Skandaalsest Gruusia elust

Tavaline Grusiin ärkab hommikul kuskil kell 9, mis tema jaoks on uskumatult vara ja kui keegi juhtub nägema tänaval grusiini enne kella üheksat, siis tõenäoliselt eelnenud ööl ta magada ei saanudki.

Tavalise grusiini päev jätkub tööle minemisega. Kõige populaarsemad töökohad meeste seas on taksojuht ja politseinik. Kuna transport on siin odav, siis taksojuhi töö tasub igati ära. Lisaks nõudmised taksojuhi ametikohale sisaldavad endas ainult kolme asja: autot, juhiluba ja taksolampi. Viimast saab osta igast vingemast kõiki asju müüvast keldripoest kümne lariga (65 krooni). Politseiniku elukutse, aga nõuab natuke suuremat ettevalmistust, aga see-eest ei ole vaja tööd teha üksinda ja lisaks saab veel uhke sinise vormi, mille seljale on uhkelt ladina tähtedega kirjutatud "Police". Politseisid on siin umbes sama palju kui taksosid. Politseiniku leiab päevasel ajal näiteks metroos, politseijaoskondade vahetus läheduses, aga ka linnas valvamas vingeimaid kujusid. Öösel politseinikud välitööd ei tee. Öösel sõidetakse autoga. Auto on politseiniku ameti juures üks suurimaid privileege, seda katusel olevate vilkurite poolest, mis vahel isegi päevasel ajal korralikku diskot teevad. Kuna liikluses on väga populaarne signaali lasta, siis kasutavad seda võimalust ka politseinikud, ainult signaal on veidi vingem lihtsa grusiini auto omast.

Naiste seaks on vaieldamatult kõige populaarsemaks ametiks müüja. Poode on kolmesuguseid. Kõige prestiižemad on sellised meile tuttavad läänelikud poed, kus lähed sisse, valid oma vidinad korvikese sisse ja maksad nende eest uhkelt kassas sularaha või kaardiga. Selliseid poode leiab kõige rohkem tänavatelt, kus lisaks grusiinidele ka mõni väljamaine ära eksib. Levinuim neist on poekett nimega "Populi". Prestiižikuselt teisel kohal asetsevad siiski sisetingimustes toimivad 4-6 ruutmeetrised väikesed poekesed, kus müüakse põhimõtteliselt kõike: küünelakist ja pesupulbrist kuni vinnutatud singini välja. Selliseid poode näiteks asub meie kodu juures 2 ja kogu oma elushoidmiseks vajaliku ostame meie sealt. Kolmas kõige vähem prestiižikam on, aga oma ärimudeli poolest kõige lihtsam. Vaja on ühte papist kasti ja tooli. Need kaks seadeldist tuleb viia rahvarohkele tänavale, tool maha panna ja kast tagurpidi keerata. Kasti pealt saab müüa kõike, mis vähegi möödaminevaile huvi võib pakkuda: sifkasid, pähkleid, suitsu, ajalehti, salvrätikuid, tikke jne.

Peale töö võtab gruusiinidel ka suure osa päevast ära tavaline tänaval hängimine. Hängimisel on siin riigis väga suur roll. Kui Eestis võib juhtuda, et sa vähegi ei viitsi minna ja oled juba sõbrale ei ütlemas, siis Gruusias see nii lihtsalt ei käi. Peab ikka suurepärane põhjus olema, et jätta sõpradega välja hängima minemata. Hängimine ei sõltu vanusest, hängivad poisid-tüdrukud olenemata vanusest ja kõikjal. Vahel juuakse ka õlut, aga enamasti siiski lihtsalt hängitakse. Hängimise kõrval on näha ühte Gruusia kui religioosse riigi väga omapärast aspekti. Enamasti tüdrukud poistega ei hängi. Hängitakse eraldi, tüdrukud tüdrukutega ja poisid poistega.

Kõik Gruusia naised, kes pole abielus on süütud. Abiellumine toimub üsna varakult: maa piirkondades 15-20 aastaselt ja suurlinnades, nagu seda on Tbilisi, kuskil 20-22 aastaselt. Kui lugeda wikipediat, kus kätte saadav info, et grusiinid on mittelahutamise koha pealt maailmas esikümnes, siis kohalikud ütlevad selle kohta, et Gruusia statistikat ei tasu uskuda.

Naised siin õhtuti väljas ei käi. Õhtul kohvikusse või baari minnes veedavad seal aega nooremad või keskealised mehed. Naiste ülesanne siin riigis on lapsi kasvatada, süüa teha ja koristada. Üldse on naisel parem kodus passida ja oma nina mitte meeste asjadesse toppida. Üldiselt ei joo siinsed naised mitte kunagi ennast purju ega tee ka avalikus kohas suitsu, ei käi kasiinos ega klubides. Mehed seevastu on üsna tihti purjus, käivad kasiinos (mida on ühel tänaval keskmiselt 3) ja klubides. Klubides on ainukesed naised, kes kiirelt meeste vastu huvi tunnevad prostituudid või lahutatud naised & välismaalased. Mehe (vahet pole abielus või mitte) puhul on suhteliselt okei nendega koos aega veeta.

Grusiinide sõbralikkust ja külalislahkust kohtab igal hetkel ja igas kohas. Väga tavaline on kuskil metroos kella küsima tulev suvaline mees, tutvub sinuga, te vahetate numbreid ja ta on täiesti kindel, et teist saavad parimad sõbrad. Samas ei tee nad seda kõikjal pealetükkivalt. Näiteks kohvikus või baaris ei istu nad kunagi ilma küsimata sinu lauda. Alati kutsutakse enda lauda ja kui vähegi võimalust, siis tehakse veidi välja ning räägitakse paar toosti. Baaris grusiinid joovad enamasti viina või õlut. Veini juuakse harva, vein on pigem koduse pereistumise ja lõunasöögi jook. Lisaks ei joo nad veini kunagi ilma toostideta, seega on üsna tüütu kohvikus istuda ja enne igat veinilonksu võtmist toosti pidada. Keeli grusiinid väga ei räägi. Vanemad inimeed oskavad vene keelt. Nooremad tihtilugu ei oska ühtegi keelt peale gruusia. Oleme kohanud ka täiesti umbkeelset taksojuhti ja baaridaami. Mina ja Mattias seda keelt veel eriti ei oska, oleme umbes samal tasemel mis esimesel nädalal: oskame öelda tere, palun, tellida õlut ja öelda aitäh. Tähed hakkavad vaikselt selgeks saama, kuu aja pärast oleme integratsiooni läbinud.

Kui kaks noort grusiini avastavad teineteist, siis nad reeglina kunagi kahekesi kohtamas ei käi. Alati on kaasas tüdrukul sõbranna, kes oma sõbrannal silma peal hoiab. Tihtilugu võib parkides näha kahte armunud ja suudlevat paarikest, kelle kõrval istub tülpinud näoga neiu. Siin ühel poolakal on grusiinist sõbratar ja nad sõitsid koos puhkusereisile Batumisse. Loomilikult tuli kaasa ka tüdruku ema. Noored veetsid päeval aega koos, öösel eraldi tubades (ema mõistagi tütre toas).

Kõige suuremaks defitsiidiks on Gruusias paber. Paberit on raske saada ja ta maksab ka palju. Näiteks maksab normaalne vetsupaber 7.- kroni rull. Ma arvan, et kohvikus oleks hinnad tunduvalt odavamad, kui lauapeal tasuta salvrätte ei pakutaks. Võrdluseks maksab pakk salvrätte tänavalt ca 50 tetrit (3,5EEK). Üritasin korra hinda alla kaubelda, millepeale tänavatädike ajas silmad punni ja ütles, et müüb odavaimat nuuskamispaberit terves kvartalis.

Üldiselt on siinsed hinnad vägagi taskukohased. Kohvikus söömine pole mingi luksus ja kõhu saab täis 30 krooniga. Õlu baaris maksab normaalsetes kohtades ca 10 krooni (odavam kui poes) ja vanalinnas ja kesklinnas nooblites baarides ca 15-20 krooni. Taldrikutäis sašlõkki maksab odavas kohas 30 krooni, friikartulid 12 krooni, juusutkook kahele maksab 35-45 krooni ja meie lemmikud khinkalid maksavad 3 krooni tükk, neid mahub mulle sisse kuskil 6-9 tükki. Mattias sööb veidi vähem. Selline on see elu siin Gruusias. Reedel tuleb külla tuttav, kes toob Eesti õlut, Gruusia õlu on küll hea, aga sellest juba minu järgmises postituses.