Borjomist

Gruusias oleme me väga popid poisid, näiteks käis meil paar nädalat külas minu väga hea sõbranna Karin ja see nädal juba viibivad siin riigivisiidil üks sakalanus koos kolme Eesti neiuga, kes meid endale toredateks giidideks soovivad ja meie abiga Gruusia võlusid naudivad. Nädalavahetusel peaks siia jõudma veel Eestlasi. Ühesõnaga graafik on tihe, aga see nädal me võime endale ka seda lubada, sest järgmine nädal on grusiinidel järjekordne riigipüha. See kord on tegemist Püha George päevaga. Kuna püha on teisipäeval, samal päeval, millal meil on gruusia keel, siis see tähendab meie jaoks automaatselt pikendatud nädalavahetust, mis on ühtlasi ka suhteliselt vajalik, sest vahepealne õppimine ja muud hädad tõmbas juhtme parajalt kokku.

Karini saabumisel hakkasid mul ilmnema gruusia toidust tingitud tagajärjed ehk kõhuvalu ja soolesisu kiirenenud liikumine. Suurte hädade ja valude ning pika ohkimise tulemusena ajasin ennast siiski jalule ja roomasin Kariniga Borjomisse. Borjomisse saab, kas maršrutka või rongiga, meie läksime maršrutkaga, sest rong läks 7:15AM. Kuid olgugi, et vara läks oli rong sigaodav (2 lari = 13EEK...varsti peab kõike eurodes kirjutama hakkama).

Borjomi iseenesest on selline lagunenud Ida-Euroopa kuurort, mille rahulike elanike silmist on näha vingeid turismiaegu aastaid tagasi. Pärast 2008 aasta augustisõda on piirid kinni ja peamiselt vene turistidest toitunud koht lagunemas. Siin seal võib veel näha kõrguvaid hotelle, mis veel 1970'ndatel oli Nõukogude inimese jaoks väga meelas paik peatumiseks, rääkimata uhkest rongijaamast, kus on siiamaani hinnad, mis tahes Nõukogude Liidu otsa.

Marsruudi tahvel Borjomi rongijaamas, hinnad on larides ja teoreetiliselt kehtivad tänapäevani.

Borjomi rahvaarv on ligi 15000, mis teeb temast suhteliselt suure linna Gruusia mõistes. Asub ta Samstkhe-Javakheti maakonnas ning kõrgust merepinnast on ligi 850m. Linna läbib Mtkvari jõgi, mis oma olekult on suhteliselt kuivavõitu (nagu enamus Gruusia jõed). Borjomis asub kuulus mineraalveepark, kus saab ringi jalutada ja seda vett kraanist suhu kallata, mille eest teie seal riigis hingehinda maksate. Siin on see tasuta, Gruusias on üldse vesi põhimõtteliselt tasuta. Tänavad on täis väikesi purskkaevukesi, kust võib vabalt tasuta vett juua. Ja juuaksegi. Keegi küll pudeliga koguma ei lähe, aga pärast pikka mägist jalutuskäiku kulub väike kosutus marjaks ära.

Puhas Borjomi vesi, maa seest, joo palju jaksad.

Borjomi mineraalveepark koosneb kahest tasandist, teisele tasandile saab kõikuva mitte-nii-kindlatel traatidel liikuva vaguniga sõita. Sõit ise maksab pool kohalikku ja on oma hinda väärt. Vaguniga mäkke sõites avaneb sealt tõeline postkaardivaade kogu mägisele Borjomi piirkonnale. Mäe otsas kõrgub vaateratas, mis kahjuks küll praegusel ajal ei tööta. Tegelikult, kuna me jõudsime novembris, mil turismihooaeg juba lõppenud, siis peab tõdema, et enamus asju sellel ajal ei tööta. Vähemalt vagun töötas ja meid turvaliselt mäe otsa paigutas. Mäe otsas pidi olema ka soojaveevann. Ehk siis vann, kus saab kümmelda 32 kraadises vees, mis tuleb otse maa seest. Võtsime ka rätikud kaasa ning kindla plaani sinna minna, kuid kuulsime kohalike käest, et see on väike muldonnike, paar meetrit korda paar meetrit auk ja hügieeniga ei pidanud ka hiilgama. Lisaks oli ta 4 kilomeetrise jalutuskäigu kaugusel ning seekord otsustasime sinna arusaadavatel põhjustel minemata jätta.

Tudeng rongi ootamas - Borjomi rongijaam oli ilus, aga veidi tühjavõitu.

Borjomist ligi 10 kilomeetri kaugusel asub Borjomi-Kharagauli rahvuspark, kuhu me seekord kahjuks ei jõudnud, kuid, mis on tuntud oma rohkete matkaradade poolest ja Gruusiale väga iseäraliku looduse poolest. Ta katab ligi 7,6% kogu Gruusia pindalast. Ajalooliselt on pargil alati olnud tähtis roll. Näiteks käisid keskajal Gruusia aristokraadid seal jahti pidamas. Samuti oli see hea koht, kust küttepuid võtta, kui talvel pisut külmem hakkas. Kogu reisu illustreeriv pildimaterjal pildialbumis.