Kuhu lähed Miša?

Ah, mis te arvasite, et pärast Mattiase postitusi ja kahte aastat polegi mindagi erilist juhtunud? No tegelikult on. Lisaks neile, mida ta eelnevalt nimetas - kas te oleks uskunud sellesse, et peale Gruusiasse jõudis midagi moodsat ja ägedat varem kui Eestisse? Uskumatu, aga selle vastus on „jah“. Mine ise Solaris keskuse ette ja vaata! Käidud? No vot, me varastasime neilt bussiajatabelid. Täpselt, tehtud!

Tbilisi vs Tallinn või vastupidi - vahet pole.

Siin vahepeal avasid grusiinid oma piiri venelastele. Olgugi, et Venemaa ei teinud sama vastu, on kõikidel venelastel (ja ka kõikidel pikamaabussidel ja -autodel) võimalik tulla üle piiri. Noh, grusiinidel on sellist sorti vastastikkuse suhtega veidike raskusi, kuid armeenlastele see väga meeldib. Põhjuseks on see, et armeenlased sõltuvad vene impordist rohkem kui Mattias halvast Briti huumorist. Olukord pärast 2008. aasta sõda läks päris kehvaks. Diplomaatiline suhtlus katkestati, grusiinid läksid peast halliks, Ivanišvili ostis uue Lexuse ja teised tegid lisatonni veini. Seega Armeenia valitsus päriselt palus Gruusialt, et riigipiir oleks avatud vähemalt ühelt poolt. Nii lõppeski muinasjutt, kuidas Kaukaasia juudivabariik Armeenia ei läinud pankrotti. Jälle.

Uuest võimust, esimesena avastati, et see suur presidendi maja (vaata pilti all) on suhteliselt mõttetu ja pärast seda, kui võim läheb siin maal presidentaalselt üle parlamentaarsele valitsuskorrale, pole mõtet seda suurt presidendile kuuluvat maja (maja, millel on rohkem aknaid, kui Titanicul + kuppel) ülal pidada. Eriti selle pärast, et see maja on juba üheksa aastat vana ja vajab veidi renoveerimist. Noh, ühesõnaga, nad nüüd plaanivad liigutada Kadrioru lossi Sagadi mõisa. Saakašvili oleks õnnelikum, kui ta liigutataks veinimõisa, aga tegelikult on tegemist Vana-Tbililisis oleva mingi 15 aastat vana peldikuga, mis tehakse korda ja kohaga, kuhu saab kodu järgmine president. Tõenäoliselt pole selleks Saakašvili ja ilmselt ei aita teda ka see, et tema jüngrid kõikide Gruusia linnade seinad tema parteinumbriga „5“ täis on võõbanud.

Miša maja.

Mai oli huvitav kuu Gruusias, sest toimus esmakordselt üritus nimega „Gayde mäss“. Erinevalt tavapärastest paraadidest oli tegemist 20 minutit pika „vaikse protestiga“, kuid lõppes sellega, et Gruusia kiriku pastorid (!) tulid tänavatele ja andsid teada, et tegemist on päriselt ka väga vale asjaga ja kohalikule temperamendile päraselt lõppes see kaklusega: heterod pedede vastu.

Mulle on uus see, et päriselt mõned majad on valmis saanud. Loomulikult mitte need majad, mis olid kesklinnas (nagu muuseumid või valitsushooned), vaid pigem need, mis on rajoonides, kus elavad inimesed, keda turistid ei näe. Selgus, et trahvid majade pooleli jätmiseks on lõppude lõpuks kahjulikumad kui maju endeid pooleli jätta.

Senise külaskäigu jooksul olen ma käinud Lagodekhis mingi suure kose juures, ujunud sama külmas vees, kui Kuremäe allikas on ja külastanud ka kohalike veiniistandusi. Kui meie senised veiniteadmised piirdusid sellega, et kasvatad viinamarju ning tallud viinamarjade otsas kuni jalad paistes ja mädanevad, siis tegelikult on seal isegi mingi tehnika, mida nad kasutavad. Selleks on tallumine, pressimine, mõtlemine (sic!) ja toppimine sellesse savist ollusesse, mis neil on suurtes keldripunkrites (vähemalt 5 000 liitrit).

Juga Lagodekhis, kõrgust ca 60 meetrit.

Kaks aastat tagasi, me Mattiasega mõtlesime, et võiks tulla Gruusiasse tagasi ainult selleks, et olla vanemad ja vaadata neid asju, mis meie arvates olid Eestiga võrreldes paremad. Nagu soe ilm, odavad söögid ja muu säärane.. Olgugi, et paraku see nii on, me mõlemad peame tõdema, et Gruusiast on saanud tuhandete turistiga suur turismiparadiis, mida ükski grusiin poleks never-ever oodanud. Nad kõik olid valmis selleks, et teha 1 000 liitrit veini külalistele, aga nüüd on probleem, kust saada ekstra 2 000.

Eksiilia

Läksin turule. Päris konkreetset plaani ei olnud, mida osta. Vaid soolapekki oleks tahtnud – siinmail on ta selline päris mõnus, vürtsikas nagu Marju Länik staarina. Aga tutkit. Soolapekki polnud. Uitasin leitsakus mööda turgu ringi, käisin igas urkas. Isegi seal, kus mustlased varastatud kraami müüvad. Ilm oli palav ja seega muutus ka pea soojaks. Mõistus ja keha rändasid mööda erinevaid radu. Üksteisega kohtusid nad taas ühe konkreetse arbuusimüüjamuti juures (Arbuusias on arbuuside hooaeg, müüjaid on kõik kohad täis). Mõtlesin, et päris loll oleks turult tühjade kätega koju tagasi minna. Ja arbuuse on päris mõnus siin leitsakus matsutada. Ostsingi endale kümnekilose arbuusi, mis minu üllatuseks maksis kõigest ca 1 euro. Rõõmsalt vedasin arbuusi koju tagasi. Päike paistis lagipähe, tuul ei puhunud. Kurat, oleks nagu keeglikuuliga tulnud, aga keeglikuulil on see pluss, et sel on hoidmiseks augud sees. Ma ei hakanud võtmega tänaval auke uuristama ka, kannatasin ära.

Pilt on illustreeriv (varastatud Internetist, tegemist on Usbekistaniga)

Koju jõudes avastasin, et mu keha ja mõistuse lahknevuse käigus oli rahakott keha kätte jäänud ja ilma mõistuseta on ta päris loll. Kotist avastasin, et olin mustlaste käest ostnud Gaz-53 ventilaatoririhma, 3 Ford Escorti ilukilpi (millest üks oli peaaegu pooleks), jalgrattapumba otsiku tihendi, purgi majoneesi ja neli vanni äravoolukorki. Nii et ka arbuusita ei oleks ma tühjade kätega koju tulnud (võib-olla oli ilma mõistuseta keha hoopis targem – ei tahtnud lolli olukorda jääda ja turult tühjade kätega koju naasta).

Tegelikult ei tahtnud ma üldsegi sellest rääkida, aga kodutee leitsakus kõndides märkasin taaskord palju välismaalasi ja arbuusi vedades hakkasin sellele pisut sügavamalt mõtlema. Välkareid on siin tõesti palju ja tundub, et üha kasvavas trendis. Ajalooliselt on Gruusia olnud piirkonna sulatusahi (kuidas see "melting pot" eesti keeli on? Ei tahaks päris ahi ka öelda, sest ka juutide kogukond on siin ikka tugevapoolne olnud). Gruusia hakkas koos teiste Lõuna-Kaukaasia riikidega ju alles Nõukogude ajal homogeensemaks muutuma. Enne seda oli näiteks Tbilisi väga suuresti armeenlaste linn ja grusiinid moodustasid poole või alla selle riigi elanikkonnast. 1980. aastate lõpuks olid 70% kohalikust elanikkonnast grusiinid. Arvestades seda, et riigis oli ka kolm autonoomset piirkonda, millest kahes elasid hoopis teised rahvad (abhaasid ja osseedid) ja et Kagu-Gruusias elavad õnnelikult (ilma irooniata) üksteise kõrval armeenlased ja aserid, siis see number on võrdlemisi muljetavaldav.

Ma siinkohal ei hakkaks pikalt jahuma sellest, mida juhtus viimase 20 aasta jooksul, sest ega Gruusia24 meediaväljaanne mingi tõsiseltvõetav teatmeteos pole. Gruusia on ajalooliselt asunud suurte impeeriumite vahel (Venemaa, Osmanide, Pärsia) ja suudetud on kohaneda mitme eri kultuuriga. Selle tõttu on ka Tbilisis rahumeeli üksteise lähestikku kirikud, mošee ja sünagoog. Seda on täna taas näha. Siia on tuldud vabadust otsima (nagu mina sääskede, Ansipi ja Euroopa Liidu direktiivide eest). Eriti palju on kõikjal näha pärslasi. Ka meie väiksel (kuid mitte vaiksel – siin käib iga öö üks karauul. Inimesed karjuvad, kutsuvad politsei välja ja siis tuleb politsei nendega koos karjuma. Et aga karjujaid rohkem oleks!) tänaval on päris mitu pärslaste söögi- ja joogikohta, poodi, kõrtsu – mida iganes. Pärslased panevad poole ööni oma idamaise kõrtsu ees tina, viskavad viina ja nalja. Teise pärslaste kõrtsu ees ilutseb silt "beer oficial offer", mis kuidagi loogiliselt ei kõla, sest see paneb tahtma küsida "unofficial offerit". Varem oli sildiks "beer special offer", mis kõlas igati paremini.

Teiseks sarnaseks grupiks on kõiksugu Araabia riikidest pärit tegelased. Meie majas elavad ka kaks iraaklast, kellest on üks rahvuselt kurd. Väga viisakad tüübid, kuid tundub, et kuritarvitavad WiFit. Kurd näitas mulle ükskord Kurdistani lippu ja küsis, et kas ma tean, mis see on. Teadsin. Siis ta tahtis, et ma räägiks talle üht-teist Kurdistanist. Eks ma midagi oskasin ikka rääkida. Nad küsisid mult, et kust ma ise pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Nemad ei teadnud sellest midagi. Seega pidin ma lisaks Kurdistani seletamise kohta ka Eesti kohta seletama. Mõnes mõttes 1-0 mulle, teisalt jäin 0-2 kaotusseisu, sest kaks venda ei pidanud mitte midagi seletama.

Üks väga huvitav tüüp on Süüriast. Tema on otseselt sõjapõgenik Aleppost. Tal on lausa silmadest näha, et tüüp on päris masenduses oma kodukoha pärast. Usutunnistuselt on ta Süüria katoliiklane, kui ma õigesti mäletan. Ma täpselt ei tea, mida ta siin töö mõttes teeb, kuid igatahes armastab ta tšatšat välja teha isegi siis, kui keegi tšatšat juua ei taha. Nii juhtus ka minu sünnipäeval. Tema riik on varemeis. sajad tuhanded inimesed on hukkunud. Kui ta alguses hoolis oma riigist, siis vägivalla laienedes üksnes Aleppost, siis pommitamiste käigus oma naabruskonnast ja lõpuks vaid oma majast. Ta aitas mitu kuud Süüria põgenikke Gruusiasse. Kogu vägivallalaine käigus on ta kindlalt hakanud üha enam valitsust toetama, sest just mässulised on need, kes tema sõnul vähemalt tema kodukohas tapavad ja vägistavad, tahavad konservatiivsemat islamit levitada. Ta saab aru reaalpoliitikast (Venemaa, Iraan ja Assad vs Läänemaailm, Saudi-Araabia). Samas on see tema sõnul ka ususõda (Iraani toetatavad šiiidid vs Saudi Araabia toetusega sunniidid). Süürlase sõnul kohalikud inimesed pigem surevad, kui lähevad naaberriikidesse põgenikelaagritesse, sest seal saavad neist orjad. Rikka Süüria riigi naised olid varem piirkonnas tuntud kõrgema klassi naistena (Saudi Araabias on nad ju alla surutud), kuid nüüd on neist naaberriikides saanud (seks)orjad. Igatahes masendav lugu, millele lõppu ei paista tulevat.

Üks grupp on neid inimesi, kelle hulka ma ise ka pooleldi kuulun. Enamasti on tegemist angloameerika kultuuriruumist pärit inimestega, kes siin inglise keelt õpetavad, nädalavahetustel mägedes matkavad ja vahetevahel, tule taevas appi, joogat teevad. Aga vaatamata kõigele sellele on tegemist täiesti toredate inimestega. Eks mu enda tutvuskond ongi enamasti nendest ümbritsetud. Täitsa intelligentsed inimesed, naudivad eksootikat ja vabadust.

Lõpetuseks on siin turistid, keda on kohutavalt palju. Õnneks ei ole tegemist nende kõhukotiga ameerika turistidega, keda on näha Euroopas näiteks mõne Firenze muuseumi piletimuti käest hamburgerit nõudmas, karjudes samal ajal, et "Siin Frankfurtis on ikka jõle sitt teenindus!" Siin on vene ja ukraina turistid, kes on igati normaalsed. Ei ole ju need vene turistid, kes käivad Kanaaridel karjumas, kaklemas ja pornofilmi väntamas. Ikka nostalgitsejad, mis on täiesti normaalne.

Skolko let, skolko zim?

Pealkirjas esitatud retoorilisele küsimusele on tegelikult väga lihtne ja konkreetne vastus – üks suvi ja üks talv. Viimane kord sai käidud Kruusas ju eelmisel kevadel. Seekord sattusin siia juhuste kokkulangemisel. Nimelt on Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistriprogrammis aine "Praktiline väliuuring konfliktipiirkonnas", mida kõnekeeli tuntakse Gruusia suvekooli nime all. Päris ametlikult kandis sellel korral teema nime "CSOs Facilitating Cross-border Cooperation in Georgian Conflict Zones". 

Paraku pean tunnistama, et kuna Gruusia24 meediaväljaanne on pigem meelelahutusliku kallakuga, siis ei hakka ma siinseid lugejaid vaevama väljenditega “piiriülest koostööd edendavad kodanikuühiskonna organisatsioonid” või rääkima, mida teeb European Union Monitoring Mission (EUMM). Tegelikult ma ise ka päris täpselt ei mõika, mida nad teevad, kuid olen üsna kindel, et nende töö seisneb paljuski kallites restoranides toidu ja veini degusteerimises, sest EUMMi autod ju tihtilugu nende ees seisavad. 

Igatahes oli suvekool päris põnev kogemus, nüüd tean pisut rohkem asjade kohta, mille kohta varem vaid natuke teadsin. Käisime ju siseriiklikult ümberpaigutatud isikute küla vaatamas ja nende eluolu ning probleemide kohta kuulamas. Just konfliktidega kaasnevad probleemid rohujuuretasandil on miski, mille kohta ma varem suurt midagi ei teadnud, vaid oskasin üksnes aimata. Igatahes mina pärast suvekooli lõppu enam Eestisse sääskede keskele tagasi ei läinud. Jäin siia. Shawn (varasemalt tuntud ka kui "Siim", näeb välja selline) leidis Tbilisi vanalinnas päris mõnusa elamise, mis lisaks heale asukohale on ka minu kaootilise eelarveplaneerimiskavaga kooskõlas ehk eesti keeli - räigelt odav. 

Minu koobas, vasakult - köök, magamistuba ja toakaaslase Jamesi tuba ehk lounge.

Viimasel ajal olen oma rikkust kokku ajanud oma lingvistiliste oskuste rakendamisega. Gruusias olles õnnestus Interneti vahendusel väheke tõlketööd teha ja sellega peaks mõnda aega ära elama küll. Elukoht on võrdlemisi askeetlik, kuid kõik mugavused on olemas (kui väljend kõikide mugavustega korter tähendab endiselt seda, et mul on vesi, elekter ja gaas), isegi pesumasin. Kuid lähtugem siiski põhimõttest, et mida vähem on asju, seda vähem peab koristama ja kolima. Õnneks tulin ma siia ühe T-särgi, kahe erinevat värvi soki ja pooliku küüneviiliga, mille tõttu kolimisele kulunud aega saab mõõta sekundites. Ma ei tahaks väga palju endast rääkida, sest inimesed, kes ainult endast räägivad, on üsna tüütud. Küll aga ma kuulsin ühe tüübi kohta, kes RAUDSELT tahab, et temast räägitaks. 

Tegemist on albiino gängstaräppari Bera Ivanišviliga, kes on Gruusia rikkaima mehe ja peaministri Bidzina Ivanišvili poeg. Bera on Gruusias üsna tuntud nimi. Miskipärast ma usun, et ta on tuntud eelkõige seetõttu, et ta on Ivanišvili poeg ja albiino, mitte selle tõttu, et ta oleks hiilgav ning andekas "gängstaräppar". Nii palju, kui mina tema lugusid suutsin kuulata, ei ole ta just väga hea gängstaräppar. Võib-olla on see mu isiklik arvamus, sest ega ma üldiselt gängstaräpparitest suurt lugu ei pea. Bera käis oma isa Gruusia unistuse kampaania ajal mööda riiki ringi tuuritamas, kus ta laulis laulu, mis kandis nime - üllatus-üllatus: “Gruusia unistus”. Bidzina Ivanišvili Wikipedia artikkel ütleb, et nime “Gruusia unistus” ta võttiski oma poja samanimeliselt räpilaulult.

Gruusia viimase aja kuumim mees - peaministri pojast gängstaräppar Bera.

Igatahes on Bera nii kõva mees, et aeg-ajalt käivad Gruusias igasugused Jay-Z, 50-sendid (grusiinide jaoks 50-tetrid) ja muud sellised end üle kullanud mustanahalised Ameerika kuulsused, kes lollide ja kergesti mõjutatavate teismeliste vanemate raha on ära võtnud selle abil, et nad autotune'i abil on mikrofoni mõned korrad “Yeah” ning “Shake that ass, baby” öelnud. Bera kahjuks mängib kindlasti tõsiasi, et kui mustad mehed saavad Ameerikas ennastkiitvalt laulda sellest, kuidas nad lapsepõlves käisid kooli asemel vanglas, said kuuli ja olid vaesed ning sellest, kuidas nad nüüd on multimiljonärid (ma küll ei saa aru, miks peaks keegi tahtma kuulata seda, kuidas keegi vend endast räägib, kui rikas ja teistest parem ta on), siis Bera vist seda teha ei saa. Küll aga ma soovitaks isiklikult Beral teha mõni laul selle kohta, kuidas ta on terve elu rikas olnud ja nüüd kui isa raha eest kõik Ameerika mustad gänsgtaräpparid külla kutsus, on isa tuhandikprotsendi võrra vaesem. Teine võimalus oleks muidugi laulda sellest, kuidas ta ei pidanud mitte midagi tegema, et rikas olla. Ja just see võib Gruusias peale minna, sest mulle on mitmed tüdrukud öelnud, et kõige lahedamad tüübid, kes naistele kõige rohkem peale lähevad, ongi need, kes ise midagi ei tee, söövad sihvkasid, elavad vanemate raha eest ja kuulavad autost kõva häälega halba muusikat (võib-olla just Berat).