Eksiilia

Läksin turule. Päris konkreetset plaani ei olnud, mida osta. Vaid soolapekki oleks tahtnud – siinmail on ta selline päris mõnus, vürtsikas nagu Marju Länik staarina. Aga tutkit. Soolapekki polnud. Uitasin leitsakus mööda turgu ringi, käisin igas urkas. Isegi seal, kus mustlased varastatud kraami müüvad. Ilm oli palav ja seega muutus ka pea soojaks. Mõistus ja keha rändasid mööda erinevaid radu. Üksteisega kohtusid nad taas ühe konkreetse arbuusimüüjamuti juures (Arbuusias on arbuuside hooaeg, müüjaid on kõik kohad täis). Mõtlesin, et päris loll oleks turult tühjade kätega koju tagasi minna. Ja arbuuse on päris mõnus siin leitsakus matsutada. Ostsingi endale kümnekilose arbuusi, mis minu üllatuseks maksis kõigest ca 1 euro. Rõõmsalt vedasin arbuusi koju tagasi. Päike paistis lagipähe, tuul ei puhunud. Kurat, oleks nagu keeglikuuliga tulnud, aga keeglikuulil on see pluss, et sel on hoidmiseks augud sees. Ma ei hakanud võtmega tänaval auke uuristama ka, kannatasin ära.

Pilt on illustreeriv (varastatud Internetist, tegemist on Usbekistaniga)

Koju jõudes avastasin, et mu keha ja mõistuse lahknevuse käigus oli rahakott keha kätte jäänud ja ilma mõistuseta on ta päris loll. Kotist avastasin, et olin mustlaste käest ostnud Gaz-53 ventilaatoririhma, 3 Ford Escorti ilukilpi (millest üks oli peaaegu pooleks), jalgrattapumba otsiku tihendi, purgi majoneesi ja neli vanni äravoolukorki. Nii et ka arbuusita ei oleks ma tühjade kätega koju tulnud (võib-olla oli ilma mõistuseta keha hoopis targem – ei tahtnud lolli olukorda jääda ja turult tühjade kätega koju naasta).

Tegelikult ei tahtnud ma üldsegi sellest rääkida, aga kodutee leitsakus kõndides märkasin taaskord palju välismaalasi ja arbuusi vedades hakkasin sellele pisut sügavamalt mõtlema. Välkareid on siin tõesti palju ja tundub, et üha kasvavas trendis. Ajalooliselt on Gruusia olnud piirkonna sulatusahi (kuidas see "melting pot" eesti keeli on? Ei tahaks päris ahi ka öelda, sest ka juutide kogukond on siin ikka tugevapoolne olnud). Gruusia hakkas koos teiste Lõuna-Kaukaasia riikidega ju alles Nõukogude ajal homogeensemaks muutuma. Enne seda oli näiteks Tbilisi väga suuresti armeenlaste linn ja grusiinid moodustasid poole või alla selle riigi elanikkonnast. 1980. aastate lõpuks olid 70% kohalikust elanikkonnast grusiinid. Arvestades seda, et riigis oli ka kolm autonoomset piirkonda, millest kahes elasid hoopis teised rahvad (abhaasid ja osseedid) ja et Kagu-Gruusias elavad õnnelikult (ilma irooniata) üksteise kõrval armeenlased ja aserid, siis see number on võrdlemisi muljetavaldav.

Ma siinkohal ei hakkaks pikalt jahuma sellest, mida juhtus viimase 20 aasta jooksul, sest ega Gruusia24 meediaväljaanne mingi tõsiseltvõetav teatmeteos pole. Gruusia on ajalooliselt asunud suurte impeeriumite vahel (Venemaa, Osmanide, Pärsia) ja suudetud on kohaneda mitme eri kultuuriga. Selle tõttu on ka Tbilisis rahumeeli üksteise lähestikku kirikud, mošee ja sünagoog. Seda on täna taas näha. Siia on tuldud vabadust otsima (nagu mina sääskede, Ansipi ja Euroopa Liidu direktiivide eest). Eriti palju on kõikjal näha pärslasi. Ka meie väiksel (kuid mitte vaiksel – siin käib iga öö üks karauul. Inimesed karjuvad, kutsuvad politsei välja ja siis tuleb politsei nendega koos karjuma. Et aga karjujaid rohkem oleks!) tänaval on päris mitu pärslaste söögi- ja joogikohta, poodi, kõrtsu – mida iganes. Pärslased panevad poole ööni oma idamaise kõrtsu ees tina, viskavad viina ja nalja. Teise pärslaste kõrtsu ees ilutseb silt "beer oficial offer", mis kuidagi loogiliselt ei kõla, sest see paneb tahtma küsida "unofficial offerit". Varem oli sildiks "beer special offer", mis kõlas igati paremini.

Teiseks sarnaseks grupiks on kõiksugu Araabia riikidest pärit tegelased. Meie majas elavad ka kaks iraaklast, kellest on üks rahvuselt kurd. Väga viisakad tüübid, kuid tundub, et kuritarvitavad WiFit. Kurd näitas mulle ükskord Kurdistani lippu ja küsis, et kas ma tean, mis see on. Teadsin. Siis ta tahtis, et ma räägiks talle üht-teist Kurdistanist. Eks ma midagi oskasin ikka rääkida. Nad küsisid mult, et kust ma ise pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Nemad ei teadnud sellest midagi. Seega pidin ma lisaks Kurdistani seletamise kohta ka Eesti kohta seletama. Mõnes mõttes 1-0 mulle, teisalt jäin 0-2 kaotusseisu, sest kaks venda ei pidanud mitte midagi seletama.

Üks väga huvitav tüüp on Süüriast. Tema on otseselt sõjapõgenik Aleppost. Tal on lausa silmadest näha, et tüüp on päris masenduses oma kodukoha pärast. Usutunnistuselt on ta Süüria katoliiklane, kui ma õigesti mäletan. Ma täpselt ei tea, mida ta siin töö mõttes teeb, kuid igatahes armastab ta tšatšat välja teha isegi siis, kui keegi tšatšat juua ei taha. Nii juhtus ka minu sünnipäeval. Tema riik on varemeis. sajad tuhanded inimesed on hukkunud. Kui ta alguses hoolis oma riigist, siis vägivalla laienedes üksnes Aleppost, siis pommitamiste käigus oma naabruskonnast ja lõpuks vaid oma majast. Ta aitas mitu kuud Süüria põgenikke Gruusiasse. Kogu vägivallalaine käigus on ta kindlalt hakanud üha enam valitsust toetama, sest just mässulised on need, kes tema sõnul vähemalt tema kodukohas tapavad ja vägistavad, tahavad konservatiivsemat islamit levitada. Ta saab aru reaalpoliitikast (Venemaa, Iraan ja Assad vs Läänemaailm, Saudi-Araabia). Samas on see tema sõnul ka ususõda (Iraani toetatavad šiiidid vs Saudi Araabia toetusega sunniidid). Süürlase sõnul kohalikud inimesed pigem surevad, kui lähevad naaberriikidesse põgenikelaagritesse, sest seal saavad neist orjad. Rikka Süüria riigi naised olid varem piirkonnas tuntud kõrgema klassi naistena (Saudi Araabias on nad ju alla surutud), kuid nüüd on neist naaberriikides saanud (seks)orjad. Igatahes masendav lugu, millele lõppu ei paista tulevat.

Üks grupp on neid inimesi, kelle hulka ma ise ka pooleldi kuulun. Enamasti on tegemist angloameerika kultuuriruumist pärit inimestega, kes siin inglise keelt õpetavad, nädalavahetustel mägedes matkavad ja vahetevahel, tule taevas appi, joogat teevad. Aga vaatamata kõigele sellele on tegemist täiesti toredate inimestega. Eks mu enda tutvuskond ongi enamasti nendest ümbritsetud. Täitsa intelligentsed inimesed, naudivad eksootikat ja vabadust.

Lõpetuseks on siin turistid, keda on kohutavalt palju. Õnneks ei ole tegemist nende kõhukotiga ameerika turistidega, keda on näha Euroopas näiteks mõne Firenze muuseumi piletimuti käest hamburgerit nõudmas, karjudes samal ajal, et "Siin Frankfurtis on ikka jõle sitt teenindus!" Siin on vene ja ukraina turistid, kes on igati normaalsed. Ei ole ju need vene turistid, kes käivad Kanaaridel karjumas, kaklemas ja pornofilmi väntamas. Ikka nostalgitsejad, mis on täiesti normaalne.