui te ei usu, siis ma võin pilti ka teha.

Gruusias sellised prügikastis sobravaid asotsiaale on väga vähe. Põhimõtteliselt neid tänavapildis ei märkagi. Ma arvan, et põhjuseks on Gruusias puuduv pakenditaaskäitluse süsteem, seega on pudelikorjamine väga väikese tuluga ettevõtmine. Kuid milleks näha vaeva ja pudeleid korjata, kui saab ka teha enesetapueelse näo ja pihk välja lükata. Raha tuleb, nagu Kenderi raamatus roppe sõnu. Kerjuseid kohtab igal pool. Vaieldamatult popimateks kohtadeks on uriinihaisuga kaetud tunnelid ja metroopeatused. Tihtilugu metroosse sisse astudes tuleb mingi õnnetu näoga gruusia naisterahvas, kes peab pika ja õnnetu kõne oma elu saatusest ning siis kõik annavad talle natuke raha. Kõige hullemad on lapskerjused. Neid kohtab ka kõikjal, välismaalast nähes, võtavad nad rutakad sammud välismaalase poole ja on valmis päris palju tegemaks et väike kopikas kätte saada, näiteks rippuma jäsemete küljes. Üldiselt aitab kerjuste vastu kurja ilme manamine ja üle huulte suunamine sõnakombinatsioon „ARA“, mis tähendab „ei“ gruusia keeles.

Asi, mis Gruusias väga hästi korraldatud on igasuguste maksete tegemine. Kui meil on vanematele inimestele kõige suuremaks piinaks maksete maksmine makseautomaatides, siis siin on see väga lihtsaks tehtud. Sellised ca 1,5 meetri kõrguseid masinaid on kõik kohad täis. Mõni neist räägib mitut keelt. Näiteks elektrimaksmiseks piisab sinna masina juurde minema, valima kohaliku Eesti Energia ikooni, sisestama oma kliendinumbri, mille tulemusena ta näitab sulle palju sa maksma pead ning siis hakkad masinasse sularaha laduma. Samamoodi saab laadida telefoni, maksta politseilt saadud trahve ja isegi teha spordipanuseid.

Nagu ma juba eelnevalt olen Gruusia meditsiini kohta maininud, siis kõige paremaks näiteks on hambaarstid. Hambakliinikuid on kõik kohad täis ja nad pidavat ka väga odavad olema (mis ka ilmselt paljastab nende kvaliteedi). Kuid vaadates grusiine, siis ca 30% gruusia meestest (ja ka naistest) pole oma hammastega väga hoolsalt käitunud. No, tegelikult, mis sa ikka nendega käitud, kui hambaarsti haridus lubab ainult hambaid välja tõmmata. Seega enamus grusiine on suhteliselt tühja sahtliga.

Üheks huvitavaks asjaoluks on kõikjal passiandmete küsimine. Kui tahad osta SIM-kaarit - passiandmed. Kui tahad minna rongiga Batumisse - passiandmed. Hea, et restoranis arve maksmisel passi ei küsita. Grusiinid armastavad bürokraatiat. Saab inimestega suhelda ja hea õnne korral võid nendega sõbrakski saada. Seega kui blanketil on kirjas dokumendinumber, siis peab ka selle augu kindlasti täitma, seda ei või tühjaks jätta või lihtsalt sinna rist lükata.

Grusiinid abielluvad küll varakult, kuid minu arvates on tegemist lihtsalt ühe väga hea ettekäändega korraldada korralik pidu. Sest grusiinid tihtilugu perenimesid ei vaheta. See on pigem Euroopalik komme ja siia pole see jõudnud. Samuti ei kanna ka enamus grusiine sõrmuseid. Seega on väga raske tuvastada, kas mees/naine on abielus või mitte. Küll, aga kaasneb abieluga üks võimas privileeg, mille nimel grusiin on valmis sellesse pühasse liitu astuma - võimalus vallutada oma värske abikaasa keha.