Täna tegime oma pikaajalise unistuse teoks ja käisime Tbilisi Riiklikul 500'a inimesega, aga 54500 mahutaval staadionil oma kohaliku ja ühtlasi ka meie lemmikvõistkonna Tbilisi Dinamo võitu jälgimas. Ootused olid vinged, eriti veel mulle, kes ma kunagi nii suurel staadionit polnud näinud (Mattias on Wembley'l käinud). Staadioni kõrval on seni meie lemmikkohvikuks kujunenud jalgpallibaar, kust enne mängu aega parajaks tegime ja mõnusalt khinkaleid muhkeldasime.
Mängule minnes pidi, nagu nõuka ajal väikesest putkast kahe lari eest endale pileti ostma ja elamus võiski alata. Mängisid mõlemad Tbilisi võistkonnad WIT ja Dinamo (Võite arvata, kumma poolt ja miks me oleme). Väljak oli tõesti üle ootuste suur. Veidike räämas, aga suur. Kõige vingemad pingid olid seal, kus pinkidest moodustus Gruusia lipp (sest nad olid alla 6'e aasta vanad). Staadionile jõudes kohtasime ka kohe oma saatusekaaslasi - Dinamo fänne. Kes viisakalt meiega juttu alustasid. Selgus et kohalik Kojamees oli mitu korda Eestis käinud, kuid viimasel mängule sellel suvel kahjuks EURO liiga mängude keelu tõttu tulla ei saanud. Mäng ise meenutas veidi meie kohalike Eesti liiga mängude kvaliteeti, ainuke erinevus oli suur staadion ja kui väike tuule iil staadioni läbis, siis oli kõikjale kuulda sihvakoorte keerlemise kohinat. Kuid võit tuli koju ja Dinamo'st sai kohaliku Umaglesi liiga liider. Kahjuks jäi meil kaamera koju ja pildid on tehtud minu pooleteisepikslise telefoniga.
No comments:
Post a Comment