Kiirdokumentaalfilm: "Grumeenia"

Seljakotid paktiud ja reisivaim valmis. Põhimõtteliselt nende sõnadega võib alata ükskõik, milline reis Kaukaasia mägistesse ja kuuma õhuga kaetud aladesse.

Antud kiirdokumentaalfilm räägib 2017. aasta suvest, kui oli suur soov ja kihk minna avastama kaht vennasvabariiki Armeeniat ja Gruusiat. Plaan oli teha ka põnev reportaaž publitsistikalugu, kuid tappev palavus andis huvi kaamera taskust välja võtta vaid pildistamiseks ja sedagi varjus. 

Nii veetsidki Lennart, Liis, Karl-Adam ja Mathis 2017. aastal kümme päeva 35-40 kraadises kuumuses. Öösiti õnneks oli veits jahedam, siis langes temperatuur 28-29 kraadini. 

Higi, rohke koguse vedelikke ja mõned tähelepanekud ongi kokku pandud sellesse 10-minutilisse lühidokki. 

Egas muud, kui kotid kokku ja jälle tagasi.

Armastuse võimalikkusest Gruusias

Oh jumal, mis kaif see oli, kui me esimest korda 2010. aasta septembris Tbilisi lennujaama uksest välja astusime ja saime hingata esmase värske sõõmu kuuma Kaukaasia õhku.

Igale poole kõrguvate mägede vahele rajatud lennujaama, oli meile vastu saadetud kollane Žiguli 2106. Kohvrid visati pagasnikusse ja meie vahetusaasta Tbilisi riiklikus universiteedis võis alata. Ei saanudki aru, kas seda joovastust tekitas Kaukaasia õhk või kolm tundi tagasi Minski lennujaamas joodud veinid. Edasine on kõik ajalugu.

 

Gruusias ametlikult puudusid homod. 2013. aasta maikuus päädis homovastane protest sellega, et isegi kirikutöötajad ja pastorid läksid protestiga kaasa ning andsid pededele peksa. Kui mõni koht muutus geisõbralikuks, siis väidetavalt läksid kohalikud partisanid raudlattidega sinna ette igal öösel korda kaitsma.

Erakordselt populaarne oli armastamine ka heterote seas. Näiteks on grusiinide seas kõige populaarsem iluoperatsioon ninalõikus. Kohaliku müüdi kohaselt on populaarsuselt teiseks neitsinaha tagasiõmblemine. Miks? Sest milline grusiin tahaks abielluda naisega, kellest on teine mees juba „üle käinud“. Abiellutakse varakult. Maakohtades 16-20. Linnas 22-25.

Armumiseperiood on grusiinide seas väga intensiivne. Lühike ja täiega imal. Paarid on tänavatel kinni kleepunud, peitunud põõsastesse, majavarjudesse või autode tagaistmetele. Käed lahutamatult ümber. Huuled omavahel lukustatud. Grusiin ongi intensiivne - kõiges. Õnneks ka armastamises.

Ja Gruusiat valitsevad nende meeste armastatud naised. Kuigi mehed nii ei arva. Naised toovad perele raha, kasvatavad lapsi, teevad süüa, käivad turul ja peavad meest üleval. Meeste populaarsemaks ametiks oli toona taksojuht.

Kui iga eesti mees on töötanud kasvõi korragi elus ehitusel, siis Gruusias on iga õige mees olnud korra oma armastatud auto taksojuht. Uber ja Taxify olid ilma äpita ammu enne neid juba olemas, lihtsalt piisas käe tõstmisest ja alati teine või kolmas auto oli see, mis kinni pidas ja sinuga transpordi osas läbirääkimisi pidama hakkas.

Saperavi või teistest Gruusia punastest viinamarjadest tehtud veini nimetatakse mustaks veiniks. Veini armastavad grusiinid kõige rohkem. Kord käisime Kakhetias veiniistanduses. Seal sain esimest korda maitsta Khvanchkarat – kõige kõrgema kvaliteediga punast veini. Stalini lemmikut. Seda pakkus kohalik giid. 

Ta oli kõige rõõmsam inimene, keda ma kunagi näinud olen. Miks ta rõõmus oli? Sest ta oli samal tööpäeval juba ära joonud kaks Khvanchkarat. Gruusia vein ei tee kunagi uniseks, see on loodud lõputuks lõbutsemiseks. Giid koperdas veinitünnide vahel, nagu Tarzan džunglimetsas, roomas mööda siledat savipütti üles, viskaks kopsiku sisse ja valas meile kurku külma istandusveini. Seda veini sai piisavalt, üks meist oksendas selle sama istanduse WC ukse kõrvale.

 

Meie sõprade seas oli iraaklane nimega Tiger. Ta nimi ei olnud tegelikult Tiger, aga tähendas tõlkes seda iraagi keelest. See oli kõige ägedam moslem, keda ma näinud olin. Ta jõi kogu aeg ja kõik tema naljad olid islami kultuuri üle. Õppis seda ameeriklastelt, kellele ta tõlk oli Iraagi sõja ajal. 

Tiger rääkis, kuidas ta kippus tihtilugu purjuspeaga autorooli minema ja siis mentidele vahele jäädes süüdistas neid usu pilastamises, kui nad teda alkomeetrisse puhkuma panid. Tigeri lugu sarnaneb meie tõlk Omariga. Ainult, et Tiger armus Gruusias elanud ameerika tüdrukusse ja töötab nüüd Georgia osariigis mendina.

Kirjeldatud sündmusest möödub sellel sügisel seitse aastat, mille vältel kahel kaugele maale õppima läinud poisikesest on sirgunud kõrgharitud pereisa ja karjääritööline. Miks ma sellest räägin? Aga, sest et mõne nädala pärast tõuseb lennuk taas Riiast ja teekond on juba tuttav.

Justkui Gruusia eriagent olen ma neid romantilisi lugusid rääkinud kümnetele oma tuttavatele ja sõpradele. Loonud neile minu maailmapildikujutuse vennasvabariik Georgiast. Pannud paljud neist reise sinna ette võtma ja andes siiani veel soovitusi, kuhu minna ja mida Püha Jüri maal ette võtta.

Postitust illustreerivad Vadim Klochko fotod.

Grišašvili tänava ettevõtluspreemia laureaadid

Minu sõber, keda tuntakse Hüdrovõmmi nime all, annab igakuiselt välja ettevõtlusauhindu majanduslikku ämbrisse astumise eest. Meie kodupoes, mida võiks nimetada halvasti varustatud kaupluseks, töötavad inimesed, keda võiks vabalt selle preemiaga autasustada. Tegelikult pole poekesel väga vigagi, seal müüakse õlut ja muid eluliselt olulisi esmatarbekaupu. Ka põhimutt on täitsa asjalik tegelane. Aga kui ta kaob, siis on väikeettevõtlusauhinna laureaadid oma ülesannete kõrgusel.

Poes istub päevast päeva, ilmselt juba aastaid, üks veidi (kuid mitte üleliia) vanem mutt, kes seal suitsu teeb ja telkust seebikaid vaatab. Võib-olla on tegemist põhimuti ämmaga, kurat seda teab. Igatahes temaga ei ole võimalik absoluutselt äri teha, sest ta ei tea palju poes, kus ta päevad läbi istub, asjad maksavad. On korduvalt juhtunud, et lähen sinna palaval päeval kaht õlut tooma. König Pilsener maksab kaks kohalikku, Khevsuruli 1,80. Viskan viieka letti ja ootan oma 1,20 laari tagasi, kuid mutt hakkab gruusia keeles õiendama, et tema ei tea palju asjad maksavad. Ma ütlesin, et ma tean väga täpselt palju need maksavad ja andke palun lihtalt 1,20 tagasi, et ma saaksin oma higist leemendavat keha seestpoolt õllega jahutada. Jama on ka selles, et ta ei räägi isegi vene keelt, mistõttu on väga raske selgeks teha, et ma ostan koguaeg seda õlut (kuigi ta peaks seda ise ka taipama). Tema ütleb vastu, et kui põhimutt tuleb, siis saab. Tuleb 10 minuti pärast. Aga need 10 minutit on niigi GMT (Georgian Maybe Time) järgi ja pigem pistan õlled agasi külma ja liigun mõnikümmend meetrit eemale teise poodi õllele. 

Täna oli taaskord sama juhtum, kuid lootsin, et seal ringi askeldav teismeline plika (ju siis tütar) ikka teab, palju asjad maksavad. Ei tuhkagi. Koos plika ja suitsetava mutiga istus seebikat vahtimas ka naaberpoe mutt (kes ainult pesupulbrit ja peldikupaberit müüb). Ka tema ei osanud öelda, palju maksavad.

Põhimutist on mul kahju. On juhtunud, et olen jälle läinud leiba, mune ja õlut ostma ja see lollakas vahib seal seepi ja teeb suitsu. Loomulikult ta ei tea, palju tooted maksavad. Seebikamutt tuli ukse peale ja pistis üle tänava röökima, et põhimutt kohale tuleks, sest ta ise ei tea numbreid. Põhimutt jooksis mööda Grišašvilit üles, oli üleni higine ja hingeldas. Ma kartsin, et ta saab infarkti minu õlle ja munade pärast. Pole ju enam esimeses nooruses.

Neist muttidest kirjutan rohkem endale meenutuseks, sest ma ilmselt ei näe neid enam. Juba homme kell 11 panen bussiga Istanbuli poole leekima. Sõit kestab 23-36 tundi. See sõltub sellest, kui palju ja pikalt peatusi tehakse. Istanbulis veedan ühe öö 10-euroses hostelis ja siis leegitsen Wizz Airi imeodava piletiga Budapesti. Juba esmaspäeva õhtul istun üksinda oma Hernádi tänava häärberis. Ja ilmselt joon õlut, mille olen ostnud oma uue kodupoe muti käest.

Mitte millegi tegemise haigus

Ma pole siia vahepeal mitte midagi kirjutanud. Selle lihtlabane põhjus: mul pole midagi öelda. Õigemini, see Gruusia elu on nii rutiinseks muutunud, et ma ei näe põhjust, miks peaksin iga asja kirjeldama mida teen. Gruusia24 võib olla küll meelelahutuslik veebiväljaanne, kuid kindlasti ei taha me langeda kirjaoskamatute Austraalias kurke ja meloneid korjavate uusprolede blogitasemele stiilis:

,,Lägsin mäkki ja sõin purksi.Siis sain yhe sõpsiga kokku. Alguses olime rannas ja siis pärast niisama. Tegelt olime rannas ka niisama. Raha hakab otsa saama, mutt võiks saata. Nägin gängurut."

Üritan mõistuse piires lähtuda teadmisest: kui pole midagi öelda, siis ära ütle midagi. Kedagi ju ei huvita.

Siinkohal tahan ära märkida, et mitte kõik Austraaliasse meloneid korjama läinud inimesi ei pea ma kirjaoskamatuteks uusproledeks. Mõned mu parimad sõbrad on Austraalias käinud põldude vahel paljakäsi ükshaaval termiite hävitamas. Lihtsalt väga halbu blogisid on sattunud kirjutama Austraalias maabunud. 

Põhjus, miks mul midagi öelda pole, seisneb selles, et olen keskkonda sulandunud. Siin on väga lihtne mitte midagi teha, sest see tundub olevat ühiskonnas aktsepteeritud. Meie kodu lähedal väävlisaunade juures on üks park, kus keegi ei tee midagi. Gopnikud istuvad, närivad sihvkasid. Teinekord võib-olla taovad tünni peal nardat või doominot. Paradoksaalsel kombel on rasedad mustlased seal ainsad, kes midagi teevad: nad kerjavad, lapsed süles. Kusjuures saunadesse pole ma ka veel jõudnud, sest see tundub liiga palju tööd olevat. 100 meetrit allamäge kõndimist.... oehh.

Eks ma mõnikord olen midagi kirjutanud ja mõelnud. Seoses õpingutega. Aga mul ei ole mitte midagi valmis kirjutatud. Ma tulin siia mõttega, et mul on piisavalt vaba aega nii mõnedki olulised kirjutised valmis saada. Aga olin arvestanud oma Eesti tempoga.

Siin riigis ei ole ma ainus, kelle aeg möödub äärmiselt ebaproduktiivselt. Praktiliselt kõik minu kohalikud sõbrad-tuttavad on seda kurtnud. Üks saksa tüdruk on siin riigis nii kaua mitte midagi teinud, et ta suisa kardab tagasi Saksamaale minna, sest ta ei tea, kas ta üldse hakkab oskama taas midagi pidevalt teha. 

Kui Bogenšvili Gruusias käis, veetsime ca nädalakese Sighnaghis, kus me suurt midagi ei teinud. Istusime birdžas ja tagusime farklit. Bogenšvili küljeluu kurtis ka, et ta ei oska mitte midagi teha. Aga paari päevaga harjus ära ja hakkas samuti kartma, et kas ta tagasi koju minnes üldse suudab jälle teha midagi.

Tehtud on vaid üks asi - transpordi muretsemine Tbilisist Budapesti. Selleks sõidan 36h bussiga Istanbuli ja sealt lennukiga edasi. Mõnus odav. Polegi varem Türgis käinud, nüüd näeb ka selle riigi bussiaknast ära. Kui nüüd veel endale Budapesti elamise viitsiks otsida...

Kuhu lähed Miša?

Ah, mis te arvasite, et pärast Mattiase postitusi ja kahte aastat polegi mindagi erilist juhtunud? No tegelikult on. Lisaks neile, mida ta eelnevalt nimetas - kas te oleks uskunud sellesse, et peale Gruusiasse jõudis midagi moodsat ja ägedat varem kui Eestisse? Uskumatu, aga selle vastus on „jah“. Mine ise Solaris keskuse ette ja vaata! Käidud? No vot, me varastasime neilt bussiajatabelid. Täpselt, tehtud!

Tbilisi vs Tallinn või vastupidi - vahet pole.

Siin vahepeal avasid grusiinid oma piiri venelastele. Olgugi, et Venemaa ei teinud sama vastu, on kõikidel venelastel (ja ka kõikidel pikamaabussidel ja -autodel) võimalik tulla üle piiri. Noh, grusiinidel on sellist sorti vastastikkuse suhtega veidike raskusi, kuid armeenlastele see väga meeldib. Põhjuseks on see, et armeenlased sõltuvad vene impordist rohkem kui Mattias halvast Briti huumorist. Olukord pärast 2008. aasta sõda läks päris kehvaks. Diplomaatiline suhtlus katkestati, grusiinid läksid peast halliks, Ivanišvili ostis uue Lexuse ja teised tegid lisatonni veini. Seega Armeenia valitsus päriselt palus Gruusialt, et riigipiir oleks avatud vähemalt ühelt poolt. Nii lõppeski muinasjutt, kuidas Kaukaasia juudivabariik Armeenia ei läinud pankrotti. Jälle.

Uuest võimust, esimesena avastati, et see suur presidendi maja (vaata pilti all) on suhteliselt mõttetu ja pärast seda, kui võim läheb siin maal presidentaalselt üle parlamentaarsele valitsuskorrale, pole mõtet seda suurt presidendile kuuluvat maja (maja, millel on rohkem aknaid, kui Titanicul + kuppel) ülal pidada. Eriti selle pärast, et see maja on juba üheksa aastat vana ja vajab veidi renoveerimist. Noh, ühesõnaga, nad nüüd plaanivad liigutada Kadrioru lossi Sagadi mõisa. Saakašvili oleks õnnelikum, kui ta liigutataks veinimõisa, aga tegelikult on tegemist Vana-Tbililisis oleva mingi 15 aastat vana peldikuga, mis tehakse korda ja kohaga, kuhu saab kodu järgmine president. Tõenäoliselt pole selleks Saakašvili ja ilmselt ei aita teda ka see, et tema jüngrid kõikide Gruusia linnade seinad tema parteinumbriga „5“ täis on võõbanud.

Miša maja.

Mai oli huvitav kuu Gruusias, sest toimus esmakordselt üritus nimega „Gayde mäss“. Erinevalt tavapärastest paraadidest oli tegemist 20 minutit pika „vaikse protestiga“, kuid lõppes sellega, et Gruusia kiriku pastorid (!) tulid tänavatele ja andsid teada, et tegemist on päriselt ka väga vale asjaga ja kohalikule temperamendile päraselt lõppes see kaklusega: heterod pedede vastu.

Mulle on uus see, et päriselt mõned majad on valmis saanud. Loomulikult mitte need majad, mis olid kesklinnas (nagu muuseumid või valitsushooned), vaid pigem need, mis on rajoonides, kus elavad inimesed, keda turistid ei näe. Selgus, et trahvid majade pooleli jätmiseks on lõppude lõpuks kahjulikumad kui maju endeid pooleli jätta.

Senise külaskäigu jooksul olen ma käinud Lagodekhis mingi suure kose juures, ujunud sama külmas vees, kui Kuremäe allikas on ja külastanud ka kohalike veiniistandusi. Kui meie senised veiniteadmised piirdusid sellega, et kasvatad viinamarju ning tallud viinamarjade otsas kuni jalad paistes ja mädanevad, siis tegelikult on seal isegi mingi tehnika, mida nad kasutavad. Selleks on tallumine, pressimine, mõtlemine (sic!) ja toppimine sellesse savist ollusesse, mis neil on suurtes keldripunkrites (vähemalt 5 000 liitrit).

Juga Lagodekhis, kõrgust ca 60 meetrit.

Kaks aastat tagasi, me Mattiasega mõtlesime, et võiks tulla Gruusiasse tagasi ainult selleks, et olla vanemad ja vaadata neid asju, mis meie arvates olid Eestiga võrreldes paremad. Nagu soe ilm, odavad söögid ja muu säärane.. Olgugi, et paraku see nii on, me mõlemad peame tõdema, et Gruusiast on saanud tuhandete turistiga suur turismiparadiis, mida ükski grusiin poleks never-ever oodanud. Nad kõik olid valmis selleks, et teha 1 000 liitrit veini külalistele, aga nüüd on probleem, kust saada ekstra 2 000.

Eksiilia

Läksin turule. Päris konkreetset plaani ei olnud, mida osta. Vaid soolapekki oleks tahtnud – siinmail on ta selline päris mõnus, vürtsikas nagu Marju Länik staarina. Aga tutkit. Soolapekki polnud. Uitasin leitsakus mööda turgu ringi, käisin igas urkas. Isegi seal, kus mustlased varastatud kraami müüvad. Ilm oli palav ja seega muutus ka pea soojaks. Mõistus ja keha rändasid mööda erinevaid radu. Üksteisega kohtusid nad taas ühe konkreetse arbuusimüüjamuti juures (Arbuusias on arbuuside hooaeg, müüjaid on kõik kohad täis). Mõtlesin, et päris loll oleks turult tühjade kätega koju tagasi minna. Ja arbuuse on päris mõnus siin leitsakus matsutada. Ostsingi endale kümnekilose arbuusi, mis minu üllatuseks maksis kõigest ca 1 euro. Rõõmsalt vedasin arbuusi koju tagasi. Päike paistis lagipähe, tuul ei puhunud. Kurat, oleks nagu keeglikuuliga tulnud, aga keeglikuulil on see pluss, et sel on hoidmiseks augud sees. Ma ei hakanud võtmega tänaval auke uuristama ka, kannatasin ära.

Pilt on illustreeriv (varastatud Internetist, tegemist on Usbekistaniga)

Koju jõudes avastasin, et mu keha ja mõistuse lahknevuse käigus oli rahakott keha kätte jäänud ja ilma mõistuseta on ta päris loll. Kotist avastasin, et olin mustlaste käest ostnud Gaz-53 ventilaatoririhma, 3 Ford Escorti ilukilpi (millest üks oli peaaegu pooleks), jalgrattapumba otsiku tihendi, purgi majoneesi ja neli vanni äravoolukorki. Nii et ka arbuusita ei oleks ma tühjade kätega koju tulnud (võib-olla oli ilma mõistuseta keha hoopis targem – ei tahtnud lolli olukorda jääda ja turult tühjade kätega koju naasta).

Tegelikult ei tahtnud ma üldsegi sellest rääkida, aga kodutee leitsakus kõndides märkasin taaskord palju välismaalasi ja arbuusi vedades hakkasin sellele pisut sügavamalt mõtlema. Välkareid on siin tõesti palju ja tundub, et üha kasvavas trendis. Ajalooliselt on Gruusia olnud piirkonna sulatusahi (kuidas see "melting pot" eesti keeli on? Ei tahaks päris ahi ka öelda, sest ka juutide kogukond on siin ikka tugevapoolne olnud). Gruusia hakkas koos teiste Lõuna-Kaukaasia riikidega ju alles Nõukogude ajal homogeensemaks muutuma. Enne seda oli näiteks Tbilisi väga suuresti armeenlaste linn ja grusiinid moodustasid poole või alla selle riigi elanikkonnast. 1980. aastate lõpuks olid 70% kohalikust elanikkonnast grusiinid. Arvestades seda, et riigis oli ka kolm autonoomset piirkonda, millest kahes elasid hoopis teised rahvad (abhaasid ja osseedid) ja et Kagu-Gruusias elavad õnnelikult (ilma irooniata) üksteise kõrval armeenlased ja aserid, siis see number on võrdlemisi muljetavaldav.

Ma siinkohal ei hakkaks pikalt jahuma sellest, mida juhtus viimase 20 aasta jooksul, sest ega Gruusia24 meediaväljaanne mingi tõsiseltvõetav teatmeteos pole. Gruusia on ajalooliselt asunud suurte impeeriumite vahel (Venemaa, Osmanide, Pärsia) ja suudetud on kohaneda mitme eri kultuuriga. Selle tõttu on ka Tbilisis rahumeeli üksteise lähestikku kirikud, mošee ja sünagoog. Seda on täna taas näha. Siia on tuldud vabadust otsima (nagu mina sääskede, Ansipi ja Euroopa Liidu direktiivide eest). Eriti palju on kõikjal näha pärslasi. Ka meie väiksel (kuid mitte vaiksel – siin käib iga öö üks karauul. Inimesed karjuvad, kutsuvad politsei välja ja siis tuleb politsei nendega koos karjuma. Et aga karjujaid rohkem oleks!) tänaval on päris mitu pärslaste söögi- ja joogikohta, poodi, kõrtsu – mida iganes. Pärslased panevad poole ööni oma idamaise kõrtsu ees tina, viskavad viina ja nalja. Teise pärslaste kõrtsu ees ilutseb silt "beer oficial offer", mis kuidagi loogiliselt ei kõla, sest see paneb tahtma küsida "unofficial offerit". Varem oli sildiks "beer special offer", mis kõlas igati paremini.

Teiseks sarnaseks grupiks on kõiksugu Araabia riikidest pärit tegelased. Meie majas elavad ka kaks iraaklast, kellest on üks rahvuselt kurd. Väga viisakad tüübid, kuid tundub, et kuritarvitavad WiFit. Kurd näitas mulle ükskord Kurdistani lippu ja küsis, et kas ma tean, mis see on. Teadsin. Siis ta tahtis, et ma räägiks talle üht-teist Kurdistanist. Eks ma midagi oskasin ikka rääkida. Nad küsisid mult, et kust ma ise pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Nemad ei teadnud sellest midagi. Seega pidin ma lisaks Kurdistani seletamise kohta ka Eesti kohta seletama. Mõnes mõttes 1-0 mulle, teisalt jäin 0-2 kaotusseisu, sest kaks venda ei pidanud mitte midagi seletama.

Üks väga huvitav tüüp on Süüriast. Tema on otseselt sõjapõgenik Aleppost. Tal on lausa silmadest näha, et tüüp on päris masenduses oma kodukoha pärast. Usutunnistuselt on ta Süüria katoliiklane, kui ma õigesti mäletan. Ma täpselt ei tea, mida ta siin töö mõttes teeb, kuid igatahes armastab ta tšatšat välja teha isegi siis, kui keegi tšatšat juua ei taha. Nii juhtus ka minu sünnipäeval. Tema riik on varemeis. sajad tuhanded inimesed on hukkunud. Kui ta alguses hoolis oma riigist, siis vägivalla laienedes üksnes Aleppost, siis pommitamiste käigus oma naabruskonnast ja lõpuks vaid oma majast. Ta aitas mitu kuud Süüria põgenikke Gruusiasse. Kogu vägivallalaine käigus on ta kindlalt hakanud üha enam valitsust toetama, sest just mässulised on need, kes tema sõnul vähemalt tema kodukohas tapavad ja vägistavad, tahavad konservatiivsemat islamit levitada. Ta saab aru reaalpoliitikast (Venemaa, Iraan ja Assad vs Läänemaailm, Saudi-Araabia). Samas on see tema sõnul ka ususõda (Iraani toetatavad šiiidid vs Saudi Araabia toetusega sunniidid). Süürlase sõnul kohalikud inimesed pigem surevad, kui lähevad naaberriikidesse põgenikelaagritesse, sest seal saavad neist orjad. Rikka Süüria riigi naised olid varem piirkonnas tuntud kõrgema klassi naistena (Saudi Araabias on nad ju alla surutud), kuid nüüd on neist naaberriikides saanud (seks)orjad. Igatahes masendav lugu, millele lõppu ei paista tulevat.

Üks grupp on neid inimesi, kelle hulka ma ise ka pooleldi kuulun. Enamasti on tegemist angloameerika kultuuriruumist pärit inimestega, kes siin inglise keelt õpetavad, nädalavahetustel mägedes matkavad ja vahetevahel, tule taevas appi, joogat teevad. Aga vaatamata kõigele sellele on tegemist täiesti toredate inimestega. Eks mu enda tutvuskond ongi enamasti nendest ümbritsetud. Täitsa intelligentsed inimesed, naudivad eksootikat ja vabadust.

Lõpetuseks on siin turistid, keda on kohutavalt palju. Õnneks ei ole tegemist nende kõhukotiga ameerika turistidega, keda on näha Euroopas näiteks mõne Firenze muuseumi piletimuti käest hamburgerit nõudmas, karjudes samal ajal, et "Siin Frankfurtis on ikka jõle sitt teenindus!" Siin on vene ja ukraina turistid, kes on igati normaalsed. Ei ole ju need vene turistid, kes käivad Kanaaridel karjumas, kaklemas ja pornofilmi väntamas. Ikka nostalgitsejad, mis on täiesti normaalne.

Skolko let, skolko zim?

Pealkirjas esitatud retoorilisele küsimusele on tegelikult väga lihtne ja konkreetne vastus – üks suvi ja üks talv. Viimane kord sai käidud Kruusas ju eelmisel kevadel. Seekord sattusin siia juhuste kokkulangemisel. Nimelt on Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistriprogrammis aine "Praktiline väliuuring konfliktipiirkonnas", mida kõnekeeli tuntakse Gruusia suvekooli nime all. Päris ametlikult kandis sellel korral teema nime "CSOs Facilitating Cross-border Cooperation in Georgian Conflict Zones". 

Paraku pean tunnistama, et kuna Gruusia24 meediaväljaanne on pigem meelelahutusliku kallakuga, siis ei hakka ma siinseid lugejaid vaevama väljenditega “piiriülest koostööd edendavad kodanikuühiskonna organisatsioonid” või rääkima, mida teeb European Union Monitoring Mission (EUMM). Tegelikult ma ise ka päris täpselt ei mõika, mida nad teevad, kuid olen üsna kindel, et nende töö seisneb paljuski kallites restoranides toidu ja veini degusteerimises, sest EUMMi autod ju tihtilugu nende ees seisavad. 

Igatahes oli suvekool päris põnev kogemus, nüüd tean pisut rohkem asjade kohta, mille kohta varem vaid natuke teadsin. Käisime ju siseriiklikult ümberpaigutatud isikute küla vaatamas ja nende eluolu ning probleemide kohta kuulamas. Just konfliktidega kaasnevad probleemid rohujuuretasandil on miski, mille kohta ma varem suurt midagi ei teadnud, vaid oskasin üksnes aimata. Igatahes mina pärast suvekooli lõppu enam Eestisse sääskede keskele tagasi ei läinud. Jäin siia. Shawn (varasemalt tuntud ka kui "Siim", näeb välja selline) leidis Tbilisi vanalinnas päris mõnusa elamise, mis lisaks heale asukohale on ka minu kaootilise eelarveplaneerimiskavaga kooskõlas ehk eesti keeli - räigelt odav. 

Minu koobas, vasakult - köök, magamistuba ja toakaaslase Jamesi tuba ehk lounge.

Viimasel ajal olen oma rikkust kokku ajanud oma lingvistiliste oskuste rakendamisega. Gruusias olles õnnestus Interneti vahendusel väheke tõlketööd teha ja sellega peaks mõnda aega ära elama küll. Elukoht on võrdlemisi askeetlik, kuid kõik mugavused on olemas (kui väljend kõikide mugavustega korter tähendab endiselt seda, et mul on vesi, elekter ja gaas), isegi pesumasin. Kuid lähtugem siiski põhimõttest, et mida vähem on asju, seda vähem peab koristama ja kolima. Õnneks tulin ma siia ühe T-särgi, kahe erinevat värvi soki ja pooliku küüneviiliga, mille tõttu kolimisele kulunud aega saab mõõta sekundites. Ma ei tahaks väga palju endast rääkida, sest inimesed, kes ainult endast räägivad, on üsna tüütud. Küll aga ma kuulsin ühe tüübi kohta, kes RAUDSELT tahab, et temast räägitaks. 

Tegemist on albiino gängstaräppari Bera Ivanišviliga, kes on Gruusia rikkaima mehe ja peaministri Bidzina Ivanišvili poeg. Bera on Gruusias üsna tuntud nimi. Miskipärast ma usun, et ta on tuntud eelkõige seetõttu, et ta on Ivanišvili poeg ja albiino, mitte selle tõttu, et ta oleks hiilgav ning andekas "gängstaräppar". Nii palju, kui mina tema lugusid suutsin kuulata, ei ole ta just väga hea gängstaräppar. Võib-olla on see mu isiklik arvamus, sest ega ma üldiselt gängstaräpparitest suurt lugu ei pea. Bera käis oma isa Gruusia unistuse kampaania ajal mööda riiki ringi tuuritamas, kus ta laulis laulu, mis kandis nime - üllatus-üllatus: “Gruusia unistus”. Bidzina Ivanišvili Wikipedia artikkel ütleb, et nime “Gruusia unistus” ta võttiski oma poja samanimeliselt räpilaulult.

Gruusia viimase aja kuumim mees - peaministri pojast gängstaräppar Bera.

Igatahes on Bera nii kõva mees, et aeg-ajalt käivad Gruusias igasugused Jay-Z, 50-sendid (grusiinide jaoks 50-tetrid) ja muud sellised end üle kullanud mustanahalised Ameerika kuulsused, kes lollide ja kergesti mõjutatavate teismeliste vanemate raha on ära võtnud selle abil, et nad autotune'i abil on mikrofoni mõned korrad “Yeah” ning “Shake that ass, baby” öelnud. Bera kahjuks mängib kindlasti tõsiasi, et kui mustad mehed saavad Ameerikas ennastkiitvalt laulda sellest, kuidas nad lapsepõlves käisid kooli asemel vanglas, said kuuli ja olid vaesed ning sellest, kuidas nad nüüd on multimiljonärid (ma küll ei saa aru, miks peaks keegi tahtma kuulata seda, kuidas keegi vend endast räägib, kui rikas ja teistest parem ta on), siis Bera vist seda teha ei saa. Küll aga ma soovitaks isiklikult Beral teha mõni laul selle kohta, kuidas ta on terve elu rikas olnud ja nüüd kui isa raha eest kõik Ameerika mustad gänsgtaräpparid külla kutsus, on isa tuhandikprotsendi võrra vaesem. Teine võimalus oleks muidugi laulda sellest, kuidas ta ei pidanud mitte midagi tegema, et rikas olla. Ja just see võib Gruusias peale minna, sest mulle on mitmed tüdrukud öelnud, et kõige lahedamad tüübid, kes naistele kõige rohkem peale lähevad, ongi need, kes ise midagi ei tee, söövad sihvkasid, elavad vanemate raha eest ja kuulavad autost kõva häälega halba muusikat (võib-olla just Berat).

Sakartvelotuur

Paljud juba teavad, kuid siiski mitte kõik, et aprillikuus õnnestus mul taas endist ajutist elukohariiki külastada. Selleks tuleks muidugi tänada härraseid Pall-ahvi, Konstaants, E-Rasti, Tõrekat, Uhtit, Jeblikut ja Petsuunast (nimed muudetud kujul, autorile on nimed teada). Reis algas 13. aprillil ja kestis kuni 21. aprillini. Põhjuseid, miks ma sellest alles nüüd kirjutan, on mitmeid:

1. Ma ei viitsinud varem;
2. Ma pärast reisi ei mäletanud absoluutselt, mis seal toimus ja lootsin, et mõne kuuga tuleb mälu tagasi (ei tulnud, mille tõttu võib järgnev jutt olla luuludel põhinev ilukirjandus ja müstifikatsioon);
3. Eee.... veel midagi (eelnevat lauset kirjutades läks meelest ära, mis see kolmas põhjus oli).

Reisil oli minu ülesandeks olla giid ja see vend, kes gruusia keeles taksojuhtide peale karjub. Reisimeeskond sai täies koosseisus kokku Tallinna lennujaamas. Reisipalavikku aitas leevendada Tallinna lennujaamast ostetud karastusjook Jack Daniel's ning reisiväsimust vähendenda üürike ja äärmiselt ebamugev uinak Bombardieri lennukis. Selle tõttu ei olnud kõigil varajastel hommikutundidel Tbilisis maandunud kronstein-uudevaldidel otsest vajadust esimese asjana meie 4-narises ja 20-larises (liiri-laari, kakskend laari!!) hostelitoas põhku keerata.

Hosteli rõdul hommikust päikest nautlemas.

Pall-ahv, Konstaants ja mina otsustasime juba sel varajasel laupäevahommikul alustada meie nädalapikkuse pubituuriga. Selleks oli aga vaja Titanicu rahad kohalikeks larideks vahetada, et neid otse loomulikult kohe laristama hakata. Ehkki valuutavahetuspunkte on Tbilisis peaaegu sama palju kui mõlkis ninaga vanu Opel Astra taksosid, ei õnnestunud meil see rahavahetus esimese hooga kohe kuidagi. Nimelt oli valuutamees oma suitsuvineses putkas kahe tabureti peale õndsat und jäänud nautima, endal kahetollisest mustvalgest telekast ,,Vaprate ja ilusate” kordus taustaks vaikselt sahisemas. Erinevaid gruusiakeelseid hüüdsõnu röökides õnnestus meil aga valuutamees unedemaalt tagasi reaalsusse tuua ja lasime oma taskud kohalikku raha täis toppida. Esimesed khinkaalid söödud, esimesed kohutava maitsega Natakhtari õlled joodud, esimeste taksojuhtidega kaubeldud, tundsin end kui kala vees.

Tundus nagu eelmisel aastal Bogensiga siin veedetud viimane nädal oleks justkui edasi kulgenud, sest suuri muutusi Tbilisis selle ajaga toimunud pole. Suured hoonekompleksid, mille küljes silt ,,Valmib aastal 2007” pole endiselt omale seinu ette saanud ja suuremad tänavad on endiselt sõiduradade osas ,,mitmerealised”.

Räägin sellest, kuidas me Bogensiga samas baaris kord viis liitrit veini ära jõime.

Esimese päeva jooksul toimus magamine vahetustega. Kui mõni mees jälle lennuväsimuse tõttu ära vajus, tuli teistega linna peal tiirutada. Masinavärk sujus. Esimesed kaks päeva toimus meil Tbilisi peal aeglasel sammul ringijõlkumine. Tutvusime sellega, mida pakub Gruusia köök ja mis imejook see Kindzmarauli vein on. Õhtud aga veetsime traditsiooniliselt mööda kõrtse hulkudes. Tegelikult, kui aus olla, siis pühapäev algas ka juba kõrtsus, kuid samas võib öelda, et pühapäev on ikka traditsiooniliselt ka kaatripäev olnud.

Esmaspäevase klassiekskursiooni võtsime ette Sighnaghisse. Selleks tuli kohalikus mõttes lääne vati sees hellitunud eestlased viia tõelisse Tbilisisse. Tõeline Tbilisi tähendab turuplatsi ja selle ümbrust, mitte seda kodanlikku munakividega kaetud kesklinna, kus me resideerusime. Keskmine inimene turuplatsil on vanem naisterahvas, kes asfaltile laotatud väikeselt linalt peterselli müüb. Nõndaviisi ta teeb seda iga päev - istub ja müüb peterselli. Õhtul ilmselt läheb oma eterniidist ja roostetanud plekitükist kokkuklopsitud majja, lõikab kääridega järgmise jupi peterselli ja läheb seda järgmine päev siis müüma. Niimoodi see elu käibki. Ja seda on põnev vaadata nii tuomaril ning juristil kui juomaril ja turistil.

Sighnaghi vaated, nägime ära ja läksime edasi.

Maršrutkasõit, mis veel eelmisel aastal tundus nii loomuliku elu osana, hirmutas seekord ära. Minu jaoks on toimunud paratamatu võõrdumine Gruusia surmapõlgurlikust liikluskultuuri(tuse)st. Maršrutkaks oli loomulikult parkettpõrandaga Ford Transit, milles istumisruumi umbes 3/5 võrra vähem kui RyanAir'i lennukis. Sõit kulges kurvilistel teedel keskmise kiirusega umbes 130 kilomeetrit tunnis, pool reisi ei puudutanud kõik Transiti neli ratast auklikku asfalti ja arvukaid möödasõite tehes ei huvitanud maršrutkajuhti ei reisijate elukindlustuse puudumine ega ka vastutulevad sõidukid. Vastutulevad sõidukid sõitku oma teeserval pooleldi kraavis ja reisijaid kaitsku maršrutka armatuurlauale kleebitud Püha Nino pilt. Lisaks on maršrutkajuhtidel endiselt kombeks terve sõidu vältel samaaegselt telefoniga rääkida, suitsu teha ja ülbuse mõttes üht jäset juhipoolsest aknast väljas hoida. Riski piiril elamise tähendus on sealmaal ikka hoopiski teistsugune, palju reaalsem. Meie läänelikult hüpohondriliseks muutuvas ühiskonnas oleks juba teisipäevahommikuse jooga tegemata jätmine ja transrasvade liigne manustamine mõne jaoks võrdne enesetapjaliku surmapõlgurlusega. Seal on võib aga surm tulla päriselt ja terve tee muu peale ei mõtlegi. Kõht muutub seest õõnsaks ja ninna tekib sooja vere lõhn, rääkimata merevaigutihedast veremaigust suus, mida ei leevenda ka sooja Argo õllepõhja kulistamine ja kurgus kuristamine.

Sighnaghis oli meie elukohaks Andy hostel Tura, mis kohalikus keeles tähendab šaakalit, keda antud Ida-Gruusia Kakheti piirkonnas üsna tihti kohata võib. Tegelikult asub Tura natuke linnast väljas grüünes, kus naabriteks lehmad, lambad ja eelnevalt mainitud šaakalid. Gruusia ehituskultuuri võis tajuda ka selles hoones, sest 4-5 aastat tagasi ehitatud maja lagunes igast otsast. Õhtupooliku veetsime legendaarses "Lendava hobuse" kõrtsus kohalikke veine degusteerides ja šašlõkki pugides. Suurem osa seltskonnast maandus juba varastel õhtutundidel tagasi häärberisse leiba luuse laskma, kuid Pall-ahvil ja Uhtil õnnestus sel õhtul kohalikku peomajja sattuda, kus nad veini degusteerides nägid pealt kohaliku rahvatantsu ja -lauluetendust. Punase veini maitsmisest omale vampiiriliku naeratuse saanud Pall-ahv ja Uhti ei suutnud pärast häärberisse tagasi jõudmist oma vaimustust varjata ja seetõttu tõid meile igaks juhuks mõned karastusjoogid ka kaasa.

Tutvustan poistele Gruusia õllelaua reegleid "Lendava hobuse" kõrtsus.

Järgmisel päeval toimus suur söögitegemine, milleks tuli meil sõita naaberkülla liha järele. Naaberkülla viiva tee ääres istusid kahe seapaeadega kaunistatud leti taga kokku kolm vanamehenässi, kes kirvega meile sea küljest head lahmakad viilud lõikasid. Külaturult ostsime lisaks juurde salatimaterjali ja mõned pudelid joogipoolist. Tagasi häärberisse jõudes anti ohjad gurmaan E-Rasti kätte, kes köögitoimkonna vägesid juhatades suutis meile sellise prae välja võluda, et pugimise kõrval polnud isegi aega üksteisele otsa vaadata. Ka Andy oli rahul, nimetades seda paremuselt teiseks šašlõkiks, mida ta selles riigis maitsnud oli. Veel paremat šašlõkki olevat ta saanud Lõuna-Osseetia piiri äärest mingi vanatoi käest.

Järgmisel päeval, kui kogu seltskond oli jõudnud toidu suuremal või vähemal määral ära seedida, toimus imeilusa Sighnaghi linna peal sümboolne ekskursioon, mis koosnes sellest, et ronisime ühe torni otsa, jõime seal ühe õlle ära ja siis tulime sealt alla. Antud torni otsast nägime niikuinii tervet linna, mistõttu polnud suuremat mõtet jalavaeva mägistel munakiviteedel hakata tekitama.

Järgnevatel päevadel toimus Tbilisis harilik turismus, mis koosnes sellest, et sõitsime odava hinna eest taksodega mööda linna ringi, käisime turult koju kaasavedamiseks vidinaid ostmas, proovisime erinevates kõrtsudes õlut juua, külastasime loomaaeda ja lõbustusparki. Lõbustuspargis oleksime peaaegu Nõukogude ajast remontimata autodroomi masinatel viimsed tükid küljest ära ramminud, kuid õnneks jäime vähemalt ise terveks. Õhtul otsustasime vaadata, mis mõningates kõrtsudes toimub. Toimus see, mis tavaliselt.

Nühvlitega lustipargis masinatest viimaseid elumahlu välja rammimas.

Viimasel päeval toimus Konstaantsi sünnipäev, mida pidasime teatud osas Tbilisis EV territooriumil. Et Kosntaants on sündinud samal kuupäeval ühe tuntud Austria päritolu kapraliga, siis oli paslik tema sünnipäeva jätkata keldris asuvas õllekas Salves. Järgmisel hommikul olime tagasi Eestis koos tühja rahakoti ja kauni karmiinroosa päevitusega. Gruusiasse jäid mu hea tuju, jope, raha ja mõned mälestused. Mingitel päevadel kohtasime ka Maretit, Liisi, Shawni, põgusalt Ladot ja isegi Ristot mõnel korral. Tervitama ma neid siin blogis ei hakka, kindlasti näeme veel. See oleks sama nõme nagu Raadio Elmari kaudu oma naabrimeest tervitada. Ka trepikojas võib tere öelda.