Sakartvelotuur

Paljud juba teavad, kuid siiski mitte kõik, et aprillikuus õnnestus mul taas endist ajutist elukohariiki külastada. Selleks tuleks muidugi tänada härraseid Pall-ahvi, Konstaants, E-Rasti, Tõrekat, Uhtit, Jeblikut ja Petsuunast (nimed muudetud kujul, autorile on nimed teada). Reis algas 13. aprillil ja kestis kuni 21. aprillini. Põhjuseid, miks ma sellest alles nüüd kirjutan, on mitmeid:

1. Ma ei viitsinud varem;
2. Ma pärast reisi ei mäletanud absoluutselt, mis seal toimus ja lootsin, et mõne kuuga tuleb mälu tagasi (ei tulnud, mille tõttu võib järgnev jutt olla luuludel põhinev ilukirjandus ja müstifikatsioon);
3. Eee.... veel midagi (eelnevat lauset kirjutades läks meelest ära, mis see kolmas põhjus oli).

Reisil oli minu ülesandeks olla giid ja see vend, kes gruusia keeles taksojuhtide peale karjub. Reisimeeskond sai täies koosseisus kokku Tallinna lennujaamas. Reisipalavikku aitas leevendada Tallinna lennujaamast ostetud karastusjook Jack Daniel's ning reisiväsimust vähendenda üürike ja äärmiselt ebamugev uinak Bombardieri lennukis. Selle tõttu ei olnud kõigil varajastel hommikutundidel Tbilisis maandunud kronstein-uudevaldidel otsest vajadust esimese asjana meie 4-narises ja 20-larises (liiri-laari, kakskend laari!!) hostelitoas põhku keerata.

Hosteli rõdul hommikust päikest nautlemas.

Pall-ahv, Konstaants ja mina otsustasime juba sel varajasel laupäevahommikul alustada meie nädalapikkuse pubituuriga. Selleks oli aga vaja Titanicu rahad kohalikeks larideks vahetada, et neid otse loomulikult kohe laristama hakata. Ehkki valuutavahetuspunkte on Tbilisis peaaegu sama palju kui mõlkis ninaga vanu Opel Astra taksosid, ei õnnestunud meil see rahavahetus esimese hooga kohe kuidagi. Nimelt oli valuutamees oma suitsuvineses putkas kahe tabureti peale õndsat und jäänud nautima, endal kahetollisest mustvalgest telekast ,,Vaprate ja ilusate” kordus taustaks vaikselt sahisemas. Erinevaid gruusiakeelseid hüüdsõnu röökides õnnestus meil aga valuutamees unedemaalt tagasi reaalsusse tuua ja lasime oma taskud kohalikku raha täis toppida. Esimesed khinkaalid söödud, esimesed kohutava maitsega Natakhtari õlled joodud, esimeste taksojuhtidega kaubeldud, tundsin end kui kala vees.

Tundus nagu eelmisel aastal Bogensiga siin veedetud viimane nädal oleks justkui edasi kulgenud, sest suuri muutusi Tbilisis selle ajaga toimunud pole. Suured hoonekompleksid, mille küljes silt ,,Valmib aastal 2007” pole endiselt omale seinu ette saanud ja suuremad tänavad on endiselt sõiduradade osas ,,mitmerealised”.

Räägin sellest, kuidas me Bogensiga samas baaris kord viis liitrit veini ära jõime.

Esimese päeva jooksul toimus magamine vahetustega. Kui mõni mees jälle lennuväsimuse tõttu ära vajus, tuli teistega linna peal tiirutada. Masinavärk sujus. Esimesed kaks päeva toimus meil Tbilisi peal aeglasel sammul ringijõlkumine. Tutvusime sellega, mida pakub Gruusia köök ja mis imejook see Kindzmarauli vein on. Õhtud aga veetsime traditsiooniliselt mööda kõrtse hulkudes. Tegelikult, kui aus olla, siis pühapäev algas ka juba kõrtsus, kuid samas võib öelda, et pühapäev on ikka traditsiooniliselt ka kaatripäev olnud.

Esmaspäevase klassiekskursiooni võtsime ette Sighnaghisse. Selleks tuli kohalikus mõttes lääne vati sees hellitunud eestlased viia tõelisse Tbilisisse. Tõeline Tbilisi tähendab turuplatsi ja selle ümbrust, mitte seda kodanlikku munakividega kaetud kesklinna, kus me resideerusime. Keskmine inimene turuplatsil on vanem naisterahvas, kes asfaltile laotatud väikeselt linalt peterselli müüb. Nõndaviisi ta teeb seda iga päev - istub ja müüb peterselli. Õhtul ilmselt läheb oma eterniidist ja roostetanud plekitükist kokkuklopsitud majja, lõikab kääridega järgmise jupi peterselli ja läheb seda järgmine päev siis müüma. Niimoodi see elu käibki. Ja seda on põnev vaadata nii tuomaril ning juristil kui juomaril ja turistil.

Sighnaghi vaated, nägime ära ja läksime edasi.

Maršrutkasõit, mis veel eelmisel aastal tundus nii loomuliku elu osana, hirmutas seekord ära. Minu jaoks on toimunud paratamatu võõrdumine Gruusia surmapõlgurlikust liikluskultuuri(tuse)st. Maršrutkaks oli loomulikult parkettpõrandaga Ford Transit, milles istumisruumi umbes 3/5 võrra vähem kui RyanAir'i lennukis. Sõit kulges kurvilistel teedel keskmise kiirusega umbes 130 kilomeetrit tunnis, pool reisi ei puudutanud kõik Transiti neli ratast auklikku asfalti ja arvukaid möödasõite tehes ei huvitanud maršrutkajuhti ei reisijate elukindlustuse puudumine ega ka vastutulevad sõidukid. Vastutulevad sõidukid sõitku oma teeserval pooleldi kraavis ja reisijaid kaitsku maršrutka armatuurlauale kleebitud Püha Nino pilt. Lisaks on maršrutkajuhtidel endiselt kombeks terve sõidu vältel samaaegselt telefoniga rääkida, suitsu teha ja ülbuse mõttes üht jäset juhipoolsest aknast väljas hoida. Riski piiril elamise tähendus on sealmaal ikka hoopiski teistsugune, palju reaalsem. Meie läänelikult hüpohondriliseks muutuvas ühiskonnas oleks juba teisipäevahommikuse jooga tegemata jätmine ja transrasvade liigne manustamine mõne jaoks võrdne enesetapjaliku surmapõlgurlusega. Seal on võib aga surm tulla päriselt ja terve tee muu peale ei mõtlegi. Kõht muutub seest õõnsaks ja ninna tekib sooja vere lõhn, rääkimata merevaigutihedast veremaigust suus, mida ei leevenda ka sooja Argo õllepõhja kulistamine ja kurgus kuristamine.

Sighnaghis oli meie elukohaks Andy hostel Tura, mis kohalikus keeles tähendab šaakalit, keda antud Ida-Gruusia Kakheti piirkonnas üsna tihti kohata võib. Tegelikult asub Tura natuke linnast väljas grüünes, kus naabriteks lehmad, lambad ja eelnevalt mainitud šaakalid. Gruusia ehituskultuuri võis tajuda ka selles hoones, sest 4-5 aastat tagasi ehitatud maja lagunes igast otsast. Õhtupooliku veetsime legendaarses "Lendava hobuse" kõrtsus kohalikke veine degusteerides ja šašlõkki pugides. Suurem osa seltskonnast maandus juba varastel õhtutundidel tagasi häärberisse leiba luuse laskma, kuid Pall-ahvil ja Uhtil õnnestus sel õhtul kohalikku peomajja sattuda, kus nad veini degusteerides nägid pealt kohaliku rahvatantsu ja -lauluetendust. Punase veini maitsmisest omale vampiiriliku naeratuse saanud Pall-ahv ja Uhti ei suutnud pärast häärberisse tagasi jõudmist oma vaimustust varjata ja seetõttu tõid meile igaks juhuks mõned karastusjoogid ka kaasa.

Tutvustan poistele Gruusia õllelaua reegleid "Lendava hobuse" kõrtsus.

Järgmisel päeval toimus suur söögitegemine, milleks tuli meil sõita naaberkülla liha järele. Naaberkülla viiva tee ääres istusid kahe seapaeadega kaunistatud leti taga kokku kolm vanamehenässi, kes kirvega meile sea küljest head lahmakad viilud lõikasid. Külaturult ostsime lisaks juurde salatimaterjali ja mõned pudelid joogipoolist. Tagasi häärberisse jõudes anti ohjad gurmaan E-Rasti kätte, kes köögitoimkonna vägesid juhatades suutis meile sellise prae välja võluda, et pugimise kõrval polnud isegi aega üksteisele otsa vaadata. Ka Andy oli rahul, nimetades seda paremuselt teiseks šašlõkiks, mida ta selles riigis maitsnud oli. Veel paremat šašlõkki olevat ta saanud Lõuna-Osseetia piiri äärest mingi vanatoi käest.

Järgmisel päeval, kui kogu seltskond oli jõudnud toidu suuremal või vähemal määral ära seedida, toimus imeilusa Sighnaghi linna peal sümboolne ekskursioon, mis koosnes sellest, et ronisime ühe torni otsa, jõime seal ühe õlle ära ja siis tulime sealt alla. Antud torni otsast nägime niikuinii tervet linna, mistõttu polnud suuremat mõtet jalavaeva mägistel munakiviteedel hakata tekitama.

Järgnevatel päevadel toimus Tbilisis harilik turismus, mis koosnes sellest, et sõitsime odava hinna eest taksodega mööda linna ringi, käisime turult koju kaasavedamiseks vidinaid ostmas, proovisime erinevates kõrtsudes õlut juua, külastasime loomaaeda ja lõbustusparki. Lõbustuspargis oleksime peaaegu Nõukogude ajast remontimata autodroomi masinatel viimsed tükid küljest ära ramminud, kuid õnneks jäime vähemalt ise terveks. Õhtul otsustasime vaadata, mis mõningates kõrtsudes toimub. Toimus see, mis tavaliselt.

Nühvlitega lustipargis masinatest viimaseid elumahlu välja rammimas.

Viimasel päeval toimus Konstaantsi sünnipäev, mida pidasime teatud osas Tbilisis EV territooriumil. Et Kosntaants on sündinud samal kuupäeval ühe tuntud Austria päritolu kapraliga, siis oli paslik tema sünnipäeva jätkata keldris asuvas õllekas Salves. Järgmisel hommikul olime tagasi Eestis koos tühja rahakoti ja kauni karmiinroosa päevitusega. Gruusiasse jäid mu hea tuju, jope, raha ja mõned mälestused. Mingitel päevadel kohtasime ka Maretit, Liisi, Shawni, põgusalt Ladot ja isegi Ristot mõnel korral. Tervitama ma neid siin blogis ei hakka, kindlasti näeme veel. See oleks sama nõme nagu Raadio Elmari kaudu oma naabrimeest tervitada. Ka trepikojas võib tere öelda.

Pubiralli Tbilisi parimates kõrtsudes ja kohvikutes

Kuigi oleme Mattiasega juba Gruusia tolmu õlgadelt pühkinud ning ligi kolm nädalat kodumaa pinnal olnud, on jäänud mõningaid asju, millele me mõlemad oma sääserohketel ja unetutel öödel mõtteid saadame. Need on kõik need kõrtsud, pubid, baarid, restoranid, lounged ja pargid, mis kõik meie 9 kuu jooksul väga olulist rolli mängisid.

Salve

Asukoht: Asub Vabaduse väljakust (Tavisuplebis moedani) mõnekümne meetri kaugusel. Kui sa seisad näoga vastu linnavalitsust, siis vasakult poolt maja läheb üks sõidutee. Sa pead mööda seda teed kõndima üle esimese teeristi ja siis jääbki paremale keldrisse üks baar, kus tuleb muusikat, tubakatossu ja millest helendab õdusat valgust.

Palju maksab: Õlu on 3 lari, ChaCha teekann 5 lari. Süüa saab ka võileibu, nende hind sõltub sellest, mis sa sinna vahele tahad.

Miks ta äge on? Aga miks rahvas Zavoodis või Mökus käib? Sama fenomen on Salvelgi. Antiigipoega (kus ta eriti ise oma manti maha müüa ei tahtnud) alustanud Giorgi on üles vuntsin linna popima kõrtsu välismaalaste seas. 

Saksa koht

Kus too on? Always'i (Vabaduse) sillast veits saunade poole, mingi 100m. Siis paremat kätt jääb suur kõrts, mis sisaldab endas ka õllevabrikut. Põhimõtteliselt on ta täpselt kahe silla vahel. Koduleht

Palju maksab? Toit on Saksa restole vastavate hindadega. Suured portsud, suurte vorstidega. Meie käisime seal ainult õlut ostmas. 1l - 6 lari, 0,5 - 4 lari.

Miks ta äge on? Kuna Gruusia õlu on hullem kui Läti oma, siis see oli ainus koht, kus väärt maitsega kesvamärjukesele ligi sai. Aegajalt mängib mingi bänd, aga ta valiselt mängivad nad liiga kõvasti. Restoranil on oma õlletehas, mida kohvikus olevatest akendest piiluda saab. 

Hinkaliurgas

Kus ta on? RadisonBLU kõrval, kõik kohalikud ja taksojuhid teavad.

Palju maksab? Toit on odav ja tõsiselt hea. Hinkali hind on 50 tetrit - 60 tetrit (juustuga kallim). Tasub võtta liha ja küsida Gruusia toite. Töötajad räägivad puhtalt vene keelt ja mõni pursib natukene inglise omagi. Menüüd on saadavad vene, gruusia, inglise ja isegi saksa keeles. Õlu 1,5 lari ja liiter veini 10 lari.

Miks? Khinkalis Sakhli on avatud 24/24, mis tähendab, et ta on koguaeg lahti ja koguaeg saab süüa. Kohvikul on 3 korrust ja tegemist on väga suure kompleksiga. Õhtuti mängib bänd ja kohalikud võtavad selle saatel viina. Viinamenüü on sama pikk kui teised menüüd kokku. Kohustuslik koht kus käia ja kuhu minna, sest seal käivad kohalikud ka - järelikult on väärt!

People's

Kus? Kui Salvesse minek on vasakult poolt linnavaltsust Vabaduse väljakul, siis People's on täpselt teisel pool. Paremat poolt linnavalitsust läheb jalakäijate tänav, sealt tipa-tapa 100m ja vasakut kätt jääb vahva ja võrratu välikohvikuga istumisalune. Koduleht.

Kallis? Ei ole kallis. Sellise koha kohta väga odav. Peen restoran, kus õlu on 3 lari ja toidud saab ka alla 10 lari kätte. Toidud nägid välja maitsvad, me ühtegi ei ostnud.

Miks? Selle baariga oli meil armastus esimesest silmapilgust. Tõsiselt hea atmosfääriga lounge-restoran. Mõnus istumiskoht kui päike juba loojunud, aga miks mitte ka kuuma päikese käes. Õlu on külm, teenindus on hea ja tunne on glamuurne.

Bernard - kodupubi

Kus? Saburtalo linnaosa, Gagarini väljaku kõrval. Shartava tänaval.

Hind? Odav. Toidud on ka maitsvad. Õlu on 1,6 lari, veiniliiter on 6 lari. Toit on 5-10 lari. Klassikaliselt odavad Gruusia hinnad.

Miks? Tegemist oli meie tõelise kodubaariga, mis asus ca 400m kodust eemal. Baarist koju sai tavaliselt minna taksoga, mille eest me kunagi üle ühe lari polnud nõus maksma. Pubi on väga Euroopalik, isegi teenindajad olid kõik blondid. Meil piisas lihtsalt paari minna ja tavalist tellida. Ning sellepeale toodi meile kaks pudelit Natakhtarit ja üks pakk kaarte.

Kodutee

Lääne-Gruusias käinud - elu näinud

Selle nädala tulemusena võime öelda, et oleme kahepeale vallutanud kõik Gruusia ilmakaared. Läänest idani, edelast loodeni. Käimata  jäi vaid Abhaazia piiriäärne mägine piirkond nimega Svaneetia ja seda tänu Gruusiale ebaomase vihmase ja külma kevadele, mis mägised teed läbimatuks tegi. Kuid selle me kompenseerime järjekordse Kazbegi reisiga, mille ülikool meile välja teeb.

Võidupüha hommikul saabus mulle külla Liis koos oma tädi ja täditütrega. Nagu Gruusia värk ikka, tuled üksi - tuleb terve pere kaasa. Esimese nädala veetsime juba vanu tuttavaid ja eelnevalt kirjeldatud kohti külastades, nagu armastuse pealinn Sighnaghi, Stalini linn Gori, koopalinn Uplistsikhe, vana pealinn Mtsheta ja Tbilisi, mille slõuganiks on "The city that loves you" (linn, mis sind armastab). Reisi kulminatsioon algas aga pühapäeva õhtul.

Batumisse piletite ostmine on päris huvitav ja omanäoline kogemus. Tbilisi vingesse rongijaama jõudes näed sa seal umbes 15 kassat. Kõik müüvad rongipileteid kuhugi kurat teab kuhu. Oli veel ere mälestus eelmisest aastast, kuidas meie külalised Eestist Kaftka Metamorfooslikult ühe akna juurest teise juurde saadeti ning poole tunnise mässamise tulemusena piletid kätte saadi. Mul õnneks läks lihtsamalt, rongijaam oli tühi ja õnnestus kiirelt õige inglise keelt kõnelev aken leida - tehti passist koopia ja prinditi välja neli piletit. Kogu protsess - 10 minutit. Rong väljub 22:50.

Rongijaam ei asu tegelikult üldse Batumis, vaid sellest 16km väljas mingisuguses väikelinnas, kus peale rongijaama ühtegi vaatamisväärsust polegi. Rongijaam oli küll uus ja vinge, kuid niiske kliima oli ebakvaliteetsele ehitusele oma jälje jätnud: krohvi lagunes ning siin-seal oli märgata hallitust. Üldse Batumis kõik asjad hallitasid. Batumis on kivine rand, mida ümbritsevad tellingutes pilvelõhkujad, millest mõni on valmis, mõne puhul on valmis ainult maja karkass, mis ümbritsetud taraga. Negatiivseks kogemuseks oli ka rannas leiduv suur süstalde hulk, mida me mõne rannaskäigu jooksul ligi viis leidsime. Linn on läbi tegemas suurt arengut ja tundub, et Tbilisis välja reklaamitud imedelinn "BATUMI 2012" on reaalne unistus. Valmis on saamas uus justiitsministeerium (Palace of Justice), juunis avatav Radisson Blu. Ehitusjärgus on Hiltoni hotell ja palju vingeid kuurortlinnale omaseid pilvelõhkujahotelle. Justiitsministeeriumihoone näeb välja nagu tagurpidi pudel. Erilist vürtsi lisab see, et hoone on täiesti klaasist ning asub ranna ja "Uue-Bulevaardi" vahetus läheduses. Ametnikel suvel vaateks bikiinides naised, talvel lihtsalt võrratu päikeseloojang. Tunduvalt parem, kui kuskil higises kesklinna kontoris pabereid vorpida. Pole ka ime, et advokaadid parlamendi ees praegu näljastreiki peavad.

"Õiguste Palee" ehk uus Justiitsministeerium tantsivate purskaevude tasutal, Batumis on kõik valgustatud, isegi vasakul olev ehitusjärgus hoone.

Batumi "Vana-Bulevaard", aastast 1889

Batumi on ka armastuslinn nagu Sighnaghi. Linn on täis armastusega seotud kujukesi ja minu eriliseks lemmikuks on eriti seksikas Poseidoni purskkaev, kus teda ümbritsevatel näkineidudel tuleb tissidest vett välja. Linn on täis puhtaid parke, kus jalutades võid vabalt terve päeva veeta. 10km linnast väljas asub kohalik Botaanikaed, täis palme ja teisi eksootilisi värke, mida meil Eestis kasvatada pole vabas looduses võimalik. Turismiinfopunktist saime teada, et kuskil linnas on üks vinge väljak, kus iga päev kell 12, 3 ja 6 tulevad välja kujukesed, kes tantsivad gruusia rahvariietes. Kell sai 6, hakkas pasun tööle, kellatorni uksed avanesid...pasun lõpetas töö ära, kujud naasid ilma ühegi liigutuseta kellatorni tagasi ja oligi etendus läbi. Liigutamist oli vähem kui John Cage teoses 4'33''.

Jõudsime Batumisse just sellisel ajal, kui seal esimesed soojad ilmad olid. Enne meid oli seal 2 nädalat vihma sadanud ja see tõttu polnud mõtet ka oma päeva veeta külma, kivise ning süstlaid mereranna kaldal ja otsustasime põrutada Türki linna nimega Hopa. Olles innustunud eelmise aasta Kreeka Eurovisiooni laulust "Opa!" tundus tulla põnev reis. Piiripunktis pitsatid sees jõudsime Türgi pinnale. Kuna ma arvasin, et Türgi poolel on ka mingi linnake või vähemalt valuutavahetuspunkt, siis me raha eelnevalt polnud vahetanud. Eksisin. Türgi poolel ootas meid hunnik autosid, keda ümbritsesid umbkeelsed kohalikud. Tahtsime saada linna ja tahtsime vahetada raha. Proovisin vene, gruusia, inglise ja eesti keelt. Tulemus null. Kui ma kõva häälega küsisin "Does anybody speak English here!" tuli kaugelt vastus "I do". Tulles lähemale küsis ta minu käest kõigepealt "Where are you from?" ja seejärel "What is your name?". Sellega tema inglise keele oskus piirdus. Lõpuks kolme keele koosmõjul ma raha vahetatud sain, umbkeelse taksojuhi sain ja reis laheda nimega linna võis alata.

Hopa oli selline Rapla suurune linn ühe mošeega ja suure hulga meestega. Kui me taksost maha saime ja esimesed sammud linnas tegime, saime tunda islamiriigi võlusid. Kõik tänavad olid täis ainult mehi. Mehi, kes jõud teed, mängisid kaarte ja nardat. Gruusiale sarnane olukord, ainukese erinevusega, et minuga oli kaasas kolm naisterahvast, keda meestemassid pidevalt jõllitasid. Naised said korraliku kultuurišoki ja see ei leebunud enne, kui leidsime üles linna intelligentsemad mehed: kaupmehed. Nemad rääkisid vene keelt ja aitasid meie edasites tegemistes. Linnast Hopa ostsin ma kohaliku õlut nimega Efes ja külastasin supermarketit, kus olid allahindlused. Õlu oli hinnaga 2€ pudel, viinapudel maksis 30€. Islamiriigi võlud. 

Hopas asuva nelja tärni hotelli stiilinäide USA, Kreeka ja Saksamaa riigilipust.

12. juuni toimuvad Türgis parlamendivalimised. Propaganda oli täies hoos. Tõin Mattiasele kohaliku vasakpoolse rahvapartei voldikuid. Pastakaid ja kleepse ei jagatud.

Batumis ööbisime ühes mõnusas Hotellis nimega "Salome", kus saime kaks tuba, millest üks oli sviit (üks tuba - 2 kahekohalist voodit, teine tuba - kahetoaline ning voodi oli kaks üksikut voodit kokku lükatud). Siin-seal lagunes krohvi ja seintel oli hallitust, kuid selle-eest oli telekas, mis näitas 45 erinevat kanalit. Batumi on suurepärane linn, kui on vaja kohta, kus jalad paariks päevaks seinale visata. Linnas olevad pargid, purskkaevud ning grusiinide kohta väga avara maailmavaatega elanikud on väärt külastamist ning jäävad veel pikaks ajaks meelde. Tahaks mõne aasta pärast tagasi minna. Peagi lisandub ka suurtes kogustes pilte.

Külmal troopilisel maal

Pidu ja pillerkaar on lõppemas. Nüüdseks on jääud veel ca 2 nädalat kojusõiduni ja oleme otsi kokku tõmbamas. Ülikoolis oleme olnud vägagi edukate tulemustega (seda vähemalt vaheeksamites), nüüdseks vaja veel Rahvusvaheliste Organisatsioonide aines uurimustöö ja eksam teha, Nõukogude Liidu poliitiline ajalugu on aga igasuguste pühade tõttu - mis siin riigis tihilugu just neljapäevadele sattunud - nii pikalt edasi veninud, et eksami teeme Interneti vahendusel ära Eestis ja ka arhiivimaterjalidel põhineva uurimustöö saame Eestis alles juuni teiseks pooleks valmis treida. Õppejõud ei saanud kuidagi pühadega asju ette arvestada, sest neid puhkepäevi on vahepeal täitsa lambist ka tulnud.

Tegelikult tahaks juba Eestisse. Koduigatsus on kummitanud juba mitu nädalat ja ega ka siinne kliima asja paremaks tee. Vaadates võrdlusi Tartu ja Tbilisi soojakraadide vahel on juhtimas neist esimene. Tbilisis esineb kevadeti kohutavalt kuumi leitsakuid, teine päev aga ladistab vihma sadada. Vihmapäevi on rohkem olnud.

Bogensile saabus küla tema koduigatsuse peamine põhjus, kellega nad nüüd mööda mägesid ringi põrutavad, mul on aga mägedest ja vaatamisväärsustest üsna kopp ees, söön kodus ube ja vaatan vesterne.

Gruusia elulaadiga oleme ära harjunud. Juba ammu ei torise me mittesaabuva bussi tõttu, ega imesta kiriku vahetus läheduses kaklevate nahktagides meeste üle. Natuke imestust on tekitas küll viimane elektriarve, mis ületas isegi talvekuude kulutused. Kuigi me nüüd enam elektriga ei küta ega ka muud (elektri)kulutused pole kasvanud, nõuti meilt eelmise kuu eest kaks korda rohkem raha kui üle-eelmise eest. Pole ka kuulnud, et elektrihindu oleks 100% tõstetud. Protestimisest kasu polnud, maksta tuleb. Hiljem muidugi selgus, et üks meie ameerika sõber pole aasta aega elektri eest igakuiselt maksnud. Kui kodus elekter üle tunni aja ära on, läheb viskab kiirelt 100 lari võlgade vähendamiseks ja sähkö antakse talle tagasi.

Nahktagide kaklus kiriku vahetus läheduses.

Ilmselt hakkan Eestis torisema selle üle, et "miks ma punase tulega ei tohi üle tee minna?" ja "miks pubis õlu kallim on kui poes?" Lisaks sellele hakkan kõiksugustele vestlustele vahele segama sõnadega "Aga meil Gruusias...". Loodan, et Gruusia ikka väga külge ka ei hakka, muidu võib mõne Eesti naise käest peksa saada.

On veel paar teemat, mida pole jõudnud siin blogis lahata. Üks neist on tänavakauboi 'modimees' ehk parkimisinsenär. Modimehe nimi tuleb sõnast 'modi' ehk 'tule'. See on ka üks kahest sõnast, mida modimees kasutab. Teiseks sõnaks on 'midi' ehk 'mine'. Modimees ei ole väga pika jutu mees. Ta räägib vähem kui mõni kauboi enne kellegi mahakõmmutamist Sergio Leone filmis (olen vesternide lainel) ning tema jutt on otsekohene ja konkreetne. Koosneb ju kahest sõnast. Modimehe tunneb peale konkreetse jutu ära ka rohelise helkurvesti järgi ning tema tööriistaks on moditoigas, millega ta parkivate autode juhendamisel osavalt vehib. Kui keegi teeb oma elus otsuse astuda karmide meeste karmi maailma, kus ei valitse seadused (ehk Gruusia liiklus) ja ainsateks abimeesteks tegutsemisel on rusikas, mis kindlalt toikast kinni hoiab ja osavus seda käsitleda, siis Gruusias on selleks katsumuseks modimehetöö. Siiski pole see elu kerge. Et jõuda tippu ehk vanalinna A-parkimistsooni objektile, on vaja ikka kõvasti vaeva näha. Noor roheline modimees peab kannatuse varumiseks õppima ametit kusagil väikestel üksikutel uulitsatel, kus päevast päeva tuleb võidelda karmide ilmastikuolude, hulkuvate loomade, palli taguvate laste ja mis kõige jubedam, lõpmatu üksindusega. Algus ongi kõige keerulisem. Kui selle katsumuse noor modimees vastu peab, on ta vaimselt valmis ning aeg on asuda juba natuke suurematele tänavatele, et õige randmeliigituse ning sõna 'modi' koordinatsioon paika saada. Tipp pole enam kaugel, kuid võib öelda, et paljud pole sinna jõudnud. Mitmed on läinud mugavale istuvale töökohale taksosse, kuid hingega modimees ei teeks seda iialgi. Modimehed ja taksomehed hästi läbi ei saa, taksomehed pargivad umbropsu ja modimehed neid ei abista. Pealegi on taksomehed liikluskorratuse kõige jubedamad šaakalid. Töö tippkohal nõuab aga aastaid kogemusi ja treenimist. Oleme Mathisega jälginud küll neid vanalinna modimehi. Üks mees juhendas kerge vaeva ja elegantse moditoikaliigutusega korraga kolme autot parkima, ise täpselt samal ajal ühele 'modi' ja teisele kahele 'midi' hõikamas. Ning seda viimast polüfooniliselt. Et meie kõnnime enamasti mööda suuremaid magistraale, pole me kunagi näinud ühtegi noort modimeest. See peaks näitama, kui kaua peab kusagil väiksel uulitsal tööd tegema, enne kui suuremale objektile jõuab. Kust aga modimees oma töö eest raha saab, ma tõesti ei tea. Mõni üksik lahke inimene neile vahel viskab mündi, kuid enamjaolt olen näinud parkimas tänamatuid lurjuseid, kes mudavihmadest ja lõõmavaist päikeseleitsakuist räsitud karmile modimehele isegi silma ei vaata.

Karm on see elu, kuid keegi peab seda elama.

Munavõtted ja lihapühad Megreelia moodi

Mis on marsrutkaooper ühes vaatuses? See on see, kui kell kolm päeval vihmases Tbilisis on 20-kohalisse marsrutkasse sisse saanud Mattias, kes röögib oma keelebarjääri tõttu grusiinidele eestikeelseid roppusi. Massistseenis osalevad ka 40 grusiini, kes marsrutkasse ei mahu ja paratamatult reisi 300km kaugusele Zugdidisse vahele jätavad. Ooperis on ka kandev roll Ladol, kes marsrutkasse tunginud välismaalastele karjub, et ärge jumala eest marsast välja minge! Lubatud on kasutada improvisatsiooni ja etendus lõppeb marsas õnnelikult istuva viie eurooplasega, ühe hollandlase, ühe ameeriklase ja kahe karjuva lapsega. Ees seisab 5h 30 minutiline reis Samegrelo maakonnas asuvasse Abhazia piirilinna Zugdidisse.

Reisi lõbusamaks muutmise eesmärgil, ostsime endaga kaasa marsrutkasse ka erineva maitsega vedelikke, mille tulemusena Mattiasel juba esimese tunni jooksul pissihäda tekkis. Häda oli raske, sest järgmine pissipaus oli alles kahe tunni pärast. Mattias muutub eriti pahuraks, kui tal pissihäda on ja ta keskendub ainult sellele mõttele, kui hea tal pärast häda on. Pärast pikka RyanAiri tingimustes kannatusreisi, jõudis meie komando koosseisus Mattias ja Mathis - Eestist, Wouter - Hollandist, Shawn (ehk Siim) - läänest ja Lado, Elene ning Keti Gruusiast õnnelikult Megreelide vaimupealinna Zugdidisse.

2. päeva hommikuse peavalu puudumine andis pärast paari lonksu tarhunni manustamist eriti hea ende. Hommikuse värske hatšapuri kõrvale kuulsime, kuidas tapeti siga, kits ja kalkun. Keda huvitavad detailid ja pildimaterjal, siis võib julgelt minuga ühendust võtta. Võtsime takso Abhaasia piiri äärde, mis on vaid 5 kilomeetrit Zugdidist ja põhimõtteliselt tegemist on ühe ainukese kohaga, kust on võimalik piiri ületada ja Abhaasia autonoomsesse vabariiki siseneda. Seda ei saa aga teha auto, bussi või rongiga, vaid selleks on spetsiaalsed oranžid vankrid, mille ette on rakendatud hobune, kes abhaasid turvaliselt kohu viib. Abhaasiat ja Gruusiat ühendab üks sild, kuhu meie võime snaiprite valvsa pilgu all ainult poole peale minna, kui meil oleks viisa, siis peaksime sillapeal taskust passid välja võtma, avama pildiga lehekülje ja peakohale tõstma, siis snaipritel vähem kõhklusi, mida meiga edaspidi ette võtta.

Ühistransport Gruusia ja Abhaasia vahel.

Kahemõtteline kuju enne piirpunkti, suunatud Abhaasia poole, aga sõlme tegid peale.

Pärast piirivärki tahtsid teised uisutama minna, meie Mattiasega tõeliste jalkahuligaanidena iluuisutamist eriti mehiseks spordiks ei pea ja läksime hoopis tulevaks Dinamo Tbilisi ja Zugdidi Baia mänguks kohalikku baari sooja tegema ja julgust koguma. Tunnikese pärast alanud mäng toimus Baia väikesel staadionil, mis mahutab ca 5 000 pealtvaatajat ja mis oli pooltäis. 95% fännidest toetasid Baiat - meie mõistagi mitte. Umbes 5 minutit pärast Dinamo avaväravat viskas kõrvaltribüünil mingi Baia fänn mind hatšapuriga. Kuradi julge jänes, kes lubab ja käib jututubades rassivalvurit mängimas, aga staadionil viskab kõrvaltribüüni mehi sihvkakoorte ja hatšapuriga. Teine poolaeg, aga kakluseks läks. Tbilisi Dinamo juhtis 2:1 ja kolme riikliku püha jooksul olid grusiinid ennast piisavalt julgeks joonud, et rünnata Dinamo fänne staadionil, kus oli ca 100 kaitseväelast ja pea sama palju märulipolitseinike. Meie viga ei saanud, kuigi Mattias kurtis koguaeg tema kõrval seisnud grusiini üle, kes teda aegajalt jalaga tagus. Kuigi vihma sadas ja väljak oli nii porine, et ei olnud võimalik aru saada, kus võistkonnas mehed mängivad, siis mäng ise oli kogu raha eest (2 lari) ja kolm punkti kotis.

Enne

Pärast

Kui ma mainisin, et peavalu hommikul ei olnud, siis ei olnud seda ka teisel hommikul. Selle põhisüüdlaseks oli Lado isa valmistatud punane vein, mis juba esimesel õhtul sai endale hellitava nime „Château Lado“, seda pakuti nii blanc kui ka rouge variandis. Tegemist oli vaieldamatult kõige parema punase veiniga, mida meil õnnestunud siin riigis manustada. Igal juhul kogu „Château Lado rouge“ veinivaru me ära jõime ja järgmisel päeval usinalt ilma takistavate teguriteta päeva alustasime. Mehed läänest arvasid, et on sobiv päev Svaneetiasse minna, olgugi, et ükski marsa sinna tänu porisele ja läbimatule teele sõita ei tahtnud, õnnestus neil ikka takso võtta. Meie Mattiasega leidsime, et see reis on mõttetu ja liiga kulukas, seega otsustasime Musta Mere äärde ujuma põrutada. Mõeldud tehtud ja meie esimene suplus see-aasta oli 24.04 umbes kell 14:00. Vesi oli jube külm ja samal ajal kui meie sulistasime, hoidis taksojuht kahe käega peast kinni ja hüüdes oma taksos, mis oli tolmuimeja mõõtu Daihatsu: „nihhuijasibjee patsanõ!“. Me praalisime, et Eestist tavaline värk ja et me käime talvel ka. Ta ütles, et tema enne juunit jalga vette ei pane. Muidu oli kõva machomees, aga näed külma kartis.

Rannavalve

Otsus Svaneetiast loobuda osutus ainuõigeks, sest nad sõitsid sinna vana ziguliga üle viie tunni ja maandusid alles õhtupimeduses. Meie aga samal ajal käisime Zugdidi linnavõludega tutvumas, mis peamiselt sisaldasid täiesti segi grusiine, kes mööda tänavaid ringi koperdasid. Ühe kasiino ees istus täiesti üks õõparis grusiin punaste silmadega, kes tõenäoliselt oligi kolm viimast ööpäeva kasiinos automaadi taga istunud ja iga võidu pitsidena välja võtnud. Svaneetias olnud pidasid samal ajal seal pidu ja tulid juba kell pool 5 väljunud „kiirmarsrutkaga“ tagasi Zugdidisse. Mille sõit kestis ka viis tundi. Põhjuseks oligi vihm, mida oli taevast alla tulnud terve eelneva nädala ja seetõttu olid Mestiasse viivad porised teed eriti porised. Kodutee algas meil kolme paiku, mis tegi vapratest Svaneetia sõduritest tõelised marsasõdurid, sest Tbilisisse jõudes olid nad viimase 24h jooksul marsas viibinud üle kümne tunni ja seljatanud üle 450 kilomeetri. Tagasitee ise kulges taas RyanAiri tingimustes ja selles kõiges oleme me tänu võlgu Ladole, kes leidis aega ja tahtmist, et meid lihavõteteks oma lapsepõlvekodusse jooma ja sööma kutsuda. Kõva reis oli, pilte kommentaaridega näete siin.

Istung, Ornung, Pavlik Morozov, Viinanina jt.

Mõnda aega pole trükimust maandunud blogilehele ja eelnenud postituse trükimust on juba krimpsu kuivanud. Nüüd aga midagi täiesti värsket. Põhjuseks, miks nõnda mõnda aega pole blogiuuendusi teinud, on olnud hirm. Hirm selle ees, et kõike, mida ütleme, võidakse kasutada meie vastu. Meie majas on Pavlik Morozov. Kuid sellest juba hiljem. Alustagem ikkagi algusest.

Turismihooaeg on jätkunud ka pärast Mathise vanemate lahkumist. Seekord tuli Blogi-Jõesaare ja Blogi-Bogensi (ehk Blogensi) juurde külla terve paar (kahe inimese kohta vist hulk ei saa öelda) vironusi. Ööbimiseks pakkusime oma tagasihoidlikku Mgaloblišvili residentsi ja vastutasuks saime lonksu võtta härraste õhtustest konjakipudelitest (mida nad igalõhtul unerohuks tarvitasid) ja pidime oma raha mitte väga palju kulutama (mis niigi otsas oli). Nende külaliskäik sattus aga kahjuks meie Nõukogude Liidu poliitilise ajaloo eksaminädalale, kuid see meid väga palju ei seganud. Eksam tehtud, lõdvendasime jälle püksirihma ja lasime oma peas oleval kergel kraadil otsustada meie tegude eest. Aju läks puhkerežiimile, oligi teine eksamitest juba soojaks läinud. Peast soojaks. Sündmusi ei pidanud me kaugelt taga otsima, need tulid ise meie juurde. Härrad vironused kohtusid tänavaristil ühe habetunud härraga, kes väheke inglise keelt mõikas ja meid kõiki oma sõbra tütre sünnipäeva tähistama kutsus. Sinna me ka läksime. Lauas oli väga huvitav seltskond. Üks oli selline suurte prillide, kõhukoti ja teksavestiga kunstnikuhärra, siis üks kleenuke purjus mees, kes oskas inglise keeles vaid üht sõna - motherf*cker. Nendega koos istus üks väga haritud ja mõistlik daam, kellel oli mingisugune massažibisnis ning lisaks töötas tõlgina. Laitmatu inglise keelega intelligentne naine. Meid sinna vedanud habemik, nagu hiljem selgus, oli kergelt vaimsete häiretega. Enne minekut küsisid meil külas olevad vironused, et mida ei tohiks külas olles vestluses grusiinidega mainida - Venemaad, religiooni (või selle puudumist) ja muidugi Stalin. Ämbrisse astus aga hoopiski Mathis, kes habemikuga ajaloost rääkides sattus Džugašvili pseudonüümi mainima. Habemik tõusis püsti, käratas midagi, siis läks teise tuppa, tuli tagasi, käis mööda tuba-edasi tagasi pobisedes, siis käis veel kusagil ära, lõpuks rahunes ja istus maha. Daam ütles, et tal pidavatki natuke närvidega uhhuusti olema, mistõttu tasus teda lihtsalt ignoreerida. Pärast mitmeid tooste saabus lõpuks ka sünnipäevalaps, tegime talle laulu ja mõne tunni pärast kallistasime-musitasime ja liikusime edasi.

Koju jõudes olime üpriski ülemeelikus tujus. Tegime natuke laulu ja kuulasime muusikat (kell 4 öösel oli võib-olla natuke halb aeg), otsustasime ka teisi elanike meiega ühinema kutsuda. Tavaliselt on korterikaaslased sel ajal veel üleval, kuid seekord polnud asi nii. Pärast väikest meiepoolset kutsungit tuli uksele Alicja, kes ütles, et ta praegu meiega liituda ei taha ja üldse me võiks magama minna. Seda me siis ka tegime. Järgmisel hommikul tuli meie tuppa Madis halva üllatusega. Meie korteri kõige tundlikum inimene Pawel oli saatnud ülikooli kaebekirja meie öise käitumise kohta (milles väitis, et olime ta tuppa tunginud ja ta mööblit lõhkunud, mis oli aga sulaselge vale) ja see tekitas suurema rahvusvahelise jama. Võeti ühendust ka Tartu Ülikooliga ja arutuse all oli meie õigus antud korteris viibida ning kaaluti ka stipendiumimakse peatamist. Järgmisel päeval üritasin Pavliku jutule saada, kuid ta teeskles oma toas magamist. Ma kasutasin ära tema nõrkuse, jättes koridoriukse lahti. Mingil hetkel tuli ta seda jälle kinni panema ja siis sain ta kätte. Arutasin seda teemat temaga umbes 2 tundi ja lõpuks me erilisele järeldusele ei jõudnud, sest ta arvas, et korteris tekkivatest probleemidest ei tuleks teavitada korterikaaslaseid, vaid kirjutada kiri ülikooli. Ta olevat kirjutanud kirja ka oma koduülikooli Poola, kus kaebas avalike käimlate olukorra üle Gruusias ning oma elamistingimuste ja gruusia keele tunnis õpitava keerukuse ja tundide pikkuse üle.

Igaks juhuks rääkisime ühe haamrisoenguga poolaka Miša hosteli avamispeol ka oma kohalike sõpradega, kes lubasid kõik meid välja aidata sel puhul, kui meid oleks korterist välja heidetakse. Igaks juhuks ei julenud me ka blogisse oma tegemistest kirjutada, sest liigsest tantsust ja trallist rääkides võiks skandaal veelgi suurema leegi võtta. Sai ju lisatud oma blogiaadress ka TÜ tudengilehte. Pärast seletuskirju ja selgitamist on olukord vist rahunenud. Lõpuks otsustas Madis avada meie korterikaaslaste vahel meililisti, kus omadest probleemidest rääkida, kuid Pavlik sai aru, et oli võib-olla ülereageerinud ja kirjutas pika kirja vastu, milles tunnistas, et võib-olla hakkab meile rahulolematuse kohta singaale andma ja peame neid lihtsalt mõistma vms.

Asi on hetkel enam-vähem laabunud, kuid siiski pole üks 31-aastane Poola mees just kõige populaarsem sel tänaval. Tänaval, mis on täis väikseid poekesi, millel kõigil oma lugu ja aura. Meie lemmik on muidugi meie koduuksest mõne meetri kaugusel asuv putka, kuid teatud asju ostame ka teistest poekestest. Näiteks loengusse minnes võtame omale limpsid/mineraalveed ühest poest, mille müüjateks on 2 naist, kellele oleme hüüdnimeks pannud Ornung ja Istung. Istung on üks tülpinud näoga naine, kes pole vist juba aastaid püsti seisnud ja tool on talle tagumiku külge kasvanud. Teine on selline päris kena välimusega neiu, kuid tema probleemiks on see, et ta on peast soe. Ta hakkab alati midagi seletama ja mingeid häälitsusi tegema, kui poodi sisse astume. Ükskord läksin ma sinna koju kõndides majoneesi ostma ja laususin poodi astudes "gamardžoba" (tere). Ornung hakkas mulle ahvihäälega vastu karjuma "gaamardžooba-gaamardžooba". Küsis veel kajakahäälega "rogor khar?" (kuidas läheb) ja vastasin ikka viisakalt "k'argad" (hästi). Siis küsisin majoneesi "erti majonezi, tu šeidzleba" (üks majonees, palun) ja too hakkas mööda poodi ühe jala peal ringi karjuma ja hüüdma "romeliiiiiiiii?" (millist). Viipasin talle, et andke ükskõik missugune ja ta hakkas mulle neid marke ette lugema, kuni suutsin sõnasabast kinni haarata ja ütlesin suvalise majoneesi mainimisel, et jah, too. Igatahes kui rahad makstud ja "madloba" (aitäh) ja "nakhvamdis" (nägemiseni) ära sai öeldud, jäi Ornung erilisel karuhäälel mulle "nakhvammmdis" järele hüüdma.

Üks teine pood, kust oma kartulit, sibulat ja paprikat ostame, on väike keldriurtsik. Seal töötavad üks mees, naine ja kellegi ema (ilmselt mehe). Seal asub üks virvendava pildiga mustvalge telekas, mille suurust mõõdetakse veel diameetris mitte tollides. Naine ja ema vaatavad sealt pidevalt seebikaid. Mees muheleb jommis peaga vuntsi sisse ja närib hambaorki. Mees on seal pidevalt auru all ja tema eriti tööd ei tee ka. Istub kartulikoti otsas ja pobiseb vaikselt tervitusi. Naised tegelevad seebika vahel jooksvate reklaamide ajal klientidega. Ükskord tahtsin 20-larisest tagasi saada ja mees oli nii purjus, et otsis seda oma põuetaskust umbes 10 minutit, lõpuks sain mingisugused ärakortsutatud viiekad ja mõned mündid tagasi. Viimane kord läksin kartuleid ostma ja kohal olid ainult mees ja ema. Ema palus vaikselt olla, sest mees lasi kartulikoti peal viinauimas und. Äri saime aetud ja kodus laud kenasti kaetud, ilma, et viinanina üles aetud.

Kartuli-sibulapood

Tegelikult neid teemasid veel, millest siin pikalt jahuda, kuid midagi peab ju kodustele jääma suust kõrva rääkimiseks. Kuu ja 1 nädal veel ning Mgaloblišvili tänava amoraalijünger ja eelarvamusliider tulevad Tartusse mürama.

Koopainimesed ja technopidu

12.04.2011 kell 20:30

Alustan seda blogipostitust kurva noodiga. See on juba teine kord viimase kahe nädala jooksul, kui Tartus on soojem kui Gruusias. Sellel ajal, kui teie seal pribaltias kevade käes jäätist limpsite, peame meie siin 2200km kaugusel vihmas ligunema ja päikest pilve tagant vahtima. Ma tõsiselt loodan, et see jääb sellel aastal viimaseks korraks ja sellist jama enam ei kordu!

Kuid see pole alati nii olnud. Veel paar nädalat tagasi saime nautida tõsist Eestile võrdset suveilma ja erinevate allikate järgi peaks selline mõnus päikeseline õhk siia kausjasse Tbilisisse tagasi jõudma. Olgugi, et ilmateade vastab siin sama palju tõele kui statistika, on lootus suur ja kihk taas rõdul õhtuti aktuaalsetel teemadel oma päev kokku võtta varsti vältimatu.

Eelmisel nädalal saabusid Sakartvelosse (Gruusia on kohalikus keeles Sakartvelo) minu vanemad. Olgugi, et hetk oli ebamugav, sest meie õppetööd on jõudnud kesksemestri punkti, mis tähendab, et kohalike arvates on see õige aeg vaheeksam teha. Õppimisaega näpistades, said mu vanemad siiski tunda rõõmu kohalikust külalislahkusest, nende poolt pakutavast veinist ja Kaukaasia imelisest loodusest. Mina sain eelkõige rõõmu esivanemate kohalolekust, Eestist toodud leivast ning suitsuvorstist. Tõenäoliselt ma pole elus nii palju leiba varem söönud, kui praegusel külalisterohkel perioodil. Me sööme suppi leiva kõrvale, mitte vastupidi.

Tbilisist 80 kilomeetrit väljaspool asub linn nimega Gori. Gori on eelkõige tuntuks saanud, kui Stalini kodulinn ning hiljem, kui Augustisõjas Vene pommitajate käest räsida saanud lahinguplats. Goris on ka suur Stalini muuseum ning vagun, millega härra generalissimus armastas ringi reisida. Teatavasti Stalin lendamist veidi pelgas ning kasutas ringi reisimiseks ronge. Stalini muuseum oli külmavõitu, tume ja varustatud fakte laduva giidiga, kes meile kohaliku päritoluga Ioseb Besarionis dze Jughashvili elulugu tutvustas.

Suure juhi ja õpetaja kuju Goris Stalini muuseumi ees

Gorist 10 kilomeetri kaugusel asub Gruusia tsivilisatsiooni häll, Mtkvare jõe kaldal linn nimega Uplistsikhe. Linn ise on rohkem küla mõõtu, kuid tema vastas laiub hilisel pronksajal ehitatud koopalinn, kus elati kuni varajase keskajani. Mitme korruseline kivist monstrumist on küll säilitanud ainult marginaalse osa selle võimsusest, kuid vaatepilt oli kordumatu ja ennenägematu. Ehitised, nagu vanaaegne teater, läbi suure mäe jõe äärde viivad tunnelid, paganlikud templid või suured augud, mille point oli tekitada kiviaegne külmkapp, said tugevalt kannatada 1920. aastal toimunud 6,2 magnituudise maavärina tulemusena. Sellest hoolimata on suur osa temast säilinud ning võrratu tunne on kõndide mööda mägesid, olles ümbritsetud iidse tsivilisatsiooniga.

Kivilinna kompleks, all paremal eluruumid, taamal paistab üks paganlikest templitest

Vaade kivilinnale Uplistsikhe'st

Vahepeal saabusid Gruusiasse neli Eesti päritolu tütarlast, kes tulid siia vabatahtlikeks. Üsna ruttu saimegi neilt kutse nende värskesse häärberisse soolaleivapeole ning see plaan sobis meie omadega suurepäraselt, sest olime endale samaks õhtuks plaaninud technopeo. Jah, kuulsite õigesti. Kuna me veel pole kordagi ühelgi kohaliku klubi suurüritusel käinud, siis tundus see ideaalne variant - sissepääs prii ja facebookis üle 600 inimese, kes lubasid ennast kohale vedada. Tundus muljetavaldav ja vürtsi lisas ka asjaolu, et meie Mattiasega polnud varem kunagi technopeol käinud.

Kui me kell 01:00 klubi ukse taha jõudsime, selgus, et pleiss on täis ja kohalikke sisse ei lasta. Väikese diplomaatia tulemusena, leiti, et meie seltskonnas viibivad blondid tütarlapsed oleks isegi rahvast täis klubis kirsiks tordi peal ja nii me sisse saime. Uksepeal toimus rutiinne relvakontroll ja järgneski suur tantsusaal, kust tuli plärinal arusaamatut muusikat. Ma ei oska kommenteerida, mis edasi juhtus, kuid igal juhul püstitasin ma kindlalt ülekaalklalt oma technopeol viibimise rekordi - tervelt 3 tundi. Kõrvad olid lukus veel 10 tundi - meenus Untsakate laul "Disko pole oluline, punk on põhiline." Kogemus saadud, linnuke kirjas, terveks eluks piisab.

Meie külalistesaaga jätkub. Pühapäeval enne vanemate ära lendu, saabusid siia veinivabariiki kaks vironust, kellele me nüüd enda seltskonda pakume, riiki näitame ja kultuuri tutvustame. Ilm on rõve, kuid lubab nädalalõpuks paranemist. Viimased techno'ga kaasnenud shokitunnused pesime täna maha saatkonnas, kus toimus mõnus teisipäevane tööpäevajärgne saunapäev. Sakartvelos gaumarjos!

Eestlased, tagantlased, Sakartvelosipjeed ja mitme tunni jagu jalgpalli

Pärast mõne nädala taguse hashi lõppu otsustasimegi aja maha võtta ja keskenduda rahvusvahelise edu asemel rohkem õpingutele ja tegemistele. Selle põhjuseks oli asjaolu, et märtsikuul hakkas meie jaoks pihta turismihooaeg ja Eestist on kagu poole mägede vahele lendamas hulga rahvast. Seetõttu oli vaja mõned asjad ette ära teha. Esmalt saabusid külla 2/5 minu pere liikmetest, mis tähendas, et terve nädala oli meie leibkonna Jõesaarnadzesid rohkem Gruusias kui Eestis. Jõesaarnadzed nautisid mõõdukalt ilusat ilma ja reisisid maršrutkadega mööda Ida- ja Kesk-Gruusia peamisi piirkondi. Kõik jäid rahule ja Gruusia mägibriiz aitas raskest töisest talveunest ärganud eestlastel Gruusia kombel ringihängides lõõgastuda. Ka kohalik nägupidi punasesse lõuakarvkattesse mattunud Jõesaarnadze jäi rahule, et sai jälle omakseid näha.

Samal ööl, mil Jõesaarnadzed oma Gruusia diasporaa ainsale liikmele 'nakhvamdis' pidid ütlema, saabus siia juba teine punt mägibriizihuvilisi. Koos perega tuli külla Maarja, vana sõber kooli/ülikooli päevilt. Maarja tuli väga õigel ajal, sest juba esimesel päeval õnnestus tal näha midagi tõeliselt erakordset. Nimelt mängis 26. märtsil Gruusia jalgpallikoondis Boris Paichadzel täismaja (55 000 inimest) ees. See oli meie kõigi jaoks väga suur elamus, sest Gruusia võitis pärast üsna igavat mängu praktiliselt viimasel minutil löödud väravast ülitugevat Horvaatia koondist. Kusjuures Horvaatiast oli meile eelneval õhtul vaba voodikoha ootuses külla saabunud fänn Hrvoje, kes soovis tagasi Zagrebisse minna oma meeskonna 2 - 0 võiduga. Tema soov ei täitunud ja mees oli pisut nukker. 2 - 0 võitu saime aga 25. märtsil nautida meie, sest teatavasti võitis Eesti Uruguayd ja loomulikult tuli seda tähistada laulu saatel kodupubis Bernardis. Seega kodujõesaarnadzede ärasaatmine toimus veel kerges võidujoovastuses.

Eesti delegatsioon

Gruusia võiduvärava lööja Hertha Berlini poolkaitsja number 10 - Levan Kobiashvili. Lõppseis Gruusia 1-0 Horvaatia

26. märtsi kohtumine Horvaatiaga tähendas grusiinide jaoks seda, et terve öö oli vaja autoga mööda linna ringi sõita, signaalinupp niimoodi kinni teipida, et ta pidevalt töös oleks ning lasta tagapingil istuvatel sõpradel 90% kehapikkuse ulatuses aknast koos punavalge ristilipuga välja ronida ja hõigata "Sakartvelo!" ja "Gaumardžos!". Mõned mehed olid niimoodi oma S-klassi Mersudega ka vastu puud sõitnud, aga ega see teisi pidutsejaid ei seganud. Terve linn pidutses ja austusest Gruusia riigi, kultuuri ja ühiskonna vastu pidime ka meie seda tegema. Seega saime Maarjale näidata siinse tudengi pidutsemispaiku ja möllumeetodeid.

Järgmisel pärastlõunal, kui ärkasime, oli vaja kiirelt kodinad kokku pakkida, sest külalisele oli vaja ka näidata Sighnaghit. Kõik läks kenasti ja jõudsime maršrutka peale. Kevadilmaga oli Sighnaghi veel ilusam kui varem - näidislinn täies hiilguses. Loomulikult ööbisime oma sõbra Andy hostelis "Tura" ja hommiku veetsime selle häärberi aias asuval võrkkiigel lebades. Eestist tulnud inimesele võis see küll meelepärane olla, sest esimest roosakat päevitust ei saa säälmail veel mitu kuud tunda.

Hommikune mägibriiz

Vaade Sighnaghi taga laiuvale Kaukaasia mäestikule

Tibi-Liisi tagasi jõudnud, puhkasime jalga ja käisime Maarja perega ühes mõnusas keldripuhvetis head ja paremat muhkeldamas. Koduteel tahtsime oma külalisele näidata veel ka oma kodupubi Bernardit. Bernardi omanik ja tema sõbrad olid meid selles pubis juba mitu korda varem märganud ning eriti meeldejääv oli ilmselt reede öö, mil me seal Eesti võidust tulnud joovastust käisime rõõmsal häälel välja laulmas. Seega istusid nad meie lauda ja Bernardi omanik maksis külalislahkelt meie arve ja lisaks lubas, et igavesest ajast igaveste ei pea eesti poisid selles puhvetis midagi maksma. Lisaks pani ta ka liitrise viski külma, juhuks kui teisipäeval peaks Gruusia võitma Iisraeli ja Eesti Serbiat. Ootused jalgpalli osas on meil kõigil kõrged.

Et Mathis oli varasemalt olnud tudengite väitluskonkursi poolfinaali kohtunikuks, kutsuti meid teisipäevaks Gruusia parlamendihoonesse finaali kaema. Mathisele endalegi üllatuseks pidi ta seal lõpuks ka ühe kõne pidama. Sellega sai poiss väga hästi hakkama, tekitades ka väikese diskussiooni, kuna oli oma kõnes maininud soolist võrdõiguslikkust - nimelt oli väitlejate hulgas ainult üks meessoost isik. Edasi käisime veel mäe otsas Mtatsmindas ja lugesime tunde Eesti - Serbia vägikaikaveole pallimurul (antud juhul pallilumel).

Bogenšvili parlamendis kõnet pidamas

Meie juurde tuli jalkat vaatama ka kohalik sõber Lado ja Wikileaksi kaudu tuntuks saanud Risto soovitas meie kodukohta jalgpalli vaatamiseks ka Armeeniast tulnud rännumeestele, kelle me rõõmuga vastu võtsime. Selgus, et tegemist oli vanade riigiteadlastega. Nende samadega, kelle ülesandeks on olnud Kääriku sügiskoolis bakatundegite esitusi ja ettekandeid mõnitada. Kuna ka Madisel on terve see nädal paralleelselt meiega külas olnud veel kaks eestlast, siis mingi hetk oli meil ühes toas lausa 8 eestlast, mis tähendas, et suur osa Tbilisis asuvatest eestlastest oli meie korteri akendeta toas.

Eesti viigistas Serbiaga ja seetõttu pidime korra ka Bernardis ära käima. Omanik Irakli seal ilmselt Iisraeli käest saadud kaotuse tõttu enam nii rõõmus ei olnud ja viski jäi selleks korraks kappi. Tegelikult me ise poleks ka võib-olla soovinud. Raske päev oli olnud ja eks me olime üsna väsinud ka.

Varsti lähevad kahjuks Maarja perega tagasi lörtsis Eestisse. Meie jaoks see tähendab kõigest üht nädalavahetust tavapärast elurutiini, sest juba teisipäeval tulevad uued inimesed, kelle peame Gruusia elulaadiga kurssi viima. Seniks vaadake pilte.