Eestlased, tagantlased, Sakartvelosipjeed ja mitme tunni jagu jalgpalli

Pärast mõne nädala taguse hashi lõppu otsustasimegi aja maha võtta ja keskenduda rahvusvahelise edu asemel rohkem õpingutele ja tegemistele. Selle põhjuseks oli asjaolu, et märtsikuul hakkas meie jaoks pihta turismihooaeg ja Eestist on kagu poole mägede vahele lendamas hulga rahvast. Seetõttu oli vaja mõned asjad ette ära teha. Esmalt saabusid külla 2/5 minu pere liikmetest, mis tähendas, et terve nädala oli meie leibkonna Jõesaarnadzesid rohkem Gruusias kui Eestis. Jõesaarnadzed nautisid mõõdukalt ilusat ilma ja reisisid maršrutkadega mööda Ida- ja Kesk-Gruusia peamisi piirkondi. Kõik jäid rahule ja Gruusia mägibriiz aitas raskest töisest talveunest ärganud eestlastel Gruusia kombel ringihängides lõõgastuda. Ka kohalik nägupidi punasesse lõuakarvkattesse mattunud Jõesaarnadze jäi rahule, et sai jälle omakseid näha.

Samal ööl, mil Jõesaarnadzed oma Gruusia diasporaa ainsale liikmele 'nakhvamdis' pidid ütlema, saabus siia juba teine punt mägibriizihuvilisi. Koos perega tuli külla Maarja, vana sõber kooli/ülikooli päevilt. Maarja tuli väga õigel ajal, sest juba esimesel päeval õnnestus tal näha midagi tõeliselt erakordset. Nimelt mängis 26. märtsil Gruusia jalgpallikoondis Boris Paichadzel täismaja (55 000 inimest) ees. See oli meie kõigi jaoks väga suur elamus, sest Gruusia võitis pärast üsna igavat mängu praktiliselt viimasel minutil löödud väravast ülitugevat Horvaatia koondist. Kusjuures Horvaatiast oli meile eelneval õhtul vaba voodikoha ootuses külla saabunud fänn Hrvoje, kes soovis tagasi Zagrebisse minna oma meeskonna 2 - 0 võiduga. Tema soov ei täitunud ja mees oli pisut nukker. 2 - 0 võitu saime aga 25. märtsil nautida meie, sest teatavasti võitis Eesti Uruguayd ja loomulikult tuli seda tähistada laulu saatel kodupubis Bernardis. Seega kodujõesaarnadzede ärasaatmine toimus veel kerges võidujoovastuses.

Eesti delegatsioon

Gruusia võiduvärava lööja Hertha Berlini poolkaitsja number 10 - Levan Kobiashvili. Lõppseis Gruusia 1-0 Horvaatia

26. märtsi kohtumine Horvaatiaga tähendas grusiinide jaoks seda, et terve öö oli vaja autoga mööda linna ringi sõita, signaalinupp niimoodi kinni teipida, et ta pidevalt töös oleks ning lasta tagapingil istuvatel sõpradel 90% kehapikkuse ulatuses aknast koos punavalge ristilipuga välja ronida ja hõigata "Sakartvelo!" ja "Gaumardžos!". Mõned mehed olid niimoodi oma S-klassi Mersudega ka vastu puud sõitnud, aga ega see teisi pidutsejaid ei seganud. Terve linn pidutses ja austusest Gruusia riigi, kultuuri ja ühiskonna vastu pidime ka meie seda tegema. Seega saime Maarjale näidata siinse tudengi pidutsemispaiku ja möllumeetodeid.

Järgmisel pärastlõunal, kui ärkasime, oli vaja kiirelt kodinad kokku pakkida, sest külalisele oli vaja ka näidata Sighnaghit. Kõik läks kenasti ja jõudsime maršrutka peale. Kevadilmaga oli Sighnaghi veel ilusam kui varem - näidislinn täies hiilguses. Loomulikult ööbisime oma sõbra Andy hostelis "Tura" ja hommiku veetsime selle häärberi aias asuval võrkkiigel lebades. Eestist tulnud inimesele võis see küll meelepärane olla, sest esimest roosakat päevitust ei saa säälmail veel mitu kuud tunda.

Hommikune mägibriiz

Vaade Sighnaghi taga laiuvale Kaukaasia mäestikule

Tibi-Liisi tagasi jõudnud, puhkasime jalga ja käisime Maarja perega ühes mõnusas keldripuhvetis head ja paremat muhkeldamas. Koduteel tahtsime oma külalisele näidata veel ka oma kodupubi Bernardit. Bernardi omanik ja tema sõbrad olid meid selles pubis juba mitu korda varem märganud ning eriti meeldejääv oli ilmselt reede öö, mil me seal Eesti võidust tulnud joovastust käisime rõõmsal häälel välja laulmas. Seega istusid nad meie lauda ja Bernardi omanik maksis külalislahkelt meie arve ja lisaks lubas, et igavesest ajast igaveste ei pea eesti poisid selles puhvetis midagi maksma. Lisaks pani ta ka liitrise viski külma, juhuks kui teisipäeval peaks Gruusia võitma Iisraeli ja Eesti Serbiat. Ootused jalgpalli osas on meil kõigil kõrged.

Et Mathis oli varasemalt olnud tudengite väitluskonkursi poolfinaali kohtunikuks, kutsuti meid teisipäevaks Gruusia parlamendihoonesse finaali kaema. Mathisele endalegi üllatuseks pidi ta seal lõpuks ka ühe kõne pidama. Sellega sai poiss väga hästi hakkama, tekitades ka väikese diskussiooni, kuna oli oma kõnes maininud soolist võrdõiguslikkust - nimelt oli väitlejate hulgas ainult üks meessoost isik. Edasi käisime veel mäe otsas Mtatsmindas ja lugesime tunde Eesti - Serbia vägikaikaveole pallimurul (antud juhul pallilumel).

Bogenšvili parlamendis kõnet pidamas

Meie juurde tuli jalkat vaatama ka kohalik sõber Lado ja Wikileaksi kaudu tuntuks saanud Risto soovitas meie kodukohta jalgpalli vaatamiseks ka Armeeniast tulnud rännumeestele, kelle me rõõmuga vastu võtsime. Selgus, et tegemist oli vanade riigiteadlastega. Nende samadega, kelle ülesandeks on olnud Kääriku sügiskoolis bakatundegite esitusi ja ettekandeid mõnitada. Kuna ka Madisel on terve see nädal paralleelselt meiega külas olnud veel kaks eestlast, siis mingi hetk oli meil ühes toas lausa 8 eestlast, mis tähendas, et suur osa Tbilisis asuvatest eestlastest oli meie korteri akendeta toas.

Eesti viigistas Serbiaga ja seetõttu pidime korra ka Bernardis ära käima. Omanik Irakli seal ilmselt Iisraeli käest saadud kaotuse tõttu enam nii rõõmus ei olnud ja viski jäi selleks korraks kappi. Tegelikult me ise poleks ka võib-olla soovinud. Raske päev oli olnud ja eks me olime üsna väsinud ka.

Varsti lähevad kahjuks Maarja perega tagasi lörtsis Eestisse. Meie jaoks see tähendab kõigest üht nädalavahetust tavapärast elurutiini, sest juba teisipäeval tulevad uued inimesed, kelle peame Gruusia elulaadiga kurssi viima. Seniks vaadake pilte.