Munavõtted ja lihapühad Megreelia moodi

Mis on marsrutkaooper ühes vaatuses? See on see, kui kell kolm päeval vihmases Tbilisis on 20-kohalisse marsrutkasse sisse saanud Mattias, kes röögib oma keelebarjääri tõttu grusiinidele eestikeelseid roppusi. Massistseenis osalevad ka 40 grusiini, kes marsrutkasse ei mahu ja paratamatult reisi 300km kaugusele Zugdidisse vahele jätavad. Ooperis on ka kandev roll Ladol, kes marsrutkasse tunginud välismaalastele karjub, et ärge jumala eest marsast välja minge! Lubatud on kasutada improvisatsiooni ja etendus lõppeb marsas õnnelikult istuva viie eurooplasega, ühe hollandlase, ühe ameeriklase ja kahe karjuva lapsega. Ees seisab 5h 30 minutiline reis Samegrelo maakonnas asuvasse Abhazia piirilinna Zugdidisse.

Reisi lõbusamaks muutmise eesmärgil, ostsime endaga kaasa marsrutkasse ka erineva maitsega vedelikke, mille tulemusena Mattiasel juba esimese tunni jooksul pissihäda tekkis. Häda oli raske, sest järgmine pissipaus oli alles kahe tunni pärast. Mattias muutub eriti pahuraks, kui tal pissihäda on ja ta keskendub ainult sellele mõttele, kui hea tal pärast häda on. Pärast pikka RyanAiri tingimustes kannatusreisi, jõudis meie komando koosseisus Mattias ja Mathis - Eestist, Wouter - Hollandist, Shawn (ehk Siim) - läänest ja Lado, Elene ning Keti Gruusiast õnnelikult Megreelide vaimupealinna Zugdidisse.

2. päeva hommikuse peavalu puudumine andis pärast paari lonksu tarhunni manustamist eriti hea ende. Hommikuse värske hatšapuri kõrvale kuulsime, kuidas tapeti siga, kits ja kalkun. Keda huvitavad detailid ja pildimaterjal, siis võib julgelt minuga ühendust võtta. Võtsime takso Abhaasia piiri äärde, mis on vaid 5 kilomeetrit Zugdidist ja põhimõtteliselt tegemist on ühe ainukese kohaga, kust on võimalik piiri ületada ja Abhaasia autonoomsesse vabariiki siseneda. Seda ei saa aga teha auto, bussi või rongiga, vaid selleks on spetsiaalsed oranžid vankrid, mille ette on rakendatud hobune, kes abhaasid turvaliselt kohu viib. Abhaasiat ja Gruusiat ühendab üks sild, kuhu meie võime snaiprite valvsa pilgu all ainult poole peale minna, kui meil oleks viisa, siis peaksime sillapeal taskust passid välja võtma, avama pildiga lehekülje ja peakohale tõstma, siis snaipritel vähem kõhklusi, mida meiga edaspidi ette võtta.

Ühistransport Gruusia ja Abhaasia vahel.

Kahemõtteline kuju enne piirpunkti, suunatud Abhaasia poole, aga sõlme tegid peale.

Pärast piirivärki tahtsid teised uisutama minna, meie Mattiasega tõeliste jalkahuligaanidena iluuisutamist eriti mehiseks spordiks ei pea ja läksime hoopis tulevaks Dinamo Tbilisi ja Zugdidi Baia mänguks kohalikku baari sooja tegema ja julgust koguma. Tunnikese pärast alanud mäng toimus Baia väikesel staadionil, mis mahutab ca 5 000 pealtvaatajat ja mis oli pooltäis. 95% fännidest toetasid Baiat - meie mõistagi mitte. Umbes 5 minutit pärast Dinamo avaväravat viskas kõrvaltribüünil mingi Baia fänn mind hatšapuriga. Kuradi julge jänes, kes lubab ja käib jututubades rassivalvurit mängimas, aga staadionil viskab kõrvaltribüüni mehi sihvkakoorte ja hatšapuriga. Teine poolaeg, aga kakluseks läks. Tbilisi Dinamo juhtis 2:1 ja kolme riikliku püha jooksul olid grusiinid ennast piisavalt julgeks joonud, et rünnata Dinamo fänne staadionil, kus oli ca 100 kaitseväelast ja pea sama palju märulipolitseinike. Meie viga ei saanud, kuigi Mattias kurtis koguaeg tema kõrval seisnud grusiini üle, kes teda aegajalt jalaga tagus. Kuigi vihma sadas ja väljak oli nii porine, et ei olnud võimalik aru saada, kus võistkonnas mehed mängivad, siis mäng ise oli kogu raha eest (2 lari) ja kolm punkti kotis.

Enne

Pärast

Kui ma mainisin, et peavalu hommikul ei olnud, siis ei olnud seda ka teisel hommikul. Selle põhisüüdlaseks oli Lado isa valmistatud punane vein, mis juba esimesel õhtul sai endale hellitava nime „Château Lado“, seda pakuti nii blanc kui ka rouge variandis. Tegemist oli vaieldamatult kõige parema punase veiniga, mida meil õnnestunud siin riigis manustada. Igal juhul kogu „Château Lado rouge“ veinivaru me ära jõime ja järgmisel päeval usinalt ilma takistavate teguriteta päeva alustasime. Mehed läänest arvasid, et on sobiv päev Svaneetiasse minna, olgugi, et ükski marsa sinna tänu porisele ja läbimatule teele sõita ei tahtnud, õnnestus neil ikka takso võtta. Meie Mattiasega leidsime, et see reis on mõttetu ja liiga kulukas, seega otsustasime Musta Mere äärde ujuma põrutada. Mõeldud tehtud ja meie esimene suplus see-aasta oli 24.04 umbes kell 14:00. Vesi oli jube külm ja samal ajal kui meie sulistasime, hoidis taksojuht kahe käega peast kinni ja hüüdes oma taksos, mis oli tolmuimeja mõõtu Daihatsu: „nihhuijasibjee patsanõ!“. Me praalisime, et Eestist tavaline värk ja et me käime talvel ka. Ta ütles, et tema enne juunit jalga vette ei pane. Muidu oli kõva machomees, aga näed külma kartis.

Rannavalve

Otsus Svaneetiast loobuda osutus ainuõigeks, sest nad sõitsid sinna vana ziguliga üle viie tunni ja maandusid alles õhtupimeduses. Meie aga samal ajal käisime Zugdidi linnavõludega tutvumas, mis peamiselt sisaldasid täiesti segi grusiine, kes mööda tänavaid ringi koperdasid. Ühe kasiino ees istus täiesti üks õõparis grusiin punaste silmadega, kes tõenäoliselt oligi kolm viimast ööpäeva kasiinos automaadi taga istunud ja iga võidu pitsidena välja võtnud. Svaneetias olnud pidasid samal ajal seal pidu ja tulid juba kell pool 5 väljunud „kiirmarsrutkaga“ tagasi Zugdidisse. Mille sõit kestis ka viis tundi. Põhjuseks oligi vihm, mida oli taevast alla tulnud terve eelneva nädala ja seetõttu olid Mestiasse viivad porised teed eriti porised. Kodutee algas meil kolme paiku, mis tegi vapratest Svaneetia sõduritest tõelised marsasõdurid, sest Tbilisisse jõudes olid nad viimase 24h jooksul marsas viibinud üle kümne tunni ja seljatanud üle 450 kilomeetri. Tagasitee ise kulges taas RyanAiri tingimustes ja selles kõiges oleme me tänu võlgu Ladole, kes leidis aega ja tahtmist, et meid lihavõteteks oma lapsepõlvekodusse jooma ja sööma kutsuda. Kõva reis oli, pilte kommentaaridega näete siin.

Istung, Ornung, Pavlik Morozov, Viinanina jt.

Mõnda aega pole trükimust maandunud blogilehele ja eelnenud postituse trükimust on juba krimpsu kuivanud. Nüüd aga midagi täiesti värsket. Põhjuseks, miks nõnda mõnda aega pole blogiuuendusi teinud, on olnud hirm. Hirm selle ees, et kõike, mida ütleme, võidakse kasutada meie vastu. Meie majas on Pavlik Morozov. Kuid sellest juba hiljem. Alustagem ikkagi algusest.

Turismihooaeg on jätkunud ka pärast Mathise vanemate lahkumist. Seekord tuli Blogi-Jõesaare ja Blogi-Bogensi (ehk Blogensi) juurde külla terve paar (kahe inimese kohta vist hulk ei saa öelda) vironusi. Ööbimiseks pakkusime oma tagasihoidlikku Mgaloblišvili residentsi ja vastutasuks saime lonksu võtta härraste õhtustest konjakipudelitest (mida nad igalõhtul unerohuks tarvitasid) ja pidime oma raha mitte väga palju kulutama (mis niigi otsas oli). Nende külaliskäik sattus aga kahjuks meie Nõukogude Liidu poliitilise ajaloo eksaminädalale, kuid see meid väga palju ei seganud. Eksam tehtud, lõdvendasime jälle püksirihma ja lasime oma peas oleval kergel kraadil otsustada meie tegude eest. Aju läks puhkerežiimile, oligi teine eksamitest juba soojaks läinud. Peast soojaks. Sündmusi ei pidanud me kaugelt taga otsima, need tulid ise meie juurde. Härrad vironused kohtusid tänavaristil ühe habetunud härraga, kes väheke inglise keelt mõikas ja meid kõiki oma sõbra tütre sünnipäeva tähistama kutsus. Sinna me ka läksime. Lauas oli väga huvitav seltskond. Üks oli selline suurte prillide, kõhukoti ja teksavestiga kunstnikuhärra, siis üks kleenuke purjus mees, kes oskas inglise keeles vaid üht sõna - motherf*cker. Nendega koos istus üks väga haritud ja mõistlik daam, kellel oli mingisugune massažibisnis ning lisaks töötas tõlgina. Laitmatu inglise keelega intelligentne naine. Meid sinna vedanud habemik, nagu hiljem selgus, oli kergelt vaimsete häiretega. Enne minekut küsisid meil külas olevad vironused, et mida ei tohiks külas olles vestluses grusiinidega mainida - Venemaad, religiooni (või selle puudumist) ja muidugi Stalin. Ämbrisse astus aga hoopiski Mathis, kes habemikuga ajaloost rääkides sattus Džugašvili pseudonüümi mainima. Habemik tõusis püsti, käratas midagi, siis läks teise tuppa, tuli tagasi, käis mööda tuba-edasi tagasi pobisedes, siis käis veel kusagil ära, lõpuks rahunes ja istus maha. Daam ütles, et tal pidavatki natuke närvidega uhhuusti olema, mistõttu tasus teda lihtsalt ignoreerida. Pärast mitmeid tooste saabus lõpuks ka sünnipäevalaps, tegime talle laulu ja mõne tunni pärast kallistasime-musitasime ja liikusime edasi.

Koju jõudes olime üpriski ülemeelikus tujus. Tegime natuke laulu ja kuulasime muusikat (kell 4 öösel oli võib-olla natuke halb aeg), otsustasime ka teisi elanike meiega ühinema kutsuda. Tavaliselt on korterikaaslased sel ajal veel üleval, kuid seekord polnud asi nii. Pärast väikest meiepoolset kutsungit tuli uksele Alicja, kes ütles, et ta praegu meiega liituda ei taha ja üldse me võiks magama minna. Seda me siis ka tegime. Järgmisel hommikul tuli meie tuppa Madis halva üllatusega. Meie korteri kõige tundlikum inimene Pawel oli saatnud ülikooli kaebekirja meie öise käitumise kohta (milles väitis, et olime ta tuppa tunginud ja ta mööblit lõhkunud, mis oli aga sulaselge vale) ja see tekitas suurema rahvusvahelise jama. Võeti ühendust ka Tartu Ülikooliga ja arutuse all oli meie õigus antud korteris viibida ning kaaluti ka stipendiumimakse peatamist. Järgmisel päeval üritasin Pavliku jutule saada, kuid ta teeskles oma toas magamist. Ma kasutasin ära tema nõrkuse, jättes koridoriukse lahti. Mingil hetkel tuli ta seda jälle kinni panema ja siis sain ta kätte. Arutasin seda teemat temaga umbes 2 tundi ja lõpuks me erilisele järeldusele ei jõudnud, sest ta arvas, et korteris tekkivatest probleemidest ei tuleks teavitada korterikaaslaseid, vaid kirjutada kiri ülikooli. Ta olevat kirjutanud kirja ka oma koduülikooli Poola, kus kaebas avalike käimlate olukorra üle Gruusias ning oma elamistingimuste ja gruusia keele tunnis õpitava keerukuse ja tundide pikkuse üle.

Igaks juhuks rääkisime ühe haamrisoenguga poolaka Miša hosteli avamispeol ka oma kohalike sõpradega, kes lubasid kõik meid välja aidata sel puhul, kui meid oleks korterist välja heidetakse. Igaks juhuks ei julenud me ka blogisse oma tegemistest kirjutada, sest liigsest tantsust ja trallist rääkides võiks skandaal veelgi suurema leegi võtta. Sai ju lisatud oma blogiaadress ka TÜ tudengilehte. Pärast seletuskirju ja selgitamist on olukord vist rahunenud. Lõpuks otsustas Madis avada meie korterikaaslaste vahel meililisti, kus omadest probleemidest rääkida, kuid Pavlik sai aru, et oli võib-olla ülereageerinud ja kirjutas pika kirja vastu, milles tunnistas, et võib-olla hakkab meile rahulolematuse kohta singaale andma ja peame neid lihtsalt mõistma vms.

Asi on hetkel enam-vähem laabunud, kuid siiski pole üks 31-aastane Poola mees just kõige populaarsem sel tänaval. Tänaval, mis on täis väikseid poekesi, millel kõigil oma lugu ja aura. Meie lemmik on muidugi meie koduuksest mõne meetri kaugusel asuv putka, kuid teatud asju ostame ka teistest poekestest. Näiteks loengusse minnes võtame omale limpsid/mineraalveed ühest poest, mille müüjateks on 2 naist, kellele oleme hüüdnimeks pannud Ornung ja Istung. Istung on üks tülpinud näoga naine, kes pole vist juba aastaid püsti seisnud ja tool on talle tagumiku külge kasvanud. Teine on selline päris kena välimusega neiu, kuid tema probleemiks on see, et ta on peast soe. Ta hakkab alati midagi seletama ja mingeid häälitsusi tegema, kui poodi sisse astume. Ükskord läksin ma sinna koju kõndides majoneesi ostma ja laususin poodi astudes "gamardžoba" (tere). Ornung hakkas mulle ahvihäälega vastu karjuma "gaamardžooba-gaamardžooba". Küsis veel kajakahäälega "rogor khar?" (kuidas läheb) ja vastasin ikka viisakalt "k'argad" (hästi). Siis küsisin majoneesi "erti majonezi, tu šeidzleba" (üks majonees, palun) ja too hakkas mööda poodi ühe jala peal ringi karjuma ja hüüdma "romeliiiiiiiii?" (millist). Viipasin talle, et andke ükskõik missugune ja ta hakkas mulle neid marke ette lugema, kuni suutsin sõnasabast kinni haarata ja ütlesin suvalise majoneesi mainimisel, et jah, too. Igatahes kui rahad makstud ja "madloba" (aitäh) ja "nakhvamdis" (nägemiseni) ära sai öeldud, jäi Ornung erilisel karuhäälel mulle "nakhvammmdis" järele hüüdma.

Üks teine pood, kust oma kartulit, sibulat ja paprikat ostame, on väike keldriurtsik. Seal töötavad üks mees, naine ja kellegi ema (ilmselt mehe). Seal asub üks virvendava pildiga mustvalge telekas, mille suurust mõõdetakse veel diameetris mitte tollides. Naine ja ema vaatavad sealt pidevalt seebikaid. Mees muheleb jommis peaga vuntsi sisse ja närib hambaorki. Mees on seal pidevalt auru all ja tema eriti tööd ei tee ka. Istub kartulikoti otsas ja pobiseb vaikselt tervitusi. Naised tegelevad seebika vahel jooksvate reklaamide ajal klientidega. Ükskord tahtsin 20-larisest tagasi saada ja mees oli nii purjus, et otsis seda oma põuetaskust umbes 10 minutit, lõpuks sain mingisugused ärakortsutatud viiekad ja mõned mündid tagasi. Viimane kord läksin kartuleid ostma ja kohal olid ainult mees ja ema. Ema palus vaikselt olla, sest mees lasi kartulikoti peal viinauimas und. Äri saime aetud ja kodus laud kenasti kaetud, ilma, et viinanina üles aetud.

Kartuli-sibulapood

Tegelikult neid teemasid veel, millest siin pikalt jahuda, kuid midagi peab ju kodustele jääma suust kõrva rääkimiseks. Kuu ja 1 nädal veel ning Mgaloblišvili tänava amoraalijünger ja eelarvamusliider tulevad Tartusse mürama.

Koopainimesed ja technopidu

12.04.2011 kell 20:30

Alustan seda blogipostitust kurva noodiga. See on juba teine kord viimase kahe nädala jooksul, kui Tartus on soojem kui Gruusias. Sellel ajal, kui teie seal pribaltias kevade käes jäätist limpsite, peame meie siin 2200km kaugusel vihmas ligunema ja päikest pilve tagant vahtima. Ma tõsiselt loodan, et see jääb sellel aastal viimaseks korraks ja sellist jama enam ei kordu!

Kuid see pole alati nii olnud. Veel paar nädalat tagasi saime nautida tõsist Eestile võrdset suveilma ja erinevate allikate järgi peaks selline mõnus päikeseline õhk siia kausjasse Tbilisisse tagasi jõudma. Olgugi, et ilmateade vastab siin sama palju tõele kui statistika, on lootus suur ja kihk taas rõdul õhtuti aktuaalsetel teemadel oma päev kokku võtta varsti vältimatu.

Eelmisel nädalal saabusid Sakartvelosse (Gruusia on kohalikus keeles Sakartvelo) minu vanemad. Olgugi, et hetk oli ebamugav, sest meie õppetööd on jõudnud kesksemestri punkti, mis tähendab, et kohalike arvates on see õige aeg vaheeksam teha. Õppimisaega näpistades, said mu vanemad siiski tunda rõõmu kohalikust külalislahkusest, nende poolt pakutavast veinist ja Kaukaasia imelisest loodusest. Mina sain eelkõige rõõmu esivanemate kohalolekust, Eestist toodud leivast ning suitsuvorstist. Tõenäoliselt ma pole elus nii palju leiba varem söönud, kui praegusel külalisterohkel perioodil. Me sööme suppi leiva kõrvale, mitte vastupidi.

Tbilisist 80 kilomeetrit väljaspool asub linn nimega Gori. Gori on eelkõige tuntuks saanud, kui Stalini kodulinn ning hiljem, kui Augustisõjas Vene pommitajate käest räsida saanud lahinguplats. Goris on ka suur Stalini muuseum ning vagun, millega härra generalissimus armastas ringi reisida. Teatavasti Stalin lendamist veidi pelgas ning kasutas ringi reisimiseks ronge. Stalini muuseum oli külmavõitu, tume ja varustatud fakte laduva giidiga, kes meile kohaliku päritoluga Ioseb Besarionis dze Jughashvili elulugu tutvustas.

Suure juhi ja õpetaja kuju Goris Stalini muuseumi ees

Gorist 10 kilomeetri kaugusel asub Gruusia tsivilisatsiooni häll, Mtkvare jõe kaldal linn nimega Uplistsikhe. Linn ise on rohkem küla mõõtu, kuid tema vastas laiub hilisel pronksajal ehitatud koopalinn, kus elati kuni varajase keskajani. Mitme korruseline kivist monstrumist on küll säilitanud ainult marginaalse osa selle võimsusest, kuid vaatepilt oli kordumatu ja ennenägematu. Ehitised, nagu vanaaegne teater, läbi suure mäe jõe äärde viivad tunnelid, paganlikud templid või suured augud, mille point oli tekitada kiviaegne külmkapp, said tugevalt kannatada 1920. aastal toimunud 6,2 magnituudise maavärina tulemusena. Sellest hoolimata on suur osa temast säilinud ning võrratu tunne on kõndide mööda mägesid, olles ümbritsetud iidse tsivilisatsiooniga.

Kivilinna kompleks, all paremal eluruumid, taamal paistab üks paganlikest templitest

Vaade kivilinnale Uplistsikhe'st

Vahepeal saabusid Gruusiasse neli Eesti päritolu tütarlast, kes tulid siia vabatahtlikeks. Üsna ruttu saimegi neilt kutse nende värskesse häärberisse soolaleivapeole ning see plaan sobis meie omadega suurepäraselt, sest olime endale samaks õhtuks plaaninud technopeo. Jah, kuulsite õigesti. Kuna me veel pole kordagi ühelgi kohaliku klubi suurüritusel käinud, siis tundus see ideaalne variant - sissepääs prii ja facebookis üle 600 inimese, kes lubasid ennast kohale vedada. Tundus muljetavaldav ja vürtsi lisas ka asjaolu, et meie Mattiasega polnud varem kunagi technopeol käinud.

Kui me kell 01:00 klubi ukse taha jõudsime, selgus, et pleiss on täis ja kohalikke sisse ei lasta. Väikese diplomaatia tulemusena, leiti, et meie seltskonnas viibivad blondid tütarlapsed oleks isegi rahvast täis klubis kirsiks tordi peal ja nii me sisse saime. Uksepeal toimus rutiinne relvakontroll ja järgneski suur tantsusaal, kust tuli plärinal arusaamatut muusikat. Ma ei oska kommenteerida, mis edasi juhtus, kuid igal juhul püstitasin ma kindlalt ülekaalklalt oma technopeol viibimise rekordi - tervelt 3 tundi. Kõrvad olid lukus veel 10 tundi - meenus Untsakate laul "Disko pole oluline, punk on põhiline." Kogemus saadud, linnuke kirjas, terveks eluks piisab.

Meie külalistesaaga jätkub. Pühapäeval enne vanemate ära lendu, saabusid siia veinivabariiki kaks vironust, kellele me nüüd enda seltskonda pakume, riiki näitame ja kultuuri tutvustame. Ilm on rõve, kuid lubab nädalalõpuks paranemist. Viimased techno'ga kaasnenud shokitunnused pesime täna maha saatkonnas, kus toimus mõnus teisipäevane tööpäevajärgne saunapäev. Sakartvelos gaumarjos!