Skolko let, skolko zim?

Pealkirjas esitatud retoorilisele küsimusele on tegelikult väga lihtne ja konkreetne vastus – üks suvi ja üks talv. Viimane kord sai käidud Kruusas ju eelmisel kevadel. Seekord sattusin siia juhuste kokkulangemisel. Nimelt on Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistriprogrammis aine "Praktiline väliuuring konfliktipiirkonnas", mida kõnekeeli tuntakse Gruusia suvekooli nime all. Päris ametlikult kandis sellel korral teema nime "CSOs Facilitating Cross-border Cooperation in Georgian Conflict Zones". 

Paraku pean tunnistama, et kuna Gruusia24 meediaväljaanne on pigem meelelahutusliku kallakuga, siis ei hakka ma siinseid lugejaid vaevama väljenditega “piiriülest koostööd edendavad kodanikuühiskonna organisatsioonid” või rääkima, mida teeb European Union Monitoring Mission (EUMM). Tegelikult ma ise ka päris täpselt ei mõika, mida nad teevad, kuid olen üsna kindel, et nende töö seisneb paljuski kallites restoranides toidu ja veini degusteerimises, sest EUMMi autod ju tihtilugu nende ees seisavad. 

Igatahes oli suvekool päris põnev kogemus, nüüd tean pisut rohkem asjade kohta, mille kohta varem vaid natuke teadsin. Käisime ju siseriiklikult ümberpaigutatud isikute küla vaatamas ja nende eluolu ning probleemide kohta kuulamas. Just konfliktidega kaasnevad probleemid rohujuuretasandil on miski, mille kohta ma varem suurt midagi ei teadnud, vaid oskasin üksnes aimata. Igatahes mina pärast suvekooli lõppu enam Eestisse sääskede keskele tagasi ei läinud. Jäin siia. Shawn (varasemalt tuntud ka kui "Siim", näeb välja selline) leidis Tbilisi vanalinnas päris mõnusa elamise, mis lisaks heale asukohale on ka minu kaootilise eelarveplaneerimiskavaga kooskõlas ehk eesti keeli - räigelt odav. 

Minu koobas, vasakult - köök, magamistuba ja toakaaslase Jamesi tuba ehk lounge.

Viimasel ajal olen oma rikkust kokku ajanud oma lingvistiliste oskuste rakendamisega. Gruusias olles õnnestus Interneti vahendusel väheke tõlketööd teha ja sellega peaks mõnda aega ära elama küll. Elukoht on võrdlemisi askeetlik, kuid kõik mugavused on olemas (kui väljend kõikide mugavustega korter tähendab endiselt seda, et mul on vesi, elekter ja gaas), isegi pesumasin. Kuid lähtugem siiski põhimõttest, et mida vähem on asju, seda vähem peab koristama ja kolima. Õnneks tulin ma siia ühe T-särgi, kahe erinevat värvi soki ja pooliku küüneviiliga, mille tõttu kolimisele kulunud aega saab mõõta sekundites. Ma ei tahaks väga palju endast rääkida, sest inimesed, kes ainult endast räägivad, on üsna tüütud. Küll aga ma kuulsin ühe tüübi kohta, kes RAUDSELT tahab, et temast räägitaks. 

Tegemist on albiino gängstaräppari Bera Ivanišviliga, kes on Gruusia rikkaima mehe ja peaministri Bidzina Ivanišvili poeg. Bera on Gruusias üsna tuntud nimi. Miskipärast ma usun, et ta on tuntud eelkõige seetõttu, et ta on Ivanišvili poeg ja albiino, mitte selle tõttu, et ta oleks hiilgav ning andekas "gängstaräppar". Nii palju, kui mina tema lugusid suutsin kuulata, ei ole ta just väga hea gängstaräppar. Võib-olla on see mu isiklik arvamus, sest ega ma üldiselt gängstaräpparitest suurt lugu ei pea. Bera käis oma isa Gruusia unistuse kampaania ajal mööda riiki ringi tuuritamas, kus ta laulis laulu, mis kandis nime - üllatus-üllatus: “Gruusia unistus”. Bidzina Ivanišvili Wikipedia artikkel ütleb, et nime “Gruusia unistus” ta võttiski oma poja samanimeliselt räpilaulult.

Gruusia viimase aja kuumim mees - peaministri pojast gängstaräppar Bera.

Igatahes on Bera nii kõva mees, et aeg-ajalt käivad Gruusias igasugused Jay-Z, 50-sendid (grusiinide jaoks 50-tetrid) ja muud sellised end üle kullanud mustanahalised Ameerika kuulsused, kes lollide ja kergesti mõjutatavate teismeliste vanemate raha on ära võtnud selle abil, et nad autotune'i abil on mikrofoni mõned korrad “Yeah” ning “Shake that ass, baby” öelnud. Bera kahjuks mängib kindlasti tõsiasi, et kui mustad mehed saavad Ameerikas ennastkiitvalt laulda sellest, kuidas nad lapsepõlves käisid kooli asemel vanglas, said kuuli ja olid vaesed ning sellest, kuidas nad nüüd on multimiljonärid (ma küll ei saa aru, miks peaks keegi tahtma kuulata seda, kuidas keegi vend endast räägib, kui rikas ja teistest parem ta on), siis Bera vist seda teha ei saa. Küll aga ma soovitaks isiklikult Beral teha mõni laul selle kohta, kuidas ta on terve elu rikas olnud ja nüüd kui isa raha eest kõik Ameerika mustad gänsgtaräpparid külla kutsus, on isa tuhandikprotsendi võrra vaesem. Teine võimalus oleks muidugi laulda sellest, kuidas ta ei pidanud mitte midagi tegema, et rikas olla. Ja just see võib Gruusias peale minna, sest mulle on mitmed tüdrukud öelnud, et kõige lahedamad tüübid, kes naistele kõige rohkem peale lähevad, ongi need, kes ise midagi ei tee, söövad sihvkasid, elavad vanemate raha eest ja kuulavad autost kõva häälega halba muusikat (võib-olla just Berat).