Tbilisi linna päevadest

Lõpuks ometi on ka siin 20+ kraadine kuumus läbi saanud ja täna keeras vihmale ära. Kuigi ilmateade lubab küll järgmiseks nädalaks taas sooja ilma ja vaadates Gruusia aastast sademete hulka, siis oktoober ja november peaksid olema kuivad kuud. Samas mõeldeldes Gruusia mentaliteedile, siis oktoober-november on see aeg kui vein valmis saab ja milline ksünoptik sellel ajal viitsib välja sademeid mõõtma minna.

Sõitsime Tbilisi kesklinna rooside väljakule, kus pidavat toimuva vinge üritus - veini pressimine. Veini pressimine ikka õiget moodi, kus saad saapad jalga panna, suurde tünni ronida ja seal mõnuga viinamarjadel sõtkuda. Kahjuks, kui meie kohale jõudsime oli see üritus juba läbi, kuid üldisest melust saime sellest olenemata osa. Laat oli natuke erinev meie omadest. Põhiliselt müüdi sašlõkki ja veini. Ei mingeid mõttetuid ja mittepraktilisi vidinaid, millega Eestis iga laat üleküllatud on. Säärased pidustused kestavad veel terve nädala ja ürituste seas on sellised põnevad ettevõtmised, nagu lihafestival, šokolaadifestival, vorstifestival ja loomulikult veinifestival.

Täiuslik päev

Reedene päev on paljude lemmik. Ehkki ülikooli ajal on reedese päeva tähtsus vähenenud, sest nädalavahetus algab juba kolmapäeval, sai nüüd jälle selle päeva üle rõõmu tunda. Eilne päev oli meil mõnusalt etteplaneeritud. Alustasime hilise ärkamisega. Pärast mõningasi igapäevaseid koduseid toimetusi suundusime loomaaia/lõbustuspargi poole. Enne kohale jõudmist pakkisime oma kõhud ühes kohalikus pubis kanasalatit täis. Loomaaed/lõbustuspark oli natuke masendav, selle kohta võiks öelda sõna jäänuk. Sissepääs maksab 50 tetrit.

Loomaaia/lõbustuspargi kõrvale on ehitatud mitmetasandiline suur ja võimas ristmik, kus kohtuvad magistraalid ja kust voorivad läbi sajad autod hirmsasti tossavate sumpadega. Lõbustuspargis pannakse atraktsioonid siis tööle, kui kasvõi üks inimene otsustab seda kasutada. Inimesi on vähe, mitmed kohad on kinnikasvanud ja väikestes putkakuubikutes igavlevad tülpinud nägudega töötajad, kes vaid vahel 1-lariseid pileteid müüa saavad. Vaatasime Mathisega kõik skunkid, kitsed, sebrad, tiigrid ja need tiibadega asjad üle ja suundusime vaaterattale. Vaade vaaterattalt oli muidugi kena, ehkki see võiks parem olla kui lõbustuspark orus ei asuks. Sealt oli võimalik näha ka fassaaditagust, kus vanad LAZ-bussid ja ilmselt vaateratta ehitusest üle jäänud metalltorud roostetasid. Huvitav, kuidas need vanad bussid sinna lõbustuspargi ümbrusesse sattusid? Ilmselt tulid millagi kümmekond aastat tagasi maapiirkonnast hirmsa kolina ja suitsupilve saatel lapsed LAZ-i või PAZ-iga suurlinna imet vaatama, kuid buss otsustas tagasi minnes enam mitte käivituda ja oma elupäevad sealsamas ära lõpetada. Pärast kedagi enam busside saatus ei huvitanud ja mindi mõne muu kaarikuga maale tagasi. Lõbustuspargis rammisime üksteist pisut autodroomi masinatel ja lõpetuseks tegime ühe tiiru ka oksedroomil (kiige moodi asi, mis üles alla käib ja kõhu seest õõnsaks teeb).

Need jupid jäid lõbustuspargi ehitusest üle

Pärast loomaaia/lõbustuspargi tuuri jalutasime ülikooli poole. Kui Mathis ja Mattias kohale jõudsid, oli infotund juba alanud. Enne seda käisime veel ka raudukse taga kolistamas, mille tagant paks tädi meile raha andis. Täna oli ka stipipäev ja saime rohkem rahhi, kui eeldasime (stipendium 200 larit). Infotunnis olid peale leedukate ja meie ka veel mõned grusiinid. Enamasti olid nad ülikooli asjapulgad, kuid nende hulgas olid ka mõned sellised, kes olid vastavalt Vilniuses või Tartus õppimas käinud. Nad kõik pidid rääkima oma kogemusest Baltikumis ja enamasti oli kõik sama jutt: “Tore, kena, hea, elu parim kogemus ja loodan, et teile siin ka meeldib!” Tavaline small-talk-võltsnaeratamise-soovide-tutvustuse-teretamise-tänamise üritus, kus jagati ka pastakaid, võtmehoidjad jms kama. Saime endale ka gruusia keele õpetaja, kelle tundides hakkame teisipäeviti ja neljapäeviti käima.

Õnneks kestis üritus väga lühikest aega ja juba varsti saime sealt tulema. Tegime oma kolmeliikmelise M-klubi poistega linnas mõned õlled ja läksime legendaarset filmi “No Man’s Landi” vaatama. Film oli sama hea ja isegi parem kui viimane kord, mil seda vaadatud sai, ehkki selja taga olid mingid sakslased-rumeenlased, kes krõbistasid mingite kilekottidega, luristasid McDonald’sist ostetud 9-liitrise kõrrejoogiga, kiunusid ebamugavate toolide pärast ja naersid äärmiselt kõva häälega vähegi naljakama koha peale.

Pubi "Nali"

Pärast filmi suundusime Pur Pur'i, kus esines Madise laulev sõbranna oma bluusi-lugudega. Purpur on kolmekorruseline alternatiivkohake, kus igal korrusel toimuvad erineva atmosfääriga erinevad üritused. Alumine korrus oli kõige legendaarsem ja seal ta lauliski. Suitsune ja hämar keldrisaal, laulude ajal olime lummatud, kuulasime sõnagi vahetamata ja rüüpasime mõnusat kuiva punast veini peale. Mathisele ütlesime, et see on täiesti kohutav vein, sest tema oma haava tõttu alkoholi veel juua ei julge ja me ei tahtnud tema piinasid suurendada. Tegemist on igati muheda kohaga, kuhu kavatseme ka järgmisel reedel minna. Kallis ta on, aga no kui hea asi on, siis võib ju maksta kah. Kohtusime seal ka ühe mureliku grusiiniga, kes sõidab laupäeval aastaks minema, aga ta peaks sõjaväkke minema. Tal on juba ühes kohas kinnitatud seljavigastus, aga bürokraatia tõttu peab veel ühes kohas seda uurima (tuttav tunne). Kahjuks ei saa ta nädalavahetusel sinna teise kohta minna terviseküsimustele vastust saama, mistõttu välismaalt tagasi tulles võidakse ta kolmeks aastaks vangitorni panna. Kui laulus kõlas sõna “freedom”, haaras vaene vennike peast kinni.

Pärast võrratut kontsertit meid päris kohe veel Pur Pur'ist välja ei lastud. Tuli välja, et oli juhtunud insitent välismaalaste ja grusiinide vahel. Nimelt oli kellegil tulnud jube hea mõte õhtult lahkuda läänest pärit jopega, millega jope omanik, aga väga päri polnud. Sellest arenes välja kaklust, millesse sekkus ka suurte jõududega politsei. Rahulikult sündmust kohalt ära jalutav süüdlane sai seljatagant rünnaku politseinik-rassivalvurilt, kes tüübi koheselt maha väänas ja teist politseid appi kutsus. Meie peksa ei saanud, kes see käest vigast Mathist ikka puutuda tahab. Tundub, et kohalik kultuur on ka meid omaks võtnud. Esimestel kordadel röövis taksojuht meid Rustavelist koju sõites ligi 10'e lariga, siis nüüd enam üle nelja keegi ei paku.

Kakhetist, Telavist ja Sighnaghist

Väljas on temperatuur 20 kraadi. Ideaalne päev võtta ette reis Gruusia veinipiirkonda Kakhetisse. Kakheti asub Ida-Gruusias (vt kaart). Kakheti puhul on tegemist kõige tuntuma Gruusia veini piirkonnaga, sealt asuvad maailmakuulsad veiniistandused nagu Badagoni, Teliani, Shumi, Napareulis Marani ja loomulikult Kvareli, kus valmistatakse paljude veinisõprade südame vallutanud Kindzmarauli't.

Meie reis algas järjekortsest maršutka paradiisist, mis erinevalt eelmisest sisaldas palju vähem autosid ja nad reisisid ainult Ida-Gruusiasse. Kuna mina olen pärit Eestis ida piirkonnast, siis võis seda reisi võtta ka kui teed koju. Seekord olid meie reisikaaslasteks Eestist külla sõitnud sõbrad. Priit, Tarmo ja Janek. Priitu paljud kindlasti teate, sest tegemist on Tartu kohvikuoligarhiga.

Nagu ma ütlesin, maršutka paradiisist ostsime omale kuue lari eest pileti Kakheti suurimasse linna Telavisse. Telavi on oma suuruselt sarnane Mulgimaa pealinna Viljandiga. Veidi üle 22000 elaniku. Linn ise midagi väga erilist polnud, selline kerge kuurortlinn, millest hingitsess sõbralikku atmosfääri. Telavis oli 2 vinget atraktsiooni, üks nendest oli Batonistsihke Loss, mis on ehitatud 17-18'ndal sajandil ja mis oli koduks kunagise Kartl-Kakheti kuningriigi kuningatele. Lossi siseõue kaunistas Pärsia stiilis palee, kus olevat sündinud ja surnud legendaarne Kartl-Kakheti kunigas Erekle II. Lossi esisel ilutses ka täieshiilguses tema kuju, kus me ka paar turismipilti tegime. Teiseks vaatamisväärsuseks kujunes kohalik turg. Tegemist oli sellise tõelise turuga, mida siin riigis leida võib: parajalt räpane ja ühesõnaga koht, kus müüakse kõike alates puuviljadest kuni lihakäntsakateni välja.

Sõbrad Erekle II kuju juures

Kuna jäime linnas ringi tuiamisega veidi hilja peale, siis kell pool 6 enam sealt linnast välja polnud võimalik saada. Viimased maršutkad meie järgmisesse sihtkohta Sighnagisse lahkusid juba tunnike tagasi. Läksime kohalikku maršutka paradiisi ja alustasime otsinguid, kes meid viitsib ära visata. Pärast paari esimese maršutkaisanda keeldumist saime nõusse ühe kohaliku maršutkajuhi, kes osutus korralikuks veinimeistriks. Kokkuleppehind 70 larit tundus meile mõistlik (kuna meid oli 5 siis me ei saanud taksot võtta ja kahe takso võtmine oleks olnud ca 100 lari). Maršutkaisand sai koheselt meiega suureks sõbraks ja viis meid oma koju, kus ta pakkus toostide saatel jõime tema tehtud veini, sõime tema tehtud juustu ja sõime tema enda soolatud sinki. Reisil tegime veel mitu peatust ja saime ka kohata grusiinide julmust. Nimelt võttis maršutkaisand kaasa kodust üleliigse koera, kelle ta kotti pani (mille järgi koer koheselt nimeks "Kotu" sai) ja maršutka pagaasnikusse viskas ning 40 kilomeetri pärast suvalises linnas lihtsalt ulapeale laskis.

Väike veinilaud maršutkaisanda juures

Pärast paaritunnist sõitu jõudsime sihtkohta Sighnaghisse. Sighnagi on väike linnake kagu Gruusias, elanikke arv on veidi üle kahe tuhande ja tegemist on nii niimetatud fassaadiesise linnaga. Tänavad on vinged, igal pool on munakiviteed, majad on korras. Ilmselt on selle riigi arengusse investeeritud miljoneid larisid Gruusia riigi ja tõenäoliselt kohalike veiniärimeeste poolt. Kohe linna jõudes hüppasime maršutkast maha ja meie poole tormasid mitmed kohalikud ärimehed, kes kiirelt meile kodumajutust pakkuma hakkasid. Mõtlesin, et eiran seekord Lonely Planetit ja vaatan mida soovitatakse. Esimene koht, mida meile pakuti (kusjuures väga suure hinna eest) oli nagu Narva mnt 89 ühikas. Sinna ei läinud ja koukisin Lonely Planeti välja, kust esimesele soovitatavale kodumajutuse pakkujale ka helistasin. Seekord pettuma ei pidanud ja maja kuhu jõudsime oli võrratu. Võrratu juba selle poolest, et peale meie ööbisid lisaks veel kaks eestlast. Pärast kottide mahalaadimist otsustasime minna tutvuma õhtueluga. Kohtasime leedukaid, kellega jõudsime restorani nimega "Solomoni 1805". Ei möödunud palju aega, kui meie lauaga ühines ka restorani omanik, kes meile lahkelt omatehtud veini ja juustu välja tegi.

Pidu kohvikus lõppes kesköösel ja peolõpetajaks oli elekter, mis karmidele ilmastikutingimustele vastu ei pidanud ja meie seast lahkuda otsustas. Egas midagi, pakkisime kompsud kokku ja läksime koju. Koju jõudes ja magama sättides elektrita olnud pimeduses otsustasin ma kinga jalast ära võttes seinale toetuda ja õnnetuseks oli tegemist aknaga, mis minu raskusele vastu ei pidanud ja puruneda otsustas. Tulemuseks väike haav käel, kiirabi maja ees ja kohalikus polikliinikus mõned õmblused. Kohalik polikliinik nägi välja, nagu mõnest vanast nõukogude filmist: kivist põrandad, rohelised seinad, lases värelev hõõglamp. Uksest välja vaaruv tohtrihärra, kes osutuks mind opereerivaks kirurgiks. Mõne mehe jaoks nostalgia... Õnneks ei midagi hullu ja olen nüüdseks juba kiirelt paranemas. Mis elu see on, kui seiklusi pole!

Hommikul nägime Sighnaghi tõelist ilu. Tegemist on mäeahelikus asuva mägilinnakesega, mida ümbritsevad kõrged mäed ning kuna eelmisel ööl oli piisavalt sadanud siis olid nad ka parajalt udused. Meenusid kaadrid Avatari udumägedest. Päeva möödudes võtsime linnakesest maršutka Tbilisisse, kus teised Eestlased jätkasid oma turismireisi Adjaras asuva Batumi suunas, meie Mattiasega Mgaloblishvili tänaval asuva kodu suunas.

Udused mäed hommikuse Sighnaghi kohal

Offtopic - elust Balkanil

Nagu juba meil poistega (Villi, Lillu ja Mõmmi - Mõtsa sel aastal ei tulnud) on tavaks saanud, käisime ka sel aastal väljamaal (02.10.10-11.10.10) elu ja vutti vaatamas. Jalgpallireisid on sellepärast head, et kui tavaline turist või traveller tänaval röökima hakkab, siis vaadataks teda kui debiili, jalkafännidele aga elatakse kaasa.

1. oktoobri õhtul tegime Bogensiga linnas väikese pubituuri, mis lõppes aga kahjumiga. Olles harjunud pubides madalat hinda maksma, ei tulnud selle pealegi, et Iiri pubis võib Guinness maksta mõne mehe kuupalga. Aga see selleks, kõik need muud odavad asjad kaaluvad üles ühe eksimuse rikka mehe pubis.

Öösel sain kohalikust alternatiivpubist Salvest Madise laulva grusiinitarist sõbranna lahke abiga odalat takso peale ja panin Tbilisi kullast ja teemantitest ehitatud lennujaama poole leekima. Hommikul jõudsin kenasti Lätti ja varsti saabusid sinna ka vanad matkasellid Eestist, kellega siis Brüsselisse põrutasime. Lendamist ma üldjoontes ei salli, kõrvad hakkavad lennukis tavaliselt nii kõvasti valutama nagu tahaksid nad õhku lennata. Aga kuna kiirnuudli-tudengite jaoks on odavus peamine argument, siis 1100 krooniga ja ümberistumiste abil võib Horvaatias ära käia küll, pärssides igasuguseid valusid, lennukihigi ja 130 cm pikkuste inimeste jaoks mõeldud istmete ebamugavust.

Brüsselis korraldasime peaagu et skandaali. Tahtsime viisakalt tualetti külastada, aga nägime, et vetsu sissekäigule olid mingid sildid ette tõmmatud. Küll aga voorisid kohalikud seal sisse-välja ja osustasime meiegi eurooplase kombel tualettruumis hädal ära käia. Siis hakkas koristaja röökima, kutsus kohale ühe turvameeskonna obersturmbannführeri ja meid aeti eemale. Hiljem lennuki peale minnes kutsuti meid kõrvale, kohale oli kutsutud 3 politseinikku ja meie üle hakati check-ini kassa juures võõramaakeelset kohut pidama. Karistuseks pidime koristajalt andeks paluma. Seal Lääne-Euroopas on vist ikka korrakaitseorganitel väga igav. Minu meelest võiks nad tualetihädaga põhjamaalaste asemel Brüsseli tänavatel kaklevaid marokolasi tutistada, aga selleks on neil ilmselt liiga suur häbi, süü ja kartus rassismisüüdistuste ees. Kuradi Lääne-Euroopa. Heaoluühiskond prostituutide ja tsensuuriga.

Zadari lennukil oli aga juba mõnusam. Saime stjuuardessidega jutule ja nad lasid tavalise arusaamatu aksendiga krõbiseva turvalisuse-hülgemöla asemel iPhone'ist pardaraadiosse mussi. Rääkisid oma Ryanairi elust ja me kutsusime nad õhtul meiega ühinema Zadari linna pääle. Nad pidid keelduma, sest juba samal õhtul pidid nad kuhugi uude kohta lendama.

Zadari Hertzist saime oma punase 1.2L VW Polo ja panime kesklinna poole ajama. Sellest hetkest armusime kõik sellesse riiki. Tegemist oma oamette tudengilinnaga, kõik kohad on noori inimesi täis. Kohati olid siresäärsed tõmmud tüdrukud vist isegi liiga noored. Meile tundus, et mingisugused 12-aastased istuvad välikohvikus, joovad otse pudelist viina ja tõmbavad suitsu peale. Ilmselt oli see silmapete, ehk oli noorenduskuur mõnele liiga hästi mõjunud. Ühes kõrtsus toimus ka korralik naistekaklus.

Seal oli ka mõistlikke noori kenasid neiusid. Ühtedega saime ka pargis jutule. Nad olid just kohalikku ülikooli õppima asunud ja tegelikult ka ise alles teist päeva Zadaris. Nende jutust selgus, et horvaatidele ei meeldi serblased, mis on mõistetav, aga samas ei salli nad ka sloveene. Bosnialaste vastu pole sealkandis vist ühelgi rahval midagi. See on ilmselt mõistetav, kuna Bosnias elavad nii horvaadid, serblased kui ka kohalik moslemikogukond. Moslemi omad klapivad neile kõigile kõige vähem, aga nad nende vastu mingit viha ei pea. Bosnia on nagu selle piirkonna Läti. Keegi neid ei pelga, sest kellelegi nad kurja teha ei saa ja samas on ka kerge üleolekutunne. Miks peaks keegi mitte sallima kedagi, kellest ta üle on? Õhtu Zadaris möödus vägagi meeleolukalt.

Horvaatia on väga euroopalik riik ja ka hinnad on mõneti sellele vastavad. Kõik on väga kaunis, eriti autoga mööda rannaäärt sõites, kus ühel pool helgib rohekassinine Aadria meri ja teisel pool kerkivad pilvede poole kaljurahnud. Horvaatias oli väga soe, käisime ka ujumas ja oli täitsa lõunamaa tunne. Jalgpall on kohalikus kultuuris väga tähtsal kohal, sest terve Horvaatia Aadria mere äär oli täis kohaliku jalgpalliklubi Hajduk Spliti silte, märke, joonistusi ja sümboolikat. Teadmiseks veel jalgpallikaugetele, et nende peamiseks siseriiklikuks rivaaliks on Horvaatia ida-aladel samasugust toetust omav Dinamo Zagreb.

Korra vist käisime ka Splitis, aga kuna Lillul oli Pelinkovaći joomisest paha, siis ta läks magama ja ka Nuuskmõmmik oli väsinud, nii et me käisime Villiga linna peal mõnda pubi otsimas, kus saaks Juventuse mängu vaadata. Ei leidnud. Vanalinn oli päris kenake. Kuna me seal midagi suurt ei teinud, siis väga ei meenu ka.

Lõunas hakkas aga vihma sadama. Põikasime ka korra Bosniasse, mida võib pidada selliseks Jugoslaaviaks, nagu mõned on harjunud telekast nägema. Käisime Mostaris, kus majad olid poolikud ja mahajäetud, siin-seal on märgata kuuliauke. Tegemist oli horvaatide-bosniakkide linnaga, mis on Hertsegoviina piirkonna üks peamisi keskuseid. Sõja ajal loodi seal üks järjekordne "riik", Horvaatia Herceg-Bosna Vabariik, mis küll erilist eluvõimet ei saavutanud. Üksteise pühakodasid põletasid maha seal kõik õigeusklikud, moslemid ja katoliiklased, enamasti pandi muidugi mošeedele tuli otsa ja seda kusjuures tihtilugu horvaatide, mitte serblaste tikkude ja bensiiniga. Serblased loopisid neile pigem pomme peale, kui linna oli vaja piirata. Mostaris on nüüd kenasti mošeed ja katoliku kirikud olemas, õigeusu oma tegid horvaadid vist maatasa. Ühele majaseinale oli soditud kiri "ANTIWAR".

Bosnia tundus üsna kõle koht ja otsustasime tagasi Horvaatiasse minna. Dubrovnikus saime endale üsnagi hea raha eest ühe maja teise korruse. Kohalikud olid väga sõbralikud, ainult, et peremehe hing oli veel sõjast pisut haavatud. Seinal oli pilt tema mereväes teenivast pojast. Ma ei saanudki täpselt aru, mis temaga oli juhtunud, igatahes mees ütles, et sõda on ka meremeeste jaoks jube. "Horvaadid ja serblased ei saa kunagi sõpradeks" - peremees. Dubrovnikus üritasime linna peal mürglit teha, aga kahjuks oli päev vale, linn tühi ja pealegi ladistas vihma ka meile kaela. Mängisin kasiinos esimest korda ruletti ja tulin sealt 22 krooni võrra rikkama tagasi.

Hommikul näitas meile peremehe isa suuna Montenergo poole ja tegi vssshhht! Kõik oli väga sõbralik, tahtis lihtsalt teed juhatada. Montenegros oli ilm täiesti ära pööranud. Vihma ladistas, mägedest nirgusid tulvaveed, kaljurahnud leidsid puhkepaiga maanteedel ja autod olid sügavatesse lompidesse kinni jäänud. Montenergos kehtib euro, nagu tegelikult ka salamisi Makedoonias, pisut Horvaatias ja päris hästi Albaaniaski. Supermarketis tuleb kõige odavamat õlut ostes sama margi taarapudel letis vastu anda. Meil seda ei olnud ja hakkasin mõtlema, et kuidas alguses seda õlut üldse osta saab. Ju siis varem sai ka ilma pudelita. Montenergo on midagi Horvaatia ja Serbia vahepealset. Riik, kus tundub midagi kahtlast toimuvat.

Montenergos ei soovinud me pikalt viibida ja lootsime juba samal päeval läbi Albaania ja Kosovo Makedooniasse põrutada. Optimistid. Tšernogoorias muutus Albaaniale lähenev tee väga kahtlaseks. Vihma ladistas, mitte ühtegi valgust polnud ümberringi näha. Kottpimeduses sõitsime mööda mägiteed ja vahepeal rallisid meile rekkad vastu. Tol hetkel me ei teadnud veel selle üle õnnelik olla, et meil rataste all asfalt on.

Albaania oli täielik kultuurišõkk. Piiripunkt asus kusagil mägede vahel, kaootiliselt manööverdasid rekkad edasi-tagasi. Vihma endiselt ladistas. Kui piiripunkti läbisime, olime jõudnud mudaauku. Hakkasime asfaltist puudust tundma. Lähima linna Shkoderini oli veel tükk maad sõita, kuid kiirus püsis 30-40 km/h peal. Vastu sõitsid meile rekkad ja pori pritsis igast kaarest igasse kaarde. Kui lõpuks Shkoderisse jõudsime, selgus, et ka seal ei ole eriti teid ja isegi kui need on, siis nende peal ei toimu mitte liiklus vaid peata kanade mäss. Linnas midagi ei toimunud, ehkki kohalike sõnul oli tegemist ülikoolilinnaga. Semester polnud lihtsalt veel alanud ja tudengid polnud veel oma vankreid hobuste külge rakendanud. Õnneks leidsime ühe tüübi Adriani, kes meile üheks ööks toa rentis. Õhtul välja ei läinud, vajusime vaikselt pärast kaardimängu magama. Kuna minu riidest tossud oli läbiligunenud, pidin naabrimuti poest endale uued ostma. Ainsad 45 numbriga tossud oli Nike'id ja selline Albaania originaal mulle jalga saigi.

Albanian dream on kasutatud Mercedes-Benz. Ma pole kunagi varem niivõrd palju mersusid ühes kohas näinud. Kõige tavalisem on vana E-klass, aga bojaarid sõidavad ka uuematega ringi. Need, kellel mersut pole, sõidavad hobusega või võrriga ja seda tihti vastassuunavööndis. Teisi autosid on vähe. Maanteel nägime, kuidas üks hoburakend vanast Yugost mööda põrutas.

Tee Tiranasse ja sealt Skopjesse oli täitsa okei. Makedoonia on nüüd küll see koht, mida peaks soovitama. Liiklus toimib, kõik on müstiliselt odav ja kesklinn täitsa kenake, ehkki paljudes kohtades on ehitus veel pooleli. Skopjes pidasime maha korraliku kräu ja eks iga mees mäletab seda eriviisi. Ise võtsin endale hosteli väga odava hinnaga, aga kuna mul telefon ei töötand, ei saanud teisi poisse sinna kutsuda. Vuntside, patsi ja nokamütsiga taksojuht vedas mind Ladaga 1 euro eest läbi terve linna, et kell 4 öösel õiget paika leida. Hostelis olid hommikusöögid ja mullivannid. Kasutasin ära. Makedoonias oli meil plaan läbi Kosovo Serbiasse sõita, aga see plaan jäi õnneks ära. Hostelis viibinud poolakas ütles, et kuna Serbia Kosovo iseseisvust ei tunnista, siis võetaks meid Kosovo-Serbia piiril illegaalidena kinni. Kuna pidu sai eelmine õhtu kõvasti pandud ja keegi enne kella kahte sõita ei saanud, siis hakkas ka väike ajahäda tekkima. Õnneks on Polo kiirem, kui tal paberites numbrid näitavad ja õhtuks jõudsime juba Belgradi. Kosovo aga jäigi kahjuks külastamata.

Belgradis käisime koheselt Eesti jalgpallikoondise treeningut vaatamas. Eelnevalt broneeritud odavat hostelit pidasid mingid noored tüübid, kes meiega koos rummi jõid ja kes alatasa suitsetasid. Saime veel playstationit mängida, telekas oli umbes 1000 kanalit ja elu oli lill. Nad soovitasid meil linna peal minnes oma rahvussümboolika kaelast ära võtta, sest paar aastat tagasi tapsid hullunud jalkahuligaanid ühe prantslase ära. Algselt me järgisime soovitust, hiljem oli meil suva. Ma ei hakka Belgradi Partizani ja Crvena zvezda vaheliselt vihavaenust pikalt jahuma, seda on viimasel ajal ajakirjanduseski palju näha olnud. Igatahes Partizani kui armeeklubi staadioni seintel olid ilutsemas sildid ARKAN ja pildid Radovan Karadžićist.

Järgmisel päeval oli kurikuulus jalgpallimäng ja sellele järgnev eufooria, mis siiamaani südames põksub. Staadionile saatsid meie neljaliikmelist seltskonda 8 Švejki välimusega inspektorit ja koguaeg ümbritsesid meid turvafüürerid. Kui eesti seltskond soovis vetsu minna, kaitses kolonni mõlemalt poolt turvameeskond, üks mees kontrollis vetsu üle (peksis jalaga kabiinide uksed lahti), et seal serblasi sees poleks ja siis sai bõstra-bõstra seal ära käia. Jalgpallimängust ma rääkima ei hakka, eks igaüks teab, mis juhtus.

http://sport.err.ee/index.php?0&popup=video&id=10542

Pärast mängu olid tänaval paar kurja mehemürakat, aga keegi meile haiget ei teinud. Läksime hostelisse omanikele võitu nina alla hõõruma.

Serbia iseenesest on päris puhas ja enam-vähem kaunis koht. Inimesed on ka võrdlemisi sõbralikud. Hinnad on odavad aga ilm oli hirmus külm. Sealt sain ka vist külmetuse. Järgneval õhtul kohtusime kohalike tüdrukutega. Üks oli poolvenelane ja kui ma talle paar lauset vene keeles purssisin, tahtsin ta hirmsasti käest kinni hoida. Mängisin raskesti kättesaadavat. Sellised sõbralikkused siis. Ta seletas mulle natuke horvaadi, serbia ja bosniaki keelte erinevust ja tõi näiteks, et horvaadi ja serbia keel erinevad nagu tšehhi ja slovaki keel. Mutually intelligible, nagu öeldakse. Serblastele ei meeldi horvaadid ja albaanlased, bosniakkide vastu pole neil midagi. Keeltega on seal asjad üldiselt nõndaviisi, et Bosnias, Serbias ja Montenergos kasutatakse nii kirillitsat kui ka ladina tähestikku. Horvaatias on üksnes ladina tähestik. Horvatidega asustatud Bosnia aladel olid teeviitadel ilutsevad kirillitsatähed gräffitiga maha tõmmatud. Makedoonias on võrdlemisi suur albaania vähemus, mistõttu on seal sildid nii kohalikus kirillitsas kui ka albaania ladina tähestikus. Igas riigis saab inglise keelega hakkama, vene keelega pole midagi peale hakata, kui just ei taha, et mõni kohalik tüdruk käest kinni võtaks.

Järgneval päeval pidi linnas toimuma homoparaad, mistõttu tegime Belgradist varakult sääred. Kohalikel märulipolitseinikel on vist iga päev käed-jalad tööd täis, sest ka seal pidid nad valvama, et kedagi raudkangiga maha ei löödaks. Horvaatia piirile jõudes sillerdas taevas jälle päike ja kõik oli soe ja mõnus. Lendasime Osijekist Frankfurti, ööbisime lennujaama põrandal, millest kohalikud fašistid ööseks soojenduse välja võtsid ja järgmise päeva hommikuks olime tagasi Riias. Siis läksid meie teed lahku. Üks põrutas Tbilisi, kolm läksid Tartusse.

Vabandan, et jutt liiga pikale venis ja peaaegu absoluutselt Gruusia elu ei puudutanud. Jutt tuli kirjutada paljude fännide tungival soovil. Võib-olla mõni asi jäi mainimata, aga mul on alati "edit" nupp olemas, kui midagi meenub.

Skandaalsest Gruusia elust

Tavaline Grusiin ärkab hommikul kuskil kell 9, mis tema jaoks on uskumatult vara ja kui keegi juhtub nägema tänaval grusiini enne kella üheksat, siis tõenäoliselt eelnenud ööl ta magada ei saanudki.

Tavalise grusiini päev jätkub tööle minemisega. Kõige populaarsemad töökohad meeste seas on taksojuht ja politseinik. Kuna transport on siin odav, siis taksojuhi töö tasub igati ära. Lisaks nõudmised taksojuhi ametikohale sisaldavad endas ainult kolme asja: autot, juhiluba ja taksolampi. Viimast saab osta igast vingemast kõiki asju müüvast keldripoest kümne lariga (65 krooni). Politseiniku elukutse, aga nõuab natuke suuremat ettevalmistust, aga see-eest ei ole vaja tööd teha üksinda ja lisaks saab veel uhke sinise vormi, mille seljale on uhkelt ladina tähtedega kirjutatud "Police". Politseisid on siin umbes sama palju kui taksosid. Politseiniku leiab päevasel ajal näiteks metroos, politseijaoskondade vahetus läheduses, aga ka linnas valvamas vingeimaid kujusid. Öösel politseinikud välitööd ei tee. Öösel sõidetakse autoga. Auto on politseiniku ameti juures üks suurimaid privileege, seda katusel olevate vilkurite poolest, mis vahel isegi päevasel ajal korralikku diskot teevad. Kuna liikluses on väga populaarne signaali lasta, siis kasutavad seda võimalust ka politseinikud, ainult signaal on veidi vingem lihtsa grusiini auto omast.

Naiste seaks on vaieldamatult kõige populaarsemaks ametiks müüja. Poode on kolmesuguseid. Kõige prestiižemad on sellised meile tuttavad läänelikud poed, kus lähed sisse, valid oma vidinad korvikese sisse ja maksad nende eest uhkelt kassas sularaha või kaardiga. Selliseid poode leiab kõige rohkem tänavatelt, kus lisaks grusiinidele ka mõni väljamaine ära eksib. Levinuim neist on poekett nimega "Populi". Prestiižikuselt teisel kohal asetsevad siiski sisetingimustes toimivad 4-6 ruutmeetrised väikesed poekesed, kus müüakse põhimõtteliselt kõike: küünelakist ja pesupulbrist kuni vinnutatud singini välja. Selliseid poode näiteks asub meie kodu juures 2 ja kogu oma elushoidmiseks vajaliku ostame meie sealt. Kolmas kõige vähem prestiižikam on, aga oma ärimudeli poolest kõige lihtsam. Vaja on ühte papist kasti ja tooli. Need kaks seadeldist tuleb viia rahvarohkele tänavale, tool maha panna ja kast tagurpidi keerata. Kasti pealt saab müüa kõike, mis vähegi möödaminevaile huvi võib pakkuda: sifkasid, pähkleid, suitsu, ajalehti, salvrätikuid, tikke jne.

Peale töö võtab gruusiinidel ka suure osa päevast ära tavaline tänaval hängimine. Hängimisel on siin riigis väga suur roll. Kui Eestis võib juhtuda, et sa vähegi ei viitsi minna ja oled juba sõbrale ei ütlemas, siis Gruusias see nii lihtsalt ei käi. Peab ikka suurepärane põhjus olema, et jätta sõpradega välja hängima minemata. Hängimine ei sõltu vanusest, hängivad poisid-tüdrukud olenemata vanusest ja kõikjal. Vahel juuakse ka õlut, aga enamasti siiski lihtsalt hängitakse. Hängimise kõrval on näha ühte Gruusia kui religioosse riigi väga omapärast aspekti. Enamasti tüdrukud poistega ei hängi. Hängitakse eraldi, tüdrukud tüdrukutega ja poisid poistega.

Kõik Gruusia naised, kes pole abielus on süütud. Abiellumine toimub üsna varakult: maa piirkondades 15-20 aastaselt ja suurlinnades, nagu seda on Tbilisi, kuskil 20-22 aastaselt. Kui lugeda wikipediat, kus kätte saadav info, et grusiinid on mittelahutamise koha pealt maailmas esikümnes, siis kohalikud ütlevad selle kohta, et Gruusia statistikat ei tasu uskuda.

Naised siin õhtuti väljas ei käi. Õhtul kohvikusse või baari minnes veedavad seal aega nooremad või keskealised mehed. Naiste ülesanne siin riigis on lapsi kasvatada, süüa teha ja koristada. Üldse on naisel parem kodus passida ja oma nina mitte meeste asjadesse toppida. Üldiselt ei joo siinsed naised mitte kunagi ennast purju ega tee ka avalikus kohas suitsu, ei käi kasiinos ega klubides. Mehed seevastu on üsna tihti purjus, käivad kasiinos (mida on ühel tänaval keskmiselt 3) ja klubides. Klubides on ainukesed naised, kes kiirelt meeste vastu huvi tunnevad prostituudid või lahutatud naised & välismaalased. Mehe (vahet pole abielus või mitte) puhul on suhteliselt okei nendega koos aega veeta.

Grusiinide sõbralikkust ja külalislahkust kohtab igal hetkel ja igas kohas. Väga tavaline on kuskil metroos kella küsima tulev suvaline mees, tutvub sinuga, te vahetate numbreid ja ta on täiesti kindel, et teist saavad parimad sõbrad. Samas ei tee nad seda kõikjal pealetükkivalt. Näiteks kohvikus või baaris ei istu nad kunagi ilma küsimata sinu lauda. Alati kutsutakse enda lauda ja kui vähegi võimalust, siis tehakse veidi välja ning räägitakse paar toosti. Baaris grusiinid joovad enamasti viina või õlut. Veini juuakse harva, vein on pigem koduse pereistumise ja lõunasöögi jook. Lisaks ei joo nad veini kunagi ilma toostideta, seega on üsna tüütu kohvikus istuda ja enne igat veinilonksu võtmist toosti pidada. Keeli grusiinid väga ei räägi. Vanemad inimeed oskavad vene keelt. Nooremad tihtilugu ei oska ühtegi keelt peale gruusia. Oleme kohanud ka täiesti umbkeelset taksojuhti ja baaridaami. Mina ja Mattias seda keelt veel eriti ei oska, oleme umbes samal tasemel mis esimesel nädalal: oskame öelda tere, palun, tellida õlut ja öelda aitäh. Tähed hakkavad vaikselt selgeks saama, kuu aja pärast oleme integratsiooni läbinud.

Kui kaks noort grusiini avastavad teineteist, siis nad reeglina kunagi kahekesi kohtamas ei käi. Alati on kaasas tüdrukul sõbranna, kes oma sõbrannal silma peal hoiab. Tihtilugu võib parkides näha kahte armunud ja suudlevat paarikest, kelle kõrval istub tülpinud näoga neiu. Siin ühel poolakal on grusiinist sõbratar ja nad sõitsid koos puhkusereisile Batumisse. Loomilikult tuli kaasa ka tüdruku ema. Noored veetsid päeval aega koos, öösel eraldi tubades (ema mõistagi tütre toas).

Kõige suuremaks defitsiidiks on Gruusias paber. Paberit on raske saada ja ta maksab ka palju. Näiteks maksab normaalne vetsupaber 7.- kroni rull. Ma arvan, et kohvikus oleks hinnad tunduvalt odavamad, kui lauapeal tasuta salvrätte ei pakutaks. Võrdluseks maksab pakk salvrätte tänavalt ca 50 tetrit (3,5EEK). Üritasin korra hinda alla kaubelda, millepeale tänavatädike ajas silmad punni ja ütles, et müüb odavaimat nuuskamispaberit terves kvartalis.

Üldiselt on siinsed hinnad vägagi taskukohased. Kohvikus söömine pole mingi luksus ja kõhu saab täis 30 krooniga. Õlu baaris maksab normaalsetes kohtades ca 10 krooni (odavam kui poes) ja vanalinnas ja kesklinnas nooblites baarides ca 15-20 krooni. Taldrikutäis sašlõkki maksab odavas kohas 30 krooni, friikartulid 12 krooni, juusutkook kahele maksab 35-45 krooni ja meie lemmikud khinkalid maksavad 3 krooni tükk, neid mahub mulle sisse kuskil 6-9 tükki. Mattias sööb veidi vähem. Selline on see elu siin Gruusias. Reedel tuleb külla tuttav, kes toob Eesti õlut, Gruusia õlu on küll hea, aga sellest juba minu järgmises postituses.

Steppid, mäed ja David Gareja kloostrikompleks

Kuigi Mattias otsustas paariks nädalaks Jugoslaaviasse reisule minna, siis tuleb mul seni kaua siin iseseisvalt hakkama saada. Esmaspäeva hommik viis mind, minu korterikaaslast Madist, Madise head sõpra teatrikriitikut Lauri koos Sašaga 60 kilomeetrit Tbilisist lõuna poole Kakhketi maakonda.

Reis algas juba meie kodu juurest bussipeale minnes, kui sai täielikult purustatud müüt ühe leedulase jutust, kes siin väidetavalt on 3 aastat elanud ja mitte kordagi bussipiletit ostnud. Nimelt seekord tuli bussi peale kontroll. 3 korda. Õppinud kohalikena meil kontrolliga probleeme polnud ja meie reis jätkus Tbilisi vanalinnast, kust Laur oli leidnud endale sõbra Saša, kellel oli kaasas tema veel vanem sõber valge Niva.

Teel kloostrikompleksi nägin ma esimest korda Gruusiat väljaspool Tbilisit. Jutud suurtest lamba- ja lehmakarjadest vastavad tõele. Siin on lehm või lammas sama täieõiguslik liikleja kui auto. Pealegi, erinevalt inimestest on loomadel mingi eriline võime, millega nad suudavad autojuhti enda ees seisma saada. Tbilisis seda väga tihti ei juhtu, pigem saad hea õnne korral valju signaali osaliseks.

Pildid on tehtud 3 kilomeetrit enne metropoli ja miljonilinna Tbilisit.

Reis jätkus mööda agraar-Gruusiat, kus peamiseks vaatamisväärsuseks jäidki steppidel söövad lugematul arvul kariloomad ning Saša kelle oskused vältida teel olevaid auke olid filigraansed.

David Gareja klooster on asutatud kuuendal sajandil, mis teeb temast ühe vanima omataolise ehitise terves Kaukaasias. Kunagi elas seal ligi 6000 munka kuid praegu on elanike arv kahanenud vähem kui viieni. Umbes sama palju elab seal kloostri sulaseid. Kloostri taga kõrgub David Gareja mäestik, mille tipust avanev vaade on nagu põhikooli geotektoonika teemaline geograafiatund. Ühel pool mäeharja paljendub silmapiiritu mägede ahelik, teisel pool mäeharja paljendub aga kümneid ruutkilometreid laiuv stepivöönd. Siin seal õnnestub kiigata mõnda loomakarja või mahajäetud karjalauta, kuid need on ka ainukesed tõestused siinsest tsivilisatsioonist.

Reisi lõpuks viis Saša meid peaaegu Tbilisi kõrgemiasse majadega asustatud rajooni, kus asus tema äike majake, mida ta remondib, et seal avada kodu majutuseks. Asja tegi eriti vingeks, et sealt avanes kirjeldamatu imeline vaade õhtusele linnale. Lisaks blogis olevatele piltidele on ülejäänud materjal talletatud siia.