Sel nädalal oleme kõvasti laiendanud oma välispoliitilist haaret. Asi algas juba esmaspäeval, mil kohaliku eestlanna Liisi sünnipäeval käisime toopi kummutamas koos terve karja välismaalaste ja eestlastega. Nende hulgas oli inimesi Gruusiast Soomeni ja Soomest USA-ni. Teisipäevasel töörahvapühal üritasime aga madalat profiili hoida, sest naisi on palju, aga raha lillede ostmiseks vähe. Kolmapäeval hakkas aga taas meie siinviibimisest kasu olema, sest Gruusiasse lendasid kursavend Taavi koos tüdruk Sandraga, kes meie juurest täitsa tasuta ööbimiskoha leidsid. Neljapäeval muutus haare juba väga laiaulatuslikuks. Nimelt olime juba Eesti Vabariigi aastapäeval kokku leppinud kohaliku eestimeelse aktivisti Mariamiga, et 10. märtsil võtame külalisesinejatena osa ülikooli Eesti-Gruusia õhtust. Otsustasime teha väikese ettekande teemal "Georgia according to Estonian students" ja rääkisime sellest, missugust Gruusiat me ette kujutasime enne vahetusaastat ning missuguseks meie mulje on kujunenud nüüd. Ega me midagi väga uudset ei öelnud, üsna selline tavaline viisakas tänav sõnavõtt, kust oli välja tsenseeritud kogu negatiivne näiteks ühiskonna patriarhaalsuse osas ja alles jäetud vaid supralauarõõm ja Borjomi vee hea maitse Gruusia veini manustamise järgsel hommikul. Aga see, kuidas me mitte midagi uudset ütlesime, on hoopis teine tera. Seda tegime me elegantselt kõva häälega üle saali ja viskasime paar süütut nalja sisse, mistõttu saime pärast veiniklaasi taga kõvasti positiivset tagasisidet. Lisaks edastati meile umbes 3-4 kutset erinevatele üritustele (alates tudengite NATO ja/või Euroopa Liidu mudeliasjadest lõpetades kutsega debatikohtunikuks mingile muule üritusele). Kõik meile meelde ei jäänudki, mistõttu ütlesime grusiinidele, et meiega saab ühendust võtta meie sekretäri Mariami kaudu, kes siis vajaliku info edastab. Tol õhtul laienes meie välispoliitiline haare Rustavini. Pärast Eesti-õhtut Vera baaris Eestis õppinud grusiinidega kokkuvõtteid (st viimaseid õllesid) tehes jäi meile silma, et üks tüüp polnud kuidagi Eestiga seotud. Ta polnud isegi Tbilisiga väga tihedalt seotud. Ta nimelt oli Rustavist. Seega pärast Tartu marssi palus Wikileaksi-Risto tal laulda ka Rustavi marssi. See tal ei õnnestunud, kuid siiski jäid õhku positiivsed tunded, et eesti kultuur on ka Rustavisse levinud.
Ettekanne |
Aftekas, lips on lõdvem ja lindid põuetaskus |
Ka ilmselt täna ei rauge me' rahvusvaheline edu. Ees on ootamas Liisi sünnipäeva teine etapp ja ka pühapäeval mingisugune üritus, kus on kohal nii karvased, sulelised kui ka ilmselt soomlased, somaallased, roomlased ja rumeenlased.
Lõpetuseks laulan paar rida Internatsionaali, aga seda teie kahjuks ei kuule. Igatahes teate, et ma ilmselt seda tegin.
Ega sealmaal vist ikka ei ole nii, et lähed oma rüperaaliga välja ja vali aga millist traadita võrgu internetti soovid..
ReplyDeleteTegelikult on üsna palju kohti, kus WiFi on - peamiselt peotänava kallimates pubides.
ReplyDelete