Istung, Ornung, Pavlik Morozov, Viinanina jt.

Mõnda aega pole trükimust maandunud blogilehele ja eelnenud postituse trükimust on juba krimpsu kuivanud. Nüüd aga midagi täiesti värsket. Põhjuseks, miks nõnda mõnda aega pole blogiuuendusi teinud, on olnud hirm. Hirm selle ees, et kõike, mida ütleme, võidakse kasutada meie vastu. Meie majas on Pavlik Morozov. Kuid sellest juba hiljem. Alustagem ikkagi algusest.

Turismihooaeg on jätkunud ka pärast Mathise vanemate lahkumist. Seekord tuli Blogi-Jõesaare ja Blogi-Bogensi (ehk Blogensi) juurde külla terve paar (kahe inimese kohta vist hulk ei saa öelda) vironusi. Ööbimiseks pakkusime oma tagasihoidlikku Mgaloblišvili residentsi ja vastutasuks saime lonksu võtta härraste õhtustest konjakipudelitest (mida nad igalõhtul unerohuks tarvitasid) ja pidime oma raha mitte väga palju kulutama (mis niigi otsas oli). Nende külaliskäik sattus aga kahjuks meie Nõukogude Liidu poliitilise ajaloo eksaminädalale, kuid see meid väga palju ei seganud. Eksam tehtud, lõdvendasime jälle püksirihma ja lasime oma peas oleval kergel kraadil otsustada meie tegude eest. Aju läks puhkerežiimile, oligi teine eksamitest juba soojaks läinud. Peast soojaks. Sündmusi ei pidanud me kaugelt taga otsima, need tulid ise meie juurde. Härrad vironused kohtusid tänavaristil ühe habetunud härraga, kes väheke inglise keelt mõikas ja meid kõiki oma sõbra tütre sünnipäeva tähistama kutsus. Sinna me ka läksime. Lauas oli väga huvitav seltskond. Üks oli selline suurte prillide, kõhukoti ja teksavestiga kunstnikuhärra, siis üks kleenuke purjus mees, kes oskas inglise keeles vaid üht sõna - motherf*cker. Nendega koos istus üks väga haritud ja mõistlik daam, kellel oli mingisugune massažibisnis ning lisaks töötas tõlgina. Laitmatu inglise keelega intelligentne naine. Meid sinna vedanud habemik, nagu hiljem selgus, oli kergelt vaimsete häiretega. Enne minekut küsisid meil külas olevad vironused, et mida ei tohiks külas olles vestluses grusiinidega mainida - Venemaad, religiooni (või selle puudumist) ja muidugi Stalin. Ämbrisse astus aga hoopiski Mathis, kes habemikuga ajaloost rääkides sattus Džugašvili pseudonüümi mainima. Habemik tõusis püsti, käratas midagi, siis läks teise tuppa, tuli tagasi, käis mööda tuba-edasi tagasi pobisedes, siis käis veel kusagil ära, lõpuks rahunes ja istus maha. Daam ütles, et tal pidavatki natuke närvidega uhhuusti olema, mistõttu tasus teda lihtsalt ignoreerida. Pärast mitmeid tooste saabus lõpuks ka sünnipäevalaps, tegime talle laulu ja mõne tunni pärast kallistasime-musitasime ja liikusime edasi.

Koju jõudes olime üpriski ülemeelikus tujus. Tegime natuke laulu ja kuulasime muusikat (kell 4 öösel oli võib-olla natuke halb aeg), otsustasime ka teisi elanike meiega ühinema kutsuda. Tavaliselt on korterikaaslased sel ajal veel üleval, kuid seekord polnud asi nii. Pärast väikest meiepoolset kutsungit tuli uksele Alicja, kes ütles, et ta praegu meiega liituda ei taha ja üldse me võiks magama minna. Seda me siis ka tegime. Järgmisel hommikul tuli meie tuppa Madis halva üllatusega. Meie korteri kõige tundlikum inimene Pawel oli saatnud ülikooli kaebekirja meie öise käitumise kohta (milles väitis, et olime ta tuppa tunginud ja ta mööblit lõhkunud, mis oli aga sulaselge vale) ja see tekitas suurema rahvusvahelise jama. Võeti ühendust ka Tartu Ülikooliga ja arutuse all oli meie õigus antud korteris viibida ning kaaluti ka stipendiumimakse peatamist. Järgmisel päeval üritasin Pavliku jutule saada, kuid ta teeskles oma toas magamist. Ma kasutasin ära tema nõrkuse, jättes koridoriukse lahti. Mingil hetkel tuli ta seda jälle kinni panema ja siis sain ta kätte. Arutasin seda teemat temaga umbes 2 tundi ja lõpuks me erilisele järeldusele ei jõudnud, sest ta arvas, et korteris tekkivatest probleemidest ei tuleks teavitada korterikaaslaseid, vaid kirjutada kiri ülikooli. Ta olevat kirjutanud kirja ka oma koduülikooli Poola, kus kaebas avalike käimlate olukorra üle Gruusias ning oma elamistingimuste ja gruusia keele tunnis õpitava keerukuse ja tundide pikkuse üle.

Igaks juhuks rääkisime ühe haamrisoenguga poolaka Miša hosteli avamispeol ka oma kohalike sõpradega, kes lubasid kõik meid välja aidata sel puhul, kui meid oleks korterist välja heidetakse. Igaks juhuks ei julenud me ka blogisse oma tegemistest kirjutada, sest liigsest tantsust ja trallist rääkides võiks skandaal veelgi suurema leegi võtta. Sai ju lisatud oma blogiaadress ka TÜ tudengilehte. Pärast seletuskirju ja selgitamist on olukord vist rahunenud. Lõpuks otsustas Madis avada meie korterikaaslaste vahel meililisti, kus omadest probleemidest rääkida, kuid Pavlik sai aru, et oli võib-olla ülereageerinud ja kirjutas pika kirja vastu, milles tunnistas, et võib-olla hakkab meile rahulolematuse kohta singaale andma ja peame neid lihtsalt mõistma vms.

Asi on hetkel enam-vähem laabunud, kuid siiski pole üks 31-aastane Poola mees just kõige populaarsem sel tänaval. Tänaval, mis on täis väikseid poekesi, millel kõigil oma lugu ja aura. Meie lemmik on muidugi meie koduuksest mõne meetri kaugusel asuv putka, kuid teatud asju ostame ka teistest poekestest. Näiteks loengusse minnes võtame omale limpsid/mineraalveed ühest poest, mille müüjateks on 2 naist, kellele oleme hüüdnimeks pannud Ornung ja Istung. Istung on üks tülpinud näoga naine, kes pole vist juba aastaid püsti seisnud ja tool on talle tagumiku külge kasvanud. Teine on selline päris kena välimusega neiu, kuid tema probleemiks on see, et ta on peast soe. Ta hakkab alati midagi seletama ja mingeid häälitsusi tegema, kui poodi sisse astume. Ükskord läksin ma sinna koju kõndides majoneesi ostma ja laususin poodi astudes "gamardžoba" (tere). Ornung hakkas mulle ahvihäälega vastu karjuma "gaamardžooba-gaamardžooba". Küsis veel kajakahäälega "rogor khar?" (kuidas läheb) ja vastasin ikka viisakalt "k'argad" (hästi). Siis küsisin majoneesi "erti majonezi, tu šeidzleba" (üks majonees, palun) ja too hakkas mööda poodi ühe jala peal ringi karjuma ja hüüdma "romeliiiiiiiii?" (millist). Viipasin talle, et andke ükskõik missugune ja ta hakkas mulle neid marke ette lugema, kuni suutsin sõnasabast kinni haarata ja ütlesin suvalise majoneesi mainimisel, et jah, too. Igatahes kui rahad makstud ja "madloba" (aitäh) ja "nakhvamdis" (nägemiseni) ära sai öeldud, jäi Ornung erilisel karuhäälel mulle "nakhvammmdis" järele hüüdma.

Üks teine pood, kust oma kartulit, sibulat ja paprikat ostame, on väike keldriurtsik. Seal töötavad üks mees, naine ja kellegi ema (ilmselt mehe). Seal asub üks virvendava pildiga mustvalge telekas, mille suurust mõõdetakse veel diameetris mitte tollides. Naine ja ema vaatavad sealt pidevalt seebikaid. Mees muheleb jommis peaga vuntsi sisse ja närib hambaorki. Mees on seal pidevalt auru all ja tema eriti tööd ei tee ka. Istub kartulikoti otsas ja pobiseb vaikselt tervitusi. Naised tegelevad seebika vahel jooksvate reklaamide ajal klientidega. Ükskord tahtsin 20-larisest tagasi saada ja mees oli nii purjus, et otsis seda oma põuetaskust umbes 10 minutit, lõpuks sain mingisugused ärakortsutatud viiekad ja mõned mündid tagasi. Viimane kord läksin kartuleid ostma ja kohal olid ainult mees ja ema. Ema palus vaikselt olla, sest mees lasi kartulikoti peal viinauimas und. Äri saime aetud ja kodus laud kenasti kaetud, ilma, et viinanina üles aetud.

Kartuli-sibulapood

Tegelikult neid teemasid veel, millest siin pikalt jahuda, kuid midagi peab ju kodustele jääma suust kõrva rääkimiseks. Kuu ja 1 nädal veel ning Mgaloblišvili tänava amoraalijünger ja eelarvamusliider tulevad Tartusse mürama.