Palgapäev

Viimased päevad oleme kodus istunud ja laiselnud. Eilne päev läks muidugi õppimise peale ka suuresti, sest lugeda on päris palju. Pärast õpinguid mõtlesime välja minna väikesele pubituurile. Kusagil kohalikus keldriõllekas sõime šašlõkki ja mõtlesime edasi liikuda, kuni väljas hakkas vihma sadama. Kaubandustänaval ühtegi pubi ei olnud ja seega tuli poe ette varju istuda, ühed õlled võtta ja kaarte hakata mängima. Lõpuks oligi selline olukord, et läksime välja vaid selleks, et poe ees õlut juua. Nagu agrorahvas Eestis.

Meile lõpuks jõudis kohale ka ilmarändur Madis, kes pärast 35 päeva reisimist lõpuks maha sai istuda. Tegemist on väga huvitava tegelasega ja temaga sai vesteldud seiklustest kella neljani öösel. Ta käis hiljuti just Jerevanis pulmas ja jagas meile oma elamusi. Kella kolme ajal sai veel vinoteegist veini juurde toodud. Tagasi jõudes tekkis äikese tõttu olukord, kus elekter ära läks, nii et öö möödus teatud hetkel küünlavalgel kolme mehe ja veiniga.

Tänane päev oli väga konstruktiivne, väga edukas. Hommikuks tegin legendaarseid poissmehekartuleid õllega, mis küll eriti hästi välja ei kukkunud, sest see Natakhtari õlu pole piisavalt mahe taolise roa valmistamiseks. Seda õlut eriti kerise peale ka ei valaks, vastik kibe hais tuleb üles. Maitse on tal enam-vähem.

Seekord otsustasime kooli sõita bussiga, mis oli paraku tuugalt täis topitud. Enne mahaminekut otsustasin seda pileti ostmise varianti ka proovida. Oma pimedas enesekindluses laitis Mathis selle plaani maha, kuid ülikooli peatuses võttis kohalik Mupo eriagent ta kinni. Mina sain rahumeeli oma 40-tetrist piletit lehvitada. Kuna ta mängis veelgi rumalamat väljamaalast kui ta tegelikult on, õnnestus tal teha diil, et järgmisest saabuvast bussist ostab ta Mupo silme all pileti. Seekord sai asi nii lahendatud.

Igatahes metroo on ikka kõvasti mugavam ja pole mõtet ennast signaalitavas täistopitud bussis vastu higiseid vuntsidega mehi hõõruda.

Kuna meie Public Policy Analysis aine on vägagi peavalu valmistav ja igav, siis otsustasime sellest loobuda. Kõik läks nagu võluväel, sest kursakaaslase Giorgi sõnul tuleb järgmisel nädalal siia keegi härra Oxfordist, kes hakkab meile hoopiski regionaalpoliitikat andma. Lubas meile veel süllabuse ka saata ja puha. Aine saab vahetatud ja kõik on rõõmsad. Rääkisime veel Mayaga, et saaks lõpuks gruusia keelt ka õppima hakata. Ka seda saab. Ülikoolist lahkudes anti meile veel stipiraha ka, nii et elu pole mitte üksnes lill ega ka mitte lillepeenar, vaid lausa botaanikaaed.

Koolist koju tulles pöördus meie poole veel üks valge inimene. Sebastian Saksamaalt oli juba linna peal pribaltidest kuulnud ja küsis, ega me leedukad pole. Feim kasvab kiiremini, kui inflatsioon Zimbabwes.

Žigrised ehk leedukad sõidavad ka veel täna õhtul Batumisse minema. Üks Žigris pole siin viimane nädal olnudki, veedab aega 8 daamiga eurokorteris. Teine on selline vaikne tüüp, käib palja ülakehaga mööda maja ringi, vahepeal õpib ja koristab ka veel tublisti.

Ilmad on siin endiselt ilusad, vaatamata kergele öisele sajule. Kui linna minnes higiseks ei saa, siis koju tulles mööda Mgaloblišvili tänava Tehvandi tõusu üles turnides lööb näärmed lahti küll.

Kursakaaslane Ramaz lubas teha väikese matka kusagil mägedes, kuid kahjuks see lükkub järgmisele nädalale. Ise kahjuks sellest osa võtta ei saa, sest lendan juba reedel öösel vastu laupäeva Riia poole, et siis 11 päevaks Serbiasse edasi põrutada.

Oleme kohaliku eluga vägagi kohanenud ja Mathis on oma Napoléoni kompleksist üle saanud, sest kohalikud mehed ei ole siin sellised pikad latid nagu põhjamaades.

FC Dinamo Tbilisi 2 - 0 FC WIT Georgia

Täna tegime oma pikaajalise unistuse teoks ja käisime Tbilisi Riiklikul 500'a inimesega, aga 54500 mahutaval staadionil oma kohaliku ja ühtlasi ka meie lemmikvõistkonna Tbilisi Dinamo võitu jälgimas. Ootused olid vinged, eriti veel mulle, kes ma kunagi nii suurel staadionit polnud näinud (Mattias on Wembley'l käinud). Staadioni kõrval on seni meie lemmikkohvikuks kujunenud jalgpallibaar, kust enne mängu aega parajaks tegime ja mõnusalt khinkaleid muhkeldasime.

Mängule minnes pidi, nagu nõuka ajal väikesest putkast kahe lari eest endale pileti ostma ja elamus võiski alata. Mängisid mõlemad Tbilisi võistkonnad WIT ja Dinamo (Võite arvata, kumma poolt ja miks me oleme). Väljak oli tõesti üle ootuste suur. Veidike räämas, aga suur. Kõige vingemad pingid olid seal, kus pinkidest moodustus Gruusia lipp (sest nad olid alla 6'e aasta vanad). Staadionile jõudes kohtasime ka kohe oma saatusekaaslasi - Dinamo fänne. Kes viisakalt meiega juttu alustasid. Selgus et kohalik Kojamees oli mitu korda Eestis käinud, kuid viimasel mängule sellel suvel kahjuks EURO liiga mängude keelu tõttu tulla ei saanud. Mäng ise meenutas veidi meie kohalike Eesti liiga mängude kvaliteeti, ainuke erinevus oli suur staadion ja kui väike tuule iil staadioni läbis, siis oli kõikjale kuulda sihvakoorte keerlemise kohinat. Kuid võit tuli koju ja Dinamo'st sai kohaliku Umaglesi liiga liider. Kahjuks jäi meil kaamera koju ja pildid on tehtud minu pooleteisepikslise telefoniga.

10 leedulast ja 2 eestlast

Lisaks kolmele eestlasele on oma teadmisi Gruusiasse täiendama tulnud ka 10 leedulast. 8 nendest on tüdrukud ja 2 poisid. Sõna otseses mõttes tulid nemad siia teadmisi täiendama, sest olgugi, et enamus nendest on bakalaureuse tudengid (ja veel erinevatelt erialadelt) peavad nemad õppima siin sotsiaalteadusi 30ECTS värtuses, kui meie eestlased peame ainult 12ECTS väärtuses, nagu normaalsed vahetusüliõpilased ikka. Ülikoolis on võimalik õppida kahe eriala aineid üks on sotsioloogia sudemetega "Gender Studies" ja teine on politoloogia sudemetega "Transformation in the South Caucasus". Seega nagu võib järeldada ei ole meil väga suuri õppekohustusi ja jääbki rohkem aega riigi ja linnaga tutvumiseks. Ning seda me oleme ka lähipäevil teinud. Nädal on täpselt see õige aeg harjumiseks, nüüd me juba teame, mis metroo kuhu läheb ja kui palju takso eest maksma peaks.

Alates eelmisest neljapäevast kui kõik vahetusüliõpilased olid jõudnud Tbilisisse oleme me enamus oma ajast hänginud leedulastega. Leedulased on muidu täitsa toredad, sõbralikud, nende seas on paar blondi, aga nad on suhteliselt lärmakad. Näiteks oleme me Mattiasega juba ära õppinud süsteemi, et kui me lepime kokku, et saame kell 3 kokku ja hakkame sööma, siis mõtekam on pool tundi varem (või hiljem) kohale minna ja siis oma tellimus kas siis enne või pärast neid esitada. Leedulased tellivad nii, et kohe kui ettekandjat näevad hakkavad korraga tellimusi karjuma. Tavaliselt võtab 10 leedulasel tellimine aega 10+ minutit. Seega on mõtekam varem kohale tulla ja kui leedulased saabuvad, siis juba söögijärgset õlut nautida.

Ühes võrratu interjööriga pubis nimega Salve, mis on kuulus just oma rahvusvahelise klientuuri poolest, kohtasid leedulased mingisugust pool-prantslane-pool-leedukat, kellega nad kohe sotsialiseeruma hakkasid ja järgmiseks päevaks meile tripi Mtskhetasse orgunnisid. Mõeldud-tehtud! Sõit pidi algama juba varahommikul, aga kuna leedulased (täpsemalt 8 leedu naist) ei suutnud korralikku vannitoa kasutamisgraafikut oma kodus teha, siis start oli meie jaoks palju paremal ajal - kell 1 pärastlõunal. Kuna leedulased oskavad teha nalja meie aegluse kohta, siis olime me tollele kohtumisele minnes oma ülesannete kõrgusel ja jõudsime kokkulepitud sihtpunkti kerge 15 minutilise hilinemisega.

Sõit Mtskhetasse algas maršutkade paradiisist. Sõitsime metrooga kuhugi mega linna äärde, kus mingil hetkel sai metroost tramm ja sõitis rahulikult maa peal edasi. Peatus ja läksime sellisesse kohta, mis meenutas natuke Tatoiine turgu kust Anakin Skywalker pärit oli (vt Star Wars: Episode I). Tegemist oli väikese alaga, kus ühele platsile ühe ruutmeetri kohta rohkem autosid, kui parte Emajões pärast saia vette viskamist. Kuna meie leedu keelt ei oska, siis meie reisiplaanide koostamises kaasa ei mänginud ja tundsime ennast nagu kaks kuuenda klassi nolki klassieksursioonil. Tuli ainult raha anda ja leedulaste sappa hoida.

Mtskhetasse jõudes jäime seisma mingi künka kõrvale, millel kõrgusid mingisuguse linnuse varemed. Iseenesest oli linnus sama mis Rakveres, ainult kõvasti rohkem kannatada saanud ja veidi madalamal künkal. Nagu vaese mehe Rakvere Linnus. Paar torni oli püsti, aga see põhimõtteliselt oligi kõik. Vähemalt sai näha mägesid ja vingeid pilte teha. Ajaa ja selgus, et Mattias kardab kõrgust, nii et meil hakkab siin mägedega veel nalja saama. Pärast seda hüppasime läbi ortodoksi kloostrist, kuna oli laupäev, siis oli päris palju pulmalisi. Oleks pidanud kondi kaela siduma ja neile eestlaste pulmatraditsioone tutvustama. Mtskheta on üks pisike linn, mis ei ole veel valmis. Suur osa tänavatest oli remondis ja enamus majadest veel tellingutega. Linn oli tore, sest teda ei iseloomustanud hruštsovka tüüpi korterelamud, vaid Tbilisi uusrikaste villad. Linnast eemal paistis Jviari klooster, mis on nagu linngi kantud UNESCO Maailmapärandi Nimistusse.

Maršutkaparadiis

Jvari klooster

Tagasi teel kohtasin või õigem oleks öelda, et mind kohtas kohalik autoluksepp Giorgi. Giorgil oli ainult üks kulm, keskmisest pruunim nahk ja hirmus suur isu õlut juua. Astudes meie juurde, rääkis ta kerge loo oma elust ja saades vastuse küsimusele "Kas meile õlut meeldib juua?", saime näha tõelist Gruusia sebimistaktikat. Vastused: täna ei saa, homme on kool ja me peame õppima, ei takistanud teda tegema maksku, mis maksab tegemast kõike selleks, et meid ja meie 13 kaasreisijat endaga õlut jooma saada.

"Üks õlu ei muuda midagi! No kuulge palun, mina ei tee ju teenet meile vaid meie võiksime ju teha teene temale. Ma teen välja! Teeme õlled. Andke oma number! Joome õlut noh! Ma teen välja!"

Siiski "ei" vastuse saanud ja nukralt metroo peatusesse mõtlema oma kadunud lapsest ja ausast töökohast ning luhta läinud võimalustest minna lääne inimestega õlut jooma. Nii ta jäigi oma 1,5 meetrise sõbraga Vagzlis Moedani peatusesse uusi sõpru ootama ja algas meie kodutee hubasesse Mgaloblishvilli kuuetoalisesse korterisse. Illustreeriv pildimaterjal kättesaadav meie galeriis.

Turismus

Hetkel käib Mathisega meil turismihooaeg. Kuna me kumbki pole varem siin käinud, siis oleme kaks päeva peamisi turismiobjekte üle vaadanud. Külastasime kõiksuguseid parlamendihooneid, käisime Saakašvili paleed kaugelt pildistamas ja tegime muud turismistaffi. Mul isiklikult on välismaal söömise vastu väikene vimm, kohe kuidagi ei tule isu. Kui aga lõpuks kui üht ülirammusat ja superhead suppi Megrulit maitsta sai, siis hakkas see vaikselt üle minema. Nüüd on kõht juba pidevalt tühi ja tahaks ainult khinkalisid hakata sisse ajama.

Eilset päeva alustasime koristustalgudega ja ajasime kogu tolmu enda koridorist ära. Nüüd saab isegi ilma tossudeta toas käia. Siis asusime rännakule.

Eile ringi ekseldes kohtasime Rustaveli tänaval üht New Yorgis elavat aserit, kes on kuus aastat mööda maailma ringi rännanud ja küsinud inimeste käest, mis on tõde ja mis on valetamine jne jne. Tegi meiega väikese intervjuu ja see sai ka filmilindile. Kui me lindi üles leiame, siis jagame tõendusmaterjali teiegagi.

Vanalinnas on imelilusaid pubisid ja kunstigaleriisid. Kuna, aga õlu kesklinna udupeenes kõrtsus maksab tervelt 30 krooni, siis me sellist luksust ei hakanud endale lubama ja läksime mõnda kõrvaltänava korralikku puhvetisse, kus sai õlle tavapärase kahe lariga kätte.

Tbilisit nägime nii fassaadi eest kui ka selle tagant. Fassaadiesisel oli peale kohvikute ja baaride veel ka tuttuus sild, mis säras nagu juudi jõulupuu ja mis veel päris valmis polnudki. Fassaadi taga elasid inimesed eterniidist kokkuklopsitud uberikes ja mitmes kohas oli lihstalt üks suur tellise- ja tolmuhunnik. Tänavad on täis enamasti tumedamat nahka 5-aastasedi lapskerjuseid, kes mahaasetatud vaipadel üritavad armsad välja näha ja prügikastist leitud McDonald'si joogitopsi sooviksid mõnd tertikut või lari saada. Pealetükkivaid inimesi siin pole ja kõik on üldse maru rahulikud.

Metroo on siin jube mugav, 3 krooni eest saab ühe pileti ja rong tuleb iga 2 minuti ja 45 sekundi tagant. Mõnest süsteemist pole veel aru saanud, et miks need kuramuse peatused nii lambi kohtadesse on asutatud. Näiteks meie kodu läheduses on 2 erinevat peatust 50 m vahega, mis pole sama liini rongid. Oleks võinud ühe peatuse teha ja ümberistumisvõimalus missugune. Kodu lähedal on olemas nii kallemaid kui odavamaid poode. Meie koduuksest 5 meetri kaugusele jäävas poes vene keelt ei osata ja hinnad on ka ebamäärased, aga kui miskit otsas, siis saab trussikute ja plätude väel seal ära käia.

Tänane hommik algas meil aknataguste viinamarjade söömisega. Hiljem käisime 55 000 inimest mahutaval Boris Paichadze nimelisel staadionil, kus mängib ka kohalik klubi Dinamo Tbilisi. Publikurekord on seal olnud 110 000 (!). Ilmselt on istmete arvu vähendatud. Dinamo särki ei ole kusagilt võimalik osta, aga kui me pähapäeval Dinamo - WITi mängule läheme, küll siis susserdab.

Turg on juba legendaarsem. Isegi meie naabrid olid üllatunud, et me seal julgesime käia. Tolmune, räpane ja igal pool müüakse puu- ja köögivilja. Suure rongijaama lähedal asuvates maa-alustes jalgteetunnelites on ka neid kuramuse teksade ja vilkuvate päikseprillide müüjaid rohkem kui Selveri laos pilsnerit.

Koju tagasi tulles olime väsinud ja näljas, tee pealt ostsime Läti kilu ja Gruusia leiba. Koju jõudes tabas meid üllatus. Nimelt uks ei läinud lahti. Tükk aega ust peksnud, otsustasime majaomaniku kutsuda. Tõepoolest oli kinni kiilunud. Senikaua kuni Dvigateli lukksepp siia jõudis ja minu toa aknatrellide tabaluku lahti saagis, passisime toreda naabripere juures. Lõpuks selgus, et minnes ust kinni tõmmates oli sisemine snepper iseenesest kinni läinud. Aga no lõpp hea, kõik hea.

Varsti peaksid siia 2 uut elanikku tulema. Eks näis, mis maalt nood pärit on. Ise loodame, et pribaldid või poolakad, mitte mõned aserid-armeenlased. Ostsime veel mõningad õlled, mida veel proovnud ei ole ja varsti läheme neid rõdule öist linnavaadet nautides lahendama.

Meie tegevusi illustreerivad pildid, millele pääsed ligi paremalt lingist.

Kuulsime ka värskeid kõlakaid tulevast talvest: http://www.envir.ee/1140163

Nu voot, noooo, lähipäevil saab....

Pastoi! Bogenšvili on siia juba põhilise ära kirjutanud, kuid tahaksin ära märkida, et tegu oli VAZ2107-ga. Signaalitamine liikluses käib teistsuguse süsteemi järgi kui kodumaal. Eestis tehaks seda äärmise liiklusohu korral, siin aga selleks, et näidata oma olemasolu. Tihtilugu kasutatakse seda ka suunatule asemel. Suurtel tänavatel, mis on sõna otseses mõttes mitmerealised, kuna päris täpselt ei ole võimalik ridade arvu kindlaks teha, on ka ilmselt liiklusohtlik olukord pidev, mistõttu on vist neile juba autokoolides (kui üldse sellised institutsioonid eksisteerivad) õpetatud, et üks käsi peab pidevalt rooli keskel olema. Mõned tuututavad ilmselt aga lihtsalt sellepärast, et üks korralik suurlinn ei tohi vaikne olla. Justkui toimuks üks pidev pulm.

Väga kehv on siinses keskkonnas neeger olla. Kui lõunapausile läinud Maya pärast pidime tunnikese ootama, otsustasime seda teha ühe poe trepil. Minu kõrvale istus üks tõmmu neid, kes rääkis juttu küll oma vasemal käel oleva sõbranjega, kuid samal ajal vahtis suu ammuli oma paremal käel istuvat mind. Loodan, et harjun olukorraga, hetkel on natuke vastik. Ma kujutan ette, et koju tagasi minnes hakkan kannatama tähelepanuvajaduse käes. Mitte, et ma varemgi poleks piisavalt edev olnud.

Samas ka nad pisut kardavad mind, punapead on mingites kultuurides saatana sigidikud. Üks purjus vuntsidega õlut lakkuv grusiin tegi Bogile juba põsele musi, mina õnneks jäin sellest aust ilma.

Ülikoolis hakkame käima neljapäeviti kella kahest kuueni, ülejäänud aeg kulub ilmselt elukoolile. Plaanime nädalavahetusel Adžarasse biitši minna, aga no eks näis, kuidas asjad kujunevad. Maja ümber kasvavad viinamarjade kõrval ka granaatõunad, aga hetkel ei viitsi neid aeda noppima minna, sest naabrite perekond praegu lõugab seal.

Ülikoolil on olemas ka õppeinfosüsteem, aga kuna sellele pole tehtud veel update'i, siis seda kasutada ei saa. Kõik muud organiseerimised lubatakse ka teha lähipäevil, mis meenutab Eesti kuulsaimat ehitusmeest Raul-Jaak-Ervin Üks-Jalgväravat. Ilmselt on käimas ülikooli andmebaasides veel hetkel värviproovid ja IT-mees peaks iga hetk uksest sisse astuma.

Minskis tutvusime ka mingite nahktagide ja vuntsidega aseritega, kes lubasid Bakuus vist elamispinda, kui peaks vajadus tekkima.

Gruusia keelt me kahjuks aga õppima ei saagi praegustel andmetel hakata. Vene keelt pole ma tubli 3 aastat sõnagi kasutanud, mistõttu on rääkimisega raskusi. Arusaamisega väga suuri probleeme pole. Õnneks on idavirulane pidevalt käe pärast võtta. Ülikooli-Diana rääkis, et siin peaks peale kolme eestlase veel vist kolm venda lõppude lõpuks elama, aga kuna siinne poolakas kolib sõprade juurde, siis vbla on neid hoopis kaks. Eks näis. Ega siin ei saagi suurt midagi ette mõelda, küll asja näeb siis, kui ta kunagi lähipäevil saabub.

Inimesed aga on tüüpilised lõunamaalased. Käivad ringi selliste nägudega, nagu poleks kuhugi kiiret. No kui palav on pidevalt, ega siis ei viitsigi liialt rassida. Põhjamaalased peavad rassima ju selleks, et soe oleks.

PS! Ühtegi rotti pole siin näinud, aga poolaka sõnul peaksid nemad päris alalised elanikud olema. Eks saab näha, lähipäevil või nii....

Tbilisist

Nüüd oleme me ilusasti maha istunud. Elame me mäe otsas kuue toalises korteris/majas. Ruumi on laialt ja elekter pole veel ära läinud. Käisime täna esimest korda ka linna kaemas. Kui sina seal vingud, et keegi sulle autoga ette keerab või liiga hilja täistuled maha võtab, siis mulle valmistab siirast rõõmu see, kui ma saan tervena üle tee või kui auto peatub ülekäiguraja ees. Linn on väga lärmakas, põhjuseks on autojuhtide soov enda sotsiaalset positsiooni sõiduteel kehtestada.

Üldine mulje on selline, et kõik, mis te olete Gruusia kohta kuulnud, kipub vastama tõele. Nii positiivne kui ka negatiivne. Tüüpiline tänavapilt on teemärgistuseta, kergelt auklik tee, mille peal sõidavad Saksa Mersud. Bemme ja Audisid pole. Teede kohal kõrguvad kõrvuti Stalinisklik-Hruštšovistlik arhitektuur miksitud lääne investorite poolt rajatud suurte hotellide ja büroohoonetega. See-eest nendes majades elavad ääretult sõbralikud ja head inimesed. Tänaval oleme pidevalt tähelepanu keskpunktis. Selle põhjuseks on see, et punase peaga Mattias on siin nagu neeger Ida-Virumaal. Inimesed alustavad vestlusi ja tunnevad suurt rõõmu meie päritoluriigi üle. Üks ütles täna, et leedulased on lollid ja eestlased on head. Küll on hea, et tänapäeva infoühiskonnas ei ole distants enam määrav tegur.

Paar sõna kohale jõudmisest ka. Linn on õhtuti lihtsalt võrratult ilus. Maandusime eile kell pool 3 öösel kohaliku aja järgi (UTC+4) Tbilisi (Riiklikus) Lennujaamas. Erinevalt Lukašenka vabariigist võtsid meid vastu naerul suudega ja pruunide silmadega ning üsna sarnase välimusega Ida-Euroopa viimase kantsi sõdurid. Seal kohtusime kergelt flegmaatilise loomuga Sašaga, kes meid viisakalt oma lillasse Žiguli 06’e juhatas. Sellel siksil oli pravuuri rohkem, kui ükskõik millisel Eesti teel liikuval riisiraketil. Oma uude koju meid veel sisse ei lastud, sest seal pärist täpset põhjust ei tea, aga ilmselt siin elav Poola noormees oli kõrtsus. See järel juhatati meid kõrvalelavasse kolmekordsesse aatriumiga korterisse, kus meid naerulsuine maja perenaine vastu võttis. Magasin rõdul, sest toas oli liiga palav. Siin on üldse palav, väljas on ca 27-30 kraadi.

Elu on siin odav. Kõik asjad maksavad ca üks või kaks lari (1 GEL= ca 6,5 EEK). Sim-kaart, maksis kaks lari, suitsud saab kahe lariga, suure pitsa sain kahe lariga, liiter vett maksab üks lari, veini saad ka kahe lariga kätte. Takso on kallis, ühest linnaaotsast teise läks maksma tervelt viis larit - peab hakkama bussiga käima (tudengipilet 0,29 lari). Kohvikusse, restorani ega baari pole veel jõudnud. Varsti luban, et paneme pilte noortest Eesti bojaaridest.

Kaks meetrit blondi Valgevenet

Jõudsin just Riia lennujaama. Mind peetakse terroristiks, sest mul on zippo tulesüütaaja. Mattias leiab, et see on vaid ressursi puudumisega kaasnev igapäevane probleem. Aega on 25 minutit meie lennu alguseni, mis viib meid Lukašenka vabariiki, kust mul ilmselt ei ole võimalik enam läbi saada. Zippo pärast.

Riia lennujaam on iseeneest palju läänelikum kui Tallinna oma, aga endiselt pole minu poolt tellitud Jack Daniel'si siia kohale jõudnud. Silmapiiril on paistmas veel tühjus ja pilved, aga varsti juba näeme seal siramas pilvepiirist kõrgemale tungivaid mäetippe. Enne aga tuleb läbi elada mõned tunnid Valgevene pealinnas Minskis Lukašenka režiimi itkes. Loodame, et Jack on seal.

Jõudsime Minskisse. Kahemeetrine blond naine viis meid mööda koridore eskalaatorini, mis ei liikunud. Kõndisime sealt oma 20-kilogrammiste pakkidega üles ja sattusime koos Poola tšikkidega ühte inimtühja suurde ruumi, kus kahemeetrine blond kaunitar ühe dressides vennaga suitsu teeb. Taustal on kuulda idamaist poppmuusikat ja oranžide pinkide vahel tuiab aeg-ajalt ringi üks dressides mustanäolone härrasmees. Ostsime pudeli veini, mille eest makstes oma dokumentide numbri (ja ka oma reisi numbri) pidime avaldama ja mille eest kaardimakse mitu minutit aega võttis. Pilti teha ei tohi. Poola tüdrukud tahtsid väljasoleva metsa taustal legendaarse Minski lennujaamaga pilti teha, kuid mille kahemeetrine blond piirivalvur, kellel õlal kaks nostalgilist ent võimast punast tähte, ära keelas.

Minski lennujaama transfer-tsoonis