Sündmuste pundar

Mööda on läinud juba päris pirakas jupp aega, mil viimati blogi täiendasin. Selle üheks põhjuseks on asjaolu, et jaanuarikuu on olnud isegi kaht ainet õppivate inimeste jaoks siiski sessikuu ja mida vähem aineid, seda korralikumalt tahaks neid ära teha. Teine põhjus seisneb selles, et tegelikult pole siin viimasel ajal just midagi niiväga märkimisväärset ka sündinud kui välja arvata eilne reis suusakuurordisse. Igatahes nüüd juba viimasel ajal toimunud sündmustest pikemalt:

Mõnda aega tagasi esmaspäeval toimus Wikileaksi-Risto juures järjekordne väikese ringi eestlaste kogunemine. Kokkutuleku põhjuseks oli soov paar törtsu juttu puhuda ning see õnnestuski üsna hästi. Äramärkimist väärib aga ka sekundaarne tegevus: nimelt vaatasime televiisorist käesurumistvõistlust. Eriline lemmik oli naiste käesurumisvõistlus, mille lõpuks üks hästi pika blondi patsiga täitsa kenake Rootsi tsikk ära võitis. Risto telekas tegelikult midagi muud peale spordikanalite polegi ja ka nendest spordikanalitest näitavad 50% jalgpalli.

Seoses spordiga on ka üks teine suurem sündmus, mis Gruusias toimunud. Nimelt Judo MK. Ja otse loomulikult oli võistlustel esimese inimesena kohal Risto, kes ka meid sündmusest teavitas. Esimesel võistluspäeval oli matil ka meie mees Künter Rothberg, kes aga kahjuks poolfinaalis välja langes ning 3 koha matšis pidi viimasel sekundil alla vanduma ühele Iisraeli maadlejale. Mees oli ise päris õnnetu, kui seda mitte koha, vaid saamata jäänud reitingupunktide pärast, mille järgi hiljem olümpiale pääseb.

Järgmisel päeval olid tsipa suuremad mehel maadlemas. Vana härmakas Mettis sai mingisuguse Vene koljati käest tuupi, Padar jõudis ka vist lausa poolfinaali, kuid lisaajal väänati ka tema üle pea matile. Ei läinud hästi Eesti poistel. Kõige rõõmsam oli vist eestlastest Risto, kes sai Rothbergi matši ajal treenerikuubikus istuda.

Eelmisel nädalal toimus ka suurem hüvastijätt. Nimelt on suur osa leedukaid praeguseks juba tagasi kodumaal, alles on jäänud 5 kangeimat. Nende esimeste ärasaatmise puhul toimus ka pidu, kuid sellel ei taha ma pikemalt peatuda - pidu Gruusias nagu pidu ikka (keegi isehakanud kohalik "DJ" mängib kohutavat tümakat ja kõik kohad on veini ja erinevaid väljamaalasi täis). Natuke kahju on ikka, et nad ära läksid, aga see on elu, sellega peab leppima. Olime ju arvestanud ka. Päris vinge seltskond oli neil siin, ka need kohalikud väljamaalased, kes on ikka jälginud neid Baltimaade vahetusüliõpilasi, ütlesid, et sel aastal on tõesti hea saak olnud.

Selle nädala alguses algas pihta ka kauaoodatud puhkus. Tegelikult hakkas see puhkus pettumust valmistama juba esimestel tundidel. Meil pole siin varem ka just eriti tuli takus oma toimetustega, kuid nüüd kui see õppimisenatukenegi ära kadus, kadus ka igapäevane hea rutiin ja sellega koos miskipärast ka loomingulisus midagi uudset välja mõelda.

Õnneks polnud vaja kaua tegevusetult istuda. Avastasin, et meil on terve hunnik maakaarte ja hakkasin neid uudistama. Reisule oli vaja saada - linnast välja kusagile maale! Suusatama! Asja oli vaja arutada leedukatega. Kuna kaks leedu tsikki olid juba kõrtsu maha istunud, pidime asja arutama õllekannu taga. Mõeldud-tehtud. Nõu andis ka Bude baari noor omanik, keegi keerulise nimega habemik, kes soovitas muidugi Gudaurit. Odavam, kuid juttude järgi halvem koht Bakuriani oli küll algselt meie jaoks eelisseisundis, kuid miskipärast langes üldsuse otsus lõpuks Gudauri kasuks. Sel õhtul kolisime ka juba ennast naiste juurde. Et neil nüüd 5 inimest vähem on, leidub seal ruumi küllaga. Naiste korter on tõeline luksuskorter ning seal on soe. Ei pea päevad läbi elektriradikaga kütma, endal dollarimärgid silme eest läbi jooksmas. Kuna otsusele reisu kohta jõudsime alles millalgi öötundidel, mõtlesime, et targem oleks veel üks puhverpäev enne reisupäeva teha. Järgmisel päeval tõimegi oma tavaari Delisi lukskorterisse ja sättisime end juba paremini sisse:

Kui eestlane kolib, siis alati koos lipuga

Õhtul ootas aga ees järjekordne spordisündmus, millele olin lubanud minna. Nimelt mängis samal õhtul Aberdeen Celticuga ja šotlane Al oli selleks puhuks kutsunud hulga inimesi Hangar Bar'i. Sinna ma ka teele asusin ja minuga viitsis leedukatest kaasa tulla vaid Ruta. Jõudsime täpselt õigeks ajaks kohale, kuid kedagi polnud. Nimelt jäi ka Al ise hiljaks ja igasuguseid lääneeurooplasi ja ameeriklasi tilkus mängu jooksul üha juurde. Keegi neist mängule suuremat tähelepanu ei pööranud ka ja tegelikult sai Aberdeen pähe 0-3. Märgiks siinkohal ära, et Al ongi Aberdeenist, mistõttu tuli just seda meeskonda toetada. Lõpuks aga juhtus nii, et me jõudsime tagasi uude koju alles kella nelja paiku öösel. Hommikuks olime kokku leppinud varajase äratuse. See tähendas 3 tundi und.

Järgmisel hommikul (täpsemalt 3 tundi hiljem) ei jaganud ma enam ööd ega mütsi. Leedukad peksid mind üles ja olimegi juba teel. Teel maantee äärde. Ma ise eriti suur hääletaja pole, aga leedukad on pöidlaküüdihullud. Niisiis passisime seal ja üritasime masinate peale saada. Mõne aja möödudes üks peatuski ja sai meid Mtskhetasse ära visata. Seal paar minutit veel aega ja meid korjasid peale mikrobussiga piirivalvurid, kes olid suundumas Vene piiri äärde. Päris lõbus seltskond oli ja seetõttu ei märganudki me seda hetke, mil must maa lumiseks muutus. Ühtäkki ta aga selline oli.

Piirivalvurid viskasid meid Gudaurisse ära ning sealsamas see kuurort ongi. Päike paistis pilvitus taevas väga eredalt ning silmade lahtihoidmisega oli tükk tegemist, sest ka lumelt peegeldas ta paraja hooga. Võtsime suusad-lumelauad rendikast (25 lari ~ 10 €) ning ostsime mäepileti õhtupoolikuks (kl 13.00-17.00 - 22 lari ~8,8€). Istusime tõstukisse ja vilinal paidjomm!

Ignas polnud varem mitte kunagi suusatanud. Mina ise olin korra 5 aastat tagasi Kuutsemäel käinud. Mina mäletan seda nii, et esimesel korral kukkusin ümber, aga pärast seda oli juba päris mõnus. Ainult, et õiget kiirust kunagi kätte ei saanud, enne sai mägi otsa. Seetõttu olin õnnelik, et sain lõpuks kõrgema mäe otsa ka tulla. Seega ma seletasin Ignasele asja umbes nii nagu ma seda mäletasin: "Esimene kord kukud ümber, aga siis edasi on juba väga lihtne, lihtsalt lähed". Ja sellise "ah, kurat, mis ta mehele teeb" mentaliteediga me otsustasime minna kohe alguses natuke kõrgemale tasandile. Meiega sõitis kaasas üks briti aksendiga inglise keelt rääkiv gruusia plika, kes küll hoiatas hoida paremale poole rada, sest teisel pool pidavat lume all kivid olema ning rääkis, et alles eelmisel aastal murdis ta jala, kuigi tundus olevat oma juttude ja riietuse kohaselt päris oskaja tegelane. Meie ju olime paljapäi, mantlite ja teksastega. Tõstukiga üha kõrgemale sõites läks ka õhk järjest jahedamaks, kuid samas päike järjest eredamaks. Põlved külmetasid, kõrvad soojenesid.

Ignasele tõstukil seletamas, et "ah kurat, mida see paarituhandene mägi mehele teeb

Lõpuks jõudsime tippu ja oma, "mis ta mehele teeb" mentaliteediga hakkasime julgelt hoogu sisse lükkama. Ignas vist kukkus üsna kiiresti maha, mul endal läks sellega natuke aega. Igatahes saavutasin ma kogemata sellise kiiruse, mida ma pole varem kunagi saavutanud, kõiksugused slaalominipid ja väänlemised ka seda hoogu maha ei võtnud, kõrvus hakkas külm tuul järjest kõvemini vilisema, kontroll hakkas kaduma ja järgmine sekund olin ma juba peadpidi lumehanges. Ja sellest välja saamine oli juba päris tõsine katsumus. Nimelt ei saanud kuhugi toetada, sest iga kord kui käed maha panin, vajusid nad koos lumega sügavamale. Mul jalad olid ka kuidagi ristis ja suusad veelgi sügavamal lume all. Nägu oli lund täis ja päris vastik oli olla. Umbes 10-15 minutit ukerdasin sealt välja. Ootasin natuke mäel ja ukerdades jõudis ka Ignas lõpuks selle minu õnnetusekohani. Tema sõnul oli tema umbes 25 korda ümber käinud ja tundis end täitsa lootusetuna. Minul polnud veel lootus kadunud, mentaliteet ei lasknud end ühest apsust rikkuda. Kuid mida edasi, seda järsemad olid nõlvad, seda suurem oli kiirus ja mida suurem oli kiirus ja seda enam olin ma näodpidi lumes. Ühe nõlvaku peal kadus ka minu lootus, see oli rohkem nagu sein kui nõlvak. Hirmust ja külmast värisedes istusime selle mäe otsas ja mõtlesime, et varsti peaks ju ehk lõpp tulema. Lõpp oli veel päris kaugel. Kuid mida edasi, seda vähem olin ma pikali ja rohkem püsti ning lõpuks õnnestus täitsa omadel jalgadel suusabaasi tagasi jõuda. Ignasel nii hästi ei läinud, temal võttis see ukerdamine pisut rohkem aega. Ta vabandas end välja sellega, et "ta on leedukas, mitte eestlane ning tal pole eestlase kombel suusatamine veres". Kui ma üritasin seletada, et mäesuusatamine pole eriti kellelgi baltlastest veres, siis ta lihtsalt ütles, et "aaahhh, ükskord ma kutsun sind korvpalli mängima ja küll siis näeme..." Keeldusin viisakalt. Korra ajas Ignas end ka püsti ning hoog tema suuskadele sattus koheselt olema väga suur. Tahtsin talle hõigata, et ta ettevaatlik oleks, kuid selleks hetkeks oli ta juba pikali, suur lumepilv ümberringi. Kukkus pea peale, aga midagi hullu ei juhtunud. Ta kogemata lõhkus ka ühe suusaklambri ära ning jäi seda sinna parandama. Ütles, et ma võin edasi minna ja all oodata. Ta iseenesest on parandajamees, maalt pärit ja puha. Meie keeli MacGyver, Leedus Makgaiveris, mistõttu tal ka säherdune hüüdnimi meie majas.

Kurat, paneks juba leekima allapoole

Jõudsin suure vaevaga kohvikuni ja värisedes ostsin tassi teed. Suusabaasis mängis valjult selline muusika, millel polnud viisi ja peamisteks sõnadeks olid "nigga" ja "moddafucka". Kohalikud laiade pükstega ning peaaegu palja tagumikuga tüübid (laiad püksid vajuvad pidevalt alla ja raske on neid koguaeg üles tõsta, mistõttu nad on sellest üritusest vist loobunud) üritasid USA läänekalda pruunlaste kombel liigutusi muusika rütmis teha. Ootasin seal Ignast, jõin teed ja üritasin leida seost neegrirahva muusika ja mäesuusatamise/ lumelauatamise vahel. Ei suutnud välja nuputada.

Harjutamine teeb meistriks ja lõpuks suutsime päris väheste kukkumistega juba üsna edukalt mäest alla saada. Mõnikord saime ka täitsa ilma kukkumiseta hakkama. Siiski olid esimesest kukkumisest käed jalad nii märjad ja külmad ja juuksed jääpurikaid täis, et külm hakkas kontidele. Siiski oli kõigil lõbus ning mäe peal kohtasime ka päris mitmeid välismaalasi. Ühes kohas oli vist isegi punt eestlasi. Üks veider tüüp oli keegi härra New Yorgist, kes oligi puhtalt suusatamise pärast Gruusiasse Gudaurisse tulnud ning ütles, et see on tema jaoks parim koht maailmas. Puhusime temaga veel törtsu juttu, mille käigus jõudis ta minu ja Ignase kostüüme kiita (Nice outfits, guys!), kuid sellele pidime lihtsalt vastama, et peale mantlite meil muud pole, vaesed tudengid jne. Siiski läks tüübiga jutt ka Svaneti peale, kuid tüüp ütles, et USA saatkond keelas tal sinna suusatama minna, sest inimröövlid võivad ta kinni nabida. Me mõtlesime, et mida ta nüüd sogab ja üritasime ikkagi veenda, et seal ei röövi teda keegi, kuid vend jäi endale kindlaks -"ei, ma ei tohi".

Varsti aga saigi suusaaeg läbi, kuid raha ja transpordita, külmunud, näljased ja väsinud meie olime päris õnnelikud. Oli päris vinge. Viimane Tbilisi maršrutka oli küll juba ära läinud, kuid õnneks leidsime hotelli parklast ühe natuke turskema kiilaka mehe, kes lubas meid Tbilisi ära visata. Tegemist oli arstiga, üsna vaikne kuju, tasase häälega. Ei tundunud just tüüpiline grusiin, kui välja arvata see, et ta vedas meid koduteel khinkalisid pugima ja muidugi tellis neid 3 vaagnatäit. Siiski oli ta algselt Svaneti lähistelt Ratšast pärit ning kui me mainisime talle njuujorklase juttu, siis ta arvas, et see on küll nüüd ilge jama, sest "inimröövlid nabiti juba 6 aastat tagasi kinni ja pandi vangitorni".

Mees viskas meid linna lähistele maha, sealt aga saime võtta juba bussi ning varsti olimegi uues kodus tagasi. Ma vajusin üsna varakult magama ning leedukeelne taustamüra pani mind poolunesegasena arvama, et ma olen Robinsonide saates üksikul saarel ning pidin mõtlema, keda järgmises saarekojas välja hääletada.

Nüüd on mul näos roosakas päevitus ja põlvedes üsna terav valu, kuid siiski olen kogemuse võrra rikkam. Väga võimas!

Täna kolisin ka Mögaloblišvilisse tagasi, sest olgu, mis see luksus on, kodu jääb ikkagi koduks. Pealegi polnud naistel midagi süüa ja mind ahvatles see suur tükk sinki, mis ma olin hiljuti kodukülmikusse muretsenud.