Eesti Vabariigi nädal

Sel nädalal on Gruusias kõige tähtsamaks olnud Eesti Vabariik. Tublide kodanike ja võib-olla ka tulevaste maksumaksjatena möödus ka meie nädal kodanikukohustusi täites ja kulpi visates. Esmaspäeval käisime kolmekesi Madise ja Mathisega Eesti Vabariigi Gruusia esinduses valimas ja neljapäeval alustasime suursuguste pidustustega oma isamaa sünnipäeva tähistamiseks. Võiks ka ära mainida, et pidustuste järelmõjud annavad veel tunda.

Valimas käimisest pole mõtet pikemalt kirjutada, sest iga tubli täisealine kodanik teab väga hästi kuidas see käib. Vahe on lihtsalt selles, et täitsime oma kodanikukohust ja rakendasime oma otsustusõigust riigi tulevaste valitsejate osas väljaspool kodumaad. Neljapäeval algas aga pihta trill ja trall. Tegelikult pidi meil tol päeval olema ka loeng Nõukogude Liidu poliitilise ajaloo kohta ja algselt mõtlesime selleks ka kenasti valmistuda ja ka loengusse minna. Loengust oleksime otse Mariott Courtyardi hotelli vastuvõtule läinud. Plaanid muutusid. Me ei suutnud kuidagi 24. veebruaril õpingutele keskenduda, sest Eesti Vabariigi lojaalsete kodanikena olime harjunud, et 24. veebruar on meie jaoks vaba päev. Bioloogiline kell keeldus õpingutele keskendumast. Lisaks oli tegemist ka ikkagi NL poliitilise ajaloo ainega ning Vabariigi aastapäeva puhul otsustasime seda üldsegi boikoteerida.

Panime ülikonnad selga ja läksime Vabaduse väljakul asuvasse udupeenesse hotelli. Seal surusime Eesti esindajate käsi ja pomisesime vastakuti viisakusväljendeid ja õnnitlesime Vabariigi aastapäeva puhul. Üht kätt surudes ma küll Vabariigi kohta midagi ei kuulnud, vaid sealt tuli väike sarkastiline märkus Blackpooli ja Tottenhami mängu seisu kohta. Märkuse tegijat ma siinkohal nimetama ei hakka, kuid isik on ka varem meie blogis figureerinud. Kahjuks ei olnud ma selleks märkuseks ette valmistunud ja Arsenalil läheb viimasel ajal kahjuks piisavalt hästi, et oleks suutud midagi vastu öelda. Šahh-matt ja kinnas minu kapsaaias.

Tublide kodanikena asusime patriootlikult veiniklaase tühjendama ja head-paremat mugima. Lihad-kartulid-kastmed-koogid-täidetud munad ja veel ja veel ja veel mõnusat. Paaritu arv punast veini, paarisarv valget veini. Jorisesime hümni kaasa laulda ja olime igati viksid ja viisakad. Kui üritus ära hakkas vajuma ja külalised olid kõik veinid, viinad ja Vana Tallinnad alla kulistanud, mõtlesime meiegi edasi liikuda. Tore üritus oli olnud! Siis saime kutse hoopiski ühele sünnipäevale, mis asus ühe äärelinna Nõukogudeaegse korrusmaja korteris. Sinna kutsus meid Mariam, keda tunneme seetõttu, et ta õppis mingi aeg vahetusüliõpilasena Tartus ja tutvuses on süüdi ka üks meie kursavend. Võtsime ühe takso-Astra ja vurasime kohale. Sünnipäeval oli laud kaetud ikka gruusia kombel suurte lihamägede, veinijõgede, khatšapuri- ja khinkalihunnikutega. Lisaks oli seal kõiksuguseid teisi alkohoolseid jooke alates viinadest ja tšatšadest lõpetades Jack Daniel'si viskiga. Perenaine sundis meid vägisi sööma ja iga kord kui lonksu veini võtsime, valati kaks korda sama palju juurde. Ehkki EV vastuvõtust oli kõht juba täis ja Mariottis joodud veinist silmad juba üsna kõõrdi, pressisime me ikka mõned turskemad viilud liha ja mõned vaagnad veini lipsu taha. Loomulikult laulsime seal sünnipäevalapsele laule ("Kord võitles Lõuna-Venemaal kaugel Doni steppides üks vapper SS-pataljon...", nagu ikka), tõstsime tooste, naersime ja vestsime juttu. Kõik sealsed külalised olid endised ja praegused juuratudengid. Alloleva emotsionaalse pildi tegi Mariam Asanishvili.

Mingil hetkel oli meil aga vaja jubedasti ära minna. Lõpuks saimegi tulema, kuid see väga kerge polnud. Enne sunniti meile poole põdra jagu liha ja joodeti terve Gangese jõe jagu veini sisse. Seda kõike pidime alla kulistama viskiga. Kui tulema saime avastasime end kodu asemel hoopiski kesklinnast saatkonna vastuvõtu aftekalt. Laual olid muidugi mõned pudelid tšatšat, hunnikud liha, salatit, hatšapurisid, õlut ja mida kõike veel. Patriootlikult meelestatud eestlane, kes oleks oma riigi nimel nõus kasvõi kartulikoori sööma, ei saa ju neid sööke-jooke niisama jätta ja muidugi tuli kõik ära manustada. Kui selle ülesandega lõpuks hakkama saime, mõtlesime, et nüüd oleks aeg paar rahulikku õlut pärast rasket tööd ära juua. Paar head rahulikku õlut Salves aga päädisid lõpuks sellega, et koduteel võtsime veel ühe kaheliitrise kauamängiva Karva õlle kaasa. Kuidagi oli ju vaja auru välja lasta.

Nagu ilmselt on võimalik aru saada, siis reedene päev meil väga konstruktiivne ei olnud. Tegelikult me oma konkust välja ei saanudki ja üritasime igasuguste vahenditega pead parandada. Laupäev on möödunud juba teps rahulikumalt ja homme läheme Gudauri mägedesse tervist taastama.

Ei ole need vastuvõtud puhas lõbu midagi. Päris ränkraske töö oli kõigile söökidele-jookidele ots peale teha, kuid isamaa nimel oleme selleks väljakutseks alati valmis!

Elagu Eesti!

Skandaal ja revolutsioon

Ilm on siin lume asemel asendunud vihmaga ja kõikjal Tbilisis märkab esimesi kevademärke. Viiekraadine soojus on kohalikud noormehed trepikodadest välja meelitanud ning kõik jätkub vana radapidi edasi. Turul müüakse värskeid märtsikellukesi... Küll, aga ei õitse lilled meie korteris. 

Eile õhtul kella kaheksa paiku saabus meie ühiselamusse omanik Lela. Lela on tore naisterahvas, räägib hästi gruusia keelt, sorinal ka vene keelt, kuid mitte sõnagi inglise keelt. Senini see probleemiks ei osutunud, sest kogu selle siin veedetud kuue kuu jooksul on ta meie maja külastanud vaid (eilsega kokku) neljal korral. Esimene kord, kui me saabusime, teine kord, kui meil uks iseneesest lukku läks ja kolmas kord enne poolakate sisse kolimist. Neljas tema saabumine, aga nii roosiline ei olnud. Oma toas istudes ja vaikselt koduseid töid nosides, tuli minu tuppa paanikas Mattias, kes rääkis, et omanik on majas ja seletab midagi vene keeles kolimisest. Hetke möödudes oli omanik juba minu toas. Kui koridorist oli kuulda kurja vene keelset sõimu, siis minu tuppa jõudes, oli ta kui lumivalgekese ristiema nõiana riietatuna. Pakkus mulle õuna ja alustas rõõmsatujuga elu ja tervise üle pärimist. Pärast paari minutilist vestlust sai mulle selgeks, et koorumas on väike skandaal. Nimetet, oli meie uus poolakas Pawel (Paša) käinud ülikoolis oma eluolude üle kittumas. Tema kaebusteks olid, et tal on külm, majas on hallituslõhn, kõikjal on hiired, tolm ja teda häirib suitsulõhn. Kas ma olen maininud, et Pawel on 31 aastane mehejurakas! Igal juhul saime me Lelaga esialgse kokkuleppe, et Pašaga tuleb midagi ette võtta. 

Lisainfoks niipalju, et meie majas on 5 tuba: 2 eraldi tuba kahe voodiga, 2 eraldi tuba kahekohalise voodi (millest üks on läbikäidav, kuid kapi ja kardinaga eraldatud) ning üks tuba, mida me kutsume kabinetiks, kus on üks voodi ja mitte ühtegi akent. Lisaks on meil suur koridor, ühisköök, ühistualett ning rõdu.

Esialgne otsus, et Mattias ja Pawel vahetavad toad ära oli äärmuslik kompromiss, millega üks pool kindlasti rahul ei olnud. Seega otsustasime Mattiasega, et lähme ülikooli rahvusvaheliste suhete osakonda koordinaatori Mayaga kuluaarpoliitikat tegema. Pärast tunniajalisi läbirääkimisi leidsime me kolm kompromissi: 

1. Pawel ja Madis ühte tuppa ja Alicja Madise tuppa.

2. Mattias ja Mathis Madise tuppa, Pavel minu tuppa ja Madis Mattiase tuppa.

3. Nummerdada toad ja võtta loosi.

Võitjaks osutus kompromiss number kaks, mis tähendab, et meie majas algab suur kolimine ja Mina ning Mattias hakkame elama maja khuulimas toas + meil on kõrval kabinet ja seda kõike täiesti uksega eraldatud korteris. See teeb endiselt meile mugavaks olukorra kutsuda külalisi, sest kahe toa peale on meil 4 voodikohta. Mitte täiuslik, aga parim võimalik.

Selline näeb välja pakkimine

Uued elanikud

 Meile on sisse kolinud kaks poolakat. Tüdrukut juba Mathis mainis, kuid nüüd tuli ka üks mees Paša. Tegelikult on ta nimi Pawel ja ta on 31. Ta õppis vene filoloogiat kunagi ja veetis vahepeal poolteist aastat Moskvas. Rohkem me tema kohta ei tea, vaikne tüüp on. Panime ta oma korteri kabinetti elama, tehes selles avalikust läbikäiguruumist kappide abiga natuke privaatsema olemise. Selle käigus purunes ka üks Neitsi Maarja kuju ja kappe tõstes saime aru kui haprad nad tegelikult on olnud, sest uksed kukkusid eest ära. Mina, Mathis ja Alicja oleme ühe koridori elanikud, Madis ja Pawel teise omad – nii me elame. Mina pean leppima korteri pesamuna rolliga, vanused jaotuvad meil järgnevalt: 21, 22, 24, 27, 31.

Põhjus, miks ma blogipostitust kirjutan, on hiired. Natuke juba äraleierdatud teema, aga hetkel põhjus, miks ma, kurat, juba kella üheksa ajal ärkvel olin. Poole kolmeni õppisime öösel gruusia keelt ja ma ei saa endale magamatuse luksust lubada, sest täna on eksam ja pärast seda väljaelamine. Aga üleval ma olen. Äraleierdatud teema on hiired seetõttu, et olemas on multikad nagu “Vapper hiir”, “Stuart Little”, “Tom ja Jerry”, "Miki Hiir", "Desperaux" ning “Mootorratturhiired Marsilt” ning lisaks oleme juba feissbukiski piisavalt palju nende pärast kiununud. Siiski ma tahaks seda teemat veel ühe korra näperdada. Üritan teha lühidalt.

Kõik need eelpool mainitud multikad kujutavad hiiri positiivsete tegelastena ning see on täiesti kohutav! Lastele tuleb juba maast madalast õpetada, et hiired tuleb maha lüüa, sest nad on parasiidid. Ma pole näinud multikat “Rõõmus sääsk”, kes lauldes inimestelt verd imeb või “Keskaja rott”, kes tantsides Euroopas katku levitab. Võib-olla radikaalsed näited, aga ikkagi poleks vaja parasiite lastele sellistena näidata. Minu pettumus on tohutu, sest minu tuppa on kolinud hüperaktiivne indiogihiir, kes käitub nagu ahv, õgib nagu siga ja on kaval nagu rebane. Kõige hullem on see, et ta on väle nagu põder. Eelmise lolli paksu hiire sain ma väga kergesti kätte. Asetasin põrandale kilekoti, sisse viskasin jupi vorsti ja kui krõbistamist kuulsin, siis kiirelt kilekott kinni ja uksest välja saja meetri kaugusele prügikasti. Paar päeva oli täitsa muretu elu, kuni hakkasin jälle nurgas krõbistamist kuulma. Kiirelt sama režiim - vorst ja kilekott valmis. Aga keda ei tulnud, oli hüperhiir. Öösel kuulsin jõledat krabistamist, poiss hullas kilekotis nii, et maa must. Mõtlesin, et las möllab, esimene kord hellitangi ära, pärast päeval kergem saak. Kui mul lõpuks krõbistamine liialt und hakkas segama, mõtlesin, et kurat, aitab ka ja lähen nabin kinni. Haarasin kilekoti, kuid seal polnud ei hiirt ega vorsti. Kavalpea jõudis murdosa sekundi jooksul plehku panna.

Nüüd, paar päeva hiljem on indigohiir õite ülbeks läinud. Päeval pole temast midagi kuulda, kuid kui öö kätte jõuab ja Jõestaar unedemaal rändab, hakkab üks rakett mööda tuba edasi-tagasi vuhisema. Üks hetk on kusagil kilekotis, teine hetk kraaabib kapiust. Hall hiireke näeb ta välja, kuid sisemas on, kas jooksuajas koer või on mu prügikastist mingit kohvipuru avastanud. Igatahes kuulsin öösel krõbinat jällegi ja see tuli järjest lähemale ja lähemale kuni lõpuks kuulsin läbi une seda juba väga lähedal ja siis juba tundsin saba ja jalgu oma juustes... Parasiit ajas peremehe närvi. Peremees kuulutab sõja.

Küll ma ka viitsin laipa ja vereloiku põrandalt koristada.

Pilt on illustreeriv ja ei ole seotud Mattiase und segava hiirega

Odüsseuse tagasitulek

Pärast seda, kui Kirke kõik tema sõbrad seaks oli jootnud, otsustas ta, et siinkohal jääb saaga poolikuks ja et tulevastel põlvedel segase pimeda luulet vähem lugeda oleks jättis ta oma 7 asja ja põrutas tagasi Gruusiasse. Kohale jõudes tappis otsekoheselt kõik kavalerid, kes olid vahepeal majja siginenud ning seda ühe odaviskega, mille tuleusena taasalustas ta oma idüllilise elu GMT+4 ajavööndis.

Kui tema lahkumisest on meeles eredad hetked, kuidas Mattias avastas, et talle ostetud lennupiletite eest polegi veel pagasit makstud, ei näinud ta selles probleemi ja otsustas seda teha lennujaamas airBalticu kassa juures. Lennujaama jõudes (kuupäev oli siis 20.12) avastas Mattias, et airBalticu kassa on kinni ja pärast kõikide teiste lennufirmade töötajate käest küsimist ja vastuseks vana tuttava "atkuda ja znaju" saanud, otsustas Mattias alustada kaebekirja tegemist. Nii ta neid tegigi. Kokku 5. Üks kiri kurjem kui teine ähvardas ta enam mitte kunagi airBalticuga lennata ja väljendas sügavalt oma nördimust ja nõudis õiglust. Õigluse sai Mattias siiski, aga alles tunnike enne lennu väljumist, kui laua pärast balti suurlennufirma töötaja laua taha ilmumist. Pagas makstud ja Mattiasel nägu naerul. Teine kord kui Aeolus ei halastanud, tuli mängu ka Dionysus, kes leidis kaalumisel, et meie pagas kaalub 20 lubatud kilo asemel 32. Põhjuseks Gruusia rasked veini- ja konjakipudelid, mille me suveniiriks oma perele ja sõpradele kaasa ostsime. Egas midagi, tuli pagasit vähendada ja kohe kui me koti lahti tegime, läks üks pudel Tbilisiurit (äärmiselt mõnuse mekiga magus konjak) kohe Hadese poole teele. Sellega oli Mattias oma Heraklese jõu kaotanud ja temast oli kängumas väike Saatür, kes käis ja pomises ning kõige kurjemat sajatas. Sellest on nüüdseks möödunud peaaegu kaks kuud ja selle katsumuste rohke päeva jäljed annavad tunda veel tänagi.

Anonüümse pealtnägija pilt saagast Mattias vs airBaltic

Meie korterisse on tulnud poola neiu elama. Tema nimi on Alicja. Tal on pruunikad lokkis juuksed ja ta kandis täna üheksakümnendatest pärit punast kampsunit. Täna hommikul pärast meie põgusat tutvumist praadis ta hinkalisid. Ütlesin talle, et neid vist tuleks keeta, kuid ta olevat kuulnud, et praadides olla parem...no võta näpust. Ta õpib enda ülikoolis mingit Ida-Euroopa värki, selle puhul ta valiski endale sihtpunktiks Kaukaasia. Nii, et tegemist on tõelise missioonitundega inimesega. Mattias ütles, et ta on magistrant ja tuligi Abhaasia konflikti kohta veits teemat uurima. Üks mure siiski on, kõik mehed, kes külla tulete, temaga asja ei saa, tal pidavat pan-poltowski Poolas olema. Eks näis, kas keegi kamandast "garjatšije estonskije parni" suudab tema südant murda.

Olukord on üsna põnev, täna hakkab kool, kell 16:00, aineks on International Organizations and EU Politics in the South Caucasus. Homme hakkab ka kool, kell 17:30, aineks on History of Soviet Union. Mõlemad ained annavad meile 10EAP'd ja need on ka ainukesed ained, mida me see semester läbime, mis tähendab ,et reedest kuni teisipäevani on meil nädalavahetus. Kui reedese gruusia keele eksamiga saaks ka ühele poole, siis oleks omadega mäel. Tervitusi teile viis kraadi sooja pakkuvast päikeselisest Tbilisist!

Sündmuste pundar

Mööda on läinud juba päris pirakas jupp aega, mil viimati blogi täiendasin. Selle üheks põhjuseks on asjaolu, et jaanuarikuu on olnud isegi kaht ainet õppivate inimeste jaoks siiski sessikuu ja mida vähem aineid, seda korralikumalt tahaks neid ära teha. Teine põhjus seisneb selles, et tegelikult pole siin viimasel ajal just midagi niiväga märkimisväärset ka sündinud kui välja arvata eilne reis suusakuurordisse. Igatahes nüüd juba viimasel ajal toimunud sündmustest pikemalt:

Mõnda aega tagasi esmaspäeval toimus Wikileaksi-Risto juures järjekordne väikese ringi eestlaste kogunemine. Kokkutuleku põhjuseks oli soov paar törtsu juttu puhuda ning see õnnestuski üsna hästi. Äramärkimist väärib aga ka sekundaarne tegevus: nimelt vaatasime televiisorist käesurumistvõistlust. Eriline lemmik oli naiste käesurumisvõistlus, mille lõpuks üks hästi pika blondi patsiga täitsa kenake Rootsi tsikk ära võitis. Risto telekas tegelikult midagi muud peale spordikanalite polegi ja ka nendest spordikanalitest näitavad 50% jalgpalli.

Seoses spordiga on ka üks teine suurem sündmus, mis Gruusias toimunud. Nimelt Judo MK. Ja otse loomulikult oli võistlustel esimese inimesena kohal Risto, kes ka meid sündmusest teavitas. Esimesel võistluspäeval oli matil ka meie mees Künter Rothberg, kes aga kahjuks poolfinaalis välja langes ning 3 koha matšis pidi viimasel sekundil alla vanduma ühele Iisraeli maadlejale. Mees oli ise päris õnnetu, kui seda mitte koha, vaid saamata jäänud reitingupunktide pärast, mille järgi hiljem olümpiale pääseb.

Järgmisel päeval olid tsipa suuremad mehel maadlemas. Vana härmakas Mettis sai mingisuguse Vene koljati käest tuupi, Padar jõudis ka vist lausa poolfinaali, kuid lisaajal väänati ka tema üle pea matile. Ei läinud hästi Eesti poistel. Kõige rõõmsam oli vist eestlastest Risto, kes sai Rothbergi matši ajal treenerikuubikus istuda.

Eelmisel nädalal toimus ka suurem hüvastijätt. Nimelt on suur osa leedukaid praeguseks juba tagasi kodumaal, alles on jäänud 5 kangeimat. Nende esimeste ärasaatmise puhul toimus ka pidu, kuid sellel ei taha ma pikemalt peatuda - pidu Gruusias nagu pidu ikka (keegi isehakanud kohalik "DJ" mängib kohutavat tümakat ja kõik kohad on veini ja erinevaid väljamaalasi täis). Natuke kahju on ikka, et nad ära läksid, aga see on elu, sellega peab leppima. Olime ju arvestanud ka. Päris vinge seltskond oli neil siin, ka need kohalikud väljamaalased, kes on ikka jälginud neid Baltimaade vahetusüliõpilasi, ütlesid, et sel aastal on tõesti hea saak olnud.

Selle nädala alguses algas pihta ka kauaoodatud puhkus. Tegelikult hakkas see puhkus pettumust valmistama juba esimestel tundidel. Meil pole siin varem ka just eriti tuli takus oma toimetustega, kuid nüüd kui see õppimisenatukenegi ära kadus, kadus ka igapäevane hea rutiin ja sellega koos miskipärast ka loomingulisus midagi uudset välja mõelda.

Õnneks polnud vaja kaua tegevusetult istuda. Avastasin, et meil on terve hunnik maakaarte ja hakkasin neid uudistama. Reisule oli vaja saada - linnast välja kusagile maale! Suusatama! Asja oli vaja arutada leedukatega. Kuna kaks leedu tsikki olid juba kõrtsu maha istunud, pidime asja arutama õllekannu taga. Mõeldud-tehtud. Nõu andis ka Bude baari noor omanik, keegi keerulise nimega habemik, kes soovitas muidugi Gudaurit. Odavam, kuid juttude järgi halvem koht Bakuriani oli küll algselt meie jaoks eelisseisundis, kuid miskipärast langes üldsuse otsus lõpuks Gudauri kasuks. Sel õhtul kolisime ka juba ennast naiste juurde. Et neil nüüd 5 inimest vähem on, leidub seal ruumi küllaga. Naiste korter on tõeline luksuskorter ning seal on soe. Ei pea päevad läbi elektriradikaga kütma, endal dollarimärgid silme eest läbi jooksmas. Kuna otsusele reisu kohta jõudsime alles millalgi öötundidel, mõtlesime, et targem oleks veel üks puhverpäev enne reisupäeva teha. Järgmisel päeval tõimegi oma tavaari Delisi lukskorterisse ja sättisime end juba paremini sisse:

Kui eestlane kolib, siis alati koos lipuga

Õhtul ootas aga ees järjekordne spordisündmus, millele olin lubanud minna. Nimelt mängis samal õhtul Aberdeen Celticuga ja šotlane Al oli selleks puhuks kutsunud hulga inimesi Hangar Bar'i. Sinna ma ka teele asusin ja minuga viitsis leedukatest kaasa tulla vaid Ruta. Jõudsime täpselt õigeks ajaks kohale, kuid kedagi polnud. Nimelt jäi ka Al ise hiljaks ja igasuguseid lääneeurooplasi ja ameeriklasi tilkus mängu jooksul üha juurde. Keegi neist mängule suuremat tähelepanu ei pööranud ka ja tegelikult sai Aberdeen pähe 0-3. Märgiks siinkohal ära, et Al ongi Aberdeenist, mistõttu tuli just seda meeskonda toetada. Lõpuks aga juhtus nii, et me jõudsime tagasi uude koju alles kella nelja paiku öösel. Hommikuks olime kokku leppinud varajase äratuse. See tähendas 3 tundi und.

Järgmisel hommikul (täpsemalt 3 tundi hiljem) ei jaganud ma enam ööd ega mütsi. Leedukad peksid mind üles ja olimegi juba teel. Teel maantee äärde. Ma ise eriti suur hääletaja pole, aga leedukad on pöidlaküüdihullud. Niisiis passisime seal ja üritasime masinate peale saada. Mõne aja möödudes üks peatuski ja sai meid Mtskhetasse ära visata. Seal paar minutit veel aega ja meid korjasid peale mikrobussiga piirivalvurid, kes olid suundumas Vene piiri äärde. Päris lõbus seltskond oli ja seetõttu ei märganudki me seda hetke, mil must maa lumiseks muutus. Ühtäkki ta aga selline oli.

Piirivalvurid viskasid meid Gudaurisse ära ning sealsamas see kuurort ongi. Päike paistis pilvitus taevas väga eredalt ning silmade lahtihoidmisega oli tükk tegemist, sest ka lumelt peegeldas ta paraja hooga. Võtsime suusad-lumelauad rendikast (25 lari ~ 10 €) ning ostsime mäepileti õhtupoolikuks (kl 13.00-17.00 - 22 lari ~8,8€). Istusime tõstukisse ja vilinal paidjomm!

Ignas polnud varem mitte kunagi suusatanud. Mina ise olin korra 5 aastat tagasi Kuutsemäel käinud. Mina mäletan seda nii, et esimesel korral kukkusin ümber, aga pärast seda oli juba päris mõnus. Ainult, et õiget kiirust kunagi kätte ei saanud, enne sai mägi otsa. Seetõttu olin õnnelik, et sain lõpuks kõrgema mäe otsa ka tulla. Seega ma seletasin Ignasele asja umbes nii nagu ma seda mäletasin: "Esimene kord kukud ümber, aga siis edasi on juba väga lihtne, lihtsalt lähed". Ja sellise "ah, kurat, mis ta mehele teeb" mentaliteediga me otsustasime minna kohe alguses natuke kõrgemale tasandile. Meiega sõitis kaasas üks briti aksendiga inglise keelt rääkiv gruusia plika, kes küll hoiatas hoida paremale poole rada, sest teisel pool pidavat lume all kivid olema ning rääkis, et alles eelmisel aastal murdis ta jala, kuigi tundus olevat oma juttude ja riietuse kohaselt päris oskaja tegelane. Meie ju olime paljapäi, mantlite ja teksastega. Tõstukiga üha kõrgemale sõites läks ka õhk järjest jahedamaks, kuid samas päike järjest eredamaks. Põlved külmetasid, kõrvad soojenesid.

Ignasele tõstukil seletamas, et "ah kurat, mida see paarituhandene mägi mehele teeb

Lõpuks jõudsime tippu ja oma, "mis ta mehele teeb" mentaliteediga hakkasime julgelt hoogu sisse lükkama. Ignas vist kukkus üsna kiiresti maha, mul endal läks sellega natuke aega. Igatahes saavutasin ma kogemata sellise kiiruse, mida ma pole varem kunagi saavutanud, kõiksugused slaalominipid ja väänlemised ka seda hoogu maha ei võtnud, kõrvus hakkas külm tuul järjest kõvemini vilisema, kontroll hakkas kaduma ja järgmine sekund olin ma juba peadpidi lumehanges. Ja sellest välja saamine oli juba päris tõsine katsumus. Nimelt ei saanud kuhugi toetada, sest iga kord kui käed maha panin, vajusid nad koos lumega sügavamale. Mul jalad olid ka kuidagi ristis ja suusad veelgi sügavamal lume all. Nägu oli lund täis ja päris vastik oli olla. Umbes 10-15 minutit ukerdasin sealt välja. Ootasin natuke mäel ja ukerdades jõudis ka Ignas lõpuks selle minu õnnetusekohani. Tema sõnul oli tema umbes 25 korda ümber käinud ja tundis end täitsa lootusetuna. Minul polnud veel lootus kadunud, mentaliteet ei lasknud end ühest apsust rikkuda. Kuid mida edasi, seda järsemad olid nõlvad, seda suurem oli kiirus ja mida suurem oli kiirus ja seda enam olin ma näodpidi lumes. Ühe nõlvaku peal kadus ka minu lootus, see oli rohkem nagu sein kui nõlvak. Hirmust ja külmast värisedes istusime selle mäe otsas ja mõtlesime, et varsti peaks ju ehk lõpp tulema. Lõpp oli veel päris kaugel. Kuid mida edasi, seda vähem olin ma pikali ja rohkem püsti ning lõpuks õnnestus täitsa omadel jalgadel suusabaasi tagasi jõuda. Ignasel nii hästi ei läinud, temal võttis see ukerdamine pisut rohkem aega. Ta vabandas end välja sellega, et "ta on leedukas, mitte eestlane ning tal pole eestlase kombel suusatamine veres". Kui ma üritasin seletada, et mäesuusatamine pole eriti kellelgi baltlastest veres, siis ta lihtsalt ütles, et "aaahhh, ükskord ma kutsun sind korvpalli mängima ja küll siis näeme..." Keeldusin viisakalt. Korra ajas Ignas end ka püsti ning hoog tema suuskadele sattus koheselt olema väga suur. Tahtsin talle hõigata, et ta ettevaatlik oleks, kuid selleks hetkeks oli ta juba pikali, suur lumepilv ümberringi. Kukkus pea peale, aga midagi hullu ei juhtunud. Ta kogemata lõhkus ka ühe suusaklambri ära ning jäi seda sinna parandama. Ütles, et ma võin edasi minna ja all oodata. Ta iseenesest on parandajamees, maalt pärit ja puha. Meie keeli MacGyver, Leedus Makgaiveris, mistõttu tal ka säherdune hüüdnimi meie majas.

Kurat, paneks juba leekima allapoole

Jõudsin suure vaevaga kohvikuni ja värisedes ostsin tassi teed. Suusabaasis mängis valjult selline muusika, millel polnud viisi ja peamisteks sõnadeks olid "nigga" ja "moddafucka". Kohalikud laiade pükstega ning peaaegu palja tagumikuga tüübid (laiad püksid vajuvad pidevalt alla ja raske on neid koguaeg üles tõsta, mistõttu nad on sellest üritusest vist loobunud) üritasid USA läänekalda pruunlaste kombel liigutusi muusika rütmis teha. Ootasin seal Ignast, jõin teed ja üritasin leida seost neegrirahva muusika ja mäesuusatamise/ lumelauatamise vahel. Ei suutnud välja nuputada.

Harjutamine teeb meistriks ja lõpuks suutsime päris väheste kukkumistega juba üsna edukalt mäest alla saada. Mõnikord saime ka täitsa ilma kukkumiseta hakkama. Siiski olid esimesest kukkumisest käed jalad nii märjad ja külmad ja juuksed jääpurikaid täis, et külm hakkas kontidele. Siiski oli kõigil lõbus ning mäe peal kohtasime ka päris mitmeid välismaalasi. Ühes kohas oli vist isegi punt eestlasi. Üks veider tüüp oli keegi härra New Yorgist, kes oligi puhtalt suusatamise pärast Gruusiasse Gudaurisse tulnud ning ütles, et see on tema jaoks parim koht maailmas. Puhusime temaga veel törtsu juttu, mille käigus jõudis ta minu ja Ignase kostüüme kiita (Nice outfits, guys!), kuid sellele pidime lihtsalt vastama, et peale mantlite meil muud pole, vaesed tudengid jne. Siiski läks tüübiga jutt ka Svaneti peale, kuid tüüp ütles, et USA saatkond keelas tal sinna suusatama minna, sest inimröövlid võivad ta kinni nabida. Me mõtlesime, et mida ta nüüd sogab ja üritasime ikkagi veenda, et seal ei röövi teda keegi, kuid vend jäi endale kindlaks -"ei, ma ei tohi".

Varsti aga saigi suusaaeg läbi, kuid raha ja transpordita, külmunud, näljased ja väsinud meie olime päris õnnelikud. Oli päris vinge. Viimane Tbilisi maršrutka oli küll juba ära läinud, kuid õnneks leidsime hotelli parklast ühe natuke turskema kiilaka mehe, kes lubas meid Tbilisi ära visata. Tegemist oli arstiga, üsna vaikne kuju, tasase häälega. Ei tundunud just tüüpiline grusiin, kui välja arvata see, et ta vedas meid koduteel khinkalisid pugima ja muidugi tellis neid 3 vaagnatäit. Siiski oli ta algselt Svaneti lähistelt Ratšast pärit ning kui me mainisime talle njuujorklase juttu, siis ta arvas, et see on küll nüüd ilge jama, sest "inimröövlid nabiti juba 6 aastat tagasi kinni ja pandi vangitorni".

Mees viskas meid linna lähistele maha, sealt aga saime võtta juba bussi ning varsti olimegi uues kodus tagasi. Ma vajusin üsna varakult magama ning leedukeelne taustamüra pani mind poolunesegasena arvama, et ma olen Robinsonide saates üksikul saarel ning pidin mõtlema, keda järgmises saarekojas välja hääletada.

Nüüd on mul näos roosakas päevitus ja põlvedes üsna terav valu, kuid siiski olen kogemuse võrra rikkam. Väga võimas!

Täna kolisin ka Mögaloblišvilisse tagasi, sest olgu, mis see luksus on, kodu jääb ikkagi koduks. Pealegi polnud naistel midagi süüa ja mind ahvatles see suur tükk sinki, mis ma olin hiljuti kodukülmikusse muretsenud.