Ma pole siia vahepeal mitte midagi kirjutanud. Selle lihtlabane põhjus: mul pole midagi öelda. Õigemini, see Gruusia elu on nii rutiinseks muutunud, et ma ei näe põhjust, miks peaksin iga asja kirjeldama mida teen. Gruusia24 võib olla küll meelelahutuslik veebiväljaanne, kuid kindlasti ei taha me langeda kirjaoskamatute Austraalias kurke ja meloneid korjavate uusprolede blogitasemele stiilis:
,,Lägsin mäkki ja sõin purksi.Siis sain yhe sõpsiga kokku. Alguses olime rannas ja siis pärast niisama. Tegelt olime rannas ka niisama. Raha hakab otsa saama, mutt võiks saata. Nägin gängurut."
Üritan mõistuse piires lähtuda teadmisest: kui pole midagi öelda, siis ära ütle midagi. Kedagi ju ei huvita.
Siinkohal tahan ära märkida, et mitte kõik Austraaliasse meloneid korjama läinud inimesi ei pea ma kirjaoskamatuteks uusproledeks. Mõned mu parimad sõbrad on Austraalias käinud põldude vahel paljakäsi ükshaaval termiite hävitamas. Lihtsalt väga halbu blogisid on sattunud kirjutama Austraalias maabunud.
Põhjus, miks mul midagi öelda pole, seisneb selles, et olen keskkonda sulandunud. Siin on väga lihtne mitte midagi teha, sest see tundub olevat ühiskonnas aktsepteeritud. Meie kodu lähedal väävlisaunade juures on üks park, kus keegi ei tee midagi. Gopnikud istuvad, närivad sihvkasid. Teinekord võib-olla taovad tünni peal nardat või doominot. Paradoksaalsel kombel on rasedad mustlased seal ainsad, kes midagi teevad: nad kerjavad, lapsed süles. Kusjuures saunadesse pole ma ka veel jõudnud, sest see tundub liiga palju tööd olevat. 100 meetrit allamäge kõndimist.... oehh.
Eks ma mõnikord olen midagi kirjutanud ja mõelnud. Seoses õpingutega. Aga mul ei ole mitte midagi valmis kirjutatud. Ma tulin siia mõttega, et mul on piisavalt vaba aega nii mõnedki olulised kirjutised valmis saada. Aga olin arvestanud oma Eesti tempoga.
Siin riigis ei ole ma ainus, kelle aeg möödub äärmiselt ebaproduktiivselt. Praktiliselt kõik minu kohalikud sõbrad-tuttavad on seda kurtnud. Üks saksa tüdruk on siin riigis nii kaua mitte midagi teinud, et ta suisa kardab tagasi Saksamaale minna, sest ta ei tea, kas ta üldse hakkab oskama taas midagi pidevalt teha.
Kui Bogenšvili Gruusias käis, veetsime ca nädalakese Sighnaghis, kus me suurt midagi ei teinud. Istusime birdžas ja tagusime farklit. Bogenšvili küljeluu kurtis ka, et ta ei oska mitte midagi teha. Aga paari päevaga harjus ära ja hakkas samuti kartma, et kas ta tagasi koju minnes üldse suudab jälle teha midagi.
Tehtud on vaid üks asi - transpordi muretsemine Tbilisist Budapesti. Selleks sõidan 36h bussiga Istanbuli ja sealt lennukiga edasi. Mõnus odav. Polegi varem Türgis käinud, nüüd näeb ka selle riigi bussiaknast ära. Kui nüüd veel endale Budapesti elamise viitsiks otsida...
No comments:
Post a Comment