Eesti Vabariigi nädal

Sel nädalal on Gruusias kõige tähtsamaks olnud Eesti Vabariik. Tublide kodanike ja võib-olla ka tulevaste maksumaksjatena möödus ka meie nädal kodanikukohustusi täites ja kulpi visates. Esmaspäeval käisime kolmekesi Madise ja Mathisega Eesti Vabariigi Gruusia esinduses valimas ja neljapäeval alustasime suursuguste pidustustega oma isamaa sünnipäeva tähistamiseks. Võiks ka ära mainida, et pidustuste järelmõjud annavad veel tunda.

Valimas käimisest pole mõtet pikemalt kirjutada, sest iga tubli täisealine kodanik teab väga hästi kuidas see käib. Vahe on lihtsalt selles, et täitsime oma kodanikukohust ja rakendasime oma otsustusõigust riigi tulevaste valitsejate osas väljaspool kodumaad. Neljapäeval algas aga pihta trill ja trall. Tegelikult pidi meil tol päeval olema ka loeng Nõukogude Liidu poliitilise ajaloo kohta ja algselt mõtlesime selleks ka kenasti valmistuda ja ka loengusse minna. Loengust oleksime otse Mariott Courtyardi hotelli vastuvõtule läinud. Plaanid muutusid. Me ei suutnud kuidagi 24. veebruaril õpingutele keskenduda, sest Eesti Vabariigi lojaalsete kodanikena olime harjunud, et 24. veebruar on meie jaoks vaba päev. Bioloogiline kell keeldus õpingutele keskendumast. Lisaks oli tegemist ka ikkagi NL poliitilise ajaloo ainega ning Vabariigi aastapäeva puhul otsustasime seda üldsegi boikoteerida.

Panime ülikonnad selga ja läksime Vabaduse väljakul asuvasse udupeenesse hotelli. Seal surusime Eesti esindajate käsi ja pomisesime vastakuti viisakusväljendeid ja õnnitlesime Vabariigi aastapäeva puhul. Üht kätt surudes ma küll Vabariigi kohta midagi ei kuulnud, vaid sealt tuli väike sarkastiline märkus Blackpooli ja Tottenhami mängu seisu kohta. Märkuse tegijat ma siinkohal nimetama ei hakka, kuid isik on ka varem meie blogis figureerinud. Kahjuks ei olnud ma selleks märkuseks ette valmistunud ja Arsenalil läheb viimasel ajal kahjuks piisavalt hästi, et oleks suutud midagi vastu öelda. Šahh-matt ja kinnas minu kapsaaias.

Tublide kodanikena asusime patriootlikult veiniklaase tühjendama ja head-paremat mugima. Lihad-kartulid-kastmed-koogid-täidetud munad ja veel ja veel ja veel mõnusat. Paaritu arv punast veini, paarisarv valget veini. Jorisesime hümni kaasa laulda ja olime igati viksid ja viisakad. Kui üritus ära hakkas vajuma ja külalised olid kõik veinid, viinad ja Vana Tallinnad alla kulistanud, mõtlesime meiegi edasi liikuda. Tore üritus oli olnud! Siis saime kutse hoopiski ühele sünnipäevale, mis asus ühe äärelinna Nõukogudeaegse korrusmaja korteris. Sinna kutsus meid Mariam, keda tunneme seetõttu, et ta õppis mingi aeg vahetusüliõpilasena Tartus ja tutvuses on süüdi ka üks meie kursavend. Võtsime ühe takso-Astra ja vurasime kohale. Sünnipäeval oli laud kaetud ikka gruusia kombel suurte lihamägede, veinijõgede, khatšapuri- ja khinkalihunnikutega. Lisaks oli seal kõiksuguseid teisi alkohoolseid jooke alates viinadest ja tšatšadest lõpetades Jack Daniel'si viskiga. Perenaine sundis meid vägisi sööma ja iga kord kui lonksu veini võtsime, valati kaks korda sama palju juurde. Ehkki EV vastuvõtust oli kõht juba täis ja Mariottis joodud veinist silmad juba üsna kõõrdi, pressisime me ikka mõned turskemad viilud liha ja mõned vaagnad veini lipsu taha. Loomulikult laulsime seal sünnipäevalapsele laule ("Kord võitles Lõuna-Venemaal kaugel Doni steppides üks vapper SS-pataljon...", nagu ikka), tõstsime tooste, naersime ja vestsime juttu. Kõik sealsed külalised olid endised ja praegused juuratudengid. Alloleva emotsionaalse pildi tegi Mariam Asanishvili.

Mingil hetkel oli meil aga vaja jubedasti ära minna. Lõpuks saimegi tulema, kuid see väga kerge polnud. Enne sunniti meile poole põdra jagu liha ja joodeti terve Gangese jõe jagu veini sisse. Seda kõike pidime alla kulistama viskiga. Kui tulema saime avastasime end kodu asemel hoopiski kesklinnast saatkonna vastuvõtu aftekalt. Laual olid muidugi mõned pudelid tšatšat, hunnikud liha, salatit, hatšapurisid, õlut ja mida kõike veel. Patriootlikult meelestatud eestlane, kes oleks oma riigi nimel nõus kasvõi kartulikoori sööma, ei saa ju neid sööke-jooke niisama jätta ja muidugi tuli kõik ära manustada. Kui selle ülesandega lõpuks hakkama saime, mõtlesime, et nüüd oleks aeg paar rahulikku õlut pärast rasket tööd ära juua. Paar head rahulikku õlut Salves aga päädisid lõpuks sellega, et koduteel võtsime veel ühe kaheliitrise kauamängiva Karva õlle kaasa. Kuidagi oli ju vaja auru välja lasta.

Nagu ilmselt on võimalik aru saada, siis reedene päev meil väga konstruktiivne ei olnud. Tegelikult me oma konkust välja ei saanudki ja üritasime igasuguste vahenditega pead parandada. Laupäev on möödunud juba teps rahulikumalt ja homme läheme Gudauri mägedesse tervist taastama.

Ei ole need vastuvõtud puhas lõbu midagi. Päris ränkraske töö oli kõigile söökidele-jookidele ots peale teha, kuid isamaa nimel oleme selleks väljakutseks alati valmis!

Elagu Eesti!