Grišašvili tänava ettevõtluspreemia laureaadid

Minu sõber, keda tuntakse Hüdrovõmmi nime all, annab igakuiselt välja ettevõtlusauhindu majanduslikku ämbrisse astumise eest. Meie kodupoes, mida võiks nimetada halvasti varustatud kaupluseks, töötavad inimesed, keda võiks vabalt selle preemiaga autasustada. Tegelikult pole poekesel väga vigagi, seal müüakse õlut ja muid eluliselt olulisi esmatarbekaupu. Ka põhimutt on täitsa asjalik tegelane. Aga kui ta kaob, siis on väikeettevõtlusauhinna laureaadid oma ülesannete kõrgusel.

Poes istub päevast päeva, ilmselt juba aastaid, üks veidi (kuid mitte üleliia) vanem mutt, kes seal suitsu teeb ja telkust seebikaid vaatab. Võib-olla on tegemist põhimuti ämmaga, kurat seda teab. Igatahes temaga ei ole võimalik absoluutselt äri teha, sest ta ei tea palju poes, kus ta päevad läbi istub, asjad maksavad. On korduvalt juhtunud, et lähen sinna palaval päeval kaht õlut tooma. König Pilsener maksab kaks kohalikku, Khevsuruli 1,80. Viskan viieka letti ja ootan oma 1,20 laari tagasi, kuid mutt hakkab gruusia keeles õiendama, et tema ei tea palju asjad maksavad. Ma ütlesin, et ma tean väga täpselt palju need maksavad ja andke palun lihtalt 1,20 tagasi, et ma saaksin oma higist leemendavat keha seestpoolt õllega jahutada. Jama on ka selles, et ta ei räägi isegi vene keelt, mistõttu on väga raske selgeks teha, et ma ostan koguaeg seda õlut (kuigi ta peaks seda ise ka taipama). Tema ütleb vastu, et kui põhimutt tuleb, siis saab. Tuleb 10 minuti pärast. Aga need 10 minutit on niigi GMT (Georgian Maybe Time) järgi ja pigem pistan õlled agasi külma ja liigun mõnikümmend meetrit eemale teise poodi õllele. 

Täna oli taaskord sama juhtum, kuid lootsin, et seal ringi askeldav teismeline plika (ju siis tütar) ikka teab, palju asjad maksavad. Ei tuhkagi. Koos plika ja suitsetava mutiga istus seebikat vahtimas ka naaberpoe mutt (kes ainult pesupulbrit ja peldikupaberit müüb). Ka tema ei osanud öelda, palju maksavad.

Põhimutist on mul kahju. On juhtunud, et olen jälle läinud leiba, mune ja õlut ostma ja see lollakas vahib seal seepi ja teeb suitsu. Loomulikult ta ei tea, palju tooted maksavad. Seebikamutt tuli ukse peale ja pistis üle tänava röökima, et põhimutt kohale tuleks, sest ta ise ei tea numbreid. Põhimutt jooksis mööda Grišašvilit üles, oli üleni higine ja hingeldas. Ma kartsin, et ta saab infarkti minu õlle ja munade pärast. Pole ju enam esimeses nooruses.

Neist muttidest kirjutan rohkem endale meenutuseks, sest ma ilmselt ei näe neid enam. Juba homme kell 11 panen bussiga Istanbuli poole leekima. Sõit kestab 23-36 tundi. See sõltub sellest, kui palju ja pikalt peatusi tehakse. Istanbulis veedan ühe öö 10-euroses hostelis ja siis leegitsen Wizz Airi imeodava piletiga Budapesti. Juba esmaspäeva õhtul istun üksinda oma Hernádi tänava häärberis. Ja ilmselt joon õlut, mille olen ostnud oma uue kodupoe muti käest.

Mitte millegi tegemise haigus

Ma pole siia vahepeal mitte midagi kirjutanud. Selle lihtlabane põhjus: mul pole midagi öelda. Õigemini, see Gruusia elu on nii rutiinseks muutunud, et ma ei näe põhjust, miks peaksin iga asja kirjeldama mida teen. Gruusia24 võib olla küll meelelahutuslik veebiväljaanne, kuid kindlasti ei taha me langeda kirjaoskamatute Austraalias kurke ja meloneid korjavate uusprolede blogitasemele stiilis:

,,Lägsin mäkki ja sõin purksi.Siis sain yhe sõpsiga kokku. Alguses olime rannas ja siis pärast niisama. Tegelt olime rannas ka niisama. Raha hakab otsa saama, mutt võiks saata. Nägin gängurut."

Üritan mõistuse piires lähtuda teadmisest: kui pole midagi öelda, siis ära ütle midagi. Kedagi ju ei huvita.

Siinkohal tahan ära märkida, et mitte kõik Austraaliasse meloneid korjama läinud inimesi ei pea ma kirjaoskamatuteks uusproledeks. Mõned mu parimad sõbrad on Austraalias käinud põldude vahel paljakäsi ükshaaval termiite hävitamas. Lihtsalt väga halbu blogisid on sattunud kirjutama Austraalias maabunud. 

Põhjus, miks mul midagi öelda pole, seisneb selles, et olen keskkonda sulandunud. Siin on väga lihtne mitte midagi teha, sest see tundub olevat ühiskonnas aktsepteeritud. Meie kodu lähedal väävlisaunade juures on üks park, kus keegi ei tee midagi. Gopnikud istuvad, närivad sihvkasid. Teinekord võib-olla taovad tünni peal nardat või doominot. Paradoksaalsel kombel on rasedad mustlased seal ainsad, kes midagi teevad: nad kerjavad, lapsed süles. Kusjuures saunadesse pole ma ka veel jõudnud, sest see tundub liiga palju tööd olevat. 100 meetrit allamäge kõndimist.... oehh.

Eks ma mõnikord olen midagi kirjutanud ja mõelnud. Seoses õpingutega. Aga mul ei ole mitte midagi valmis kirjutatud. Ma tulin siia mõttega, et mul on piisavalt vaba aega nii mõnedki olulised kirjutised valmis saada. Aga olin arvestanud oma Eesti tempoga.

Siin riigis ei ole ma ainus, kelle aeg möödub äärmiselt ebaproduktiivselt. Praktiliselt kõik minu kohalikud sõbrad-tuttavad on seda kurtnud. Üks saksa tüdruk on siin riigis nii kaua mitte midagi teinud, et ta suisa kardab tagasi Saksamaale minna, sest ta ei tea, kas ta üldse hakkab oskama taas midagi pidevalt teha. 

Kui Bogenšvili Gruusias käis, veetsime ca nädalakese Sighnaghis, kus me suurt midagi ei teinud. Istusime birdžas ja tagusime farklit. Bogenšvili küljeluu kurtis ka, et ta ei oska mitte midagi teha. Aga paari päevaga harjus ära ja hakkas samuti kartma, et kas ta tagasi koju minnes üldse suudab jälle teha midagi.

Tehtud on vaid üks asi - transpordi muretsemine Tbilisist Budapesti. Selleks sõidan 36h bussiga Istanbuli ja sealt lennukiga edasi. Mõnus odav. Polegi varem Türgis käinud, nüüd näeb ka selle riigi bussiaknast ära. Kui nüüd veel endale Budapesti elamise viitsiks otsida...