Grišašvili tänava ettevõtluspreemia laureaadid

Minu sõber, keda tuntakse Hüdrovõmmi nime all, annab igakuiselt välja ettevõtlusauhindu majanduslikku ämbrisse astumise eest. Meie kodupoes, mida võiks nimetada halvasti varustatud kaupluseks, töötavad inimesed, keda võiks vabalt selle preemiaga autasustada. Tegelikult pole poekesel väga vigagi, seal müüakse õlut ja muid eluliselt olulisi esmatarbekaupu. Ka põhimutt on täitsa asjalik tegelane. Aga kui ta kaob, siis on väikeettevõtlusauhinna laureaadid oma ülesannete kõrgusel.

Poes istub päevast päeva, ilmselt juba aastaid, üks veidi (kuid mitte üleliia) vanem mutt, kes seal suitsu teeb ja telkust seebikaid vaatab. Võib-olla on tegemist põhimuti ämmaga, kurat seda teab. Igatahes temaga ei ole võimalik absoluutselt äri teha, sest ta ei tea palju poes, kus ta päevad läbi istub, asjad maksavad. On korduvalt juhtunud, et lähen sinna palaval päeval kaht õlut tooma. König Pilsener maksab kaks kohalikku, Khevsuruli 1,80. Viskan viieka letti ja ootan oma 1,20 laari tagasi, kuid mutt hakkab gruusia keeles õiendama, et tema ei tea palju asjad maksavad. Ma ütlesin, et ma tean väga täpselt palju need maksavad ja andke palun lihtalt 1,20 tagasi, et ma saaksin oma higist leemendavat keha seestpoolt õllega jahutada. Jama on ka selles, et ta ei räägi isegi vene keelt, mistõttu on väga raske selgeks teha, et ma ostan koguaeg seda õlut (kuigi ta peaks seda ise ka taipama). Tema ütleb vastu, et kui põhimutt tuleb, siis saab. Tuleb 10 minuti pärast. Aga need 10 minutit on niigi GMT (Georgian Maybe Time) järgi ja pigem pistan õlled agasi külma ja liigun mõnikümmend meetrit eemale teise poodi õllele. 

Täna oli taaskord sama juhtum, kuid lootsin, et seal ringi askeldav teismeline plika (ju siis tütar) ikka teab, palju asjad maksavad. Ei tuhkagi. Koos plika ja suitsetava mutiga istus seebikat vahtimas ka naaberpoe mutt (kes ainult pesupulbrit ja peldikupaberit müüb). Ka tema ei osanud öelda, palju maksavad.

Põhimutist on mul kahju. On juhtunud, et olen jälle läinud leiba, mune ja õlut ostma ja see lollakas vahib seal seepi ja teeb suitsu. Loomulikult ta ei tea, palju tooted maksavad. Seebikamutt tuli ukse peale ja pistis üle tänava röökima, et põhimutt kohale tuleks, sest ta ise ei tea numbreid. Põhimutt jooksis mööda Grišašvilit üles, oli üleni higine ja hingeldas. Ma kartsin, et ta saab infarkti minu õlle ja munade pärast. Pole ju enam esimeses nooruses.

Neist muttidest kirjutan rohkem endale meenutuseks, sest ma ilmselt ei näe neid enam. Juba homme kell 11 panen bussiga Istanbuli poole leekima. Sõit kestab 23-36 tundi. See sõltub sellest, kui palju ja pikalt peatusi tehakse. Istanbulis veedan ühe öö 10-euroses hostelis ja siis leegitsen Wizz Airi imeodava piletiga Budapesti. Juba esmaspäeva õhtul istun üksinda oma Hernádi tänava häärberis. Ja ilmselt joon õlut, mille olen ostnud oma uue kodupoe muti käest.