Pubiralli Tbilisi parimates kõrtsudes ja kohvikutes

Kuigi oleme Mattiasega juba Gruusia tolmu õlgadelt pühkinud ning ligi kolm nädalat kodumaa pinnal olnud, on jäänud mõningaid asju, millele me mõlemad oma sääserohketel ja unetutel öödel mõtteid saadame. Need on kõik need kõrtsud, pubid, baarid, restoranid, lounged ja pargid, mis kõik meie 9 kuu jooksul väga olulist rolli mängisid.

Salve

Asukoht: Asub Vabaduse väljakust (Tavisuplebis moedani) mõnekümne meetri kaugusel. Kui sa seisad näoga vastu linnavalitsust, siis vasakult poolt maja läheb üks sõidutee. Sa pead mööda seda teed kõndima üle esimese teeristi ja siis jääbki paremale keldrisse üks baar, kus tuleb muusikat, tubakatossu ja millest helendab õdusat valgust.

Palju maksab: Õlu on 3 lari, ChaCha teekann 5 lari. Süüa saab ka võileibu, nende hind sõltub sellest, mis sa sinna vahele tahad.

Miks ta äge on? Aga miks rahvas Zavoodis või Mökus käib? Sama fenomen on Salvelgi. Antiigipoega (kus ta eriti ise oma manti maha müüa ei tahtnud) alustanud Giorgi on üles vuntsin linna popima kõrtsu välismaalaste seas. 

Saksa koht

Kus too on? Always'i (Vabaduse) sillast veits saunade poole, mingi 100m. Siis paremat kätt jääb suur kõrts, mis sisaldab endas ka õllevabrikut. Põhimõtteliselt on ta täpselt kahe silla vahel. Koduleht

Palju maksab? Toit on Saksa restole vastavate hindadega. Suured portsud, suurte vorstidega. Meie käisime seal ainult õlut ostmas. 1l - 6 lari, 0,5 - 4 lari.

Miks ta äge on? Kuna Gruusia õlu on hullem kui Läti oma, siis see oli ainus koht, kus väärt maitsega kesvamärjukesele ligi sai. Aegajalt mängib mingi bänd, aga ta valiselt mängivad nad liiga kõvasti. Restoranil on oma õlletehas, mida kohvikus olevatest akendest piiluda saab. 

Hinkaliurgas

Kus ta on? RadisonBLU kõrval, kõik kohalikud ja taksojuhid teavad.

Palju maksab? Toit on odav ja tõsiselt hea. Hinkali hind on 50 tetrit - 60 tetrit (juustuga kallim). Tasub võtta liha ja küsida Gruusia toite. Töötajad räägivad puhtalt vene keelt ja mõni pursib natukene inglise omagi. Menüüd on saadavad vene, gruusia, inglise ja isegi saksa keeles. Õlu 1,5 lari ja liiter veini 10 lari.

Miks? Khinkalis Sakhli on avatud 24/24, mis tähendab, et ta on koguaeg lahti ja koguaeg saab süüa. Kohvikul on 3 korrust ja tegemist on väga suure kompleksiga. Õhtuti mängib bänd ja kohalikud võtavad selle saatel viina. Viinamenüü on sama pikk kui teised menüüd kokku. Kohustuslik koht kus käia ja kuhu minna, sest seal käivad kohalikud ka - järelikult on väärt!

People's

Kus? Kui Salvesse minek on vasakult poolt linnavaltsust Vabaduse väljakul, siis People's on täpselt teisel pool. Paremat poolt linnavalitsust läheb jalakäijate tänav, sealt tipa-tapa 100m ja vasakut kätt jääb vahva ja võrratu välikohvikuga istumisalune. Koduleht.

Kallis? Ei ole kallis. Sellise koha kohta väga odav. Peen restoran, kus õlu on 3 lari ja toidud saab ka alla 10 lari kätte. Toidud nägid välja maitsvad, me ühtegi ei ostnud.

Miks? Selle baariga oli meil armastus esimesest silmapilgust. Tõsiselt hea atmosfääriga lounge-restoran. Mõnus istumiskoht kui päike juba loojunud, aga miks mitte ka kuuma päikese käes. Õlu on külm, teenindus on hea ja tunne on glamuurne.

Bernard - kodupubi

Kus? Saburtalo linnaosa, Gagarini väljaku kõrval. Shartava tänaval.

Hind? Odav. Toidud on ka maitsvad. Õlu on 1,6 lari, veiniliiter on 6 lari. Toit on 5-10 lari. Klassikaliselt odavad Gruusia hinnad.

Miks? Tegemist oli meie tõelise kodubaariga, mis asus ca 400m kodust eemal. Baarist koju sai tavaliselt minna taksoga, mille eest me kunagi üle ühe lari polnud nõus maksma. Pubi on väga Euroopalik, isegi teenindajad olid kõik blondid. Meil piisas lihtsalt paari minna ja tavalist tellida. Ning sellepeale toodi meile kaks pudelit Natakhtarit ja üks pakk kaarte.

Kodutee

Lääne-Gruusias käinud - elu näinud

Selle nädala tulemusena võime öelda, et oleme kahepeale vallutanud kõik Gruusia ilmakaared. Läänest idani, edelast loodeni. Käimata  jäi vaid Abhaazia piiriäärne mägine piirkond nimega Svaneetia ja seda tänu Gruusiale ebaomase vihmase ja külma kevadele, mis mägised teed läbimatuks tegi. Kuid selle me kompenseerime järjekordse Kazbegi reisiga, mille ülikool meile välja teeb.

Võidupüha hommikul saabus mulle külla Liis koos oma tädi ja täditütrega. Nagu Gruusia värk ikka, tuled üksi - tuleb terve pere kaasa. Esimese nädala veetsime juba vanu tuttavaid ja eelnevalt kirjeldatud kohti külastades, nagu armastuse pealinn Sighnaghi, Stalini linn Gori, koopalinn Uplistsikhe, vana pealinn Mtsheta ja Tbilisi, mille slõuganiks on "The city that loves you" (linn, mis sind armastab). Reisi kulminatsioon algas aga pühapäeva õhtul.

Batumisse piletite ostmine on päris huvitav ja omanäoline kogemus. Tbilisi vingesse rongijaama jõudes näed sa seal umbes 15 kassat. Kõik müüvad rongipileteid kuhugi kurat teab kuhu. Oli veel ere mälestus eelmisest aastast, kuidas meie külalised Eestist Kaftka Metamorfooslikult ühe akna juurest teise juurde saadeti ning poole tunnise mässamise tulemusena piletid kätte saadi. Mul õnneks läks lihtsamalt, rongijaam oli tühi ja õnnestus kiirelt õige inglise keelt kõnelev aken leida - tehti passist koopia ja prinditi välja neli piletit. Kogu protsess - 10 minutit. Rong väljub 22:50.

Rongijaam ei asu tegelikult üldse Batumis, vaid sellest 16km väljas mingisuguses väikelinnas, kus peale rongijaama ühtegi vaatamisväärsust polegi. Rongijaam oli küll uus ja vinge, kuid niiske kliima oli ebakvaliteetsele ehitusele oma jälje jätnud: krohvi lagunes ning siin-seal oli märgata hallitust. Üldse Batumis kõik asjad hallitasid. Batumis on kivine rand, mida ümbritsevad tellingutes pilvelõhkujad, millest mõni on valmis, mõne puhul on valmis ainult maja karkass, mis ümbritsetud taraga. Negatiivseks kogemuseks oli ka rannas leiduv suur süstalde hulk, mida me mõne rannaskäigu jooksul ligi viis leidsime. Linn on läbi tegemas suurt arengut ja tundub, et Tbilisis välja reklaamitud imedelinn "BATUMI 2012" on reaalne unistus. Valmis on saamas uus justiitsministeerium (Palace of Justice), juunis avatav Radisson Blu. Ehitusjärgus on Hiltoni hotell ja palju vingeid kuurortlinnale omaseid pilvelõhkujahotelle. Justiitsministeeriumihoone näeb välja nagu tagurpidi pudel. Erilist vürtsi lisab see, et hoone on täiesti klaasist ning asub ranna ja "Uue-Bulevaardi" vahetus läheduses. Ametnikel suvel vaateks bikiinides naised, talvel lihtsalt võrratu päikeseloojang. Tunduvalt parem, kui kuskil higises kesklinna kontoris pabereid vorpida. Pole ka ime, et advokaadid parlamendi ees praegu näljastreiki peavad.

"Õiguste Palee" ehk uus Justiitsministeerium tantsivate purskaevude tasutal, Batumis on kõik valgustatud, isegi vasakul olev ehitusjärgus hoone.

Batumi "Vana-Bulevaard", aastast 1889

Batumi on ka armastuslinn nagu Sighnaghi. Linn on täis armastusega seotud kujukesi ja minu eriliseks lemmikuks on eriti seksikas Poseidoni purskkaev, kus teda ümbritsevatel näkineidudel tuleb tissidest vett välja. Linn on täis puhtaid parke, kus jalutades võid vabalt terve päeva veeta. 10km linnast väljas asub kohalik Botaanikaed, täis palme ja teisi eksootilisi värke, mida meil Eestis kasvatada pole vabas looduses võimalik. Turismiinfopunktist saime teada, et kuskil linnas on üks vinge väljak, kus iga päev kell 12, 3 ja 6 tulevad välja kujukesed, kes tantsivad gruusia rahvariietes. Kell sai 6, hakkas pasun tööle, kellatorni uksed avanesid...pasun lõpetas töö ära, kujud naasid ilma ühegi liigutuseta kellatorni tagasi ja oligi etendus läbi. Liigutamist oli vähem kui John Cage teoses 4'33''.

Jõudsime Batumisse just sellisel ajal, kui seal esimesed soojad ilmad olid. Enne meid oli seal 2 nädalat vihma sadanud ja see tõttu polnud mõtet ka oma päeva veeta külma, kivise ning süstlaid mereranna kaldal ja otsustasime põrutada Türki linna nimega Hopa. Olles innustunud eelmise aasta Kreeka Eurovisiooni laulust "Opa!" tundus tulla põnev reis. Piiripunktis pitsatid sees jõudsime Türgi pinnale. Kuna ma arvasin, et Türgi poolel on ka mingi linnake või vähemalt valuutavahetuspunkt, siis me raha eelnevalt polnud vahetanud. Eksisin. Türgi poolel ootas meid hunnik autosid, keda ümbritsesid umbkeelsed kohalikud. Tahtsime saada linna ja tahtsime vahetada raha. Proovisin vene, gruusia, inglise ja eesti keelt. Tulemus null. Kui ma kõva häälega küsisin "Does anybody speak English here!" tuli kaugelt vastus "I do". Tulles lähemale küsis ta minu käest kõigepealt "Where are you from?" ja seejärel "What is your name?". Sellega tema inglise keele oskus piirdus. Lõpuks kolme keele koosmõjul ma raha vahetatud sain, umbkeelse taksojuhi sain ja reis laheda nimega linna võis alata.

Hopa oli selline Rapla suurune linn ühe mošeega ja suure hulga meestega. Kui me taksost maha saime ja esimesed sammud linnas tegime, saime tunda islamiriigi võlusid. Kõik tänavad olid täis ainult mehi. Mehi, kes jõud teed, mängisid kaarte ja nardat. Gruusiale sarnane olukord, ainukese erinevusega, et minuga oli kaasas kolm naisterahvast, keda meestemassid pidevalt jõllitasid. Naised said korraliku kultuurišoki ja see ei leebunud enne, kui leidsime üles linna intelligentsemad mehed: kaupmehed. Nemad rääkisid vene keelt ja aitasid meie edasites tegemistes. Linnast Hopa ostsin ma kohaliku õlut nimega Efes ja külastasin supermarketit, kus olid allahindlused. Õlu oli hinnaga 2€ pudel, viinapudel maksis 30€. Islamiriigi võlud. 

Hopas asuva nelja tärni hotelli stiilinäide USA, Kreeka ja Saksamaa riigilipust.

12. juuni toimuvad Türgis parlamendivalimised. Propaganda oli täies hoos. Tõin Mattiasele kohaliku vasakpoolse rahvapartei voldikuid. Pastakaid ja kleepse ei jagatud.

Batumis ööbisime ühes mõnusas Hotellis nimega "Salome", kus saime kaks tuba, millest üks oli sviit (üks tuba - 2 kahekohalist voodit, teine tuba - kahetoaline ning voodi oli kaks üksikut voodit kokku lükatud). Siin-seal lagunes krohvi ja seintel oli hallitust, kuid selle-eest oli telekas, mis näitas 45 erinevat kanalit. Batumi on suurepärane linn, kui on vaja kohta, kus jalad paariks päevaks seinale visata. Linnas olevad pargid, purskkaevud ning grusiinide kohta väga avara maailmavaatega elanikud on väärt külastamist ning jäävad veel pikaks ajaks meelde. Tahaks mõne aasta pärast tagasi minna. Peagi lisandub ka suurtes kogustes pilte.

Külmal troopilisel maal

Pidu ja pillerkaar on lõppemas. Nüüdseks on jääud veel ca 2 nädalat kojusõiduni ja oleme otsi kokku tõmbamas. Ülikoolis oleme olnud vägagi edukate tulemustega (seda vähemalt vaheeksamites), nüüdseks vaja veel Rahvusvaheliste Organisatsioonide aines uurimustöö ja eksam teha, Nõukogude Liidu poliitiline ajalugu on aga igasuguste pühade tõttu - mis siin riigis tihilugu just neljapäevadele sattunud - nii pikalt edasi veninud, et eksami teeme Interneti vahendusel ära Eestis ja ka arhiivimaterjalidel põhineva uurimustöö saame Eestis alles juuni teiseks pooleks valmis treida. Õppejõud ei saanud kuidagi pühadega asju ette arvestada, sest neid puhkepäevi on vahepeal täitsa lambist ka tulnud.

Tegelikult tahaks juba Eestisse. Koduigatsus on kummitanud juba mitu nädalat ja ega ka siinne kliima asja paremaks tee. Vaadates võrdlusi Tartu ja Tbilisi soojakraadide vahel on juhtimas neist esimene. Tbilisis esineb kevadeti kohutavalt kuumi leitsakuid, teine päev aga ladistab vihma sadada. Vihmapäevi on rohkem olnud.

Bogensile saabus küla tema koduigatsuse peamine põhjus, kellega nad nüüd mööda mägesid ringi põrutavad, mul on aga mägedest ja vaatamisväärsustest üsna kopp ees, söön kodus ube ja vaatan vesterne.

Gruusia elulaadiga oleme ära harjunud. Juba ammu ei torise me mittesaabuva bussi tõttu, ega imesta kiriku vahetus läheduses kaklevate nahktagides meeste üle. Natuke imestust on tekitas küll viimane elektriarve, mis ületas isegi talvekuude kulutused. Kuigi me nüüd enam elektriga ei küta ega ka muud (elektri)kulutused pole kasvanud, nõuti meilt eelmise kuu eest kaks korda rohkem raha kui üle-eelmise eest. Pole ka kuulnud, et elektrihindu oleks 100% tõstetud. Protestimisest kasu polnud, maksta tuleb. Hiljem muidugi selgus, et üks meie ameerika sõber pole aasta aega elektri eest igakuiselt maksnud. Kui kodus elekter üle tunni aja ära on, läheb viskab kiirelt 100 lari võlgade vähendamiseks ja sähkö antakse talle tagasi.

Nahktagide kaklus kiriku vahetus läheduses.

Ilmselt hakkan Eestis torisema selle üle, et "miks ma punase tulega ei tohi üle tee minna?" ja "miks pubis õlu kallim on kui poes?" Lisaks sellele hakkan kõiksugustele vestlustele vahele segama sõnadega "Aga meil Gruusias...". Loodan, et Gruusia ikka väga külge ka ei hakka, muidu võib mõne Eesti naise käest peksa saada.

On veel paar teemat, mida pole jõudnud siin blogis lahata. Üks neist on tänavakauboi 'modimees' ehk parkimisinsenär. Modimehe nimi tuleb sõnast 'modi' ehk 'tule'. See on ka üks kahest sõnast, mida modimees kasutab. Teiseks sõnaks on 'midi' ehk 'mine'. Modimees ei ole väga pika jutu mees. Ta räägib vähem kui mõni kauboi enne kellegi mahakõmmutamist Sergio Leone filmis (olen vesternide lainel) ning tema jutt on otsekohene ja konkreetne. Koosneb ju kahest sõnast. Modimehe tunneb peale konkreetse jutu ära ka rohelise helkurvesti järgi ning tema tööriistaks on moditoigas, millega ta parkivate autode juhendamisel osavalt vehib. Kui keegi teeb oma elus otsuse astuda karmide meeste karmi maailma, kus ei valitse seadused (ehk Gruusia liiklus) ja ainsateks abimeesteks tegutsemisel on rusikas, mis kindlalt toikast kinni hoiab ja osavus seda käsitleda, siis Gruusias on selleks katsumuseks modimehetöö. Siiski pole see elu kerge. Et jõuda tippu ehk vanalinna A-parkimistsooni objektile, on vaja ikka kõvasti vaeva näha. Noor roheline modimees peab kannatuse varumiseks õppima ametit kusagil väikestel üksikutel uulitsatel, kus päevast päeva tuleb võidelda karmide ilmastikuolude, hulkuvate loomade, palli taguvate laste ja mis kõige jubedam, lõpmatu üksindusega. Algus ongi kõige keerulisem. Kui selle katsumuse noor modimees vastu peab, on ta vaimselt valmis ning aeg on asuda juba natuke suurematele tänavatele, et õige randmeliigituse ning sõna 'modi' koordinatsioon paika saada. Tipp pole enam kaugel, kuid võib öelda, et paljud pole sinna jõudnud. Mitmed on läinud mugavale istuvale töökohale taksosse, kuid hingega modimees ei teeks seda iialgi. Modimehed ja taksomehed hästi läbi ei saa, taksomehed pargivad umbropsu ja modimehed neid ei abista. Pealegi on taksomehed liikluskorratuse kõige jubedamad šaakalid. Töö tippkohal nõuab aga aastaid kogemusi ja treenimist. Oleme Mathisega jälginud küll neid vanalinna modimehi. Üks mees juhendas kerge vaeva ja elegantse moditoikaliigutusega korraga kolme autot parkima, ise täpselt samal ajal ühele 'modi' ja teisele kahele 'midi' hõikamas. Ning seda viimast polüfooniliselt. Et meie kõnnime enamasti mööda suuremaid magistraale, pole me kunagi näinud ühtegi noort modimeest. See peaks näitama, kui kaua peab kusagil väiksel uulitsal tööd tegema, enne kui suuremale objektile jõuab. Kust aga modimees oma töö eest raha saab, ma tõesti ei tea. Mõni üksik lahke inimene neile vahel viskab mündi, kuid enamjaolt olen näinud parkimas tänamatuid lurjuseid, kes mudavihmadest ja lõõmavaist päikeseleitsakuist räsitud karmile modimehele isegi silma ei vaata.

Karm on see elu, kuid keegi peab seda elama.

Munavõtted ja lihapühad Megreelia moodi

Mis on marsrutkaooper ühes vaatuses? See on see, kui kell kolm päeval vihmases Tbilisis on 20-kohalisse marsrutkasse sisse saanud Mattias, kes röögib oma keelebarjääri tõttu grusiinidele eestikeelseid roppusi. Massistseenis osalevad ka 40 grusiini, kes marsrutkasse ei mahu ja paratamatult reisi 300km kaugusele Zugdidisse vahele jätavad. Ooperis on ka kandev roll Ladol, kes marsrutkasse tunginud välismaalastele karjub, et ärge jumala eest marsast välja minge! Lubatud on kasutada improvisatsiooni ja etendus lõppeb marsas õnnelikult istuva viie eurooplasega, ühe hollandlase, ühe ameeriklase ja kahe karjuva lapsega. Ees seisab 5h 30 minutiline reis Samegrelo maakonnas asuvasse Abhazia piirilinna Zugdidisse.

Reisi lõbusamaks muutmise eesmärgil, ostsime endaga kaasa marsrutkasse ka erineva maitsega vedelikke, mille tulemusena Mattiasel juba esimese tunni jooksul pissihäda tekkis. Häda oli raske, sest järgmine pissipaus oli alles kahe tunni pärast. Mattias muutub eriti pahuraks, kui tal pissihäda on ja ta keskendub ainult sellele mõttele, kui hea tal pärast häda on. Pärast pikka RyanAiri tingimustes kannatusreisi, jõudis meie komando koosseisus Mattias ja Mathis - Eestist, Wouter - Hollandist, Shawn (ehk Siim) - läänest ja Lado, Elene ning Keti Gruusiast õnnelikult Megreelide vaimupealinna Zugdidisse.

2. päeva hommikuse peavalu puudumine andis pärast paari lonksu tarhunni manustamist eriti hea ende. Hommikuse värske hatšapuri kõrvale kuulsime, kuidas tapeti siga, kits ja kalkun. Keda huvitavad detailid ja pildimaterjal, siis võib julgelt minuga ühendust võtta. Võtsime takso Abhaasia piiri äärde, mis on vaid 5 kilomeetrit Zugdidist ja põhimõtteliselt tegemist on ühe ainukese kohaga, kust on võimalik piiri ületada ja Abhaasia autonoomsesse vabariiki siseneda. Seda ei saa aga teha auto, bussi või rongiga, vaid selleks on spetsiaalsed oranžid vankrid, mille ette on rakendatud hobune, kes abhaasid turvaliselt kohu viib. Abhaasiat ja Gruusiat ühendab üks sild, kuhu meie võime snaiprite valvsa pilgu all ainult poole peale minna, kui meil oleks viisa, siis peaksime sillapeal taskust passid välja võtma, avama pildiga lehekülje ja peakohale tõstma, siis snaipritel vähem kõhklusi, mida meiga edaspidi ette võtta.

Ühistransport Gruusia ja Abhaasia vahel.

Kahemõtteline kuju enne piirpunkti, suunatud Abhaasia poole, aga sõlme tegid peale.

Pärast piirivärki tahtsid teised uisutama minna, meie Mattiasega tõeliste jalkahuligaanidena iluuisutamist eriti mehiseks spordiks ei pea ja läksime hoopis tulevaks Dinamo Tbilisi ja Zugdidi Baia mänguks kohalikku baari sooja tegema ja julgust koguma. Tunnikese pärast alanud mäng toimus Baia väikesel staadionil, mis mahutab ca 5 000 pealtvaatajat ja mis oli pooltäis. 95% fännidest toetasid Baiat - meie mõistagi mitte. Umbes 5 minutit pärast Dinamo avaväravat viskas kõrvaltribüünil mingi Baia fänn mind hatšapuriga. Kuradi julge jänes, kes lubab ja käib jututubades rassivalvurit mängimas, aga staadionil viskab kõrvaltribüüni mehi sihvkakoorte ja hatšapuriga. Teine poolaeg, aga kakluseks läks. Tbilisi Dinamo juhtis 2:1 ja kolme riikliku püha jooksul olid grusiinid ennast piisavalt julgeks joonud, et rünnata Dinamo fänne staadionil, kus oli ca 100 kaitseväelast ja pea sama palju märulipolitseinike. Meie viga ei saanud, kuigi Mattias kurtis koguaeg tema kõrval seisnud grusiini üle, kes teda aegajalt jalaga tagus. Kuigi vihma sadas ja väljak oli nii porine, et ei olnud võimalik aru saada, kus võistkonnas mehed mängivad, siis mäng ise oli kogu raha eest (2 lari) ja kolm punkti kotis.

Enne

Pärast

Kui ma mainisin, et peavalu hommikul ei olnud, siis ei olnud seda ka teisel hommikul. Selle põhisüüdlaseks oli Lado isa valmistatud punane vein, mis juba esimesel õhtul sai endale hellitava nime „Château Lado“, seda pakuti nii blanc kui ka rouge variandis. Tegemist oli vaieldamatult kõige parema punase veiniga, mida meil õnnestunud siin riigis manustada. Igal juhul kogu „Château Lado rouge“ veinivaru me ära jõime ja järgmisel päeval usinalt ilma takistavate teguriteta päeva alustasime. Mehed läänest arvasid, et on sobiv päev Svaneetiasse minna, olgugi, et ükski marsa sinna tänu porisele ja läbimatule teele sõita ei tahtnud, õnnestus neil ikka takso võtta. Meie Mattiasega leidsime, et see reis on mõttetu ja liiga kulukas, seega otsustasime Musta Mere äärde ujuma põrutada. Mõeldud tehtud ja meie esimene suplus see-aasta oli 24.04 umbes kell 14:00. Vesi oli jube külm ja samal ajal kui meie sulistasime, hoidis taksojuht kahe käega peast kinni ja hüüdes oma taksos, mis oli tolmuimeja mõõtu Daihatsu: „nihhuijasibjee patsanõ!“. Me praalisime, et Eestist tavaline värk ja et me käime talvel ka. Ta ütles, et tema enne juunit jalga vette ei pane. Muidu oli kõva machomees, aga näed külma kartis.

Rannavalve

Otsus Svaneetiast loobuda osutus ainuõigeks, sest nad sõitsid sinna vana ziguliga üle viie tunni ja maandusid alles õhtupimeduses. Meie aga samal ajal käisime Zugdidi linnavõludega tutvumas, mis peamiselt sisaldasid täiesti segi grusiine, kes mööda tänavaid ringi koperdasid. Ühe kasiino ees istus täiesti üks õõparis grusiin punaste silmadega, kes tõenäoliselt oligi kolm viimast ööpäeva kasiinos automaadi taga istunud ja iga võidu pitsidena välja võtnud. Svaneetias olnud pidasid samal ajal seal pidu ja tulid juba kell pool 5 väljunud „kiirmarsrutkaga“ tagasi Zugdidisse. Mille sõit kestis ka viis tundi. Põhjuseks oligi vihm, mida oli taevast alla tulnud terve eelneva nädala ja seetõttu olid Mestiasse viivad porised teed eriti porised. Kodutee algas meil kolme paiku, mis tegi vapratest Svaneetia sõduritest tõelised marsasõdurid, sest Tbilisisse jõudes olid nad viimase 24h jooksul marsas viibinud üle kümne tunni ja seljatanud üle 450 kilomeetri. Tagasitee ise kulges taas RyanAiri tingimustes ja selles kõiges oleme me tänu võlgu Ladole, kes leidis aega ja tahtmist, et meid lihavõteteks oma lapsepõlvekodusse jooma ja sööma kutsuda. Kõva reis oli, pilte kommentaaridega näete siin.

Istung, Ornung, Pavlik Morozov, Viinanina jt.

Mõnda aega pole trükimust maandunud blogilehele ja eelnenud postituse trükimust on juba krimpsu kuivanud. Nüüd aga midagi täiesti värsket. Põhjuseks, miks nõnda mõnda aega pole blogiuuendusi teinud, on olnud hirm. Hirm selle ees, et kõike, mida ütleme, võidakse kasutada meie vastu. Meie majas on Pavlik Morozov. Kuid sellest juba hiljem. Alustagem ikkagi algusest.

Turismihooaeg on jätkunud ka pärast Mathise vanemate lahkumist. Seekord tuli Blogi-Jõesaare ja Blogi-Bogensi (ehk Blogensi) juurde külla terve paar (kahe inimese kohta vist hulk ei saa öelda) vironusi. Ööbimiseks pakkusime oma tagasihoidlikku Mgaloblišvili residentsi ja vastutasuks saime lonksu võtta härraste õhtustest konjakipudelitest (mida nad igalõhtul unerohuks tarvitasid) ja pidime oma raha mitte väga palju kulutama (mis niigi otsas oli). Nende külaliskäik sattus aga kahjuks meie Nõukogude Liidu poliitilise ajaloo eksaminädalale, kuid see meid väga palju ei seganud. Eksam tehtud, lõdvendasime jälle püksirihma ja lasime oma peas oleval kergel kraadil otsustada meie tegude eest. Aju läks puhkerežiimile, oligi teine eksamitest juba soojaks läinud. Peast soojaks. Sündmusi ei pidanud me kaugelt taga otsima, need tulid ise meie juurde. Härrad vironused kohtusid tänavaristil ühe habetunud härraga, kes väheke inglise keelt mõikas ja meid kõiki oma sõbra tütre sünnipäeva tähistama kutsus. Sinna me ka läksime. Lauas oli väga huvitav seltskond. Üks oli selline suurte prillide, kõhukoti ja teksavestiga kunstnikuhärra, siis üks kleenuke purjus mees, kes oskas inglise keeles vaid üht sõna - motherf*cker. Nendega koos istus üks väga haritud ja mõistlik daam, kellel oli mingisugune massažibisnis ning lisaks töötas tõlgina. Laitmatu inglise keelega intelligentne naine. Meid sinna vedanud habemik, nagu hiljem selgus, oli kergelt vaimsete häiretega. Enne minekut küsisid meil külas olevad vironused, et mida ei tohiks külas olles vestluses grusiinidega mainida - Venemaad, religiooni (või selle puudumist) ja muidugi Stalin. Ämbrisse astus aga hoopiski Mathis, kes habemikuga ajaloost rääkides sattus Džugašvili pseudonüümi mainima. Habemik tõusis püsti, käratas midagi, siis läks teise tuppa, tuli tagasi, käis mööda tuba-edasi tagasi pobisedes, siis käis veel kusagil ära, lõpuks rahunes ja istus maha. Daam ütles, et tal pidavatki natuke närvidega uhhuusti olema, mistõttu tasus teda lihtsalt ignoreerida. Pärast mitmeid tooste saabus lõpuks ka sünnipäevalaps, tegime talle laulu ja mõne tunni pärast kallistasime-musitasime ja liikusime edasi.

Koju jõudes olime üpriski ülemeelikus tujus. Tegime natuke laulu ja kuulasime muusikat (kell 4 öösel oli võib-olla natuke halb aeg), otsustasime ka teisi elanike meiega ühinema kutsuda. Tavaliselt on korterikaaslased sel ajal veel üleval, kuid seekord polnud asi nii. Pärast väikest meiepoolset kutsungit tuli uksele Alicja, kes ütles, et ta praegu meiega liituda ei taha ja üldse me võiks magama minna. Seda me siis ka tegime. Järgmisel hommikul tuli meie tuppa Madis halva üllatusega. Meie korteri kõige tundlikum inimene Pawel oli saatnud ülikooli kaebekirja meie öise käitumise kohta (milles väitis, et olime ta tuppa tunginud ja ta mööblit lõhkunud, mis oli aga sulaselge vale) ja see tekitas suurema rahvusvahelise jama. Võeti ühendust ka Tartu Ülikooliga ja arutuse all oli meie õigus antud korteris viibida ning kaaluti ka stipendiumimakse peatamist. Järgmisel päeval üritasin Pavliku jutule saada, kuid ta teeskles oma toas magamist. Ma kasutasin ära tema nõrkuse, jättes koridoriukse lahti. Mingil hetkel tuli ta seda jälle kinni panema ja siis sain ta kätte. Arutasin seda teemat temaga umbes 2 tundi ja lõpuks me erilisele järeldusele ei jõudnud, sest ta arvas, et korteris tekkivatest probleemidest ei tuleks teavitada korterikaaslaseid, vaid kirjutada kiri ülikooli. Ta olevat kirjutanud kirja ka oma koduülikooli Poola, kus kaebas avalike käimlate olukorra üle Gruusias ning oma elamistingimuste ja gruusia keele tunnis õpitava keerukuse ja tundide pikkuse üle.

Igaks juhuks rääkisime ühe haamrisoenguga poolaka Miša hosteli avamispeol ka oma kohalike sõpradega, kes lubasid kõik meid välja aidata sel puhul, kui meid oleks korterist välja heidetakse. Igaks juhuks ei julenud me ka blogisse oma tegemistest kirjutada, sest liigsest tantsust ja trallist rääkides võiks skandaal veelgi suurema leegi võtta. Sai ju lisatud oma blogiaadress ka TÜ tudengilehte. Pärast seletuskirju ja selgitamist on olukord vist rahunenud. Lõpuks otsustas Madis avada meie korterikaaslaste vahel meililisti, kus omadest probleemidest rääkida, kuid Pavlik sai aru, et oli võib-olla ülereageerinud ja kirjutas pika kirja vastu, milles tunnistas, et võib-olla hakkab meile rahulolematuse kohta singaale andma ja peame neid lihtsalt mõistma vms.

Asi on hetkel enam-vähem laabunud, kuid siiski pole üks 31-aastane Poola mees just kõige populaarsem sel tänaval. Tänaval, mis on täis väikseid poekesi, millel kõigil oma lugu ja aura. Meie lemmik on muidugi meie koduuksest mõne meetri kaugusel asuv putka, kuid teatud asju ostame ka teistest poekestest. Näiteks loengusse minnes võtame omale limpsid/mineraalveed ühest poest, mille müüjateks on 2 naist, kellele oleme hüüdnimeks pannud Ornung ja Istung. Istung on üks tülpinud näoga naine, kes pole vist juba aastaid püsti seisnud ja tool on talle tagumiku külge kasvanud. Teine on selline päris kena välimusega neiu, kuid tema probleemiks on see, et ta on peast soe. Ta hakkab alati midagi seletama ja mingeid häälitsusi tegema, kui poodi sisse astume. Ükskord läksin ma sinna koju kõndides majoneesi ostma ja laususin poodi astudes "gamardžoba" (tere). Ornung hakkas mulle ahvihäälega vastu karjuma "gaamardžooba-gaamardžooba". Küsis veel kajakahäälega "rogor khar?" (kuidas läheb) ja vastasin ikka viisakalt "k'argad" (hästi). Siis küsisin majoneesi "erti majonezi, tu šeidzleba" (üks majonees, palun) ja too hakkas mööda poodi ühe jala peal ringi karjuma ja hüüdma "romeliiiiiiiii?" (millist). Viipasin talle, et andke ükskõik missugune ja ta hakkas mulle neid marke ette lugema, kuni suutsin sõnasabast kinni haarata ja ütlesin suvalise majoneesi mainimisel, et jah, too. Igatahes kui rahad makstud ja "madloba" (aitäh) ja "nakhvamdis" (nägemiseni) ära sai öeldud, jäi Ornung erilisel karuhäälel mulle "nakhvammmdis" järele hüüdma.

Üks teine pood, kust oma kartulit, sibulat ja paprikat ostame, on väike keldriurtsik. Seal töötavad üks mees, naine ja kellegi ema (ilmselt mehe). Seal asub üks virvendava pildiga mustvalge telekas, mille suurust mõõdetakse veel diameetris mitte tollides. Naine ja ema vaatavad sealt pidevalt seebikaid. Mees muheleb jommis peaga vuntsi sisse ja närib hambaorki. Mees on seal pidevalt auru all ja tema eriti tööd ei tee ka. Istub kartulikoti otsas ja pobiseb vaikselt tervitusi. Naised tegelevad seebika vahel jooksvate reklaamide ajal klientidega. Ükskord tahtsin 20-larisest tagasi saada ja mees oli nii purjus, et otsis seda oma põuetaskust umbes 10 minutit, lõpuks sain mingisugused ärakortsutatud viiekad ja mõned mündid tagasi. Viimane kord läksin kartuleid ostma ja kohal olid ainult mees ja ema. Ema palus vaikselt olla, sest mees lasi kartulikoti peal viinauimas und. Äri saime aetud ja kodus laud kenasti kaetud, ilma, et viinanina üles aetud.

Kartuli-sibulapood

Tegelikult neid teemasid veel, millest siin pikalt jahuda, kuid midagi peab ju kodustele jääma suust kõrva rääkimiseks. Kuu ja 1 nädal veel ning Mgaloblišvili tänava amoraalijünger ja eelarvamusliider tulevad Tartusse mürama.

Koopainimesed ja technopidu

12.04.2011 kell 20:30

Alustan seda blogipostitust kurva noodiga. See on juba teine kord viimase kahe nädala jooksul, kui Tartus on soojem kui Gruusias. Sellel ajal, kui teie seal pribaltias kevade käes jäätist limpsite, peame meie siin 2200km kaugusel vihmas ligunema ja päikest pilve tagant vahtima. Ma tõsiselt loodan, et see jääb sellel aastal viimaseks korraks ja sellist jama enam ei kordu!

Kuid see pole alati nii olnud. Veel paar nädalat tagasi saime nautida tõsist Eestile võrdset suveilma ja erinevate allikate järgi peaks selline mõnus päikeseline õhk siia kausjasse Tbilisisse tagasi jõudma. Olgugi, et ilmateade vastab siin sama palju tõele kui statistika, on lootus suur ja kihk taas rõdul õhtuti aktuaalsetel teemadel oma päev kokku võtta varsti vältimatu.

Eelmisel nädalal saabusid Sakartvelosse (Gruusia on kohalikus keeles Sakartvelo) minu vanemad. Olgugi, et hetk oli ebamugav, sest meie õppetööd on jõudnud kesksemestri punkti, mis tähendab, et kohalike arvates on see õige aeg vaheeksam teha. Õppimisaega näpistades, said mu vanemad siiski tunda rõõmu kohalikust külalislahkusest, nende poolt pakutavast veinist ja Kaukaasia imelisest loodusest. Mina sain eelkõige rõõmu esivanemate kohalolekust, Eestist toodud leivast ning suitsuvorstist. Tõenäoliselt ma pole elus nii palju leiba varem söönud, kui praegusel külalisterohkel perioodil. Me sööme suppi leiva kõrvale, mitte vastupidi.

Tbilisist 80 kilomeetrit väljaspool asub linn nimega Gori. Gori on eelkõige tuntuks saanud, kui Stalini kodulinn ning hiljem, kui Augustisõjas Vene pommitajate käest räsida saanud lahinguplats. Goris on ka suur Stalini muuseum ning vagun, millega härra generalissimus armastas ringi reisida. Teatavasti Stalin lendamist veidi pelgas ning kasutas ringi reisimiseks ronge. Stalini muuseum oli külmavõitu, tume ja varustatud fakte laduva giidiga, kes meile kohaliku päritoluga Ioseb Besarionis dze Jughashvili elulugu tutvustas.

Suure juhi ja õpetaja kuju Goris Stalini muuseumi ees

Gorist 10 kilomeetri kaugusel asub Gruusia tsivilisatsiooni häll, Mtkvare jõe kaldal linn nimega Uplistsikhe. Linn ise on rohkem küla mõõtu, kuid tema vastas laiub hilisel pronksajal ehitatud koopalinn, kus elati kuni varajase keskajani. Mitme korruseline kivist monstrumist on küll säilitanud ainult marginaalse osa selle võimsusest, kuid vaatepilt oli kordumatu ja ennenägematu. Ehitised, nagu vanaaegne teater, läbi suure mäe jõe äärde viivad tunnelid, paganlikud templid või suured augud, mille point oli tekitada kiviaegne külmkapp, said tugevalt kannatada 1920. aastal toimunud 6,2 magnituudise maavärina tulemusena. Sellest hoolimata on suur osa temast säilinud ning võrratu tunne on kõndide mööda mägesid, olles ümbritsetud iidse tsivilisatsiooniga.

Kivilinna kompleks, all paremal eluruumid, taamal paistab üks paganlikest templitest

Vaade kivilinnale Uplistsikhe'st

Vahepeal saabusid Gruusiasse neli Eesti päritolu tütarlast, kes tulid siia vabatahtlikeks. Üsna ruttu saimegi neilt kutse nende värskesse häärberisse soolaleivapeole ning see plaan sobis meie omadega suurepäraselt, sest olime endale samaks õhtuks plaaninud technopeo. Jah, kuulsite õigesti. Kuna me veel pole kordagi ühelgi kohaliku klubi suurüritusel käinud, siis tundus see ideaalne variant - sissepääs prii ja facebookis üle 600 inimese, kes lubasid ennast kohale vedada. Tundus muljetavaldav ja vürtsi lisas ka asjaolu, et meie Mattiasega polnud varem kunagi technopeol käinud.

Kui me kell 01:00 klubi ukse taha jõudsime, selgus, et pleiss on täis ja kohalikke sisse ei lasta. Väikese diplomaatia tulemusena, leiti, et meie seltskonnas viibivad blondid tütarlapsed oleks isegi rahvast täis klubis kirsiks tordi peal ja nii me sisse saime. Uksepeal toimus rutiinne relvakontroll ja järgneski suur tantsusaal, kust tuli plärinal arusaamatut muusikat. Ma ei oska kommenteerida, mis edasi juhtus, kuid igal juhul püstitasin ma kindlalt ülekaalklalt oma technopeol viibimise rekordi - tervelt 3 tundi. Kõrvad olid lukus veel 10 tundi - meenus Untsakate laul "Disko pole oluline, punk on põhiline." Kogemus saadud, linnuke kirjas, terveks eluks piisab.

Meie külalistesaaga jätkub. Pühapäeval enne vanemate ära lendu, saabusid siia veinivabariiki kaks vironust, kellele me nüüd enda seltskonda pakume, riiki näitame ja kultuuri tutvustame. Ilm on rõve, kuid lubab nädalalõpuks paranemist. Viimased techno'ga kaasnenud shokitunnused pesime täna maha saatkonnas, kus toimus mõnus teisipäevane tööpäevajärgne saunapäev. Sakartvelos gaumarjos!

Eestlased, tagantlased, Sakartvelosipjeed ja mitme tunni jagu jalgpalli

Pärast mõne nädala taguse hashi lõppu otsustasimegi aja maha võtta ja keskenduda rahvusvahelise edu asemel rohkem õpingutele ja tegemistele. Selle põhjuseks oli asjaolu, et märtsikuul hakkas meie jaoks pihta turismihooaeg ja Eestist on kagu poole mägede vahele lendamas hulga rahvast. Seetõttu oli vaja mõned asjad ette ära teha. Esmalt saabusid külla 2/5 minu pere liikmetest, mis tähendas, et terve nädala oli meie leibkonna Jõesaarnadzesid rohkem Gruusias kui Eestis. Jõesaarnadzed nautisid mõõdukalt ilusat ilma ja reisisid maršrutkadega mööda Ida- ja Kesk-Gruusia peamisi piirkondi. Kõik jäid rahule ja Gruusia mägibriiz aitas raskest töisest talveunest ärganud eestlastel Gruusia kombel ringihängides lõõgastuda. Ka kohalik nägupidi punasesse lõuakarvkattesse mattunud Jõesaarnadze jäi rahule, et sai jälle omakseid näha.

Samal ööl, mil Jõesaarnadzed oma Gruusia diasporaa ainsale liikmele 'nakhvamdis' pidid ütlema, saabus siia juba teine punt mägibriizihuvilisi. Koos perega tuli külla Maarja, vana sõber kooli/ülikooli päevilt. Maarja tuli väga õigel ajal, sest juba esimesel päeval õnnestus tal näha midagi tõeliselt erakordset. Nimelt mängis 26. märtsil Gruusia jalgpallikoondis Boris Paichadzel täismaja (55 000 inimest) ees. See oli meie kõigi jaoks väga suur elamus, sest Gruusia võitis pärast üsna igavat mängu praktiliselt viimasel minutil löödud väravast ülitugevat Horvaatia koondist. Kusjuures Horvaatiast oli meile eelneval õhtul vaba voodikoha ootuses külla saabunud fänn Hrvoje, kes soovis tagasi Zagrebisse minna oma meeskonna 2 - 0 võiduga. Tema soov ei täitunud ja mees oli pisut nukker. 2 - 0 võitu saime aga 25. märtsil nautida meie, sest teatavasti võitis Eesti Uruguayd ja loomulikult tuli seda tähistada laulu saatel kodupubis Bernardis. Seega kodujõesaarnadzede ärasaatmine toimus veel kerges võidujoovastuses.

Eesti delegatsioon

Gruusia võiduvärava lööja Hertha Berlini poolkaitsja number 10 - Levan Kobiashvili. Lõppseis Gruusia 1-0 Horvaatia

26. märtsi kohtumine Horvaatiaga tähendas grusiinide jaoks seda, et terve öö oli vaja autoga mööda linna ringi sõita, signaalinupp niimoodi kinni teipida, et ta pidevalt töös oleks ning lasta tagapingil istuvatel sõpradel 90% kehapikkuse ulatuses aknast koos punavalge ristilipuga välja ronida ja hõigata "Sakartvelo!" ja "Gaumardžos!". Mõned mehed olid niimoodi oma S-klassi Mersudega ka vastu puud sõitnud, aga ega see teisi pidutsejaid ei seganud. Terve linn pidutses ja austusest Gruusia riigi, kultuuri ja ühiskonna vastu pidime ka meie seda tegema. Seega saime Maarjale näidata siinse tudengi pidutsemispaiku ja möllumeetodeid.

Järgmisel pärastlõunal, kui ärkasime, oli vaja kiirelt kodinad kokku pakkida, sest külalisele oli vaja ka näidata Sighnaghit. Kõik läks kenasti ja jõudsime maršrutka peale. Kevadilmaga oli Sighnaghi veel ilusam kui varem - näidislinn täies hiilguses. Loomulikult ööbisime oma sõbra Andy hostelis "Tura" ja hommiku veetsime selle häärberi aias asuval võrkkiigel lebades. Eestist tulnud inimesele võis see küll meelepärane olla, sest esimest roosakat päevitust ei saa säälmail veel mitu kuud tunda.

Hommikune mägibriiz

Vaade Sighnaghi taga laiuvale Kaukaasia mäestikule

Tibi-Liisi tagasi jõudnud, puhkasime jalga ja käisime Maarja perega ühes mõnusas keldripuhvetis head ja paremat muhkeldamas. Koduteel tahtsime oma külalisele näidata veel ka oma kodupubi Bernardit. Bernardi omanik ja tema sõbrad olid meid selles pubis juba mitu korda varem märganud ning eriti meeldejääv oli ilmselt reede öö, mil me seal Eesti võidust tulnud joovastust käisime rõõmsal häälel välja laulmas. Seega istusid nad meie lauda ja Bernardi omanik maksis külalislahkelt meie arve ja lisaks lubas, et igavesest ajast igaveste ei pea eesti poisid selles puhvetis midagi maksma. Lisaks pani ta ka liitrise viski külma, juhuks kui teisipäeval peaks Gruusia võitma Iisraeli ja Eesti Serbiat. Ootused jalgpalli osas on meil kõigil kõrged.

Et Mathis oli varasemalt olnud tudengite väitluskonkursi poolfinaali kohtunikuks, kutsuti meid teisipäevaks Gruusia parlamendihoonesse finaali kaema. Mathisele endalegi üllatuseks pidi ta seal lõpuks ka ühe kõne pidama. Sellega sai poiss väga hästi hakkama, tekitades ka väikese diskussiooni, kuna oli oma kõnes maininud soolist võrdõiguslikkust - nimelt oli väitlejate hulgas ainult üks meessoost isik. Edasi käisime veel mäe otsas Mtatsmindas ja lugesime tunde Eesti - Serbia vägikaikaveole pallimurul (antud juhul pallilumel).

Bogenšvili parlamendis kõnet pidamas

Meie juurde tuli jalkat vaatama ka kohalik sõber Lado ja Wikileaksi kaudu tuntuks saanud Risto soovitas meie kodukohta jalgpalli vaatamiseks ka Armeeniast tulnud rännumeestele, kelle me rõõmuga vastu võtsime. Selgus, et tegemist oli vanade riigiteadlastega. Nende samadega, kelle ülesandeks on olnud Kääriku sügiskoolis bakatundegite esitusi ja ettekandeid mõnitada. Kuna ka Madisel on terve see nädal paralleelselt meiega külas olnud veel kaks eestlast, siis mingi hetk oli meil ühes toas lausa 8 eestlast, mis tähendas, et suur osa Tbilisis asuvatest eestlastest oli meie korteri akendeta toas.

Eesti viigistas Serbiaga ja seetõttu pidime korra ka Bernardis ära käima. Omanik Irakli seal ilmselt Iisraeli käest saadud kaotuse tõttu enam nii rõõmus ei olnud ja viski jäi selleks korraks kappi. Tegelikult me ise poleks ka võib-olla soovinud. Raske päev oli olnud ja eks me olime üsna väsinud ka.

Varsti lähevad kahjuks Maarja perega tagasi lörtsis Eestisse. Meie jaoks see tähendab kõigest üht nädalavahetust tavapärast elurutiini, sest juba teisipäeval tulevad uued inimesed, kelle peame Gruusia elulaadiga kurssi viima. Seniks vaadake pilte.

Etapp 2 - hash, hash!

Teine etapp algas hommikul klassikalise ärkamise kuke kiremise saatel, muna praadimise ja harjutusega hoida raske pea ning rinna vahel vajalikku 90 kraadi. Entusiasmi alged tekkisid majja umbes neli tundi enne Liisi sünnipäeva, kui kõigile nagu meenus, et see ju kostüümipidu ja kostüümi peab ka ise valmis heegeldama. Kuna teema oli L-tähega asjad või roosa, siis meie garderoobist väga suurt abi polnud. Mattias küll tahtis kangesti harfimängija või altaripoiss olla, kuid reeglid on reeglid ja sa pead nendega leppima. Nii meist saidki superkangelased nimedega: Lawrence of Arabia, laborer ja roosa lina koos roosa mõmmiga. Tee sünnipäevapeole võis alata.

Peole jõudes märkasime, et me pole ainukesed, kes teemat tõsiselt võtsid, seltskonnas oli nii lesbisid kui ka härrasmehi, kes olid oma naise roosa topi endale selga tõmmanud. Pidu ise kulges eestlastele omaselt. Alguses ei saanud eriti vedama, hiljem jälle oli pidamisega probleeme. Igal juhul mina sain pidama alles kuskil mõned tunnid pärast südaööd ja mul tuli koju minna taksoga. Kuna pidu toimus kuskil Kapa-Kohila sarnases augus Vera linnaosa nurgas, siis tuli mul alustada teed mõne peatänava poole, kust mõni õnnelik taksojuht leida ja teda väikese äriplaaniga tülitada. Minu õnneks oli Rustaveli tänav lähemal kui Sompale lähim tsivilisatsioon ja kerge vaevaga sain toreda taksojuhi, kes lubas mind 5 lari (2 eurot) eest koju sõidutada. Taksosse jõudes olukord pöördus minule ootamatus suunas. Taksojuht hakkas kurtma, kuidas ta kõik oma raha maha kasiinos maha mängis ja et tal on kaks poega, kes on paljas ja näljas ja autos pole bensiini ja naine lööb ta maha. Ma pidin talle nentima, et mina olen tudeng ja ma olen temaga üsna sarnane. Mul pole ka vahel raha autosse bensiini osta, ma ei suuda oma peret ära toita ja kui mina nii hilja väljas autoga taksot mängiksin, lööks minu naine ka mind maha. Igal juhul andsin ma talle reisilõpus naeratades 10 lari, millest ma raha tagasi ei saanudki. Kallim taksosõit ever, kaabakas!

Vasakult - Lawrence of Arabia, roosa lina, lihtsalt roosa, lesbi ja laborer (lihtne tööline)

Ilmselgelt on eesti poisid Liisi auks laulu üles võtnud

Lubasime Liisile, et kohtume järgmine päev, kell 2 Chavachavadze tänaval Big Beni poe juures, et minna üritusele nimega hash. Midagi muud me üritusest ei teadnud, teadsime, et peab kõndima ja õlut jooma. Sellega oli meie latt ületatud. Ka meie endi üllatuseks, kell 2 me sinna kohale ka jõudsime. Saime ka laiemalt teada, mis on hash. Hash ehk Hash House Harriers on poolsportlik ettevõtmine, mis on alguse saanud 1938 aastal Malaisias. Tegemist on ülemaailmase ettevõtmisega, mis algab igas riigis (ka Eestis) pühapäeval kell 3 (Gruusias algas kell 2, sest grusiinid ei keera kella, vaid elavad bioloogilise rütmi järgi). Hashist võtavad osa kõik, meie hashil oli kõige noorim osavõtja imik ja kõige vanem vast üle 60’e. Vanus pole oluline, tähtis on tervis ja hea enesetunne. Kui kogu rahvas kokku sai, kutsuti meile Liibüa värvides Gaddafi maršutka (me ei teadnudki, et Gruusial liinid seal on) ja meid veeti Tbilisist ca 10km välja, kus kohas pidi üritus toimuma.

Hashil on kaks väljundit: sportlik ja matkasellilik. Seega olid põlised hashitajad meile ettevalmistanud jahutäpikestest raja, mida tuli kindlat teed mööda läbida. Õige raja kõrval oli ka vingerpussi radasid, millele sattudes tuli karjuda „Oh Shit!“ ja tagasi õigele rajale minna. Väike kahetunnine matk looduses tegi meie tervise igal juhul korda. Nagu me aru saime, siis see ka üks hashi eesmärkidest oli vabastada osalised nädalalõpu pohmelusest. Pärast väikest matka koguneti ringi, sunniti virgineid (süütuid - neid, kes osalesid esimest korda ehk meid) ja sunniti manustama õlut või vett. Jook pidi minema sisse või välja ehk joo ära või kalla pähe (in or on). Sellele järgnesid mitmed teised hashi traditsioonid ja laulud ning kogu üritus lõppes Hangari kohvikus maailma ühe mõttetuma mängu - ragbi vaatamisega. Vot selline seiklus ja sellised kogemused. Raske nädal on selja taga, järgneb väike puhkus, sest peame valmistuma Eestist tulevateks lähedasteks sugulasteks, sõpradeks ja muudeks karvasteks.

Rahvusvaheline edu

Sel nädalal oleme kõvasti laiendanud oma välispoliitilist haaret. Asi algas juba esmaspäeval, mil kohaliku eestlanna Liisi sünnipäeval käisime toopi kummutamas koos terve karja välismaalaste ja eestlastega. Nende hulgas oli inimesi Gruusiast Soomeni ja Soomest USA-ni. Teisipäevasel töörahvapühal üritasime aga madalat profiili hoida, sest naisi on palju, aga raha lillede ostmiseks vähe. Kolmapäeval hakkas aga taas meie siinviibimisest kasu olema, sest Gruusiasse lendasid kursavend Taavi koos tüdruk Sandraga, kes meie juurest täitsa tasuta ööbimiskoha leidsid. Neljapäeval muutus haare juba väga laiaulatuslikuks. Nimelt olime juba Eesti Vabariigi aastapäeval kokku leppinud kohaliku eestimeelse aktivisti Mariamiga, et 10. märtsil võtame külalisesinejatena osa ülikooli Eesti-Gruusia õhtust. Otsustasime teha väikese ettekande teemal "Georgia according to Estonian students" ja rääkisime sellest, missugust Gruusiat me ette kujutasime enne vahetusaastat ning missuguseks meie mulje on kujunenud nüüd. Ega me midagi väga uudset ei öelnud, üsna selline tavaline viisakas tänav sõnavõtt, kust oli välja tsenseeritud kogu negatiivne näiteks ühiskonna patriarhaalsuse osas ja alles jäetud vaid supralauarõõm ja Borjomi vee hea maitse Gruusia veini manustamise järgsel hommikul. Aga see, kuidas me mitte midagi uudset ütlesime, on hoopis teine tera. Seda tegime me elegantselt kõva häälega üle saali ja viskasime paar süütut nalja sisse, mistõttu saime pärast veiniklaasi taga kõvasti positiivset tagasisidet. Lisaks edastati meile umbes 3-4 kutset erinevatele üritustele (alates tudengite NATO ja/või Euroopa Liidu mudeliasjadest lõpetades kutsega debatikohtunikuks mingile muule üritusele). Kõik meile meelde ei jäänudki, mistõttu ütlesime grusiinidele, et meiega saab ühendust võtta meie sekretäri Mariami kaudu, kes siis vajaliku info edastab. Tol õhtul laienes meie välispoliitiline haare Rustavini. Pärast Eesti-õhtut Vera baaris Eestis õppinud grusiinidega kokkuvõtteid (st viimaseid õllesid) tehes jäi meile silma, et üks tüüp polnud kuidagi Eestiga seotud. Ta polnud isegi Tbilisiga väga tihedalt seotud. Ta nimelt oli Rustavist. Seega pärast Tartu marssi palus Wikileaksi-Risto tal laulda ka Rustavi marssi. See tal ei õnnestunud, kuid siiski jäid õhku positiivsed tunded, et eesti kultuur on ka Rustavisse levinud.

Ettekanne

Aftekas, lips on lõdvem ja lindid põuetaskus

Et rahvusvahelise haarde laienemine oli juba niivõrd hoo sisse saanud, ei peatunud see ka reedel. Selles on osalt süüdi ka meie Internetiühiskonna tagajärjed. Nimelt kadus meil reedel elekter ära, mis tähendas, et kadus ka Internet. Selle elutähtsa komponendi kadumine meie igapäevaelust tähendab Mathisele praktiliselt kliinilist surma. Ta istus kurva näoga tegevusetult voodil ja üritas mõelda asendustegevusi. Kõik need tegevused aga olid Interneti sees peidus, aga võti nendesse avarustesse meil puudus. Minul oli täitsa mõnus, lebasin voodil ja lugesin raamatut. Mathis üritas Internetiootuses aega surnuks lüüa. Näiteks mõtles ta hästi kaua aega duši all olla. See tal ka ei õnnestunud, sest ta oli seal ainult 10 minutit. Rohkem vist ei pidanud kannatus ka seal vastu. Lõpuks ütles Mathis, et peaks välja minema ja ära proovima meie kodu lähedal asuva Bernardi pubi. Sinna oleme ammu tahtnud minna, sest sealt sõidame igal koolipäeval bussiga mööda ja Bernard Blacki näol on tegemist meie kangelasega Black Booksi seriaalist, mistõttu tema nimega pubi on lausa pühamu. Lugesin peatüki oma raamatust lõpuni ja asusime teele. Bernardisse kutsusime ka Jos Verstappeni kauge sugulase Wouter Verstappeni ja hiljem liikusime edasi Saksa professori Hannese lahkumispeole Salvesse, kus kohtusime veel terve rea väljamaalastega, kelle seas nii njuujorklasi kui ka idasakslasi.

Ka ilmselt täna ei rauge me' rahvusvaheline edu. Ees on ootamas Liisi sünnipäeva teine etapp ja ka pühapäeval mingisugune üritus, kus on kohal nii karvased, sulelised kui ka ilmselt soomlased, somaallased, roomlased ja rumeenlased.

Lõpetuseks laulan paar rida Internatsionaali, aga seda teie kahjuks ei kuule. Igatahes teate, et ma ilmselt seda tegin.

Gudauri suusaparadiis

See kõik algas ühel laupäevaõhtusel hommikul kui wikileaksi-Risto mulle traati tõmbas ja sirgjooneliselt Gudauri kutsus. Olgugi, et meie jaoks oli tegemist alles Vabariigi aastapäeva järgse päeva hommikuga suutsin ma moka otsast siiski selle vaevalise "jaa" välja öelda. Sellest hetkest valdas mind ärevus, sest minu elus on kaks asja, mida ma olen alati tahtnud teha, kuid pole kunagi võimalust avanenud: mootorrattaga sõitmine ja mäesuusatamine.

Umbes-täpselt 20 tunni pärast, tegime me Mattiasega rekordi varakult ärkamises. Uus rekord on 7:45AM - igal juhul oleme selle saavutuse üle uhked. Et vaesed tudengid Gudauris turistiputkades hamburgerite peale raha ei kulutaks, olime me Mattiasega eelmisest õhtuks endale kaasa kartuleid praadinud ning võileibu teinud. Uksest välja astudes märkasime, et öösel oli maha sadanud senine rekordkogus lund, mis tekitas mõnusa talvetunde juba enne kuurordisse jõudmist. Kella üheksa paiku võttiski Risto meid uhke jeebiga peale ja sõit mägedesse võis alata.

Lumine Mgaloblišvhili

Gudauri oli väga lumine, peaaegu sama lumine, nagu Eesti. Mägine õhubriis paitas põske, pilve tagant oli tunda väikest päikesekuma. Väga mõnus! Suusalaenutus Gudauris maksis 30GEL (12,5€) ja mäepilet 28GEL (11,5€). Ma ei tea, kas see on odav või kallis, aga igal juhul esmaefekt kui ma need saapad jalga sain oli jalustrabav ja seda sõna otseses mõttes. Tunne oli nagu Neil Armstrongil kuupeal, kus saabaste kaal oli väga ligilähedane iluvõimleja omale. Igal juhul oli Mattias selles spordis juba vilunud, sest temal oli teine kord elus mäesuuskade peal olla ja ta oli lahkelt nõus mulle tuutoriteenust pakkuma.

Mäkke jõudes ja esimest korda suuskadele maandudes, mõtlesin ma vana murdmaaässana, et mis see väike laskumine siis ära ei ole. Ega möödunudki vist palju, ca 50-60 meetrit kui ma esimest korda käpuli olin. Siis sama distantsi pärast kõhuli ja siis korra veel käpuli. Veel kukkusin ma selle päeva jooksul umbes 30-40 korda, vähemalt. Mäesuuskadega kruiisimine ja ilma kukkumata suurte vahemaade läbimise õpib ära umbes 4 tunniga. See on täiesti piisav, et õppida omandama tasakaalu ning madalat kiirust mäest laskudes. Kiirusest rääkides, olukordi, kust tuli suurel kiirusel väikese kukerpalliga lumehunnikus oma teekond lõpetada. Ekstreemsus missugune. 

Mäesuusatamine on lahe - maha kõik, kes nii ei arva. Adrenaliin, mis mäest laskudes verre voolab, ületab kõik kukkumistega kaasnevad vigastused või külma tuule, mis tõstukiga mäkke sõites keha värisema paneb. Pilte me eriti ei teinud, sest liiga põnev oli, et pildistada. No tegelikult jäi kaamera autosse ja kui ma oleks selle endale taskusse jätnud ja see kaamera oleks 40 kukkumist üle elanud, siis ma oleks ta ametlikult vee ja põrutuskindlaks kuulutanud. Aitäh piltide eest Ingale ja Wouterile.

Eesti Vabariigi nädal

Sel nädalal on Gruusias kõige tähtsamaks olnud Eesti Vabariik. Tublide kodanike ja võib-olla ka tulevaste maksumaksjatena möödus ka meie nädal kodanikukohustusi täites ja kulpi visates. Esmaspäeval käisime kolmekesi Madise ja Mathisega Eesti Vabariigi Gruusia esinduses valimas ja neljapäeval alustasime suursuguste pidustustega oma isamaa sünnipäeva tähistamiseks. Võiks ka ära mainida, et pidustuste järelmõjud annavad veel tunda.

Valimas käimisest pole mõtet pikemalt kirjutada, sest iga tubli täisealine kodanik teab väga hästi kuidas see käib. Vahe on lihtsalt selles, et täitsime oma kodanikukohust ja rakendasime oma otsustusõigust riigi tulevaste valitsejate osas väljaspool kodumaad. Neljapäeval algas aga pihta trill ja trall. Tegelikult pidi meil tol päeval olema ka loeng Nõukogude Liidu poliitilise ajaloo kohta ja algselt mõtlesime selleks ka kenasti valmistuda ja ka loengusse minna. Loengust oleksime otse Mariott Courtyardi hotelli vastuvõtule läinud. Plaanid muutusid. Me ei suutnud kuidagi 24. veebruaril õpingutele keskenduda, sest Eesti Vabariigi lojaalsete kodanikena olime harjunud, et 24. veebruar on meie jaoks vaba päev. Bioloogiline kell keeldus õpingutele keskendumast. Lisaks oli tegemist ka ikkagi NL poliitilise ajaloo ainega ning Vabariigi aastapäeva puhul otsustasime seda üldsegi boikoteerida.

Panime ülikonnad selga ja läksime Vabaduse väljakul asuvasse udupeenesse hotelli. Seal surusime Eesti esindajate käsi ja pomisesime vastakuti viisakusväljendeid ja õnnitlesime Vabariigi aastapäeva puhul. Üht kätt surudes ma küll Vabariigi kohta midagi ei kuulnud, vaid sealt tuli väike sarkastiline märkus Blackpooli ja Tottenhami mängu seisu kohta. Märkuse tegijat ma siinkohal nimetama ei hakka, kuid isik on ka varem meie blogis figureerinud. Kahjuks ei olnud ma selleks märkuseks ette valmistunud ja Arsenalil läheb viimasel ajal kahjuks piisavalt hästi, et oleks suutud midagi vastu öelda. Šahh-matt ja kinnas minu kapsaaias.

Tublide kodanikena asusime patriootlikult veiniklaase tühjendama ja head-paremat mugima. Lihad-kartulid-kastmed-koogid-täidetud munad ja veel ja veel ja veel mõnusat. Paaritu arv punast veini, paarisarv valget veini. Jorisesime hümni kaasa laulda ja olime igati viksid ja viisakad. Kui üritus ära hakkas vajuma ja külalised olid kõik veinid, viinad ja Vana Tallinnad alla kulistanud, mõtlesime meiegi edasi liikuda. Tore üritus oli olnud! Siis saime kutse hoopiski ühele sünnipäevale, mis asus ühe äärelinna Nõukogudeaegse korrusmaja korteris. Sinna kutsus meid Mariam, keda tunneme seetõttu, et ta õppis mingi aeg vahetusüliõpilasena Tartus ja tutvuses on süüdi ka üks meie kursavend. Võtsime ühe takso-Astra ja vurasime kohale. Sünnipäeval oli laud kaetud ikka gruusia kombel suurte lihamägede, veinijõgede, khatšapuri- ja khinkalihunnikutega. Lisaks oli seal kõiksuguseid teisi alkohoolseid jooke alates viinadest ja tšatšadest lõpetades Jack Daniel'si viskiga. Perenaine sundis meid vägisi sööma ja iga kord kui lonksu veini võtsime, valati kaks korda sama palju juurde. Ehkki EV vastuvõtust oli kõht juba täis ja Mariottis joodud veinist silmad juba üsna kõõrdi, pressisime me ikka mõned turskemad viilud liha ja mõned vaagnad veini lipsu taha. Loomulikult laulsime seal sünnipäevalapsele laule ("Kord võitles Lõuna-Venemaal kaugel Doni steppides üks vapper SS-pataljon...", nagu ikka), tõstsime tooste, naersime ja vestsime juttu. Kõik sealsed külalised olid endised ja praegused juuratudengid. Alloleva emotsionaalse pildi tegi Mariam Asanishvili.

Mingil hetkel oli meil aga vaja jubedasti ära minna. Lõpuks saimegi tulema, kuid see väga kerge polnud. Enne sunniti meile poole põdra jagu liha ja joodeti terve Gangese jõe jagu veini sisse. Seda kõike pidime alla kulistama viskiga. Kui tulema saime avastasime end kodu asemel hoopiski kesklinnast saatkonna vastuvõtu aftekalt. Laual olid muidugi mõned pudelid tšatšat, hunnikud liha, salatit, hatšapurisid, õlut ja mida kõike veel. Patriootlikult meelestatud eestlane, kes oleks oma riigi nimel nõus kasvõi kartulikoori sööma, ei saa ju neid sööke-jooke niisama jätta ja muidugi tuli kõik ära manustada. Kui selle ülesandega lõpuks hakkama saime, mõtlesime, et nüüd oleks aeg paar rahulikku õlut pärast rasket tööd ära juua. Paar head rahulikku õlut Salves aga päädisid lõpuks sellega, et koduteel võtsime veel ühe kaheliitrise kauamängiva Karva õlle kaasa. Kuidagi oli ju vaja auru välja lasta.

Nagu ilmselt on võimalik aru saada, siis reedene päev meil väga konstruktiivne ei olnud. Tegelikult me oma konkust välja ei saanudki ja üritasime igasuguste vahenditega pead parandada. Laupäev on möödunud juba teps rahulikumalt ja homme läheme Gudauri mägedesse tervist taastama.

Ei ole need vastuvõtud puhas lõbu midagi. Päris ränkraske töö oli kõigile söökidele-jookidele ots peale teha, kuid isamaa nimel oleme selleks väljakutseks alati valmis!

Elagu Eesti!

Skandaal ja revolutsioon

Ilm on siin lume asemel asendunud vihmaga ja kõikjal Tbilisis märkab esimesi kevademärke. Viiekraadine soojus on kohalikud noormehed trepikodadest välja meelitanud ning kõik jätkub vana radapidi edasi. Turul müüakse värskeid märtsikellukesi... Küll, aga ei õitse lilled meie korteris. 

Eile õhtul kella kaheksa paiku saabus meie ühiselamusse omanik Lela. Lela on tore naisterahvas, räägib hästi gruusia keelt, sorinal ka vene keelt, kuid mitte sõnagi inglise keelt. Senini see probleemiks ei osutunud, sest kogu selle siin veedetud kuue kuu jooksul on ta meie maja külastanud vaid (eilsega kokku) neljal korral. Esimene kord, kui me saabusime, teine kord, kui meil uks iseneesest lukku läks ja kolmas kord enne poolakate sisse kolimist. Neljas tema saabumine, aga nii roosiline ei olnud. Oma toas istudes ja vaikselt koduseid töid nosides, tuli minu tuppa paanikas Mattias, kes rääkis, et omanik on majas ja seletab midagi vene keeles kolimisest. Hetke möödudes oli omanik juba minu toas. Kui koridorist oli kuulda kurja vene keelset sõimu, siis minu tuppa jõudes, oli ta kui lumivalgekese ristiema nõiana riietatuna. Pakkus mulle õuna ja alustas rõõmsatujuga elu ja tervise üle pärimist. Pärast paari minutilist vestlust sai mulle selgeks, et koorumas on väike skandaal. Nimetet, oli meie uus poolakas Pawel (Paša) käinud ülikoolis oma eluolude üle kittumas. Tema kaebusteks olid, et tal on külm, majas on hallituslõhn, kõikjal on hiired, tolm ja teda häirib suitsulõhn. Kas ma olen maininud, et Pawel on 31 aastane mehejurakas! Igal juhul saime me Lelaga esialgse kokkuleppe, et Pašaga tuleb midagi ette võtta. 

Lisainfoks niipalju, et meie majas on 5 tuba: 2 eraldi tuba kahe voodiga, 2 eraldi tuba kahekohalise voodi (millest üks on läbikäidav, kuid kapi ja kardinaga eraldatud) ning üks tuba, mida me kutsume kabinetiks, kus on üks voodi ja mitte ühtegi akent. Lisaks on meil suur koridor, ühisköök, ühistualett ning rõdu.

Esialgne otsus, et Mattias ja Pawel vahetavad toad ära oli äärmuslik kompromiss, millega üks pool kindlasti rahul ei olnud. Seega otsustasime Mattiasega, et lähme ülikooli rahvusvaheliste suhete osakonda koordinaatori Mayaga kuluaarpoliitikat tegema. Pärast tunniajalisi läbirääkimisi leidsime me kolm kompromissi: 

1. Pawel ja Madis ühte tuppa ja Alicja Madise tuppa.

2. Mattias ja Mathis Madise tuppa, Pavel minu tuppa ja Madis Mattiase tuppa.

3. Nummerdada toad ja võtta loosi.

Võitjaks osutus kompromiss number kaks, mis tähendab, et meie majas algab suur kolimine ja Mina ning Mattias hakkame elama maja khuulimas toas + meil on kõrval kabinet ja seda kõike täiesti uksega eraldatud korteris. See teeb endiselt meile mugavaks olukorra kutsuda külalisi, sest kahe toa peale on meil 4 voodikohta. Mitte täiuslik, aga parim võimalik.

Selline näeb välja pakkimine

Uued elanikud

 Meile on sisse kolinud kaks poolakat. Tüdrukut juba Mathis mainis, kuid nüüd tuli ka üks mees Paša. Tegelikult on ta nimi Pawel ja ta on 31. Ta õppis vene filoloogiat kunagi ja veetis vahepeal poolteist aastat Moskvas. Rohkem me tema kohta ei tea, vaikne tüüp on. Panime ta oma korteri kabinetti elama, tehes selles avalikust läbikäiguruumist kappide abiga natuke privaatsema olemise. Selle käigus purunes ka üks Neitsi Maarja kuju ja kappe tõstes saime aru kui haprad nad tegelikult on olnud, sest uksed kukkusid eest ära. Mina, Mathis ja Alicja oleme ühe koridori elanikud, Madis ja Pawel teise omad – nii me elame. Mina pean leppima korteri pesamuna rolliga, vanused jaotuvad meil järgnevalt: 21, 22, 24, 27, 31.

Põhjus, miks ma blogipostitust kirjutan, on hiired. Natuke juba äraleierdatud teema, aga hetkel põhjus, miks ma, kurat, juba kella üheksa ajal ärkvel olin. Poole kolmeni õppisime öösel gruusia keelt ja ma ei saa endale magamatuse luksust lubada, sest täna on eksam ja pärast seda väljaelamine. Aga üleval ma olen. Äraleierdatud teema on hiired seetõttu, et olemas on multikad nagu “Vapper hiir”, “Stuart Little”, “Tom ja Jerry”, "Miki Hiir", "Desperaux" ning “Mootorratturhiired Marsilt” ning lisaks oleme juba feissbukiski piisavalt palju nende pärast kiununud. Siiski ma tahaks seda teemat veel ühe korra näperdada. Üritan teha lühidalt.

Kõik need eelpool mainitud multikad kujutavad hiiri positiivsete tegelastena ning see on täiesti kohutav! Lastele tuleb juba maast madalast õpetada, et hiired tuleb maha lüüa, sest nad on parasiidid. Ma pole näinud multikat “Rõõmus sääsk”, kes lauldes inimestelt verd imeb või “Keskaja rott”, kes tantsides Euroopas katku levitab. Võib-olla radikaalsed näited, aga ikkagi poleks vaja parasiite lastele sellistena näidata. Minu pettumus on tohutu, sest minu tuppa on kolinud hüperaktiivne indiogihiir, kes käitub nagu ahv, õgib nagu siga ja on kaval nagu rebane. Kõige hullem on see, et ta on väle nagu põder. Eelmise lolli paksu hiire sain ma väga kergesti kätte. Asetasin põrandale kilekoti, sisse viskasin jupi vorsti ja kui krõbistamist kuulsin, siis kiirelt kilekott kinni ja uksest välja saja meetri kaugusele prügikasti. Paar päeva oli täitsa muretu elu, kuni hakkasin jälle nurgas krõbistamist kuulma. Kiirelt sama režiim - vorst ja kilekott valmis. Aga keda ei tulnud, oli hüperhiir. Öösel kuulsin jõledat krabistamist, poiss hullas kilekotis nii, et maa must. Mõtlesin, et las möllab, esimene kord hellitangi ära, pärast päeval kergem saak. Kui mul lõpuks krõbistamine liialt und hakkas segama, mõtlesin, et kurat, aitab ka ja lähen nabin kinni. Haarasin kilekoti, kuid seal polnud ei hiirt ega vorsti. Kavalpea jõudis murdosa sekundi jooksul plehku panna.

Nüüd, paar päeva hiljem on indigohiir õite ülbeks läinud. Päeval pole temast midagi kuulda, kuid kui öö kätte jõuab ja Jõestaar unedemaal rändab, hakkab üks rakett mööda tuba edasi-tagasi vuhisema. Üks hetk on kusagil kilekotis, teine hetk kraaabib kapiust. Hall hiireke näeb ta välja, kuid sisemas on, kas jooksuajas koer või on mu prügikastist mingit kohvipuru avastanud. Igatahes kuulsin öösel krõbinat jällegi ja see tuli järjest lähemale ja lähemale kuni lõpuks kuulsin läbi une seda juba väga lähedal ja siis juba tundsin saba ja jalgu oma juustes... Parasiit ajas peremehe närvi. Peremees kuulutab sõja.

Küll ma ka viitsin laipa ja vereloiku põrandalt koristada.

Pilt on illustreeriv ja ei ole seotud Mattiase und segava hiirega