Põmaki-põmaki, nätaki!

Neljapäeval õnnestus meil ära teha esimene vaheeksam aines Transformation in the South Caucasus. Seega saavutasime tolleks päevaks oma teadmiste tipphetke kohalikest riikidest. Lõpueksamit me tegema ei peagi, vaid üks uurimustöö vaja koostada. Kolme Lõuna-Kaukaasia riigi ajalugu, poliitiline olukord ja sellega kaasnev tihtilugu tuliseks kiskunud võimuvõitlus on parajad pudru ja kapsad, mistõttu kõikide nüansside meeldejätmine kõige kergem ei olegi. Ajaloolist puhvertsooni Vene ja Osmanite impeeriumi vahel ei saa tänasel päeval tegelikult isegi mitte regiooniks nimetada, kuna sel puuduvad vajalikud regiooni tunnused. Seetõttu olen ma hakanud vältima sõnade "Lõuna-Kaukaasia/Transkaukaasia piirkond" kasutamist. Kohasem oleks isegi Giorgio Armani ja Aserbaidžaan.

Pärast eksamit oli meie juures väikene kräu, kuhu olid kutsutud leedukad, mõned grusiinid, läbi hüppas rootslanna ja kohal olid ka meie suured sõbrad Šotimaalt ja USA-st. Laupäeval käisime Paitšadze staadionil siin üsna populaarset spordiala ragbit vaatamas. Gruusia ragbikoondis kohtus USA-ga. Mängust me mitte midagi aru ei saanud ja meie jaoks ilmselt kõige olulisem hetk oli Gruusia hümni laulmine, sest laulurahva esindajate jaoks tekitab ühtse massi laulmise kõla teatavat härdumust. Et ka mängu edenedes meie teadmised mängu olemuse kohta ei paranenud, tegime staadionilt juba poolaegade vahetusel sääred ja hiljem kuulsime, et Gruusia võitis väga dramaatilise lõpplahendusega USA koondist. Õhtul tõstsime korp! Vironia 110. aastapäeva kommersi puhul ka korra klaasid, kannud. Vironia 110. aastapäeva polnud unustanud ka need sellid, kes lõhkeainet omavad. Öösel kärtsatasid linnas pommid ja sellest olid pühapäeva hommikuks innustust saanud ka meie linnarajooni noored, kes otsustasid otse meie maja kõrval mingite imeviguritega paugutama hakata.

Viimasel ajal on Gruusia päris mitmel korral ka välismeedia uudisekünnise ületanud. Suurte riikide sekka jõuti orgiaskandaali abiga. Igal õigel Lääneriigil on ju oma seksiskandaal - USA-l legendaarse Monica Lewinsky juhtum, Rootsi kuningal oma nooruspõlve vallatused, Berlusconi jaoks on skandaal lausa iganädalaseks hobiks ja prantslaste korraldasid juba sajandeid tagasi nõndanimetatud Versailles' stiilis pidusid. Isegi meil on oma Kadriorgia. Nüüd on Gruusial Lissaboni orgia. Tegelikult võinuks Gruusia juba varem skandaaliriikide sekka "tõusta", aga Saakašvili varjab oma naistelembust piisavalt hästi.

Andrew kodutänaval toimunud plahvatuste teoreetilisteks põhjuseks võib Vironia aastapäeva kõrval ilmselt pidada ka sedasama sõna otseses mõttes tulist võimuvõitlust või seksiskandaalist tingitud ängi rahva seas. Grusiin võib hulluks minna nii häbist maa alla vajununa kui vihast tagajalgadele tõusnuna. Mgaloblišvili 24 residentsis elavate politoloogiatudengite hinnangul on kõige tõenäolisemaks põhjuseks siiski korp! Vironia 110. aastapäeva puhul mürtsu teha tahtnud sõbralike grusiinide liigne agarus ja ohutustehnika räme rikkumine lõhkepakettide käsitlemisel.

Kui arvestada siinset liikluskorratust (mitte segi ajada terminiga liikluskorraldus) ja viimaste nädalate sündmusi, siis tekib tunne nagu oleks legendaarne arvutimäng GTA justkui reaalsuseks muutunud. Ka autod on siin enamasti pooleldi mõlkis ja plärinat-kolinat on terve linna müraruum täis. Kui Kuubas on vanad ameerika autod ja Albaanias sõidavad kõik Mercedestega, siis Gruusia linnapilti iseloomustavad plärisevad ja krohvitud-pahteldatud mõlkis sõiduvahendid, millel tihtilugu mõni ebavajalik osa puudu (näiteks nagu kere). Sõidutee peremeheks peavad end kõik autoomanikud, hoolimata sellest kas tegu on pooliku Volga roolis end surnuks suitsetava vanamehe või täistoonklaasidega mustas maasturis kihutava nahktagis bojaariga.

Muust elust veel niipalju, et mõningaid oodatud kõrgeid külalisi Eestist kohale ei jõudnudki teatud põhjustel ja Jõesaarnadze kokaraamatule on lisandumas uued leheküljed, sest menüü on miskipärast muutunud mitmekesisemaks. Trükki peaks aga jõudma algne versioon, sest keegi ei viitsi liiga pikka kokaraamatut lugeda.

Olge terved ja ärge lume alla mattuge seal Eestis! Meie käime veel endiselt T-särgi ja plätadega poes ja ilma üle ei kurda. Ainuke jama on see, et päike loojub kiiremini kui Jõesaarnadze koorimata kiirkartulid valmivad ja õhtune pimedus toob endaga kaasa teatava jaheduse.

Kokandustund vaestele ja laiskadele

Kuna Mattias ei näe oma toitumises ja toidu tegemises midagi eripärast, siis otsustasin ma kirjutada raamatu: "Kokkamine koos Mattias Jõesaarnadzega". Tegemist on lühikese 1-2 leheküljelise kokaraamatuga, mida saab välja anda ka brošüürina. Kokaraamat sobib eelkõige vähekindlustatutele ja vähenõudlikele.

Hommikusöök

Praetud muna

Vajaminevad ained:

* 2 muna

* maitseained

* õli

* majonees

Tuleb võtta üks pann, millele tuleks valada õli (õli võiks soovitavalt olla varastatud leedulastelt, sest siis on odavam). Panni soojaks lasta pole vaja, sest see muudab asja ainult tüütumaks. Kohe kui tuli all, tuleks pannile katki lüüa 2 muna. Kui mõni koor juhtub pannile jääma, siis sellest pole hullu. Koore all ongi kõige rohkem vitamiine. Kohe võib lisada ka kättesaadavaid maitseaineid, eriti on teretulnud svaneti sool ja pipar. Kui munad mingi valge kuju hakkavad võtma või on otsustanud hakata eritama kõrbelõhna, siis tähendab, et nad on valmis. Munadele tuleb kindlasti lisada majoneesi, sest see tekitab munadele hea maitse. Serveerida taldrikul, söömiseks piisab ainult kahvlist (siis peab pärast vähem pesema).

Joogiks: kraanivesi

PS. Stipipäeval võib munale lisada ka veidi sinki.

Lõuna ja õhtusöök

Praetud kartul sibulaga

Vajaminevad ained:

* 3-5 Kartulit

* 1 sibul

* õli

* vesi

* maitseained

* majonees

Tegemist on ääretult kiire ja lihtsa moodusega kõhtu täita. Tuleb võtta 3-5 kartulit (vastavalt sellele, kui suur nälg on). Need kartulid tuleb kraani all puhtaks pesta ja soovi korral nuustikuga suurem kiht mulda maha nühkida. Kuid sellega pole mõtet üle pingutada, sest mullas on väga vajalikke mineraale, sest kuidas muidu tulbid ja palmid seal kasvada saavad. See järel tuleks kartulid lõigata viiludeks. Koorida pole vaja, sest koore all ongi need kõikse kõvemad vitamiinid. Pannile võib panna õli, aga võib õli ka vahele jätta, näiteks siis kui mõni leedukas köögis on ja võib märgata, et tema õli kasutatakse. Kui kartul lõigutud, tuleks ära lõikuda ka sibul - sibul on hea ja hoiab tervise korras. Need toiteained tuleks asetada pannile ning lisada paar klaasitäit vett. Siis saab teha 2in1 - keeta ja praadida korraga. Paari minuti möödudes võib lisada maitseained, aga kui need ununevad, siis pole lugu, saab lõpus ka lisada. Valmimisaeg kuni 20 minti. Kui kartul pehmeks hakkab minema, siis tuleks leegi kuumust suurendada, siis saab veidi krõbedamat. Kui ei jaksa ära oodata, siis võib toidu varem tulelt ära võtta. Kui kartul hamba all krõmpsub, siis tähendab see ainult seda, et seal on palju vitamiine. Serveerida taldrikul kahvliga. Lisada majoneesi!

Joogiks: kraanivesi või õlu

Lõuna- või õhtuoode

* apelsin (koori pole vaja süüa)

* õun (pesta pole vaja)

* õlu (pidavat võrduma ju kahe kotletiga)

Mattiase erisoovitused:

* Toiduained võiks soovitatavalt ära osta nädala alguses ja võimalikult suurtes kogustes, sest nädalavahetusel tekivad ettearvamatud kulutused, nagu näiteks kui mõnele šotlasele tuleb selgeks teha, et paar aastat tagasi Eestis joodud kokteilid ei pruugi talle halba teha, kui neid juua väikestes kogustes.

* Proovi süüa teha võimalikult harva, siis jääb aega teisteks asjadeks ja väikene kõhuvalu ei tee mehele midagi.

* Vahel võib arvestada sellega, et korterinaaber teeb rohkem süüa ja pakub sulle ka. Selle olukorra tihedamaks muutmiseks tuleb võimalikult tihti kööki minna, kui seal liikumist kuulda on.

* Üks tähtsamaid koostisosi toitudel on majonees. Seda on soovitatav osta turult ja võimalikult suurtes kogustes, siis ei pea nii pea tagasi uut ostma minema.

* Ei ole vaja eksperimenteerida ja mingit gurmeevärki ajada. Söö kõht täis, siis oled kohustusest prii!

Kui ma aknast välja vaatan, siis...

Igal grusiinil on mingi seos Balti riikidega. Mõnel suurem mõnel väiksem. Kui sa kohtad mõnda grusiini või õigem oleks öelda, kui mõni grusiin kohtab sind, siis tavaliselt nad kohe hakkavad su rahvust pakkuma. Kõik grusiinid tunduvad olevat meeletud antropoloogia huvilised ja kuna tegemist on kõvade hasartmängusõltlastega, siis pakkumine on üks nende meelistegevusi. Üldiselt on esimeseks pakkumiseks Saksamaa või Ukraina. Mattiase puhul on veidi keerulisem, sest selline punapea saab grusiinide arvates tulla ainult padulõunast (deep-south). Mitte keegi pole meile pakkunud, et oleme Venemaalt, eriti pärast seda, kui Mattias endale polkovniku mütsi ostis ja linna peal kõigile kulpi viskab, on selge, et meie puhul on tegemist Ida-Eurooplastega. Kuuldes vastuse, et oleme Eestist, teeb grusiin riigi kõige kõvema geograafi näo pähe ja ütleb, "aaa priibaltijaa daaa...Riiga da?" Saades vastuse, et ei Eesti pealinn on Tallinn ja meie oleme hoopis sellisest põnevast kohast nagu Tartu, tekib poolte grusiinide näos koheselt pettumus. Teised pool hakkavad rääkima kuidas tema vend või tema onu tädimees või tütremees on kunagi teinud midagi Balti riikides. Kes töötas autojuhina, kes käis seal sõjaväes, kes oli suruõhuhaamri ventiilide parandaja või kes tegi lihtsalt rasket maatööd mõne rikka kulaku talus. Ühesõnaga, igal grusiinil on mingi seos Balti riikidega. Sellepärast meid armastataksegi!

Gruusias poes käies puudub siinsetel hindadel igasugune loogika. Kõik kohad on lehmi täis, aga ometigi on piima liitri hind ligi 25.-. No kord me nägime heinamaal, kuidas üks lehm kilekotti vitsutas, millest võib ka järeldada, et see just väga hea piimalehm ei olnud. Lisaks müüakse ka poes kaugelt Itaaliamaalt imporditud hüper-vinge laktoosivaba piim maksab 10 larit ehk 65.-. Eriti kalliks produktiks on poes kartul. Ma isegi olen selle põhjuse ära tabanud nõnda, et igale vabale ja vähegi vilja kandvale põllumaale rajavad grusiinid viinamarjaistanduse. Kõige huvitavam on, aga viinamarjade ja veini vahelise hinna korrelatsioon. Seal on samapalju seost kui lauajalal ja katkisel mersul. Veiniliiter on enamasti palju odavam kui kilogramm viinamarju. Võta näpust, millest neil see vein pressitakse. Enamus kaupu tuleb osta erinevatest poodidest. Ei ole nii, et lähed Selverisse ja ostad ühest poest porgandit, banaani, juustu, liha ja kokakoolat ning seda kõike väga odavalt, vaid siin pead sa sellise tulemuse saamiseks ligi 4 poodi läbi käima. Üks poekett on, kus müüakse kõike koos (varem mainitud Populi), aga seal maksavad Konsumis maksvad 12 kroonised spagetid 65 krooni. Kui te ei usu, siis ma võin pilti ka teha.

Gruusias sellised prügikastis sobravaid asotsiaale on väga vähe. Põhimõtteliselt neid tänavapildis ei märkagi. Ma arvan, et põhjuseks on Gruusias puuduv pakenditaaskäitluse süsteem, seega on pudelikorjamine väga väikese tuluga ettevõtmine. Kuid milleks näha vaeva ja pudeleid korjata, kui saab ka teha enesetapueelse näo ja pihk välja lükata. Raha tuleb, nagu Kenderi raamatus roppe sõnu. Kerjuseid kohtab igal pool. Vaieldamatult popimateks kohtadeks on uriinihaisuga kaetud tunnelid ja metroopeatused. Tihtilugu metroosse sisse astudes tuleb mingi õnnetu näoga gruusia naisterahvas, kes peab pika ja õnnetu kõne oma elu saatusest ning siis kõik annavad talle natuke raha. Kõige hullemad on lapskerjused. Neid kohtab ka kõikjal, välismaalast nähes, võtavad nad rutakad sammud välismaalase poole ja on valmis päris palju tegemaks et väike kopikas kätte saada, näiteks rippuma jäsemete küljes. Üldiselt aitab kerjuste vastu kurja ilme manamine ja üle huulte suunamine sõnakombinatsioon „ARA“, mis tähendab „ei“ gruusia keeles.

Asi, mis Gruusias väga hästi korraldatud on igasuguste maksete tegemine. Kui meil on vanematele inimestele kõige suuremaks piinaks maksete maksmine makseautomaatides, siis siin on see väga lihtsaks tehtud. Sellised ca 1,5 meetri kõrguseid masinaid on kõik kohad täis. Mõni neist räägib mitut keelt. Näiteks elektrimaksmiseks piisab sinna masina juurde minema, valima kohaliku Eesti Energia ikooni, sisestama oma kliendinumbri, mille tulemusena ta näitab sulle palju sa maksma pead ning siis hakkad masinasse sularaha laduma. Samamoodi saab laadida telefoni, maksta politseilt saadud trahve ja isegi teha spordipanuseid.

Nagu ma juba eelnevalt olen Gruusia meditsiini kohta maininud, siis kõige paremaks näiteks on hambaarstid. Hambakliinikuid on kõik kohad täis ja nad pidavat ka väga odavad olema (mis ka ilmselt paljastab nende kvaliteedi). Kuid vaadates grusiine, siis ca 30% gruusia meestest (ja ka naistest) pole oma hammastega väga hoolsalt käitunud. No, tegelikult, mis sa ikka nendega käitud, kui hambaarsti haridus lubab ainult hambaid välja tõmmata. Seega enamus grusiine on suhteliselt tühja sahtliga.

Üheks huvitavaks asjaoluks on kõikjal passiandmete küsimine. Kui tahad osta SIM-kaarit - passiandmed. Kui tahad minna rongiga Batumisse - passiandmed. Hea, et restoranis arve maksmisel passi ei küsita. Grusiinid armastavad bürokraatiat. Saab inimestega suhelda ja hea õnne korral võid nendega sõbrakski saada. Seega kui blanketil on kirjas dokumendinumber, siis peab ka selle augu kindlasti täitma, seda ei või tühjaks jätta või lihtsalt sinna rist lükata.

Grusiinid abielluvad küll varakult, kuid minu arvates on tegemist lihtsalt ühe väga hea ettekäändega korraldada korralik pidu. Sest grusiinid tihtilugu perenimesid ei vaheta. See on pigem Euroopalik komme ja siia pole see jõudnud. Samuti ei kanna ka enamus grusiine sõrmuseid. Seega on väga raske tuvastada, kas mees/naine on abielus või mitte. Küll, aga kaasneb abieluga üks võimas privileeg, mille nimel grusiin on valmis sellesse pühasse liitu astuma - võimalus vallutada oma värske abikaasa keha.

Borjomist

Gruusias oleme me väga popid poisid, näiteks käis meil paar nädalat külas minu väga hea sõbranna Karin ja see nädal juba viibivad siin riigivisiidil üks sakalanus koos kolme Eesti neiuga, kes meid endale toredateks giidideks soovivad ja meie abiga Gruusia võlusid naudivad. Nädalavahetusel peaks siia jõudma veel Eestlasi. Ühesõnaga graafik on tihe, aga see nädal me võime endale ka seda lubada, sest järgmine nädal on grusiinidel järjekordne riigipüha. See kord on tegemist Püha George päevaga. Kuna püha on teisipäeval, samal päeval, millal meil on gruusia keel, siis see tähendab meie jaoks automaatselt pikendatud nädalavahetust, mis on ühtlasi ka suhteliselt vajalik, sest vahepealne õppimine ja muud hädad tõmbas juhtme parajalt kokku.

Karini saabumisel hakkasid mul ilmnema gruusia toidust tingitud tagajärjed ehk kõhuvalu ja soolesisu kiirenenud liikumine. Suurte hädade ja valude ning pika ohkimise tulemusena ajasin ennast siiski jalule ja roomasin Kariniga Borjomisse. Borjomisse saab, kas maršrutka või rongiga, meie läksime maršrutkaga, sest rong läks 7:15AM. Kuid olgugi, et vara läks oli rong sigaodav (2 lari = 13EEK...varsti peab kõike eurodes kirjutama hakkama).

Borjomi iseenesest on selline lagunenud Ida-Euroopa kuurort, mille rahulike elanike silmist on näha vingeid turismiaegu aastaid tagasi. Pärast 2008 aasta augustisõda on piirid kinni ja peamiselt vene turistidest toitunud koht lagunemas. Siin seal võib veel näha kõrguvaid hotelle, mis veel 1970'ndatel oli Nõukogude inimese jaoks väga meelas paik peatumiseks, rääkimata uhkest rongijaamast, kus on siiamaani hinnad, mis tahes Nõukogude Liidu otsa.

Marsruudi tahvel Borjomi rongijaamas, hinnad on larides ja teoreetiliselt kehtivad tänapäevani.

Borjomi rahvaarv on ligi 15000, mis teeb temast suhteliselt suure linna Gruusia mõistes. Asub ta Samstkhe-Javakheti maakonnas ning kõrgust merepinnast on ligi 850m. Linna läbib Mtkvari jõgi, mis oma olekult on suhteliselt kuivavõitu (nagu enamus Gruusia jõed). Borjomis asub kuulus mineraalveepark, kus saab ringi jalutada ja seda vett kraanist suhu kallata, mille eest teie seal riigis hingehinda maksate. Siin on see tasuta, Gruusias on üldse vesi põhimõtteliselt tasuta. Tänavad on täis väikesi purskkaevukesi, kust võib vabalt tasuta vett juua. Ja juuaksegi. Keegi küll pudeliga koguma ei lähe, aga pärast pikka mägist jalutuskäiku kulub väike kosutus marjaks ära.

Puhas Borjomi vesi, maa seest, joo palju jaksad.

Borjomi mineraalveepark koosneb kahest tasandist, teisele tasandile saab kõikuva mitte-nii-kindlatel traatidel liikuva vaguniga sõita. Sõit ise maksab pool kohalikku ja on oma hinda väärt. Vaguniga mäkke sõites avaneb sealt tõeline postkaardivaade kogu mägisele Borjomi piirkonnale. Mäe otsas kõrgub vaateratas, mis kahjuks küll praegusel ajal ei tööta. Tegelikult, kuna me jõudsime novembris, mil turismihooaeg juba lõppenud, siis peab tõdema, et enamus asju sellel ajal ei tööta. Vähemalt vagun töötas ja meid turvaliselt mäe otsa paigutas. Mäe otsas pidi olema ka soojaveevann. Ehk siis vann, kus saab kümmelda 32 kraadises vees, mis tuleb otse maa seest. Võtsime ka rätikud kaasa ning kindla plaani sinna minna, kuid kuulsime kohalike käest, et see on väike muldonnike, paar meetrit korda paar meetrit auk ja hügieeniga ei pidanud ka hiilgama. Lisaks oli ta 4 kilomeetrise jalutuskäigu kaugusel ning seekord otsustasime sinna arusaadavatel põhjustel minemata jätta.

Tudeng rongi ootamas - Borjomi rongijaam oli ilus, aga veidi tühjavõitu.

Borjomist ligi 10 kilomeetri kaugusel asub Borjomi-Kharagauli rahvuspark, kuhu me seekord kahjuks ei jõudnud, kuid, mis on tuntud oma rohkete matkaradade poolest ja Gruusiale väga iseäraliku looduse poolest. Ta katab ligi 7,6% kogu Gruusia pindalast. Ajalooliselt on pargil alati olnud tähtis roll. Näiteks käisid keskajal Gruusia aristokraadid seal jahti pidamas. Samuti oli see hea koht, kust küttepuid võtta, kui talvel pisut külmem hakkas. Kogu reisu illustreeriv pildimaterjal pildialbumis.

Palju vett on merre voolanud...

...alates sellest ajast, mil viimase postituse blogisse tegime. Palume vabandust, kuid ega see elu Gruusias ei pea tingimata olema päevad läbi arvuti taga passimine. Pealegi oli meil Internetiarve maksmata ja sellega saime alles nüüd ühele poole. Elu ilma internetita on ka päris lõbus.

Üle-eelmisel neljapäeval käisime Eesti saatkonnas üliõpilaste vastuvõtul, mis oli enamasti suunatud küll nendele gruusia tudengitele, kes olid varem Eestis õppinud. Küll aga lendasime ka meie sinna laivi, panime veel värvid ka peale ja puha. Üritus oli vägagi meeleolukas, kõhu sai täis süüa, sauna teha, veini rüübata ja vahetevahel isegi väikese laulu maha väänata. Õhtu lõppes, nagu tihtilugu juhtub, leedu naiste lemmikpubis Salves. Reedel tegime väikese tiiru minu lemmikkohas Pur Puris, jaurasime linna peal ja suhtlesime siinsete kohalike välismaalastega.

Korp!korp! Sakala ja Vironia tippkohtumine.

Järgmisel nädalavahetuse võtsin ma enda jaoks. Kirjutasin, joonistasin ja hoidsin raha kokku. Mathis ja toonane kõrge külaline Karin käisid tol nädalavahetusel Borjomis ja eks Bogi ise räägib, kuidas neil seal läks.

Tegelikult hakkab elu vaikselt rutiinsesse rööpasse minema. Heasse rutiinsesse rööpasse, mida kaunistavad ettearvamatused pikendatud nädalavahetustel (neljapäevast esmaspäeva/ teisipäevani).

Kõige paremini oleme hakanud läbi saama kohalike ameeriklastega. Käisime ka Shawnil Bolnisis külas (lugu meie Bolnisis käigust inglise keeles), kus ta tegeleb US Peace Corps'i asjadega ja õpetab inglise keelt (me salamisi kutsume peace corpse'iks). Teine tüüp on kohalik Andrew, kes elab Marjanishvili läheduses Tbilisis, õpetab samuti inglise keelt ja samas omab ka superilusat maja Sighnaghis, kus me sel pühapäeval külas käisime, kaminatule valguses kaarte mängisime ja tervist parandasime. Laupäeval pidime Sakala kommerssi tähistama, mistõttu ei olnud tervis kõige paremas korras. Tegemist on tema isa ehitatud majaga, kus nad hostelit peavad, aga praegusel ajal seal keegi eriti ei käi. Andrew sõnul ei lähe äri väga hästi.

Eelmisel nädalal oli meil Transformation in the South Caucasus aines esimene kontrolltöö, ülehomme gruusia keele esimene kontrolltöö ja järgmisel nädalal Transformationi vaheeksam. Õnneks on järgmisel teisipäeval ka rahvuspüha, mistõttu saab tol päeval rahumeeli õppida. Praeguseks on Gruusia poole teele asunud juba ksv! Lüütsepp oma sõpradega ja ilmselt nädalavahetus kõige rahulikumaks ei kujune.

Gruusia keel

Gamardžoba!

Oleme alustanud oma gruusia keele õpinguid, mis seni väga ladusalt ei lähe. Tähestik on meil selge, kuid sõnade moodustamine käib ikka veerides. Gruusia keel ei ole ühegi teise keelega seotud, mistõttu on kogu grammatiline struktuur hoopis erinev. 7-st käändest 2 väga käänded ei olegi, aga sõnade moodustamisel on nendega ikkagi hulk tegemist. Lisaks tuleb lausete moodustamisel silmad pidada seda, kellele/millele lause suunatud on, sest see omakorda tekitab grammatilisi nihkeid. Lisaks on veel mono-, bi- ja tripersonaalsed vigurid, mida tuleb samuti lause moodustamisel arvestada. Ehk siis tüvisõna algusesse ja lõppu lisandub üks häälik, mis tihtilugu võib kõlada nagu "khhrrhh".

Gruusia tähestikus on 33 tähte, millest mõned konsonandid on väljaspoolt tulijatele peaaegu hääldatavad, kuid millel ei suuda me erilist vahet teha. Kujutate ehk ette võrokeelse lause mitmuse lõppu 'q', mille häälik on inglisekeelset terminit kasutades glottal stop, kuid mis käib pärast konsonanti. Ehk siis on olemas häälikud b, p ja p'; g, k ja k'; c ja c'; č ja č'; d, t ja t'. Nendele lisaks veel kurguhäälikuid oma üks kuni mitu. Gruusia keel tundub olevat suunatud mitte väljapoole, vaid sissepoole otse kurku, mistõttu proovisime seda rääkida mitte välja hingates, vaid sisse hingates. Ei aidanud.

Lausete moodustamine on üks paras loogikaülesanne, kuna meelde tuleb jätta kümneid erinevaid tegureid, mis lause struktuuri mõjutavad. Nagu mingisugune keemiaülesanne. Kahju on sellest, et minu loogikaajusagar on juba aastaid seisnud kasutuseta ja ta on üsna ära närbunud. Tükk aega mõistatades võib hakata kõrvadest tossu välja tulema.

Raskeks teeb õppe asjaolu, et meile seletatakse asju inglisekeelsete lingvistiliste terminitega, millest me teinekord kuulnudki pole. Õnneks üritab noor ja kena õppejõud Natia meile neid asju näidete abil selgeks teha. Ta võib olla kena naeratusega, kuid samas on ta ka väga nõudlik. Kuigi me ise tunneme enda alles veerimistasemel, tänaval kõndides peatume poesiltide ees ja üritame neid kokku hääldada, õpetab ta mele juba keerukaid konstruktsioone, mida peaks järgmiseks korraks une pealt teadma. Samas ega teisiti keelt selgeks ei saa.

Kui algselt oskasime küsida kahte õlut, siis nüüd oskame küsida kahte õlut ja aitäh ja head aega ka öelda. Kui mõned tunnid süveneda, siis võiks isegi väikese small talki maha pidada, kuid ma arvan siiski, et selleks on veel pisut liiga vara.

Vahepeal käis meil külas kõrge külaline Eestist Karin, kes ütles, et kui ta ei teaks, mis toimub, siis ta arvaks, et Madis on mingi veidrik, kes oma toas üksinda kurguhääli teeb. Karin õppis siin aastal 2008 ja sellega seoses tuli tal isegi väike nostalgiatunne.

Õnneks on meil võimalus ühineda selle väikese eesti seltskonna salakeeleühinguga, kus inimesed kirjutavad üksteisele eestikeelseid kirju gruusia tähestikus. Aru ei saa ei grusiinid, ega ka ükski ilma kiiksuta eestlane.

Nakhvamdis!

Gorjatšije Estonskije Parni v Kazbegi

Tuleb välja, et me Gruusias peame siiski õppima ka, sellest on tingitud ka meie blogikirjete väikene paus. Kuid oleme siiski elus ja seekord tahan ma teile rääkida reisust Gruusia mägilinna Stepantsmindasse, mis varasemalt kandis nime Kazbegi.

Reis algas meile juba varem teadatuntud metroopeatusest Didubest, mille kõrval asub maršrutkaparadiis, kust saab sõita igale poole peale Ida-Gruusia. Ainukesed inimesed, kes siinkandis pealetükkivad ongi maršrutkaisandad. Ei kutsuta sind vägisi baari, restorani või kohvikusse, kuid oma autoga Gruusiat avastama küll. Kutsumisele lisanduvad ka tavapärased, et saame siis kunagi hiljem kokku, vahetame numbreid ja lubadus, et meist saavad parimad sõbrad. Kõige pealetükkivamad on taksojuhid, kes pakuvad reisuks oma autot ja kellele me tavaliselt vastuseks kurba nägu teeme ning tühja tudengi rahakotti näitame. Kuna tee metroopeatusest kuni maršrutka bussijaama (sama mis maršrutkaparadiis) on ca 100 meetrit, siis kohtasime me teel ca 3-4 sellist kupeldajat. Säravam neist ajas suu naerule pärast meie päritoluriigi kuulmist ja küsis:"aaa, gorjatšije Estonskije parni, da ?"

Sõit Kazbegisse maksab 10 larit (65.-) ning 160km sõit kestab ligi 3 tundi. Aega niipalju võtab ta sellepärast, et sõit läheb mööda Georgian Military Road'i ja otse üle mägede. Kõrgeim koht kus me viibisime teel oli Jvari läbikäik, mis oli merepinnast 2379 meetrit. Üldiselt kulges kogu tee mööda jõge ning ebakindlal kaljuserval.

Tee Kazbegisse

Pärast pikka ja tagumikku kangestavat sõitu jõudsimegi Gruusia mägilinna Stepantsmindasse. Maršrutkalt maha tulles ning väikese 100 meetrise jalutuskäigu tehes, veendusime, et siin linnas saab suurimaks katsumuseks vältida tänaval olevad loomade (peamiselt lehmade ja eeslite) roojahunnikuid, mille peale Mattias ütles, et "See ongi Gruusia". Üsna ruttu sai meile selgeks, mis vahe on Tbilisil ja Gruusial. Erinevalt Tbilisist oli Stepantsminda väga tagasihoidlik. Puudusid tänavavalgustused ja sitsid-satsid, mis Tbilisile väga omane on. Keegi ei pignutanud igapäevaste toimetustega üle ning miski ei olnud olemas selleks, et sellega silma paista.

Stepantsminda ise on ca 1800 elanikuga linn Kazbek'i mäe nõlval. Linn on merepinnast ca 1750m kõrgusel ja mägine hõre õhk andis täitsa tunda. Kuna me valisime oma reisiks nädala kõige halvema ilma päeva, siis kõrguvaid mäetippe kandsid uduloorid ning kõrvalasuvat 5033 meetri kõrgust Kazbek'i me ei näinudki. Oma ööbimisekohaks valisime Madise ja Lonely Planeti soovitatud koha nimega NAZI.

Vaade NAZI majutuskoha rõdult

Pärast majutuskoha Check-In'i otsustasime, et lähme hingame veits mägist õhubriizi. Pika jalutuskäigu järel meenus, et olime kuulnud, et kohalikud kohvikud on väga odavad. Otsustasimegi fakti kontrollida ja pidime pettuma. Meie arve kujunes üllatavalt suureks...kuid, seda mitte söögi pärast, vaid tellitud õlle pärast. Kuna siia linna kõik see vingem kraam imporditakse, siis see lisab asjale ka oma hinna. Õllehind = õllehinnaga mõnes nooblis Tbilisi vanalinna kohvikus.

Tegelikult kujunes meie kõige meeldivamaks osaks selles mägilinnas õhtune koosviibimine Leedu tütarlastega NAZI majutusasutuses, kus peremees lahkelt meile gruusia rahvuskööki tutvustas ning põnevaid lugusid Gruusia igapäevaelust. Rääkis, kuidas tema poeg jaksab juua 10 liitrit veini õhe õhtuga ja ikka veel jalul seista. Grusiinid veini ei naudi. Kui toosti tehakse, siis tõmmatakse alati pits, pokaal või stakantšik lõpuni. Sellepärast ongi kohalikud lauaveinid väga odavad ning veinid, mille maitse üle ka rõõmu tunda saab on tunduvalt kallimad.

Hobune vaatab Kazbek'i, aga ei näe sest Kazbek'i mäetipp on pilve taga

Õhtu tipnes lausvihma ja tormiga. Tormine mägilinn on suhteliselt võrratu vaade. Nähes kuidas välk aegajalt mäetippe valgustab on äraütlemata romantiline. Kuid see torm tekitas ka omajagu pahandust (ma ei pea siinkohal silmas tavapärast elektri ära minemist). Nimelt algas meie järgmine päev sellega, et tervet linna kattis udu. See lõhkus ka meie plaanid minna vaatama Gruusia kõrgeimat mäetippu (tegemist on emotsionaalse liialdusega, tegelik Gruusia kõrgeim tipp on siiski mägi nimega Shkhara kõrgusega 5193m). Mis sa sellest pilvehunnikust ikka vaatad? Küll, aga saime majutuskohast korraliku hommikusöögi ja suure soovi teinekord kenama ilmaga tagasi tulla. Kell 13:30 startis juba meie maršrutka tsivilisatsiooni suunas ja pärast 3 tunnist mägirallit ning pooletunnist allmaaraudteerallit saigi meie reis lõpu. Nüüd igakord linnas käime tunneme rõõmu öise tänavavalgustuse ja enam-vähem puhaste kõnniteede üle. Pildimaterjal võrratutest vaadetest asub siin.