Kakhetist, Telavist ja Sighnaghist

Väljas on temperatuur 20 kraadi. Ideaalne päev võtta ette reis Gruusia veinipiirkonda Kakhetisse. Kakheti asub Ida-Gruusias (vt kaart). Kakheti puhul on tegemist kõige tuntuma Gruusia veini piirkonnaga, sealt asuvad maailmakuulsad veiniistandused nagu Badagoni, Teliani, Shumi, Napareulis Marani ja loomulikult Kvareli, kus valmistatakse paljude veinisõprade südame vallutanud Kindzmarauli't.

Meie reis algas järjekortsest maršutka paradiisist, mis erinevalt eelmisest sisaldas palju vähem autosid ja nad reisisid ainult Ida-Gruusiasse. Kuna mina olen pärit Eestis ida piirkonnast, siis võis seda reisi võtta ka kui teed koju. Seekord olid meie reisikaaslasteks Eestist külla sõitnud sõbrad. Priit, Tarmo ja Janek. Priitu paljud kindlasti teate, sest tegemist on Tartu kohvikuoligarhiga.

Nagu ma ütlesin, maršutka paradiisist ostsime omale kuue lari eest pileti Kakheti suurimasse linna Telavisse. Telavi on oma suuruselt sarnane Mulgimaa pealinna Viljandiga. Veidi üle 22000 elaniku. Linn ise midagi väga erilist polnud, selline kerge kuurortlinn, millest hingitsess sõbralikku atmosfääri. Telavis oli 2 vinget atraktsiooni, üks nendest oli Batonistsihke Loss, mis on ehitatud 17-18'ndal sajandil ja mis oli koduks kunagise Kartl-Kakheti kuningriigi kuningatele. Lossi siseõue kaunistas Pärsia stiilis palee, kus olevat sündinud ja surnud legendaarne Kartl-Kakheti kunigas Erekle II. Lossi esisel ilutses ka täieshiilguses tema kuju, kus me ka paar turismipilti tegime. Teiseks vaatamisväärsuseks kujunes kohalik turg. Tegemist oli sellise tõelise turuga, mida siin riigis leida võib: parajalt räpane ja ühesõnaga koht, kus müüakse kõike alates puuviljadest kuni lihakäntsakateni välja.

Sõbrad Erekle II kuju juures

Kuna jäime linnas ringi tuiamisega veidi hilja peale, siis kell pool 6 enam sealt linnast välja polnud võimalik saada. Viimased maršutkad meie järgmisesse sihtkohta Sighnagisse lahkusid juba tunnike tagasi. Läksime kohalikku maršutka paradiisi ja alustasime otsinguid, kes meid viitsib ära visata. Pärast paari esimese maršutkaisanda keeldumist saime nõusse ühe kohaliku maršutkajuhi, kes osutus korralikuks veinimeistriks. Kokkuleppehind 70 larit tundus meile mõistlik (kuna meid oli 5 siis me ei saanud taksot võtta ja kahe takso võtmine oleks olnud ca 100 lari). Maršutkaisand sai koheselt meiega suureks sõbraks ja viis meid oma koju, kus ta pakkus toostide saatel jõime tema tehtud veini, sõime tema tehtud juustu ja sõime tema enda soolatud sinki. Reisil tegime veel mitu peatust ja saime ka kohata grusiinide julmust. Nimelt võttis maršutkaisand kaasa kodust üleliigse koera, kelle ta kotti pani (mille järgi koer koheselt nimeks "Kotu" sai) ja maršutka pagaasnikusse viskas ning 40 kilomeetri pärast suvalises linnas lihtsalt ulapeale laskis.

Väike veinilaud maršutkaisanda juures

Pärast paaritunnist sõitu jõudsime sihtkohta Sighnaghisse. Sighnagi on väike linnake kagu Gruusias, elanikke arv on veidi üle kahe tuhande ja tegemist on nii niimetatud fassaadiesise linnaga. Tänavad on vinged, igal pool on munakiviteed, majad on korras. Ilmselt on selle riigi arengusse investeeritud miljoneid larisid Gruusia riigi ja tõenäoliselt kohalike veiniärimeeste poolt. Kohe linna jõudes hüppasime maršutkast maha ja meie poole tormasid mitmed kohalikud ärimehed, kes kiirelt meile kodumajutust pakkuma hakkasid. Mõtlesin, et eiran seekord Lonely Planetit ja vaatan mida soovitatakse. Esimene koht, mida meile pakuti (kusjuures väga suure hinna eest) oli nagu Narva mnt 89 ühikas. Sinna ei läinud ja koukisin Lonely Planeti välja, kust esimesele soovitatavale kodumajutuse pakkujale ka helistasin. Seekord pettuma ei pidanud ja maja kuhu jõudsime oli võrratu. Võrratu juba selle poolest, et peale meie ööbisid lisaks veel kaks eestlast. Pärast kottide mahalaadimist otsustasime minna tutvuma õhtueluga. Kohtasime leedukaid, kellega jõudsime restorani nimega "Solomoni 1805". Ei möödunud palju aega, kui meie lauaga ühines ka restorani omanik, kes meile lahkelt omatehtud veini ja juustu välja tegi.

Pidu kohvikus lõppes kesköösel ja peolõpetajaks oli elekter, mis karmidele ilmastikutingimustele vastu ei pidanud ja meie seast lahkuda otsustas. Egas midagi, pakkisime kompsud kokku ja läksime koju. Koju jõudes ja magama sättides elektrita olnud pimeduses otsustasin ma kinga jalast ära võttes seinale toetuda ja õnnetuseks oli tegemist aknaga, mis minu raskusele vastu ei pidanud ja puruneda otsustas. Tulemuseks väike haav käel, kiirabi maja ees ja kohalikus polikliinikus mõned õmblused. Kohalik polikliinik nägi välja, nagu mõnest vanast nõukogude filmist: kivist põrandad, rohelised seinad, lases värelev hõõglamp. Uksest välja vaaruv tohtrihärra, kes osutuks mind opereerivaks kirurgiks. Mõne mehe jaoks nostalgia... Õnneks ei midagi hullu ja olen nüüdseks juba kiirelt paranemas. Mis elu see on, kui seiklusi pole!

Hommikul nägime Sighnaghi tõelist ilu. Tegemist on mäeahelikus asuva mägilinnakesega, mida ümbritsevad kõrged mäed ning kuna eelmisel ööl oli piisavalt sadanud siis olid nad ka parajalt udused. Meenusid kaadrid Avatari udumägedest. Päeva möödudes võtsime linnakesest maršutka Tbilisisse, kus teised Eestlased jätkasid oma turismireisi Adjaras asuva Batumi suunas, meie Mattiasega Mgaloblishvili tänaval asuva kodu suunas.

Udused mäed hommikuse Sighnaghi kohal