Uued elanikud

 Meile on sisse kolinud kaks poolakat. Tüdrukut juba Mathis mainis, kuid nüüd tuli ka üks mees Paša. Tegelikult on ta nimi Pawel ja ta on 31. Ta õppis vene filoloogiat kunagi ja veetis vahepeal poolteist aastat Moskvas. Rohkem me tema kohta ei tea, vaikne tüüp on. Panime ta oma korteri kabinetti elama, tehes selles avalikust läbikäiguruumist kappide abiga natuke privaatsema olemise. Selle käigus purunes ka üks Neitsi Maarja kuju ja kappe tõstes saime aru kui haprad nad tegelikult on olnud, sest uksed kukkusid eest ära. Mina, Mathis ja Alicja oleme ühe koridori elanikud, Madis ja Pawel teise omad – nii me elame. Mina pean leppima korteri pesamuna rolliga, vanused jaotuvad meil järgnevalt: 21, 22, 24, 27, 31.

Põhjus, miks ma blogipostitust kirjutan, on hiired. Natuke juba äraleierdatud teema, aga hetkel põhjus, miks ma, kurat, juba kella üheksa ajal ärkvel olin. Poole kolmeni õppisime öösel gruusia keelt ja ma ei saa endale magamatuse luksust lubada, sest täna on eksam ja pärast seda väljaelamine. Aga üleval ma olen. Äraleierdatud teema on hiired seetõttu, et olemas on multikad nagu “Vapper hiir”, “Stuart Little”, “Tom ja Jerry”, "Miki Hiir", "Desperaux" ning “Mootorratturhiired Marsilt” ning lisaks oleme juba feissbukiski piisavalt palju nende pärast kiununud. Siiski ma tahaks seda teemat veel ühe korra näperdada. Üritan teha lühidalt.

Kõik need eelpool mainitud multikad kujutavad hiiri positiivsete tegelastena ning see on täiesti kohutav! Lastele tuleb juba maast madalast õpetada, et hiired tuleb maha lüüa, sest nad on parasiidid. Ma pole näinud multikat “Rõõmus sääsk”, kes lauldes inimestelt verd imeb või “Keskaja rott”, kes tantsides Euroopas katku levitab. Võib-olla radikaalsed näited, aga ikkagi poleks vaja parasiite lastele sellistena näidata. Minu pettumus on tohutu, sest minu tuppa on kolinud hüperaktiivne indiogihiir, kes käitub nagu ahv, õgib nagu siga ja on kaval nagu rebane. Kõige hullem on see, et ta on väle nagu põder. Eelmise lolli paksu hiire sain ma väga kergesti kätte. Asetasin põrandale kilekoti, sisse viskasin jupi vorsti ja kui krõbistamist kuulsin, siis kiirelt kilekott kinni ja uksest välja saja meetri kaugusele prügikasti. Paar päeva oli täitsa muretu elu, kuni hakkasin jälle nurgas krõbistamist kuulma. Kiirelt sama režiim - vorst ja kilekott valmis. Aga keda ei tulnud, oli hüperhiir. Öösel kuulsin jõledat krabistamist, poiss hullas kilekotis nii, et maa must. Mõtlesin, et las möllab, esimene kord hellitangi ära, pärast päeval kergem saak. Kui mul lõpuks krõbistamine liialt und hakkas segama, mõtlesin, et kurat, aitab ka ja lähen nabin kinni. Haarasin kilekoti, kuid seal polnud ei hiirt ega vorsti. Kavalpea jõudis murdosa sekundi jooksul plehku panna.

Nüüd, paar päeva hiljem on indigohiir õite ülbeks läinud. Päeval pole temast midagi kuulda, kuid kui öö kätte jõuab ja Jõestaar unedemaal rändab, hakkab üks rakett mööda tuba edasi-tagasi vuhisema. Üks hetk on kusagil kilekotis, teine hetk kraaabib kapiust. Hall hiireke näeb ta välja, kuid sisemas on, kas jooksuajas koer või on mu prügikastist mingit kohvipuru avastanud. Igatahes kuulsin öösel krõbinat jällegi ja see tuli järjest lähemale ja lähemale kuni lõpuks kuulsin läbi une seda juba väga lähedal ja siis juba tundsin saba ja jalgu oma juustes... Parasiit ajas peremehe närvi. Peremees kuulutab sõja.

Küll ma ka viitsin laipa ja vereloiku põrandalt koristada.

Pilt on illustreeriv ja ei ole seotud Mattiase und segava hiirega