Kuhu lähed Miša?

Ah, mis te arvasite, et pärast Mattiase postitusi ja kahte aastat polegi mindagi erilist juhtunud? No tegelikult on. Lisaks neile, mida ta eelnevalt nimetas - kas te oleks uskunud sellesse, et peale Gruusiasse jõudis midagi moodsat ja ägedat varem kui Eestisse? Uskumatu, aga selle vastus on „jah“. Mine ise Solaris keskuse ette ja vaata! Käidud? No vot, me varastasime neilt bussiajatabelid. Täpselt, tehtud!

Tbilisi vs Tallinn või vastupidi - vahet pole.

Siin vahepeal avasid grusiinid oma piiri venelastele. Olgugi, et Venemaa ei teinud sama vastu, on kõikidel venelastel (ja ka kõikidel pikamaabussidel ja -autodel) võimalik tulla üle piiri. Noh, grusiinidel on sellist sorti vastastikkuse suhtega veidike raskusi, kuid armeenlastele see väga meeldib. Põhjuseks on see, et armeenlased sõltuvad vene impordist rohkem kui Mattias halvast Briti huumorist. Olukord pärast 2008. aasta sõda läks päris kehvaks. Diplomaatiline suhtlus katkestati, grusiinid läksid peast halliks, Ivanišvili ostis uue Lexuse ja teised tegid lisatonni veini. Seega Armeenia valitsus päriselt palus Gruusialt, et riigipiir oleks avatud vähemalt ühelt poolt. Nii lõppeski muinasjutt, kuidas Kaukaasia juudivabariik Armeenia ei läinud pankrotti. Jälle.

Uuest võimust, esimesena avastati, et see suur presidendi maja (vaata pilti all) on suhteliselt mõttetu ja pärast seda, kui võim läheb siin maal presidentaalselt üle parlamentaarsele valitsuskorrale, pole mõtet seda suurt presidendile kuuluvat maja (maja, millel on rohkem aknaid, kui Titanicul + kuppel) ülal pidada. Eriti selle pärast, et see maja on juba üheksa aastat vana ja vajab veidi renoveerimist. Noh, ühesõnaga, nad nüüd plaanivad liigutada Kadrioru lossi Sagadi mõisa. Saakašvili oleks õnnelikum, kui ta liigutataks veinimõisa, aga tegelikult on tegemist Vana-Tbililisis oleva mingi 15 aastat vana peldikuga, mis tehakse korda ja kohaga, kuhu saab kodu järgmine president. Tõenäoliselt pole selleks Saakašvili ja ilmselt ei aita teda ka see, et tema jüngrid kõikide Gruusia linnade seinad tema parteinumbriga „5“ täis on võõbanud.

Miša maja.

Mai oli huvitav kuu Gruusias, sest toimus esmakordselt üritus nimega „Gayde mäss“. Erinevalt tavapärastest paraadidest oli tegemist 20 minutit pika „vaikse protestiga“, kuid lõppes sellega, et Gruusia kiriku pastorid (!) tulid tänavatele ja andsid teada, et tegemist on päriselt ka väga vale asjaga ja kohalikule temperamendile päraselt lõppes see kaklusega: heterod pedede vastu.

Mulle on uus see, et päriselt mõned majad on valmis saanud. Loomulikult mitte need majad, mis olid kesklinnas (nagu muuseumid või valitsushooned), vaid pigem need, mis on rajoonides, kus elavad inimesed, keda turistid ei näe. Selgus, et trahvid majade pooleli jätmiseks on lõppude lõpuks kahjulikumad kui maju endeid pooleli jätta.

Senise külaskäigu jooksul olen ma käinud Lagodekhis mingi suure kose juures, ujunud sama külmas vees, kui Kuremäe allikas on ja külastanud ka kohalike veiniistandusi. Kui meie senised veiniteadmised piirdusid sellega, et kasvatad viinamarju ning tallud viinamarjade otsas kuni jalad paistes ja mädanevad, siis tegelikult on seal isegi mingi tehnika, mida nad kasutavad. Selleks on tallumine, pressimine, mõtlemine (sic!) ja toppimine sellesse savist ollusesse, mis neil on suurtes keldripunkrites (vähemalt 5 000 liitrit).

Juga Lagodekhis, kõrgust ca 60 meetrit.

Kaks aastat tagasi, me Mattiasega mõtlesime, et võiks tulla Gruusiasse tagasi ainult selleks, et olla vanemad ja vaadata neid asju, mis meie arvates olid Eestiga võrreldes paremad. Nagu soe ilm, odavad söögid ja muu säärane.. Olgugi, et paraku see nii on, me mõlemad peame tõdema, et Gruusiast on saanud tuhandete turistiga suur turismiparadiis, mida ükski grusiin poleks never-ever oodanud. Nad kõik olid valmis selleks, et teha 1 000 liitrit veini külalistele, aga nüüd on probleem, kust saada ekstra 2 000.

Eksiilia

Läksin turule. Päris konkreetset plaani ei olnud, mida osta. Vaid soolapekki oleks tahtnud – siinmail on ta selline päris mõnus, vürtsikas nagu Marju Länik staarina. Aga tutkit. Soolapekki polnud. Uitasin leitsakus mööda turgu ringi, käisin igas urkas. Isegi seal, kus mustlased varastatud kraami müüvad. Ilm oli palav ja seega muutus ka pea soojaks. Mõistus ja keha rändasid mööda erinevaid radu. Üksteisega kohtusid nad taas ühe konkreetse arbuusimüüjamuti juures (Arbuusias on arbuuside hooaeg, müüjaid on kõik kohad täis). Mõtlesin, et päris loll oleks turult tühjade kätega koju tagasi minna. Ja arbuuse on päris mõnus siin leitsakus matsutada. Ostsingi endale kümnekilose arbuusi, mis minu üllatuseks maksis kõigest ca 1 euro. Rõõmsalt vedasin arbuusi koju tagasi. Päike paistis lagipähe, tuul ei puhunud. Kurat, oleks nagu keeglikuuliga tulnud, aga keeglikuulil on see pluss, et sel on hoidmiseks augud sees. Ma ei hakanud võtmega tänaval auke uuristama ka, kannatasin ära.

Pilt on illustreeriv (varastatud Internetist, tegemist on Usbekistaniga)

Koju jõudes avastasin, et mu keha ja mõistuse lahknevuse käigus oli rahakott keha kätte jäänud ja ilma mõistuseta on ta päris loll. Kotist avastasin, et olin mustlaste käest ostnud Gaz-53 ventilaatoririhma, 3 Ford Escorti ilukilpi (millest üks oli peaaegu pooleks), jalgrattapumba otsiku tihendi, purgi majoneesi ja neli vanni äravoolukorki. Nii et ka arbuusita ei oleks ma tühjade kätega koju tulnud (võib-olla oli ilma mõistuseta keha hoopis targem – ei tahtnud lolli olukorda jääda ja turult tühjade kätega koju naasta).

Tegelikult ei tahtnud ma üldsegi sellest rääkida, aga kodutee leitsakus kõndides märkasin taaskord palju välismaalasi ja arbuusi vedades hakkasin sellele pisut sügavamalt mõtlema. Välkareid on siin tõesti palju ja tundub, et üha kasvavas trendis. Ajalooliselt on Gruusia olnud piirkonna sulatusahi (kuidas see "melting pot" eesti keeli on? Ei tahaks päris ahi ka öelda, sest ka juutide kogukond on siin ikka tugevapoolne olnud). Gruusia hakkas koos teiste Lõuna-Kaukaasia riikidega ju alles Nõukogude ajal homogeensemaks muutuma. Enne seda oli näiteks Tbilisi väga suuresti armeenlaste linn ja grusiinid moodustasid poole või alla selle riigi elanikkonnast. 1980. aastate lõpuks olid 70% kohalikust elanikkonnast grusiinid. Arvestades seda, et riigis oli ka kolm autonoomset piirkonda, millest kahes elasid hoopis teised rahvad (abhaasid ja osseedid) ja et Kagu-Gruusias elavad õnnelikult (ilma irooniata) üksteise kõrval armeenlased ja aserid, siis see number on võrdlemisi muljetavaldav.

Ma siinkohal ei hakkaks pikalt jahuma sellest, mida juhtus viimase 20 aasta jooksul, sest ega Gruusia24 meediaväljaanne mingi tõsiseltvõetav teatmeteos pole. Gruusia on ajalooliselt asunud suurte impeeriumite vahel (Venemaa, Osmanide, Pärsia) ja suudetud on kohaneda mitme eri kultuuriga. Selle tõttu on ka Tbilisis rahumeeli üksteise lähestikku kirikud, mošee ja sünagoog. Seda on täna taas näha. Siia on tuldud vabadust otsima (nagu mina sääskede, Ansipi ja Euroopa Liidu direktiivide eest). Eriti palju on kõikjal näha pärslasi. Ka meie väiksel (kuid mitte vaiksel – siin käib iga öö üks karauul. Inimesed karjuvad, kutsuvad politsei välja ja siis tuleb politsei nendega koos karjuma. Et aga karjujaid rohkem oleks!) tänaval on päris mitu pärslaste söögi- ja joogikohta, poodi, kõrtsu – mida iganes. Pärslased panevad poole ööni oma idamaise kõrtsu ees tina, viskavad viina ja nalja. Teise pärslaste kõrtsu ees ilutseb silt "beer oficial offer", mis kuidagi loogiliselt ei kõla, sest see paneb tahtma küsida "unofficial offerit". Varem oli sildiks "beer special offer", mis kõlas igati paremini.

Teiseks sarnaseks grupiks on kõiksugu Araabia riikidest pärit tegelased. Meie majas elavad ka kaks iraaklast, kellest on üks rahvuselt kurd. Väga viisakad tüübid, kuid tundub, et kuritarvitavad WiFit. Kurd näitas mulle ükskord Kurdistani lippu ja küsis, et kas ma tean, mis see on. Teadsin. Siis ta tahtis, et ma räägiks talle üht-teist Kurdistanist. Eks ma midagi oskasin ikka rääkida. Nad küsisid mult, et kust ma ise pärit olen. Ütlesin, et Eestist. Nemad ei teadnud sellest midagi. Seega pidin ma lisaks Kurdistani seletamise kohta ka Eesti kohta seletama. Mõnes mõttes 1-0 mulle, teisalt jäin 0-2 kaotusseisu, sest kaks venda ei pidanud mitte midagi seletama.

Üks väga huvitav tüüp on Süüriast. Tema on otseselt sõjapõgenik Aleppost. Tal on lausa silmadest näha, et tüüp on päris masenduses oma kodukoha pärast. Usutunnistuselt on ta Süüria katoliiklane, kui ma õigesti mäletan. Ma täpselt ei tea, mida ta siin töö mõttes teeb, kuid igatahes armastab ta tšatšat välja teha isegi siis, kui keegi tšatšat juua ei taha. Nii juhtus ka minu sünnipäeval. Tema riik on varemeis. sajad tuhanded inimesed on hukkunud. Kui ta alguses hoolis oma riigist, siis vägivalla laienedes üksnes Aleppost, siis pommitamiste käigus oma naabruskonnast ja lõpuks vaid oma majast. Ta aitas mitu kuud Süüria põgenikke Gruusiasse. Kogu vägivallalaine käigus on ta kindlalt hakanud üha enam valitsust toetama, sest just mässulised on need, kes tema sõnul vähemalt tema kodukohas tapavad ja vägistavad, tahavad konservatiivsemat islamit levitada. Ta saab aru reaalpoliitikast (Venemaa, Iraan ja Assad vs Läänemaailm, Saudi-Araabia). Samas on see tema sõnul ka ususõda (Iraani toetatavad šiiidid vs Saudi Araabia toetusega sunniidid). Süürlase sõnul kohalikud inimesed pigem surevad, kui lähevad naaberriikidesse põgenikelaagritesse, sest seal saavad neist orjad. Rikka Süüria riigi naised olid varem piirkonnas tuntud kõrgema klassi naistena (Saudi Araabias on nad ju alla surutud), kuid nüüd on neist naaberriikides saanud (seks)orjad. Igatahes masendav lugu, millele lõppu ei paista tulevat.

Üks grupp on neid inimesi, kelle hulka ma ise ka pooleldi kuulun. Enamasti on tegemist angloameerika kultuuriruumist pärit inimestega, kes siin inglise keelt õpetavad, nädalavahetustel mägedes matkavad ja vahetevahel, tule taevas appi, joogat teevad. Aga vaatamata kõigele sellele on tegemist täiesti toredate inimestega. Eks mu enda tutvuskond ongi enamasti nendest ümbritsetud. Täitsa intelligentsed inimesed, naudivad eksootikat ja vabadust.

Lõpetuseks on siin turistid, keda on kohutavalt palju. Õnneks ei ole tegemist nende kõhukotiga ameerika turistidega, keda on näha Euroopas näiteks mõne Firenze muuseumi piletimuti käest hamburgerit nõudmas, karjudes samal ajal, et "Siin Frankfurtis on ikka jõle sitt teenindus!" Siin on vene ja ukraina turistid, kes on igati normaalsed. Ei ole ju need vene turistid, kes käivad Kanaaridel karjumas, kaklemas ja pornofilmi väntamas. Ikka nostalgitsejad, mis on täiesti normaalne.

Skolko let, skolko zim?

Pealkirjas esitatud retoorilisele küsimusele on tegelikult väga lihtne ja konkreetne vastus – üks suvi ja üks talv. Viimane kord sai käidud Kruusas ju eelmisel kevadel. Seekord sattusin siia juhuste kokkulangemisel. Nimelt on Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete magistriprogrammis aine "Praktiline väliuuring konfliktipiirkonnas", mida kõnekeeli tuntakse Gruusia suvekooli nime all. Päris ametlikult kandis sellel korral teema nime "CSOs Facilitating Cross-border Cooperation in Georgian Conflict Zones". 

Paraku pean tunnistama, et kuna Gruusia24 meediaväljaanne on pigem meelelahutusliku kallakuga, siis ei hakka ma siinseid lugejaid vaevama väljenditega “piiriülest koostööd edendavad kodanikuühiskonna organisatsioonid” või rääkima, mida teeb European Union Monitoring Mission (EUMM). Tegelikult ma ise ka päris täpselt ei mõika, mida nad teevad, kuid olen üsna kindel, et nende töö seisneb paljuski kallites restoranides toidu ja veini degusteerimises, sest EUMMi autod ju tihtilugu nende ees seisavad. 

Igatahes oli suvekool päris põnev kogemus, nüüd tean pisut rohkem asjade kohta, mille kohta varem vaid natuke teadsin. Käisime ju siseriiklikult ümberpaigutatud isikute küla vaatamas ja nende eluolu ning probleemide kohta kuulamas. Just konfliktidega kaasnevad probleemid rohujuuretasandil on miski, mille kohta ma varem suurt midagi ei teadnud, vaid oskasin üksnes aimata. Igatahes mina pärast suvekooli lõppu enam Eestisse sääskede keskele tagasi ei läinud. Jäin siia. Shawn (varasemalt tuntud ka kui "Siim", näeb välja selline) leidis Tbilisi vanalinnas päris mõnusa elamise, mis lisaks heale asukohale on ka minu kaootilise eelarveplaneerimiskavaga kooskõlas ehk eesti keeli - räigelt odav. 

Minu koobas, vasakult - köök, magamistuba ja toakaaslase Jamesi tuba ehk lounge.

Viimasel ajal olen oma rikkust kokku ajanud oma lingvistiliste oskuste rakendamisega. Gruusias olles õnnestus Interneti vahendusel väheke tõlketööd teha ja sellega peaks mõnda aega ära elama küll. Elukoht on võrdlemisi askeetlik, kuid kõik mugavused on olemas (kui väljend kõikide mugavustega korter tähendab endiselt seda, et mul on vesi, elekter ja gaas), isegi pesumasin. Kuid lähtugem siiski põhimõttest, et mida vähem on asju, seda vähem peab koristama ja kolima. Õnneks tulin ma siia ühe T-särgi, kahe erinevat värvi soki ja pooliku küüneviiliga, mille tõttu kolimisele kulunud aega saab mõõta sekundites. Ma ei tahaks väga palju endast rääkida, sest inimesed, kes ainult endast räägivad, on üsna tüütud. Küll aga ma kuulsin ühe tüübi kohta, kes RAUDSELT tahab, et temast räägitaks. 

Tegemist on albiino gängstaräppari Bera Ivanišviliga, kes on Gruusia rikkaima mehe ja peaministri Bidzina Ivanišvili poeg. Bera on Gruusias üsna tuntud nimi. Miskipärast ma usun, et ta on tuntud eelkõige seetõttu, et ta on Ivanišvili poeg ja albiino, mitte selle tõttu, et ta oleks hiilgav ning andekas "gängstaräppar". Nii palju, kui mina tema lugusid suutsin kuulata, ei ole ta just väga hea gängstaräppar. Võib-olla on see mu isiklik arvamus, sest ega ma üldiselt gängstaräpparitest suurt lugu ei pea. Bera käis oma isa Gruusia unistuse kampaania ajal mööda riiki ringi tuuritamas, kus ta laulis laulu, mis kandis nime - üllatus-üllatus: “Gruusia unistus”. Bidzina Ivanišvili Wikipedia artikkel ütleb, et nime “Gruusia unistus” ta võttiski oma poja samanimeliselt räpilaulult.

Gruusia viimase aja kuumim mees - peaministri pojast gängstaräppar Bera.

Igatahes on Bera nii kõva mees, et aeg-ajalt käivad Gruusias igasugused Jay-Z, 50-sendid (grusiinide jaoks 50-tetrid) ja muud sellised end üle kullanud mustanahalised Ameerika kuulsused, kes lollide ja kergesti mõjutatavate teismeliste vanemate raha on ära võtnud selle abil, et nad autotune'i abil on mikrofoni mõned korrad “Yeah” ning “Shake that ass, baby” öelnud. Bera kahjuks mängib kindlasti tõsiasi, et kui mustad mehed saavad Ameerikas ennastkiitvalt laulda sellest, kuidas nad lapsepõlves käisid kooli asemel vanglas, said kuuli ja olid vaesed ning sellest, kuidas nad nüüd on multimiljonärid (ma küll ei saa aru, miks peaks keegi tahtma kuulata seda, kuidas keegi vend endast räägib, kui rikas ja teistest parem ta on), siis Bera vist seda teha ei saa. Küll aga ma soovitaks isiklikult Beral teha mõni laul selle kohta, kuidas ta on terve elu rikas olnud ja nüüd kui isa raha eest kõik Ameerika mustad gänsgtaräpparid külla kutsus, on isa tuhandikprotsendi võrra vaesem. Teine võimalus oleks muidugi laulda sellest, kuidas ta ei pidanud mitte midagi tegema, et rikas olla. Ja just see võib Gruusias peale minna, sest mulle on mitmed tüdrukud öelnud, et kõige lahedamad tüübid, kes naistele kõige rohkem peale lähevad, ongi need, kes ise midagi ei tee, söövad sihvkasid, elavad vanemate raha eest ja kuulavad autost kõva häälega halba muusikat (võib-olla just Berat).

Sakartvelotuur

Paljud juba teavad, kuid siiski mitte kõik, et aprillikuus õnnestus mul taas endist ajutist elukohariiki külastada. Selleks tuleks muidugi tänada härraseid Pall-ahvi, Konstaants, E-Rasti, Tõrekat, Uhtit, Jeblikut ja Petsuunast (nimed muudetud kujul, autorile on nimed teada). Reis algas 13. aprillil ja kestis kuni 21. aprillini. Põhjuseid, miks ma sellest alles nüüd kirjutan, on mitmeid:

1. Ma ei viitsinud varem;
2. Ma pärast reisi ei mäletanud absoluutselt, mis seal toimus ja lootsin, et mõne kuuga tuleb mälu tagasi (ei tulnud, mille tõttu võib järgnev jutt olla luuludel põhinev ilukirjandus ja müstifikatsioon);
3. Eee.... veel midagi (eelnevat lauset kirjutades läks meelest ära, mis see kolmas põhjus oli).

Reisil oli minu ülesandeks olla giid ja see vend, kes gruusia keeles taksojuhtide peale karjub. Reisimeeskond sai täies koosseisus kokku Tallinna lennujaamas. Reisipalavikku aitas leevendada Tallinna lennujaamast ostetud karastusjook Jack Daniel's ning reisiväsimust vähendenda üürike ja äärmiselt ebamugev uinak Bombardieri lennukis. Selle tõttu ei olnud kõigil varajastel hommikutundidel Tbilisis maandunud kronstein-uudevaldidel otsest vajadust esimese asjana meie 4-narises ja 20-larises (liiri-laari, kakskend laari!!) hostelitoas põhku keerata.

Hosteli rõdul hommikust päikest nautlemas.

Pall-ahv, Konstaants ja mina otsustasime juba sel varajasel laupäevahommikul alustada meie nädalapikkuse pubituuriga. Selleks oli aga vaja Titanicu rahad kohalikeks larideks vahetada, et neid otse loomulikult kohe laristama hakata. Ehkki valuutavahetuspunkte on Tbilisis peaaegu sama palju kui mõlkis ninaga vanu Opel Astra taksosid, ei õnnestunud meil see rahavahetus esimese hooga kohe kuidagi. Nimelt oli valuutamees oma suitsuvineses putkas kahe tabureti peale õndsat und jäänud nautima, endal kahetollisest mustvalgest telekast ,,Vaprate ja ilusate” kordus taustaks vaikselt sahisemas. Erinevaid gruusiakeelseid hüüdsõnu röökides õnnestus meil aga valuutamees unedemaalt tagasi reaalsusse tuua ja lasime oma taskud kohalikku raha täis toppida. Esimesed khinkaalid söödud, esimesed kohutava maitsega Natakhtari õlled joodud, esimeste taksojuhtidega kaubeldud, tundsin end kui kala vees.

Tundus nagu eelmisel aastal Bogensiga siin veedetud viimane nädal oleks justkui edasi kulgenud, sest suuri muutusi Tbilisis selle ajaga toimunud pole. Suured hoonekompleksid, mille küljes silt ,,Valmib aastal 2007” pole endiselt omale seinu ette saanud ja suuremad tänavad on endiselt sõiduradade osas ,,mitmerealised”.

Räägin sellest, kuidas me Bogensiga samas baaris kord viis liitrit veini ära jõime.

Esimese päeva jooksul toimus magamine vahetustega. Kui mõni mees jälle lennuväsimuse tõttu ära vajus, tuli teistega linna peal tiirutada. Masinavärk sujus. Esimesed kaks päeva toimus meil Tbilisi peal aeglasel sammul ringijõlkumine. Tutvusime sellega, mida pakub Gruusia köök ja mis imejook see Kindzmarauli vein on. Õhtud aga veetsime traditsiooniliselt mööda kõrtse hulkudes. Tegelikult, kui aus olla, siis pühapäev algas ka juba kõrtsus, kuid samas võib öelda, et pühapäev on ikka traditsiooniliselt ka kaatripäev olnud.

Esmaspäevase klassiekskursiooni võtsime ette Sighnaghisse. Selleks tuli kohalikus mõttes lääne vati sees hellitunud eestlased viia tõelisse Tbilisisse. Tõeline Tbilisi tähendab turuplatsi ja selle ümbrust, mitte seda kodanlikku munakividega kaetud kesklinna, kus me resideerusime. Keskmine inimene turuplatsil on vanem naisterahvas, kes asfaltile laotatud väikeselt linalt peterselli müüb. Nõndaviisi ta teeb seda iga päev - istub ja müüb peterselli. Õhtul ilmselt läheb oma eterniidist ja roostetanud plekitükist kokkuklopsitud majja, lõikab kääridega järgmise jupi peterselli ja läheb seda järgmine päev siis müüma. Niimoodi see elu käibki. Ja seda on põnev vaadata nii tuomaril ning juristil kui juomaril ja turistil.

Sighnaghi vaated, nägime ära ja läksime edasi.

Maršrutkasõit, mis veel eelmisel aastal tundus nii loomuliku elu osana, hirmutas seekord ära. Minu jaoks on toimunud paratamatu võõrdumine Gruusia surmapõlgurlikust liikluskultuuri(tuse)st. Maršrutkaks oli loomulikult parkettpõrandaga Ford Transit, milles istumisruumi umbes 3/5 võrra vähem kui RyanAir'i lennukis. Sõit kulges kurvilistel teedel keskmise kiirusega umbes 130 kilomeetrit tunnis, pool reisi ei puudutanud kõik Transiti neli ratast auklikku asfalti ja arvukaid möödasõite tehes ei huvitanud maršrutkajuhti ei reisijate elukindlustuse puudumine ega ka vastutulevad sõidukid. Vastutulevad sõidukid sõitku oma teeserval pooleldi kraavis ja reisijaid kaitsku maršrutka armatuurlauale kleebitud Püha Nino pilt. Lisaks on maršrutkajuhtidel endiselt kombeks terve sõidu vältel samaaegselt telefoniga rääkida, suitsu teha ja ülbuse mõttes üht jäset juhipoolsest aknast väljas hoida. Riski piiril elamise tähendus on sealmaal ikka hoopiski teistsugune, palju reaalsem. Meie läänelikult hüpohondriliseks muutuvas ühiskonnas oleks juba teisipäevahommikuse jooga tegemata jätmine ja transrasvade liigne manustamine mõne jaoks võrdne enesetapjaliku surmapõlgurlusega. Seal on võib aga surm tulla päriselt ja terve tee muu peale ei mõtlegi. Kõht muutub seest õõnsaks ja ninna tekib sooja vere lõhn, rääkimata merevaigutihedast veremaigust suus, mida ei leevenda ka sooja Argo õllepõhja kulistamine ja kurgus kuristamine.

Sighnaghis oli meie elukohaks Andy hostel Tura, mis kohalikus keeles tähendab šaakalit, keda antud Ida-Gruusia Kakheti piirkonnas üsna tihti kohata võib. Tegelikult asub Tura natuke linnast väljas grüünes, kus naabriteks lehmad, lambad ja eelnevalt mainitud šaakalid. Gruusia ehituskultuuri võis tajuda ka selles hoones, sest 4-5 aastat tagasi ehitatud maja lagunes igast otsast. Õhtupooliku veetsime legendaarses "Lendava hobuse" kõrtsus kohalikke veine degusteerides ja šašlõkki pugides. Suurem osa seltskonnast maandus juba varastel õhtutundidel tagasi häärberisse leiba luuse laskma, kuid Pall-ahvil ja Uhtil õnnestus sel õhtul kohalikku peomajja sattuda, kus nad veini degusteerides nägid pealt kohaliku rahvatantsu ja -lauluetendust. Punase veini maitsmisest omale vampiiriliku naeratuse saanud Pall-ahv ja Uhti ei suutnud pärast häärberisse tagasi jõudmist oma vaimustust varjata ja seetõttu tõid meile igaks juhuks mõned karastusjoogid ka kaasa.

Tutvustan poistele Gruusia õllelaua reegleid "Lendava hobuse" kõrtsus.

Järgmisel päeval toimus suur söögitegemine, milleks tuli meil sõita naaberkülla liha järele. Naaberkülla viiva tee ääres istusid kahe seapaeadega kaunistatud leti taga kokku kolm vanamehenässi, kes kirvega meile sea küljest head lahmakad viilud lõikasid. Külaturult ostsime lisaks juurde salatimaterjali ja mõned pudelid joogipoolist. Tagasi häärberisse jõudes anti ohjad gurmaan E-Rasti kätte, kes köögitoimkonna vägesid juhatades suutis meile sellise prae välja võluda, et pugimise kõrval polnud isegi aega üksteisele otsa vaadata. Ka Andy oli rahul, nimetades seda paremuselt teiseks šašlõkiks, mida ta selles riigis maitsnud oli. Veel paremat šašlõkki olevat ta saanud Lõuna-Osseetia piiri äärest mingi vanatoi käest.

Järgmisel päeval, kui kogu seltskond oli jõudnud toidu suuremal või vähemal määral ära seedida, toimus imeilusa Sighnaghi linna peal sümboolne ekskursioon, mis koosnes sellest, et ronisime ühe torni otsa, jõime seal ühe õlle ära ja siis tulime sealt alla. Antud torni otsast nägime niikuinii tervet linna, mistõttu polnud suuremat mõtet jalavaeva mägistel munakiviteedel hakata tekitama.

Järgnevatel päevadel toimus Tbilisis harilik turismus, mis koosnes sellest, et sõitsime odava hinna eest taksodega mööda linna ringi, käisime turult koju kaasavedamiseks vidinaid ostmas, proovisime erinevates kõrtsudes õlut juua, külastasime loomaaeda ja lõbustusparki. Lõbustuspargis oleksime peaaegu Nõukogude ajast remontimata autodroomi masinatel viimsed tükid küljest ära ramminud, kuid õnneks jäime vähemalt ise terveks. Õhtul otsustasime vaadata, mis mõningates kõrtsudes toimub. Toimus see, mis tavaliselt.

Nühvlitega lustipargis masinatest viimaseid elumahlu välja rammimas.

Viimasel päeval toimus Konstaantsi sünnipäev, mida pidasime teatud osas Tbilisis EV territooriumil. Et Kosntaants on sündinud samal kuupäeval ühe tuntud Austria päritolu kapraliga, siis oli paslik tema sünnipäeva jätkata keldris asuvas õllekas Salves. Järgmisel hommikul olime tagasi Eestis koos tühja rahakoti ja kauni karmiinroosa päevitusega. Gruusiasse jäid mu hea tuju, jope, raha ja mõned mälestused. Mingitel päevadel kohtasime ka Maretit, Liisi, Shawni, põgusalt Ladot ja isegi Ristot mõnel korral. Tervitama ma neid siin blogis ei hakka, kindlasti näeme veel. See oleks sama nõme nagu Raadio Elmari kaudu oma naabrimeest tervitada. Ka trepikojas võib tere öelda.

Pubiralli Tbilisi parimates kõrtsudes ja kohvikutes

Kuigi oleme Mattiasega juba Gruusia tolmu õlgadelt pühkinud ning ligi kolm nädalat kodumaa pinnal olnud, on jäänud mõningaid asju, millele me mõlemad oma sääserohketel ja unetutel öödel mõtteid saadame. Need on kõik need kõrtsud, pubid, baarid, restoranid, lounged ja pargid, mis kõik meie 9 kuu jooksul väga olulist rolli mängisid.

Salve

Asukoht: Asub Vabaduse väljakust (Tavisuplebis moedani) mõnekümne meetri kaugusel. Kui sa seisad näoga vastu linnavalitsust, siis vasakult poolt maja läheb üks sõidutee. Sa pead mööda seda teed kõndima üle esimese teeristi ja siis jääbki paremale keldrisse üks baar, kus tuleb muusikat, tubakatossu ja millest helendab õdusat valgust.

Palju maksab: Õlu on 3 lari, ChaCha teekann 5 lari. Süüa saab ka võileibu, nende hind sõltub sellest, mis sa sinna vahele tahad.

Miks ta äge on? Aga miks rahvas Zavoodis või Mökus käib? Sama fenomen on Salvelgi. Antiigipoega (kus ta eriti ise oma manti maha müüa ei tahtnud) alustanud Giorgi on üles vuntsin linna popima kõrtsu välismaalaste seas. 

Saksa koht

Kus too on? Always'i (Vabaduse) sillast veits saunade poole, mingi 100m. Siis paremat kätt jääb suur kõrts, mis sisaldab endas ka õllevabrikut. Põhimõtteliselt on ta täpselt kahe silla vahel. Koduleht

Palju maksab? Toit on Saksa restole vastavate hindadega. Suured portsud, suurte vorstidega. Meie käisime seal ainult õlut ostmas. 1l - 6 lari, 0,5 - 4 lari.

Miks ta äge on? Kuna Gruusia õlu on hullem kui Läti oma, siis see oli ainus koht, kus väärt maitsega kesvamärjukesele ligi sai. Aegajalt mängib mingi bänd, aga ta valiselt mängivad nad liiga kõvasti. Restoranil on oma õlletehas, mida kohvikus olevatest akendest piiluda saab. 

Hinkaliurgas

Kus ta on? RadisonBLU kõrval, kõik kohalikud ja taksojuhid teavad.

Palju maksab? Toit on odav ja tõsiselt hea. Hinkali hind on 50 tetrit - 60 tetrit (juustuga kallim). Tasub võtta liha ja küsida Gruusia toite. Töötajad räägivad puhtalt vene keelt ja mõni pursib natukene inglise omagi. Menüüd on saadavad vene, gruusia, inglise ja isegi saksa keeles. Õlu 1,5 lari ja liiter veini 10 lari.

Miks? Khinkalis Sakhli on avatud 24/24, mis tähendab, et ta on koguaeg lahti ja koguaeg saab süüa. Kohvikul on 3 korrust ja tegemist on väga suure kompleksiga. Õhtuti mängib bänd ja kohalikud võtavad selle saatel viina. Viinamenüü on sama pikk kui teised menüüd kokku. Kohustuslik koht kus käia ja kuhu minna, sest seal käivad kohalikud ka - järelikult on väärt!

People's

Kus? Kui Salvesse minek on vasakult poolt linnavaltsust Vabaduse väljakul, siis People's on täpselt teisel pool. Paremat poolt linnavalitsust läheb jalakäijate tänav, sealt tipa-tapa 100m ja vasakut kätt jääb vahva ja võrratu välikohvikuga istumisalune. Koduleht.

Kallis? Ei ole kallis. Sellise koha kohta väga odav. Peen restoran, kus õlu on 3 lari ja toidud saab ka alla 10 lari kätte. Toidud nägid välja maitsvad, me ühtegi ei ostnud.

Miks? Selle baariga oli meil armastus esimesest silmapilgust. Tõsiselt hea atmosfääriga lounge-restoran. Mõnus istumiskoht kui päike juba loojunud, aga miks mitte ka kuuma päikese käes. Õlu on külm, teenindus on hea ja tunne on glamuurne.

Bernard - kodupubi

Kus? Saburtalo linnaosa, Gagarini väljaku kõrval. Shartava tänaval.

Hind? Odav. Toidud on ka maitsvad. Õlu on 1,6 lari, veiniliiter on 6 lari. Toit on 5-10 lari. Klassikaliselt odavad Gruusia hinnad.

Miks? Tegemist oli meie tõelise kodubaariga, mis asus ca 400m kodust eemal. Baarist koju sai tavaliselt minna taksoga, mille eest me kunagi üle ühe lari polnud nõus maksma. Pubi on väga Euroopalik, isegi teenindajad olid kõik blondid. Meil piisas lihtsalt paari minna ja tavalist tellida. Ning sellepeale toodi meile kaks pudelit Natakhtarit ja üks pakk kaarte.

Kodutee

Lääne-Gruusias käinud - elu näinud

Selle nädala tulemusena võime öelda, et oleme kahepeale vallutanud kõik Gruusia ilmakaared. Läänest idani, edelast loodeni. Käimata  jäi vaid Abhaazia piiriäärne mägine piirkond nimega Svaneetia ja seda tänu Gruusiale ebaomase vihmase ja külma kevadele, mis mägised teed läbimatuks tegi. Kuid selle me kompenseerime järjekordse Kazbegi reisiga, mille ülikool meile välja teeb.

Võidupüha hommikul saabus mulle külla Liis koos oma tädi ja täditütrega. Nagu Gruusia värk ikka, tuled üksi - tuleb terve pere kaasa. Esimese nädala veetsime juba vanu tuttavaid ja eelnevalt kirjeldatud kohti külastades, nagu armastuse pealinn Sighnaghi, Stalini linn Gori, koopalinn Uplistsikhe, vana pealinn Mtsheta ja Tbilisi, mille slõuganiks on "The city that loves you" (linn, mis sind armastab). Reisi kulminatsioon algas aga pühapäeva õhtul.

Batumisse piletite ostmine on päris huvitav ja omanäoline kogemus. Tbilisi vingesse rongijaama jõudes näed sa seal umbes 15 kassat. Kõik müüvad rongipileteid kuhugi kurat teab kuhu. Oli veel ere mälestus eelmisest aastast, kuidas meie külalised Eestist Kaftka Metamorfooslikult ühe akna juurest teise juurde saadeti ning poole tunnise mässamise tulemusena piletid kätte saadi. Mul õnneks läks lihtsamalt, rongijaam oli tühi ja õnnestus kiirelt õige inglise keelt kõnelev aken leida - tehti passist koopia ja prinditi välja neli piletit. Kogu protsess - 10 minutit. Rong väljub 22:50.

Rongijaam ei asu tegelikult üldse Batumis, vaid sellest 16km väljas mingisuguses väikelinnas, kus peale rongijaama ühtegi vaatamisväärsust polegi. Rongijaam oli küll uus ja vinge, kuid niiske kliima oli ebakvaliteetsele ehitusele oma jälje jätnud: krohvi lagunes ning siin-seal oli märgata hallitust. Üldse Batumis kõik asjad hallitasid. Batumis on kivine rand, mida ümbritsevad tellingutes pilvelõhkujad, millest mõni on valmis, mõne puhul on valmis ainult maja karkass, mis ümbritsetud taraga. Negatiivseks kogemuseks oli ka rannas leiduv suur süstalde hulk, mida me mõne rannaskäigu jooksul ligi viis leidsime. Linn on läbi tegemas suurt arengut ja tundub, et Tbilisis välja reklaamitud imedelinn "BATUMI 2012" on reaalne unistus. Valmis on saamas uus justiitsministeerium (Palace of Justice), juunis avatav Radisson Blu. Ehitusjärgus on Hiltoni hotell ja palju vingeid kuurortlinnale omaseid pilvelõhkujahotelle. Justiitsministeeriumihoone näeb välja nagu tagurpidi pudel. Erilist vürtsi lisab see, et hoone on täiesti klaasist ning asub ranna ja "Uue-Bulevaardi" vahetus läheduses. Ametnikel suvel vaateks bikiinides naised, talvel lihtsalt võrratu päikeseloojang. Tunduvalt parem, kui kuskil higises kesklinna kontoris pabereid vorpida. Pole ka ime, et advokaadid parlamendi ees praegu näljastreiki peavad.

"Õiguste Palee" ehk uus Justiitsministeerium tantsivate purskaevude tasutal, Batumis on kõik valgustatud, isegi vasakul olev ehitusjärgus hoone.

Batumi "Vana-Bulevaard", aastast 1889

Batumi on ka armastuslinn nagu Sighnaghi. Linn on täis armastusega seotud kujukesi ja minu eriliseks lemmikuks on eriti seksikas Poseidoni purskkaev, kus teda ümbritsevatel näkineidudel tuleb tissidest vett välja. Linn on täis puhtaid parke, kus jalutades võid vabalt terve päeva veeta. 10km linnast väljas asub kohalik Botaanikaed, täis palme ja teisi eksootilisi värke, mida meil Eestis kasvatada pole vabas looduses võimalik. Turismiinfopunktist saime teada, et kuskil linnas on üks vinge väljak, kus iga päev kell 12, 3 ja 6 tulevad välja kujukesed, kes tantsivad gruusia rahvariietes. Kell sai 6, hakkas pasun tööle, kellatorni uksed avanesid...pasun lõpetas töö ära, kujud naasid ilma ühegi liigutuseta kellatorni tagasi ja oligi etendus läbi. Liigutamist oli vähem kui John Cage teoses 4'33''.

Jõudsime Batumisse just sellisel ajal, kui seal esimesed soojad ilmad olid. Enne meid oli seal 2 nädalat vihma sadanud ja see tõttu polnud mõtet ka oma päeva veeta külma, kivise ning süstlaid mereranna kaldal ja otsustasime põrutada Türki linna nimega Hopa. Olles innustunud eelmise aasta Kreeka Eurovisiooni laulust "Opa!" tundus tulla põnev reis. Piiripunktis pitsatid sees jõudsime Türgi pinnale. Kuna ma arvasin, et Türgi poolel on ka mingi linnake või vähemalt valuutavahetuspunkt, siis me raha eelnevalt polnud vahetanud. Eksisin. Türgi poolel ootas meid hunnik autosid, keda ümbritsesid umbkeelsed kohalikud. Tahtsime saada linna ja tahtsime vahetada raha. Proovisin vene, gruusia, inglise ja eesti keelt. Tulemus null. Kui ma kõva häälega küsisin "Does anybody speak English here!" tuli kaugelt vastus "I do". Tulles lähemale küsis ta minu käest kõigepealt "Where are you from?" ja seejärel "What is your name?". Sellega tema inglise keele oskus piirdus. Lõpuks kolme keele koosmõjul ma raha vahetatud sain, umbkeelse taksojuhi sain ja reis laheda nimega linna võis alata.

Hopa oli selline Rapla suurune linn ühe mošeega ja suure hulga meestega. Kui me taksost maha saime ja esimesed sammud linnas tegime, saime tunda islamiriigi võlusid. Kõik tänavad olid täis ainult mehi. Mehi, kes jõud teed, mängisid kaarte ja nardat. Gruusiale sarnane olukord, ainukese erinevusega, et minuga oli kaasas kolm naisterahvast, keda meestemassid pidevalt jõllitasid. Naised said korraliku kultuurišoki ja see ei leebunud enne, kui leidsime üles linna intelligentsemad mehed: kaupmehed. Nemad rääkisid vene keelt ja aitasid meie edasites tegemistes. Linnast Hopa ostsin ma kohaliku õlut nimega Efes ja külastasin supermarketit, kus olid allahindlused. Õlu oli hinnaga 2€ pudel, viinapudel maksis 30€. Islamiriigi võlud. 

Hopas asuva nelja tärni hotelli stiilinäide USA, Kreeka ja Saksamaa riigilipust.

12. juuni toimuvad Türgis parlamendivalimised. Propaganda oli täies hoos. Tõin Mattiasele kohaliku vasakpoolse rahvapartei voldikuid. Pastakaid ja kleepse ei jagatud.

Batumis ööbisime ühes mõnusas Hotellis nimega "Salome", kus saime kaks tuba, millest üks oli sviit (üks tuba - 2 kahekohalist voodit, teine tuba - kahetoaline ning voodi oli kaks üksikut voodit kokku lükatud). Siin-seal lagunes krohvi ja seintel oli hallitust, kuid selle-eest oli telekas, mis näitas 45 erinevat kanalit. Batumi on suurepärane linn, kui on vaja kohta, kus jalad paariks päevaks seinale visata. Linnas olevad pargid, purskkaevud ning grusiinide kohta väga avara maailmavaatega elanikud on väärt külastamist ning jäävad veel pikaks ajaks meelde. Tahaks mõne aasta pärast tagasi minna. Peagi lisandub ka suurtes kogustes pilte.

Külmal troopilisel maal

Pidu ja pillerkaar on lõppemas. Nüüdseks on jääud veel ca 2 nädalat kojusõiduni ja oleme otsi kokku tõmbamas. Ülikoolis oleme olnud vägagi edukate tulemustega (seda vähemalt vaheeksamites), nüüdseks vaja veel Rahvusvaheliste Organisatsioonide aines uurimustöö ja eksam teha, Nõukogude Liidu poliitiline ajalugu on aga igasuguste pühade tõttu - mis siin riigis tihilugu just neljapäevadele sattunud - nii pikalt edasi veninud, et eksami teeme Interneti vahendusel ära Eestis ja ka arhiivimaterjalidel põhineva uurimustöö saame Eestis alles juuni teiseks pooleks valmis treida. Õppejõud ei saanud kuidagi pühadega asju ette arvestada, sest neid puhkepäevi on vahepeal täitsa lambist ka tulnud.

Tegelikult tahaks juba Eestisse. Koduigatsus on kummitanud juba mitu nädalat ja ega ka siinne kliima asja paremaks tee. Vaadates võrdlusi Tartu ja Tbilisi soojakraadide vahel on juhtimas neist esimene. Tbilisis esineb kevadeti kohutavalt kuumi leitsakuid, teine päev aga ladistab vihma sadada. Vihmapäevi on rohkem olnud.

Bogensile saabus küla tema koduigatsuse peamine põhjus, kellega nad nüüd mööda mägesid ringi põrutavad, mul on aga mägedest ja vaatamisväärsustest üsna kopp ees, söön kodus ube ja vaatan vesterne.

Gruusia elulaadiga oleme ära harjunud. Juba ammu ei torise me mittesaabuva bussi tõttu, ega imesta kiriku vahetus läheduses kaklevate nahktagides meeste üle. Natuke imestust on tekitas küll viimane elektriarve, mis ületas isegi talvekuude kulutused. Kuigi me nüüd enam elektriga ei küta ega ka muud (elektri)kulutused pole kasvanud, nõuti meilt eelmise kuu eest kaks korda rohkem raha kui üle-eelmise eest. Pole ka kuulnud, et elektrihindu oleks 100% tõstetud. Protestimisest kasu polnud, maksta tuleb. Hiljem muidugi selgus, et üks meie ameerika sõber pole aasta aega elektri eest igakuiselt maksnud. Kui kodus elekter üle tunni aja ära on, läheb viskab kiirelt 100 lari võlgade vähendamiseks ja sähkö antakse talle tagasi.

Nahktagide kaklus kiriku vahetus läheduses.

Ilmselt hakkan Eestis torisema selle üle, et "miks ma punase tulega ei tohi üle tee minna?" ja "miks pubis õlu kallim on kui poes?" Lisaks sellele hakkan kõiksugustele vestlustele vahele segama sõnadega "Aga meil Gruusias...". Loodan, et Gruusia ikka väga külge ka ei hakka, muidu võib mõne Eesti naise käest peksa saada.

On veel paar teemat, mida pole jõudnud siin blogis lahata. Üks neist on tänavakauboi 'modimees' ehk parkimisinsenär. Modimehe nimi tuleb sõnast 'modi' ehk 'tule'. See on ka üks kahest sõnast, mida modimees kasutab. Teiseks sõnaks on 'midi' ehk 'mine'. Modimees ei ole väga pika jutu mees. Ta räägib vähem kui mõni kauboi enne kellegi mahakõmmutamist Sergio Leone filmis (olen vesternide lainel) ning tema jutt on otsekohene ja konkreetne. Koosneb ju kahest sõnast. Modimehe tunneb peale konkreetse jutu ära ka rohelise helkurvesti järgi ning tema tööriistaks on moditoigas, millega ta parkivate autode juhendamisel osavalt vehib. Kui keegi teeb oma elus otsuse astuda karmide meeste karmi maailma, kus ei valitse seadused (ehk Gruusia liiklus) ja ainsateks abimeesteks tegutsemisel on rusikas, mis kindlalt toikast kinni hoiab ja osavus seda käsitleda, siis Gruusias on selleks katsumuseks modimehetöö. Siiski pole see elu kerge. Et jõuda tippu ehk vanalinna A-parkimistsooni objektile, on vaja ikka kõvasti vaeva näha. Noor roheline modimees peab kannatuse varumiseks õppima ametit kusagil väikestel üksikutel uulitsatel, kus päevast päeva tuleb võidelda karmide ilmastikuolude, hulkuvate loomade, palli taguvate laste ja mis kõige jubedam, lõpmatu üksindusega. Algus ongi kõige keerulisem. Kui selle katsumuse noor modimees vastu peab, on ta vaimselt valmis ning aeg on asuda juba natuke suurematele tänavatele, et õige randmeliigituse ning sõna 'modi' koordinatsioon paika saada. Tipp pole enam kaugel, kuid võib öelda, et paljud pole sinna jõudnud. Mitmed on läinud mugavale istuvale töökohale taksosse, kuid hingega modimees ei teeks seda iialgi. Modimehed ja taksomehed hästi läbi ei saa, taksomehed pargivad umbropsu ja modimehed neid ei abista. Pealegi on taksomehed liikluskorratuse kõige jubedamad šaakalid. Töö tippkohal nõuab aga aastaid kogemusi ja treenimist. Oleme Mathisega jälginud küll neid vanalinna modimehi. Üks mees juhendas kerge vaeva ja elegantse moditoikaliigutusega korraga kolme autot parkima, ise täpselt samal ajal ühele 'modi' ja teisele kahele 'midi' hõikamas. Ning seda viimast polüfooniliselt. Et meie kõnnime enamasti mööda suuremaid magistraale, pole me kunagi näinud ühtegi noort modimeest. See peaks näitama, kui kaua peab kusagil väiksel uulitsal tööd tegema, enne kui suuremale objektile jõuab. Kust aga modimees oma töö eest raha saab, ma tõesti ei tea. Mõni üksik lahke inimene neile vahel viskab mündi, kuid enamjaolt olen näinud parkimas tänamatuid lurjuseid, kes mudavihmadest ja lõõmavaist päikeseleitsakuist räsitud karmile modimehele isegi silma ei vaata.

Karm on see elu, kuid keegi peab seda elama.

Munavõtted ja lihapühad Megreelia moodi

Mis on marsrutkaooper ühes vaatuses? See on see, kui kell kolm päeval vihmases Tbilisis on 20-kohalisse marsrutkasse sisse saanud Mattias, kes röögib oma keelebarjääri tõttu grusiinidele eestikeelseid roppusi. Massistseenis osalevad ka 40 grusiini, kes marsrutkasse ei mahu ja paratamatult reisi 300km kaugusele Zugdidisse vahele jätavad. Ooperis on ka kandev roll Ladol, kes marsrutkasse tunginud välismaalastele karjub, et ärge jumala eest marsast välja minge! Lubatud on kasutada improvisatsiooni ja etendus lõppeb marsas õnnelikult istuva viie eurooplasega, ühe hollandlase, ühe ameeriklase ja kahe karjuva lapsega. Ees seisab 5h 30 minutiline reis Samegrelo maakonnas asuvasse Abhazia piirilinna Zugdidisse.

Reisi lõbusamaks muutmise eesmärgil, ostsime endaga kaasa marsrutkasse ka erineva maitsega vedelikke, mille tulemusena Mattiasel juba esimese tunni jooksul pissihäda tekkis. Häda oli raske, sest järgmine pissipaus oli alles kahe tunni pärast. Mattias muutub eriti pahuraks, kui tal pissihäda on ja ta keskendub ainult sellele mõttele, kui hea tal pärast häda on. Pärast pikka RyanAiri tingimustes kannatusreisi, jõudis meie komando koosseisus Mattias ja Mathis - Eestist, Wouter - Hollandist, Shawn (ehk Siim) - läänest ja Lado, Elene ning Keti Gruusiast õnnelikult Megreelide vaimupealinna Zugdidisse.

2. päeva hommikuse peavalu puudumine andis pärast paari lonksu tarhunni manustamist eriti hea ende. Hommikuse värske hatšapuri kõrvale kuulsime, kuidas tapeti siga, kits ja kalkun. Keda huvitavad detailid ja pildimaterjal, siis võib julgelt minuga ühendust võtta. Võtsime takso Abhaasia piiri äärde, mis on vaid 5 kilomeetrit Zugdidist ja põhimõtteliselt tegemist on ühe ainukese kohaga, kust on võimalik piiri ületada ja Abhaasia autonoomsesse vabariiki siseneda. Seda ei saa aga teha auto, bussi või rongiga, vaid selleks on spetsiaalsed oranžid vankrid, mille ette on rakendatud hobune, kes abhaasid turvaliselt kohu viib. Abhaasiat ja Gruusiat ühendab üks sild, kuhu meie võime snaiprite valvsa pilgu all ainult poole peale minna, kui meil oleks viisa, siis peaksime sillapeal taskust passid välja võtma, avama pildiga lehekülje ja peakohale tõstma, siis snaipritel vähem kõhklusi, mida meiga edaspidi ette võtta.

Ühistransport Gruusia ja Abhaasia vahel.

Kahemõtteline kuju enne piirpunkti, suunatud Abhaasia poole, aga sõlme tegid peale.

Pärast piirivärki tahtsid teised uisutama minna, meie Mattiasega tõeliste jalkahuligaanidena iluuisutamist eriti mehiseks spordiks ei pea ja läksime hoopis tulevaks Dinamo Tbilisi ja Zugdidi Baia mänguks kohalikku baari sooja tegema ja julgust koguma. Tunnikese pärast alanud mäng toimus Baia väikesel staadionil, mis mahutab ca 5 000 pealtvaatajat ja mis oli pooltäis. 95% fännidest toetasid Baiat - meie mõistagi mitte. Umbes 5 minutit pärast Dinamo avaväravat viskas kõrvaltribüünil mingi Baia fänn mind hatšapuriga. Kuradi julge jänes, kes lubab ja käib jututubades rassivalvurit mängimas, aga staadionil viskab kõrvaltribüüni mehi sihvkakoorte ja hatšapuriga. Teine poolaeg, aga kakluseks läks. Tbilisi Dinamo juhtis 2:1 ja kolme riikliku püha jooksul olid grusiinid ennast piisavalt julgeks joonud, et rünnata Dinamo fänne staadionil, kus oli ca 100 kaitseväelast ja pea sama palju märulipolitseinike. Meie viga ei saanud, kuigi Mattias kurtis koguaeg tema kõrval seisnud grusiini üle, kes teda aegajalt jalaga tagus. Kuigi vihma sadas ja väljak oli nii porine, et ei olnud võimalik aru saada, kus võistkonnas mehed mängivad, siis mäng ise oli kogu raha eest (2 lari) ja kolm punkti kotis.

Enne

Pärast

Kui ma mainisin, et peavalu hommikul ei olnud, siis ei olnud seda ka teisel hommikul. Selle põhisüüdlaseks oli Lado isa valmistatud punane vein, mis juba esimesel õhtul sai endale hellitava nime „Château Lado“, seda pakuti nii blanc kui ka rouge variandis. Tegemist oli vaieldamatult kõige parema punase veiniga, mida meil õnnestunud siin riigis manustada. Igal juhul kogu „Château Lado rouge“ veinivaru me ära jõime ja järgmisel päeval usinalt ilma takistavate teguriteta päeva alustasime. Mehed läänest arvasid, et on sobiv päev Svaneetiasse minna, olgugi, et ükski marsa sinna tänu porisele ja läbimatule teele sõita ei tahtnud, õnnestus neil ikka takso võtta. Meie Mattiasega leidsime, et see reis on mõttetu ja liiga kulukas, seega otsustasime Musta Mere äärde ujuma põrutada. Mõeldud tehtud ja meie esimene suplus see-aasta oli 24.04 umbes kell 14:00. Vesi oli jube külm ja samal ajal kui meie sulistasime, hoidis taksojuht kahe käega peast kinni ja hüüdes oma taksos, mis oli tolmuimeja mõõtu Daihatsu: „nihhuijasibjee patsanõ!“. Me praalisime, et Eestist tavaline värk ja et me käime talvel ka. Ta ütles, et tema enne juunit jalga vette ei pane. Muidu oli kõva machomees, aga näed külma kartis.

Rannavalve

Otsus Svaneetiast loobuda osutus ainuõigeks, sest nad sõitsid sinna vana ziguliga üle viie tunni ja maandusid alles õhtupimeduses. Meie aga samal ajal käisime Zugdidi linnavõludega tutvumas, mis peamiselt sisaldasid täiesti segi grusiine, kes mööda tänavaid ringi koperdasid. Ühe kasiino ees istus täiesti üks õõparis grusiin punaste silmadega, kes tõenäoliselt oligi kolm viimast ööpäeva kasiinos automaadi taga istunud ja iga võidu pitsidena välja võtnud. Svaneetias olnud pidasid samal ajal seal pidu ja tulid juba kell pool 5 väljunud „kiirmarsrutkaga“ tagasi Zugdidisse. Mille sõit kestis ka viis tundi. Põhjuseks oligi vihm, mida oli taevast alla tulnud terve eelneva nädala ja seetõttu olid Mestiasse viivad porised teed eriti porised. Kodutee algas meil kolme paiku, mis tegi vapratest Svaneetia sõduritest tõelised marsasõdurid, sest Tbilisisse jõudes olid nad viimase 24h jooksul marsas viibinud üle kümne tunni ja seljatanud üle 450 kilomeetri. Tagasitee ise kulges taas RyanAiri tingimustes ja selles kõiges oleme me tänu võlgu Ladole, kes leidis aega ja tahtmist, et meid lihavõteteks oma lapsepõlvekodusse jooma ja sööma kutsuda. Kõva reis oli, pilte kommentaaridega näete siin.