Gudauri suusaparadiis

See kõik algas ühel laupäevaõhtusel hommikul kui wikileaksi-Risto mulle traati tõmbas ja sirgjooneliselt Gudauri kutsus. Olgugi, et meie jaoks oli tegemist alles Vabariigi aastapäeva järgse päeva hommikuga suutsin ma moka otsast siiski selle vaevalise "jaa" välja öelda. Sellest hetkest valdas mind ärevus, sest minu elus on kaks asja, mida ma olen alati tahtnud teha, kuid pole kunagi võimalust avanenud: mootorrattaga sõitmine ja mäesuusatamine.

Umbes-täpselt 20 tunni pärast, tegime me Mattiasega rekordi varakult ärkamises. Uus rekord on 7:45AM - igal juhul oleme selle saavutuse üle uhked. Et vaesed tudengid Gudauris turistiputkades hamburgerite peale raha ei kulutaks, olime me Mattiasega eelmisest õhtuks endale kaasa kartuleid praadinud ning võileibu teinud. Uksest välja astudes märkasime, et öösel oli maha sadanud senine rekordkogus lund, mis tekitas mõnusa talvetunde juba enne kuurordisse jõudmist. Kella üheksa paiku võttiski Risto meid uhke jeebiga peale ja sõit mägedesse võis alata.

Lumine Mgaloblišvhili

Gudauri oli väga lumine, peaaegu sama lumine, nagu Eesti. Mägine õhubriis paitas põske, pilve tagant oli tunda väikest päikesekuma. Väga mõnus! Suusalaenutus Gudauris maksis 30GEL (12,5€) ja mäepilet 28GEL (11,5€). Ma ei tea, kas see on odav või kallis, aga igal juhul esmaefekt kui ma need saapad jalga sain oli jalustrabav ja seda sõna otseses mõttes. Tunne oli nagu Neil Armstrongil kuupeal, kus saabaste kaal oli väga ligilähedane iluvõimleja omale. Igal juhul oli Mattias selles spordis juba vilunud, sest temal oli teine kord elus mäesuuskade peal olla ja ta oli lahkelt nõus mulle tuutoriteenust pakkuma.

Mäkke jõudes ja esimest korda suuskadele maandudes, mõtlesin ma vana murdmaaässana, et mis see väike laskumine siis ära ei ole. Ega möödunudki vist palju, ca 50-60 meetrit kui ma esimest korda käpuli olin. Siis sama distantsi pärast kõhuli ja siis korra veel käpuli. Veel kukkusin ma selle päeva jooksul umbes 30-40 korda, vähemalt. Mäesuuskadega kruiisimine ja ilma kukkumata suurte vahemaade läbimise õpib ära umbes 4 tunniga. See on täiesti piisav, et õppida omandama tasakaalu ning madalat kiirust mäest laskudes. Kiirusest rääkides, olukordi, kust tuli suurel kiirusel väikese kukerpalliga lumehunnikus oma teekond lõpetada. Ekstreemsus missugune. 

Mäesuusatamine on lahe - maha kõik, kes nii ei arva. Adrenaliin, mis mäest laskudes verre voolab, ületab kõik kukkumistega kaasnevad vigastused või külma tuule, mis tõstukiga mäkke sõites keha värisema paneb. Pilte me eriti ei teinud, sest liiga põnev oli, et pildistada. No tegelikult jäi kaamera autosse ja kui ma oleks selle endale taskusse jätnud ja see kaamera oleks 40 kukkumist üle elanud, siis ma oleks ta ametlikult vee ja põrutuskindlaks kuulutanud. Aitäh piltide eest Ingale ja Wouterile.