Koopainimesed ja technopidu

12.04.2011 kell 20:30

Alustan seda blogipostitust kurva noodiga. See on juba teine kord viimase kahe nädala jooksul, kui Tartus on soojem kui Gruusias. Sellel ajal, kui teie seal pribaltias kevade käes jäätist limpsite, peame meie siin 2200km kaugusel vihmas ligunema ja päikest pilve tagant vahtima. Ma tõsiselt loodan, et see jääb sellel aastal viimaseks korraks ja sellist jama enam ei kordu!

Kuid see pole alati nii olnud. Veel paar nädalat tagasi saime nautida tõsist Eestile võrdset suveilma ja erinevate allikate järgi peaks selline mõnus päikeseline õhk siia kausjasse Tbilisisse tagasi jõudma. Olgugi, et ilmateade vastab siin sama palju tõele kui statistika, on lootus suur ja kihk taas rõdul õhtuti aktuaalsetel teemadel oma päev kokku võtta varsti vältimatu.

Eelmisel nädalal saabusid Sakartvelosse (Gruusia on kohalikus keeles Sakartvelo) minu vanemad. Olgugi, et hetk oli ebamugav, sest meie õppetööd on jõudnud kesksemestri punkti, mis tähendab, et kohalike arvates on see õige aeg vaheeksam teha. Õppimisaega näpistades, said mu vanemad siiski tunda rõõmu kohalikust külalislahkusest, nende poolt pakutavast veinist ja Kaukaasia imelisest loodusest. Mina sain eelkõige rõõmu esivanemate kohalolekust, Eestist toodud leivast ning suitsuvorstist. Tõenäoliselt ma pole elus nii palju leiba varem söönud, kui praegusel külalisterohkel perioodil. Me sööme suppi leiva kõrvale, mitte vastupidi.

Tbilisist 80 kilomeetrit väljaspool asub linn nimega Gori. Gori on eelkõige tuntuks saanud, kui Stalini kodulinn ning hiljem, kui Augustisõjas Vene pommitajate käest räsida saanud lahinguplats. Goris on ka suur Stalini muuseum ning vagun, millega härra generalissimus armastas ringi reisida. Teatavasti Stalin lendamist veidi pelgas ning kasutas ringi reisimiseks ronge. Stalini muuseum oli külmavõitu, tume ja varustatud fakte laduva giidiga, kes meile kohaliku päritoluga Ioseb Besarionis dze Jughashvili elulugu tutvustas.

Suure juhi ja õpetaja kuju Goris Stalini muuseumi ees

Gorist 10 kilomeetri kaugusel asub Gruusia tsivilisatsiooni häll, Mtkvare jõe kaldal linn nimega Uplistsikhe. Linn ise on rohkem küla mõõtu, kuid tema vastas laiub hilisel pronksajal ehitatud koopalinn, kus elati kuni varajase keskajani. Mitme korruseline kivist monstrumist on küll säilitanud ainult marginaalse osa selle võimsusest, kuid vaatepilt oli kordumatu ja ennenägematu. Ehitised, nagu vanaaegne teater, läbi suure mäe jõe äärde viivad tunnelid, paganlikud templid või suured augud, mille point oli tekitada kiviaegne külmkapp, said tugevalt kannatada 1920. aastal toimunud 6,2 magnituudise maavärina tulemusena. Sellest hoolimata on suur osa temast säilinud ning võrratu tunne on kõndide mööda mägesid, olles ümbritsetud iidse tsivilisatsiooniga.

Kivilinna kompleks, all paremal eluruumid, taamal paistab üks paganlikest templitest

Vaade kivilinnale Uplistsikhe'st

Vahepeal saabusid Gruusiasse neli Eesti päritolu tütarlast, kes tulid siia vabatahtlikeks. Üsna ruttu saimegi neilt kutse nende värskesse häärberisse soolaleivapeole ning see plaan sobis meie omadega suurepäraselt, sest olime endale samaks õhtuks plaaninud technopeo. Jah, kuulsite õigesti. Kuna me veel pole kordagi ühelgi kohaliku klubi suurüritusel käinud, siis tundus see ideaalne variant - sissepääs prii ja facebookis üle 600 inimese, kes lubasid ennast kohale vedada. Tundus muljetavaldav ja vürtsi lisas ka asjaolu, et meie Mattiasega polnud varem kunagi technopeol käinud.

Kui me kell 01:00 klubi ukse taha jõudsime, selgus, et pleiss on täis ja kohalikke sisse ei lasta. Väikese diplomaatia tulemusena, leiti, et meie seltskonnas viibivad blondid tütarlapsed oleks isegi rahvast täis klubis kirsiks tordi peal ja nii me sisse saime. Uksepeal toimus rutiinne relvakontroll ja järgneski suur tantsusaal, kust tuli plärinal arusaamatut muusikat. Ma ei oska kommenteerida, mis edasi juhtus, kuid igal juhul püstitasin ma kindlalt ülekaalklalt oma technopeol viibimise rekordi - tervelt 3 tundi. Kõrvad olid lukus veel 10 tundi - meenus Untsakate laul "Disko pole oluline, punk on põhiline." Kogemus saadud, linnuke kirjas, terveks eluks piisab.

Meie külalistesaaga jätkub. Pühapäeval enne vanemate ära lendu, saabusid siia veinivabariiki kaks vironust, kellele me nüüd enda seltskonda pakume, riiki näitame ja kultuuri tutvustame. Ilm on rõve, kuid lubab nädalalõpuks paranemist. Viimased techno'ga kaasnenud shokitunnused pesime täna maha saatkonnas, kus toimus mõnus teisipäevane tööpäevajärgne saunapäev. Sakartvelos gaumarjos!