Munavõtted ja lihapühad Megreelia moodi

Mis on marsrutkaooper ühes vaatuses? See on see, kui kell kolm päeval vihmases Tbilisis on 20-kohalisse marsrutkasse sisse saanud Mattias, kes röögib oma keelebarjääri tõttu grusiinidele eestikeelseid roppusi. Massistseenis osalevad ka 40 grusiini, kes marsrutkasse ei mahu ja paratamatult reisi 300km kaugusele Zugdidisse vahele jätavad. Ooperis on ka kandev roll Ladol, kes marsrutkasse tunginud välismaalastele karjub, et ärge jumala eest marsast välja minge! Lubatud on kasutada improvisatsiooni ja etendus lõppeb marsas õnnelikult istuva viie eurooplasega, ühe hollandlase, ühe ameeriklase ja kahe karjuva lapsega. Ees seisab 5h 30 minutiline reis Samegrelo maakonnas asuvasse Abhazia piirilinna Zugdidisse.

Reisi lõbusamaks muutmise eesmärgil, ostsime endaga kaasa marsrutkasse ka erineva maitsega vedelikke, mille tulemusena Mattiasel juba esimese tunni jooksul pissihäda tekkis. Häda oli raske, sest järgmine pissipaus oli alles kahe tunni pärast. Mattias muutub eriti pahuraks, kui tal pissihäda on ja ta keskendub ainult sellele mõttele, kui hea tal pärast häda on. Pärast pikka RyanAiri tingimustes kannatusreisi, jõudis meie komando koosseisus Mattias ja Mathis - Eestist, Wouter - Hollandist, Shawn (ehk Siim) - läänest ja Lado, Elene ning Keti Gruusiast õnnelikult Megreelide vaimupealinna Zugdidisse.

2. päeva hommikuse peavalu puudumine andis pärast paari lonksu tarhunni manustamist eriti hea ende. Hommikuse värske hatšapuri kõrvale kuulsime, kuidas tapeti siga, kits ja kalkun. Keda huvitavad detailid ja pildimaterjal, siis võib julgelt minuga ühendust võtta. Võtsime takso Abhaasia piiri äärde, mis on vaid 5 kilomeetrit Zugdidist ja põhimõtteliselt tegemist on ühe ainukese kohaga, kust on võimalik piiri ületada ja Abhaasia autonoomsesse vabariiki siseneda. Seda ei saa aga teha auto, bussi või rongiga, vaid selleks on spetsiaalsed oranžid vankrid, mille ette on rakendatud hobune, kes abhaasid turvaliselt kohu viib. Abhaasiat ja Gruusiat ühendab üks sild, kuhu meie võime snaiprite valvsa pilgu all ainult poole peale minna, kui meil oleks viisa, siis peaksime sillapeal taskust passid välja võtma, avama pildiga lehekülje ja peakohale tõstma, siis snaipritel vähem kõhklusi, mida meiga edaspidi ette võtta.

Ühistransport Gruusia ja Abhaasia vahel.

Kahemõtteline kuju enne piirpunkti, suunatud Abhaasia poole, aga sõlme tegid peale.

Pärast piirivärki tahtsid teised uisutama minna, meie Mattiasega tõeliste jalkahuligaanidena iluuisutamist eriti mehiseks spordiks ei pea ja läksime hoopis tulevaks Dinamo Tbilisi ja Zugdidi Baia mänguks kohalikku baari sooja tegema ja julgust koguma. Tunnikese pärast alanud mäng toimus Baia väikesel staadionil, mis mahutab ca 5 000 pealtvaatajat ja mis oli pooltäis. 95% fännidest toetasid Baiat - meie mõistagi mitte. Umbes 5 minutit pärast Dinamo avaväravat viskas kõrvaltribüünil mingi Baia fänn mind hatšapuriga. Kuradi julge jänes, kes lubab ja käib jututubades rassivalvurit mängimas, aga staadionil viskab kõrvaltribüüni mehi sihvkakoorte ja hatšapuriga. Teine poolaeg, aga kakluseks läks. Tbilisi Dinamo juhtis 2:1 ja kolme riikliku püha jooksul olid grusiinid ennast piisavalt julgeks joonud, et rünnata Dinamo fänne staadionil, kus oli ca 100 kaitseväelast ja pea sama palju märulipolitseinike. Meie viga ei saanud, kuigi Mattias kurtis koguaeg tema kõrval seisnud grusiini üle, kes teda aegajalt jalaga tagus. Kuigi vihma sadas ja väljak oli nii porine, et ei olnud võimalik aru saada, kus võistkonnas mehed mängivad, siis mäng ise oli kogu raha eest (2 lari) ja kolm punkti kotis.

Enne

Pärast

Kui ma mainisin, et peavalu hommikul ei olnud, siis ei olnud seda ka teisel hommikul. Selle põhisüüdlaseks oli Lado isa valmistatud punane vein, mis juba esimesel õhtul sai endale hellitava nime „Château Lado“, seda pakuti nii blanc kui ka rouge variandis. Tegemist oli vaieldamatult kõige parema punase veiniga, mida meil õnnestunud siin riigis manustada. Igal juhul kogu „Château Lado rouge“ veinivaru me ära jõime ja järgmisel päeval usinalt ilma takistavate teguriteta päeva alustasime. Mehed läänest arvasid, et on sobiv päev Svaneetiasse minna, olgugi, et ükski marsa sinna tänu porisele ja läbimatule teele sõita ei tahtnud, õnnestus neil ikka takso võtta. Meie Mattiasega leidsime, et see reis on mõttetu ja liiga kulukas, seega otsustasime Musta Mere äärde ujuma põrutada. Mõeldud tehtud ja meie esimene suplus see-aasta oli 24.04 umbes kell 14:00. Vesi oli jube külm ja samal ajal kui meie sulistasime, hoidis taksojuht kahe käega peast kinni ja hüüdes oma taksos, mis oli tolmuimeja mõõtu Daihatsu: „nihhuijasibjee patsanõ!“. Me praalisime, et Eestist tavaline värk ja et me käime talvel ka. Ta ütles, et tema enne juunit jalga vette ei pane. Muidu oli kõva machomees, aga näed külma kartis.

Rannavalve

Otsus Svaneetiast loobuda osutus ainuõigeks, sest nad sõitsid sinna vana ziguliga üle viie tunni ja maandusid alles õhtupimeduses. Meie aga samal ajal käisime Zugdidi linnavõludega tutvumas, mis peamiselt sisaldasid täiesti segi grusiine, kes mööda tänavaid ringi koperdasid. Ühe kasiino ees istus täiesti üks õõparis grusiin punaste silmadega, kes tõenäoliselt oligi kolm viimast ööpäeva kasiinos automaadi taga istunud ja iga võidu pitsidena välja võtnud. Svaneetias olnud pidasid samal ajal seal pidu ja tulid juba kell pool 5 väljunud „kiirmarsrutkaga“ tagasi Zugdidisse. Mille sõit kestis ka viis tundi. Põhjuseks oligi vihm, mida oli taevast alla tulnud terve eelneva nädala ja seetõttu olid Mestiasse viivad porised teed eriti porised. Kodutee algas meil kolme paiku, mis tegi vapratest Svaneetia sõduritest tõelised marsasõdurid, sest Tbilisisse jõudes olid nad viimase 24h jooksul marsas viibinud üle kümne tunni ja seljatanud üle 450 kilomeetri. Tagasitee ise kulges taas RyanAiri tingimustes ja selles kõiges oleme me tänu võlgu Ladole, kes leidis aega ja tahtmist, et meid lihavõteteks oma lapsepõlvekodusse jooma ja sööma kutsuda. Kõva reis oli, pilte kommentaaridega näete siin.