14 May, 2011

Külmal troopilisel maal

Pidu ja pillerkaar on lõppemas. Nüüdseks on jääud veel ca 2 nädalat kojusõiduni ja oleme otsi kokku tõmbamas. Ülikoolis oleme olnud vägagi edukate tulemustega (seda vähemalt vaheeksamites), nüüdseks vaja veel Rahvusvaheliste Organisatsioonide aines uurimustöö ja eksam teha, Nõukogude Liidu poliitiline ajalugu on aga igasuguste pühade tõttu - mis siin riigis tihilugu just neljapäevadele sattunud - nii pikalt edasi veninud, et eksami teeme Interneti vahendusel ära Eestis ja ka arhiivimaterjalidel põhineva uurimustöö saame Eestis alles juuni teiseks pooleks valmis treida. Õppejõud ei saanud kuidagi pühadega asju ette arvestada, sest neid puhkepäevi on vahepeal täitsa lambist ka tulnud.

Tegelikult tahaks juba Eestisse. Koduigatsus on kummitanud juba mitu nädalat ja ega ka siinne kliima asja paremaks tee. Vaadates võrdlusi Tartu ja Tbilisi soojakraadide vahel on juhtimas neist esimene. Tbilisis esineb kevadeti kohutavalt kuumi leitsakuid, teine päev aga ladistab vihma sadada. Vihmapäevi on rohkem olnud.

Bogensile saabus küla tema koduigatsuse peamine põhjus, kellega nad nüüd mööda mägesid ringi põrutavad, mul on aga mägedest ja vaatamisväärsustest üsna kopp ees, söön kodus ube ja vaatan vesterne.

Gruusia elulaadiga oleme ära harjunud. Juba ammu ei torise me mittesaabuva bussi tõttu, ega imesta kiriku vahetus läheduses kaklevate nahktagides meeste üle. Natuke imestust on tekitas küll viimane elektriarve, mis ületas isegi talvekuude kulutused. Kuigi me nüüd enam elektriga ei küta ega ka muud (elektri)kulutused pole kasvanud, nõuti meilt eelmise kuu eest kaks korda rohkem raha kui üle-eelmise eest. Pole ka kuulnud, et elektrihindu oleks 100% tõstetud. Protestimisest kasu polnud, maksta tuleb. Hiljem muidugi selgus, et üks meie ameerika sõber pole aasta aega elektri eest igakuiselt maksnud. Kui kodus elekter üle tunni aja ära on, läheb viskab kiirelt 100 lari võlgade vähendamiseks ja sähkö antakse talle tagasi.

Nahktagide kaklus kiriku vahetus läheduses.
Ilmselt hakkan Eestis torisema selle üle, et "miks ma punase tulega ei tohi üle tee minna?" ja "miks pubis õlu kallim on kui poes?" Lisaks sellele hakkan kõiksugustele vestlustele vahele segama sõnadega "Aga meil Gruusias...". Loodan, et Gruusia ikka väga külge ka ei hakka, muidu võib mõne Eesti naise käest peksa saada.

On veel paar teemat, mida pole jõudnud siin blogis lahata. Üks neist on tänavakauboi 'modimees' ehk parkimisinsenär. Modimehe nimi tuleb sõnast 'modi' ehk 'tule'. See on ka üks kahest sõnast, mida modimees kasutab. Teiseks sõnaks on 'midi' ehk 'mine'. Modimees ei ole väga pika jutu mees. Ta räägib vähem kui mõni kauboi enne kellegi mahakõmmutamist Sergio Leone filmis (olen vesternide lainel) ning tema jutt on otsekohene ja konkreetne. Koosneb ju kahest sõnast. Modimehe tunneb peale konkreetse jutu ära ka rohelise helkurvesti järgi ning tema tööriistaks on moditoigas, millega ta parkivate autode juhendamisel osavalt vehib. Kui keegi teeb oma elus otsuse astuda karmide meeste karmi maailma, kus ei valitse seadused (ehk Gruusia liiklus) ja ainsateks abimeesteks tegutsemisel on rusikas, mis kindlalt toikast kinni hoiab ja osavus seda käsitleda, siis Gruusias on selleks katsumuseks modimehetöö. Siiski pole see elu kerge. Et jõuda tippu ehk vanalinna A-parkimistsooni objektile, on vaja ikka kõvasti vaeva näha. Noor roheline modimees peab kannatuse varumiseks õppima ametit kusagil väikestel üksikutel uulitsatel, kus päevast päeva tuleb võidelda karmide ilmastikuolude, hulkuvate loomade, palli taguvate laste ja mis kõige jubedam, lõpmatu üksindusega. Algus ongi kõige keerulisem. Kui selle katsumuse noor modimees vastu peab, on ta vaimselt valmis ning aeg on asuda juba natuke suurematele tänavatele, et õige randmeliigituse ning sõna 'modi' koordinatsioon paika saada. Tipp pole enam kaugel, kuid võib öelda, et paljud pole sinna jõudnud. Mitmed on läinud mugavale istuvale töökohale taksosse, kuid hingega modimees ei teeks seda iialgi. Modimehed ja taksomehed hästi läbi ei saa, taksomehed pargivad umbropsu ja modimehed neid ei abista. Pealegi on taksomehed liikluskorratuse kõige jubedamad šaakalid. Töö tippkohal nõuab aga aastaid kogemusi ja treenimist. Oleme Mathisega jälginud küll neid vanalinna modimehi. Üks mees juhendas kerge vaeva ja elegantse moditoikaliigutusega korraga kolme autot parkima, ise täpselt samal ajal ühele 'modi' ja teisele kahele 'midi' hõikamas. Ning seda viimast polüfooniliselt. Et meie kõnnime enamasti mööda suuremaid magistraale, pole me kunagi näinud ühtegi noort modimeest. See peaks näitama, kui kaua peab kusagil väiksel uulitsal tööd tegema, enne kui suuremale objektile jõuab. Kust aga modimees oma töö eest raha saab, ma tõesti ei tea. Mõni üksik lahke inimene neile vahel viskab mündi, kuid enamjaolt olen näinud parkimas tänamatuid lurjuseid, kes mudavihmadest ja lõõmavaist päikeseleitsakuist räsitud karmile modimehele isegi silma ei vaata.

Karm on see elu, kuid keegi peab seda elama.

1 comment: