Sakartvelotuur

Paljud juba teavad, kuid siiski mitte kõik, et aprillikuus õnnestus mul taas endist ajutist elukohariiki külastada. Selleks tuleks muidugi tänada härraseid Pall-ahvi, Konstaants, E-Rasti, Tõrekat, Uhtit, Jeblikut ja Petsuunast (nimed muudetud kujul, autorile on nimed teada). Reis algas 13. aprillil ja kestis kuni 21. aprillini. Põhjuseid, miks ma sellest alles nüüd kirjutan, on mitmeid:

1. Ma ei viitsinud varem;
2. Ma pärast reisi ei mäletanud absoluutselt, mis seal toimus ja lootsin, et mõne kuuga tuleb mälu tagasi (ei tulnud, mille tõttu võib järgnev jutt olla luuludel põhinev ilukirjandus ja müstifikatsioon);
3. Eee.... veel midagi (eelnevat lauset kirjutades läks meelest ära, mis see kolmas põhjus oli).

Reisil oli minu ülesandeks olla giid ja see vend, kes gruusia keeles taksojuhtide peale karjub. Reisimeeskond sai täies koosseisus kokku Tallinna lennujaamas. Reisipalavikku aitas leevendada Tallinna lennujaamast ostetud karastusjook Jack Daniel's ning reisiväsimust vähendenda üürike ja äärmiselt ebamugev uinak Bombardieri lennukis. Selle tõttu ei olnud kõigil varajastel hommikutundidel Tbilisis maandunud kronstein-uudevaldidel otsest vajadust esimese asjana meie 4-narises ja 20-larises (liiri-laari, kakskend laari!!) hostelitoas põhku keerata.

Hosteli rõdul hommikust päikest nautlemas.

Pall-ahv, Konstaants ja mina otsustasime juba sel varajasel laupäevahommikul alustada meie nädalapikkuse pubituuriga. Selleks oli aga vaja Titanicu rahad kohalikeks larideks vahetada, et neid otse loomulikult kohe laristama hakata. Ehkki valuutavahetuspunkte on Tbilisis peaaegu sama palju kui mõlkis ninaga vanu Opel Astra taksosid, ei õnnestunud meil see rahavahetus esimese hooga kohe kuidagi. Nimelt oli valuutamees oma suitsuvineses putkas kahe tabureti peale õndsat und jäänud nautima, endal kahetollisest mustvalgest telekast ,,Vaprate ja ilusate” kordus taustaks vaikselt sahisemas. Erinevaid gruusiakeelseid hüüdsõnu röökides õnnestus meil aga valuutamees unedemaalt tagasi reaalsusse tuua ja lasime oma taskud kohalikku raha täis toppida. Esimesed khinkaalid söödud, esimesed kohutava maitsega Natakhtari õlled joodud, esimeste taksojuhtidega kaubeldud, tundsin end kui kala vees.

Tundus nagu eelmisel aastal Bogensiga siin veedetud viimane nädal oleks justkui edasi kulgenud, sest suuri muutusi Tbilisis selle ajaga toimunud pole. Suured hoonekompleksid, mille küljes silt ,,Valmib aastal 2007” pole endiselt omale seinu ette saanud ja suuremad tänavad on endiselt sõiduradade osas ,,mitmerealised”.

Räägin sellest, kuidas me Bogensiga samas baaris kord viis liitrit veini ära jõime.

Esimese päeva jooksul toimus magamine vahetustega. Kui mõni mees jälle lennuväsimuse tõttu ära vajus, tuli teistega linna peal tiirutada. Masinavärk sujus. Esimesed kaks päeva toimus meil Tbilisi peal aeglasel sammul ringijõlkumine. Tutvusime sellega, mida pakub Gruusia köök ja mis imejook see Kindzmarauli vein on. Õhtud aga veetsime traditsiooniliselt mööda kõrtse hulkudes. Tegelikult, kui aus olla, siis pühapäev algas ka juba kõrtsus, kuid samas võib öelda, et pühapäev on ikka traditsiooniliselt ka kaatripäev olnud.

Esmaspäevase klassiekskursiooni võtsime ette Sighnaghisse. Selleks tuli kohalikus mõttes lääne vati sees hellitunud eestlased viia tõelisse Tbilisisse. Tõeline Tbilisi tähendab turuplatsi ja selle ümbrust, mitte seda kodanlikku munakividega kaetud kesklinna, kus me resideerusime. Keskmine inimene turuplatsil on vanem naisterahvas, kes asfaltile laotatud väikeselt linalt peterselli müüb. Nõndaviisi ta teeb seda iga päev - istub ja müüb peterselli. Õhtul ilmselt läheb oma eterniidist ja roostetanud plekitükist kokkuklopsitud majja, lõikab kääridega järgmise jupi peterselli ja läheb seda järgmine päev siis müüma. Niimoodi see elu käibki. Ja seda on põnev vaadata nii tuomaril ning juristil kui juomaril ja turistil.

Sighnaghi vaated, nägime ära ja läksime edasi.

Maršrutkasõit, mis veel eelmisel aastal tundus nii loomuliku elu osana, hirmutas seekord ära. Minu jaoks on toimunud paratamatu võõrdumine Gruusia surmapõlgurlikust liikluskultuuri(tuse)st. Maršrutkaks oli loomulikult parkettpõrandaga Ford Transit, milles istumisruumi umbes 3/5 võrra vähem kui RyanAir'i lennukis. Sõit kulges kurvilistel teedel keskmise kiirusega umbes 130 kilomeetrit tunnis, pool reisi ei puudutanud kõik Transiti neli ratast auklikku asfalti ja arvukaid möödasõite tehes ei huvitanud maršrutkajuhti ei reisijate elukindlustuse puudumine ega ka vastutulevad sõidukid. Vastutulevad sõidukid sõitku oma teeserval pooleldi kraavis ja reisijaid kaitsku maršrutka armatuurlauale kleebitud Püha Nino pilt. Lisaks on maršrutkajuhtidel endiselt kombeks terve sõidu vältel samaaegselt telefoniga rääkida, suitsu teha ja ülbuse mõttes üht jäset juhipoolsest aknast väljas hoida. Riski piiril elamise tähendus on sealmaal ikka hoopiski teistsugune, palju reaalsem. Meie läänelikult hüpohondriliseks muutuvas ühiskonnas oleks juba teisipäevahommikuse jooga tegemata jätmine ja transrasvade liigne manustamine mõne jaoks võrdne enesetapjaliku surmapõlgurlusega. Seal on võib aga surm tulla päriselt ja terve tee muu peale ei mõtlegi. Kõht muutub seest õõnsaks ja ninna tekib sooja vere lõhn, rääkimata merevaigutihedast veremaigust suus, mida ei leevenda ka sooja Argo õllepõhja kulistamine ja kurgus kuristamine.

Sighnaghis oli meie elukohaks Andy hostel Tura, mis kohalikus keeles tähendab šaakalit, keda antud Ida-Gruusia Kakheti piirkonnas üsna tihti kohata võib. Tegelikult asub Tura natuke linnast väljas grüünes, kus naabriteks lehmad, lambad ja eelnevalt mainitud šaakalid. Gruusia ehituskultuuri võis tajuda ka selles hoones, sest 4-5 aastat tagasi ehitatud maja lagunes igast otsast. Õhtupooliku veetsime legendaarses "Lendava hobuse" kõrtsus kohalikke veine degusteerides ja šašlõkki pugides. Suurem osa seltskonnast maandus juba varastel õhtutundidel tagasi häärberisse leiba luuse laskma, kuid Pall-ahvil ja Uhtil õnnestus sel õhtul kohalikku peomajja sattuda, kus nad veini degusteerides nägid pealt kohaliku rahvatantsu ja -lauluetendust. Punase veini maitsmisest omale vampiiriliku naeratuse saanud Pall-ahv ja Uhti ei suutnud pärast häärberisse tagasi jõudmist oma vaimustust varjata ja seetõttu tõid meile igaks juhuks mõned karastusjoogid ka kaasa.

Tutvustan poistele Gruusia õllelaua reegleid "Lendava hobuse" kõrtsus.

Järgmisel päeval toimus suur söögitegemine, milleks tuli meil sõita naaberkülla liha järele. Naaberkülla viiva tee ääres istusid kahe seapaeadega kaunistatud leti taga kokku kolm vanamehenässi, kes kirvega meile sea küljest head lahmakad viilud lõikasid. Külaturult ostsime lisaks juurde salatimaterjali ja mõned pudelid joogipoolist. Tagasi häärberisse jõudes anti ohjad gurmaan E-Rasti kätte, kes köögitoimkonna vägesid juhatades suutis meile sellise prae välja võluda, et pugimise kõrval polnud isegi aega üksteisele otsa vaadata. Ka Andy oli rahul, nimetades seda paremuselt teiseks šašlõkiks, mida ta selles riigis maitsnud oli. Veel paremat šašlõkki olevat ta saanud Lõuna-Osseetia piiri äärest mingi vanatoi käest.

Järgmisel päeval, kui kogu seltskond oli jõudnud toidu suuremal või vähemal määral ära seedida, toimus imeilusa Sighnaghi linna peal sümboolne ekskursioon, mis koosnes sellest, et ronisime ühe torni otsa, jõime seal ühe õlle ära ja siis tulime sealt alla. Antud torni otsast nägime niikuinii tervet linna, mistõttu polnud suuremat mõtet jalavaeva mägistel munakiviteedel hakata tekitama.

Järgnevatel päevadel toimus Tbilisis harilik turismus, mis koosnes sellest, et sõitsime odava hinna eest taksodega mööda linna ringi, käisime turult koju kaasavedamiseks vidinaid ostmas, proovisime erinevates kõrtsudes õlut juua, külastasime loomaaeda ja lõbustusparki. Lõbustuspargis oleksime peaaegu Nõukogude ajast remontimata autodroomi masinatel viimsed tükid küljest ära ramminud, kuid õnneks jäime vähemalt ise terveks. Õhtul otsustasime vaadata, mis mõningates kõrtsudes toimub. Toimus see, mis tavaliselt.

Nühvlitega lustipargis masinatest viimaseid elumahlu välja rammimas.

Viimasel päeval toimus Konstaantsi sünnipäev, mida pidasime teatud osas Tbilisis EV territooriumil. Et Kosntaants on sündinud samal kuupäeval ühe tuntud Austria päritolu kapraliga, siis oli paslik tema sünnipäeva jätkata keldris asuvas õllekas Salves. Järgmisel hommikul olime tagasi Eestis koos tühja rahakoti ja kauni karmiinroosa päevitusega. Gruusiasse jäid mu hea tuju, jope, raha ja mõned mälestused. Mingitel päevadel kohtasime ka Maretit, Liisi, Shawni, põgusalt Ladot ja isegi Ristot mõnel korral. Tervitama ma neid siin blogis ei hakka, kindlasti näeme veel. See oleks sama nõme nagu Raadio Elmari kaudu oma naabrimeest tervitada. Ka trepikojas võib tere öelda.