Lääne-Gruusias käinud - elu näinud

Selle nädala tulemusena võime öelda, et oleme kahepeale vallutanud kõik Gruusia ilmakaared. Läänest idani, edelast loodeni. Käimata  jäi vaid Abhaazia piiriäärne mägine piirkond nimega Svaneetia ja seda tänu Gruusiale ebaomase vihmase ja külma kevadele, mis mägised teed läbimatuks tegi. Kuid selle me kompenseerime järjekordse Kazbegi reisiga, mille ülikool meile välja teeb.

Võidupüha hommikul saabus mulle külla Liis koos oma tädi ja täditütrega. Nagu Gruusia värk ikka, tuled üksi - tuleb terve pere kaasa. Esimese nädala veetsime juba vanu tuttavaid ja eelnevalt kirjeldatud kohti külastades, nagu armastuse pealinn Sighnaghi, Stalini linn Gori, koopalinn Uplistsikhe, vana pealinn Mtsheta ja Tbilisi, mille slõuganiks on "The city that loves you" (linn, mis sind armastab). Reisi kulminatsioon algas aga pühapäeva õhtul.

Batumisse piletite ostmine on päris huvitav ja omanäoline kogemus. Tbilisi vingesse rongijaama jõudes näed sa seal umbes 15 kassat. Kõik müüvad rongipileteid kuhugi kurat teab kuhu. Oli veel ere mälestus eelmisest aastast, kuidas meie külalised Eestist Kaftka Metamorfooslikult ühe akna juurest teise juurde saadeti ning poole tunnise mässamise tulemusena piletid kätte saadi. Mul õnneks läks lihtsamalt, rongijaam oli tühi ja õnnestus kiirelt õige inglise keelt kõnelev aken leida - tehti passist koopia ja prinditi välja neli piletit. Kogu protsess - 10 minutit. Rong väljub 22:50.

Rongijaam ei asu tegelikult üldse Batumis, vaid sellest 16km väljas mingisuguses väikelinnas, kus peale rongijaama ühtegi vaatamisväärsust polegi. Rongijaam oli küll uus ja vinge, kuid niiske kliima oli ebakvaliteetsele ehitusele oma jälje jätnud: krohvi lagunes ning siin-seal oli märgata hallitust. Üldse Batumis kõik asjad hallitasid. Batumis on kivine rand, mida ümbritsevad tellingutes pilvelõhkujad, millest mõni on valmis, mõne puhul on valmis ainult maja karkass, mis ümbritsetud taraga. Negatiivseks kogemuseks oli ka rannas leiduv suur süstalde hulk, mida me mõne rannaskäigu jooksul ligi viis leidsime. Linn on läbi tegemas suurt arengut ja tundub, et Tbilisis välja reklaamitud imedelinn "BATUMI 2012" on reaalne unistus. Valmis on saamas uus justiitsministeerium (Palace of Justice), juunis avatav Radisson Blu. Ehitusjärgus on Hiltoni hotell ja palju vingeid kuurortlinnale omaseid pilvelõhkujahotelle. Justiitsministeeriumihoone näeb välja nagu tagurpidi pudel. Erilist vürtsi lisab see, et hoone on täiesti klaasist ning asub ranna ja "Uue-Bulevaardi" vahetus läheduses. Ametnikel suvel vaateks bikiinides naised, talvel lihtsalt võrratu päikeseloojang. Tunduvalt parem, kui kuskil higises kesklinna kontoris pabereid vorpida. Pole ka ime, et advokaadid parlamendi ees praegu näljastreiki peavad.

"Õiguste Palee" ehk uus Justiitsministeerium tantsivate purskaevude tasutal, Batumis on kõik valgustatud, isegi vasakul olev ehitusjärgus hoone.

Batumi "Vana-Bulevaard", aastast 1889

Batumi on ka armastuslinn nagu Sighnaghi. Linn on täis armastusega seotud kujukesi ja minu eriliseks lemmikuks on eriti seksikas Poseidoni purskkaev, kus teda ümbritsevatel näkineidudel tuleb tissidest vett välja. Linn on täis puhtaid parke, kus jalutades võid vabalt terve päeva veeta. 10km linnast väljas asub kohalik Botaanikaed, täis palme ja teisi eksootilisi värke, mida meil Eestis kasvatada pole vabas looduses võimalik. Turismiinfopunktist saime teada, et kuskil linnas on üks vinge väljak, kus iga päev kell 12, 3 ja 6 tulevad välja kujukesed, kes tantsivad gruusia rahvariietes. Kell sai 6, hakkas pasun tööle, kellatorni uksed avanesid...pasun lõpetas töö ära, kujud naasid ilma ühegi liigutuseta kellatorni tagasi ja oligi etendus läbi. Liigutamist oli vähem kui John Cage teoses 4'33''.

Jõudsime Batumisse just sellisel ajal, kui seal esimesed soojad ilmad olid. Enne meid oli seal 2 nädalat vihma sadanud ja see tõttu polnud mõtet ka oma päeva veeta külma, kivise ning süstlaid mereranna kaldal ja otsustasime põrutada Türki linna nimega Hopa. Olles innustunud eelmise aasta Kreeka Eurovisiooni laulust "Opa!" tundus tulla põnev reis. Piiripunktis pitsatid sees jõudsime Türgi pinnale. Kuna ma arvasin, et Türgi poolel on ka mingi linnake või vähemalt valuutavahetuspunkt, siis me raha eelnevalt polnud vahetanud. Eksisin. Türgi poolel ootas meid hunnik autosid, keda ümbritsesid umbkeelsed kohalikud. Tahtsime saada linna ja tahtsime vahetada raha. Proovisin vene, gruusia, inglise ja eesti keelt. Tulemus null. Kui ma kõva häälega küsisin "Does anybody speak English here!" tuli kaugelt vastus "I do". Tulles lähemale küsis ta minu käest kõigepealt "Where are you from?" ja seejärel "What is your name?". Sellega tema inglise keele oskus piirdus. Lõpuks kolme keele koosmõjul ma raha vahetatud sain, umbkeelse taksojuhi sain ja reis laheda nimega linna võis alata.

Hopa oli selline Rapla suurune linn ühe mošeega ja suure hulga meestega. Kui me taksost maha saime ja esimesed sammud linnas tegime, saime tunda islamiriigi võlusid. Kõik tänavad olid täis ainult mehi. Mehi, kes jõud teed, mängisid kaarte ja nardat. Gruusiale sarnane olukord, ainukese erinevusega, et minuga oli kaasas kolm naisterahvast, keda meestemassid pidevalt jõllitasid. Naised said korraliku kultuurišoki ja see ei leebunud enne, kui leidsime üles linna intelligentsemad mehed: kaupmehed. Nemad rääkisid vene keelt ja aitasid meie edasites tegemistes. Linnast Hopa ostsin ma kohaliku õlut nimega Efes ja külastasin supermarketit, kus olid allahindlused. Õlu oli hinnaga 2€ pudel, viinapudel maksis 30€. Islamiriigi võlud. 

Hopas asuva nelja tärni hotelli stiilinäide USA, Kreeka ja Saksamaa riigilipust.

12. juuni toimuvad Türgis parlamendivalimised. Propaganda oli täies hoos. Tõin Mattiasele kohaliku vasakpoolse rahvapartei voldikuid. Pastakaid ja kleepse ei jagatud.

Batumis ööbisime ühes mõnusas Hotellis nimega "Salome", kus saime kaks tuba, millest üks oli sviit (üks tuba - 2 kahekohalist voodit, teine tuba - kahetoaline ning voodi oli kaks üksikut voodit kokku lükatud). Siin-seal lagunes krohvi ja seintel oli hallitust, kuid selle-eest oli telekas, mis näitas 45 erinevat kanalit. Batumi on suurepärane linn, kui on vaja kohta, kus jalad paariks päevaks seinale visata. Linnas olevad pargid, purskkaevud ning grusiinide kohta väga avara maailmavaatega elanikud on väärt külastamist ning jäävad veel pikaks ajaks meelde. Tahaks mõne aasta pärast tagasi minna. Peagi lisandub ka suurtes kogustes pilte.

Külmal troopilisel maal

Pidu ja pillerkaar on lõppemas. Nüüdseks on jääud veel ca 2 nädalat kojusõiduni ja oleme otsi kokku tõmbamas. Ülikoolis oleme olnud vägagi edukate tulemustega (seda vähemalt vaheeksamites), nüüdseks vaja veel Rahvusvaheliste Organisatsioonide aines uurimustöö ja eksam teha, Nõukogude Liidu poliitiline ajalugu on aga igasuguste pühade tõttu - mis siin riigis tihilugu just neljapäevadele sattunud - nii pikalt edasi veninud, et eksami teeme Interneti vahendusel ära Eestis ja ka arhiivimaterjalidel põhineva uurimustöö saame Eestis alles juuni teiseks pooleks valmis treida. Õppejõud ei saanud kuidagi pühadega asju ette arvestada, sest neid puhkepäevi on vahepeal täitsa lambist ka tulnud.

Tegelikult tahaks juba Eestisse. Koduigatsus on kummitanud juba mitu nädalat ja ega ka siinne kliima asja paremaks tee. Vaadates võrdlusi Tartu ja Tbilisi soojakraadide vahel on juhtimas neist esimene. Tbilisis esineb kevadeti kohutavalt kuumi leitsakuid, teine päev aga ladistab vihma sadada. Vihmapäevi on rohkem olnud.

Bogensile saabus küla tema koduigatsuse peamine põhjus, kellega nad nüüd mööda mägesid ringi põrutavad, mul on aga mägedest ja vaatamisväärsustest üsna kopp ees, söön kodus ube ja vaatan vesterne.

Gruusia elulaadiga oleme ära harjunud. Juba ammu ei torise me mittesaabuva bussi tõttu, ega imesta kiriku vahetus läheduses kaklevate nahktagides meeste üle. Natuke imestust on tekitas küll viimane elektriarve, mis ületas isegi talvekuude kulutused. Kuigi me nüüd enam elektriga ei küta ega ka muud (elektri)kulutused pole kasvanud, nõuti meilt eelmise kuu eest kaks korda rohkem raha kui üle-eelmise eest. Pole ka kuulnud, et elektrihindu oleks 100% tõstetud. Protestimisest kasu polnud, maksta tuleb. Hiljem muidugi selgus, et üks meie ameerika sõber pole aasta aega elektri eest igakuiselt maksnud. Kui kodus elekter üle tunni aja ära on, läheb viskab kiirelt 100 lari võlgade vähendamiseks ja sähkö antakse talle tagasi.

Nahktagide kaklus kiriku vahetus läheduses.

Ilmselt hakkan Eestis torisema selle üle, et "miks ma punase tulega ei tohi üle tee minna?" ja "miks pubis õlu kallim on kui poes?" Lisaks sellele hakkan kõiksugustele vestlustele vahele segama sõnadega "Aga meil Gruusias...". Loodan, et Gruusia ikka väga külge ka ei hakka, muidu võib mõne Eesti naise käest peksa saada.

On veel paar teemat, mida pole jõudnud siin blogis lahata. Üks neist on tänavakauboi 'modimees' ehk parkimisinsenär. Modimehe nimi tuleb sõnast 'modi' ehk 'tule'. See on ka üks kahest sõnast, mida modimees kasutab. Teiseks sõnaks on 'midi' ehk 'mine'. Modimees ei ole väga pika jutu mees. Ta räägib vähem kui mõni kauboi enne kellegi mahakõmmutamist Sergio Leone filmis (olen vesternide lainel) ning tema jutt on otsekohene ja konkreetne. Koosneb ju kahest sõnast. Modimehe tunneb peale konkreetse jutu ära ka rohelise helkurvesti järgi ning tema tööriistaks on moditoigas, millega ta parkivate autode juhendamisel osavalt vehib. Kui keegi teeb oma elus otsuse astuda karmide meeste karmi maailma, kus ei valitse seadused (ehk Gruusia liiklus) ja ainsateks abimeesteks tegutsemisel on rusikas, mis kindlalt toikast kinni hoiab ja osavus seda käsitleda, siis Gruusias on selleks katsumuseks modimehetöö. Siiski pole see elu kerge. Et jõuda tippu ehk vanalinna A-parkimistsooni objektile, on vaja ikka kõvasti vaeva näha. Noor roheline modimees peab kannatuse varumiseks õppima ametit kusagil väikestel üksikutel uulitsatel, kus päevast päeva tuleb võidelda karmide ilmastikuolude, hulkuvate loomade, palli taguvate laste ja mis kõige jubedam, lõpmatu üksindusega. Algus ongi kõige keerulisem. Kui selle katsumuse noor modimees vastu peab, on ta vaimselt valmis ning aeg on asuda juba natuke suurematele tänavatele, et õige randmeliigituse ning sõna 'modi' koordinatsioon paika saada. Tipp pole enam kaugel, kuid võib öelda, et paljud pole sinna jõudnud. Mitmed on läinud mugavale istuvale töökohale taksosse, kuid hingega modimees ei teeks seda iialgi. Modimehed ja taksomehed hästi läbi ei saa, taksomehed pargivad umbropsu ja modimehed neid ei abista. Pealegi on taksomehed liikluskorratuse kõige jubedamad šaakalid. Töö tippkohal nõuab aga aastaid kogemusi ja treenimist. Oleme Mathisega jälginud küll neid vanalinna modimehi. Üks mees juhendas kerge vaeva ja elegantse moditoikaliigutusega korraga kolme autot parkima, ise täpselt samal ajal ühele 'modi' ja teisele kahele 'midi' hõikamas. Ning seda viimast polüfooniliselt. Et meie kõnnime enamasti mööda suuremaid magistraale, pole me kunagi näinud ühtegi noort modimeest. See peaks näitama, kui kaua peab kusagil väiksel uulitsal tööd tegema, enne kui suuremale objektile jõuab. Kust aga modimees oma töö eest raha saab, ma tõesti ei tea. Mõni üksik lahke inimene neile vahel viskab mündi, kuid enamjaolt olen näinud parkimas tänamatuid lurjuseid, kes mudavihmadest ja lõõmavaist päikeseleitsakuist räsitud karmile modimehele isegi silma ei vaata.

Karm on see elu, kuid keegi peab seda elama.