Eestlased, tagantlased, Sakartvelosipjeed ja mitme tunni jagu jalgpalli

Pärast mõne nädala taguse hashi lõppu otsustasimegi aja maha võtta ja keskenduda rahvusvahelise edu asemel rohkem õpingutele ja tegemistele. Selle põhjuseks oli asjaolu, et märtsikuul hakkas meie jaoks pihta turismihooaeg ja Eestist on kagu poole mägede vahele lendamas hulga rahvast. Seetõttu oli vaja mõned asjad ette ära teha. Esmalt saabusid külla 2/5 minu pere liikmetest, mis tähendas, et terve nädala oli meie leibkonna Jõesaarnadzesid rohkem Gruusias kui Eestis. Jõesaarnadzed nautisid mõõdukalt ilusat ilma ja reisisid maršrutkadega mööda Ida- ja Kesk-Gruusia peamisi piirkondi. Kõik jäid rahule ja Gruusia mägibriiz aitas raskest töisest talveunest ärganud eestlastel Gruusia kombel ringihängides lõõgastuda. Ka kohalik nägupidi punasesse lõuakarvkattesse mattunud Jõesaarnadze jäi rahule, et sai jälle omakseid näha.

Samal ööl, mil Jõesaarnadzed oma Gruusia diasporaa ainsale liikmele 'nakhvamdis' pidid ütlema, saabus siia juba teine punt mägibriizihuvilisi. Koos perega tuli külla Maarja, vana sõber kooli/ülikooli päevilt. Maarja tuli väga õigel ajal, sest juba esimesel päeval õnnestus tal näha midagi tõeliselt erakordset. Nimelt mängis 26. märtsil Gruusia jalgpallikoondis Boris Paichadzel täismaja (55 000 inimest) ees. See oli meie kõigi jaoks väga suur elamus, sest Gruusia võitis pärast üsna igavat mängu praktiliselt viimasel minutil löödud väravast ülitugevat Horvaatia koondist. Kusjuures Horvaatiast oli meile eelneval õhtul vaba voodikoha ootuses külla saabunud fänn Hrvoje, kes soovis tagasi Zagrebisse minna oma meeskonna 2 - 0 võiduga. Tema soov ei täitunud ja mees oli pisut nukker. 2 - 0 võitu saime aga 25. märtsil nautida meie, sest teatavasti võitis Eesti Uruguayd ja loomulikult tuli seda tähistada laulu saatel kodupubis Bernardis. Seega kodujõesaarnadzede ärasaatmine toimus veel kerges võidujoovastuses.

Eesti delegatsioon

Gruusia võiduvärava lööja Hertha Berlini poolkaitsja number 10 - Levan Kobiashvili. Lõppseis Gruusia 1-0 Horvaatia

26. märtsi kohtumine Horvaatiaga tähendas grusiinide jaoks seda, et terve öö oli vaja autoga mööda linna ringi sõita, signaalinupp niimoodi kinni teipida, et ta pidevalt töös oleks ning lasta tagapingil istuvatel sõpradel 90% kehapikkuse ulatuses aknast koos punavalge ristilipuga välja ronida ja hõigata "Sakartvelo!" ja "Gaumardžos!". Mõned mehed olid niimoodi oma S-klassi Mersudega ka vastu puud sõitnud, aga ega see teisi pidutsejaid ei seganud. Terve linn pidutses ja austusest Gruusia riigi, kultuuri ja ühiskonna vastu pidime ka meie seda tegema. Seega saime Maarjale näidata siinse tudengi pidutsemispaiku ja möllumeetodeid.

Järgmisel pärastlõunal, kui ärkasime, oli vaja kiirelt kodinad kokku pakkida, sest külalisele oli vaja ka näidata Sighnaghit. Kõik läks kenasti ja jõudsime maršrutka peale. Kevadilmaga oli Sighnaghi veel ilusam kui varem - näidislinn täies hiilguses. Loomulikult ööbisime oma sõbra Andy hostelis "Tura" ja hommiku veetsime selle häärberi aias asuval võrkkiigel lebades. Eestist tulnud inimesele võis see küll meelepärane olla, sest esimest roosakat päevitust ei saa säälmail veel mitu kuud tunda.

Hommikune mägibriiz

Vaade Sighnaghi taga laiuvale Kaukaasia mäestikule

Tibi-Liisi tagasi jõudnud, puhkasime jalga ja käisime Maarja perega ühes mõnusas keldripuhvetis head ja paremat muhkeldamas. Koduteel tahtsime oma külalisele näidata veel ka oma kodupubi Bernardit. Bernardi omanik ja tema sõbrad olid meid selles pubis juba mitu korda varem märganud ning eriti meeldejääv oli ilmselt reede öö, mil me seal Eesti võidust tulnud joovastust käisime rõõmsal häälel välja laulmas. Seega istusid nad meie lauda ja Bernardi omanik maksis külalislahkelt meie arve ja lisaks lubas, et igavesest ajast igaveste ei pea eesti poisid selles puhvetis midagi maksma. Lisaks pani ta ka liitrise viski külma, juhuks kui teisipäeval peaks Gruusia võitma Iisraeli ja Eesti Serbiat. Ootused jalgpalli osas on meil kõigil kõrged.

Et Mathis oli varasemalt olnud tudengite väitluskonkursi poolfinaali kohtunikuks, kutsuti meid teisipäevaks Gruusia parlamendihoonesse finaali kaema. Mathisele endalegi üllatuseks pidi ta seal lõpuks ka ühe kõne pidama. Sellega sai poiss väga hästi hakkama, tekitades ka väikese diskussiooni, kuna oli oma kõnes maininud soolist võrdõiguslikkust - nimelt oli väitlejate hulgas ainult üks meessoost isik. Edasi käisime veel mäe otsas Mtatsmindas ja lugesime tunde Eesti - Serbia vägikaikaveole pallimurul (antud juhul pallilumel).

Bogenšvili parlamendis kõnet pidamas

Meie juurde tuli jalkat vaatama ka kohalik sõber Lado ja Wikileaksi kaudu tuntuks saanud Risto soovitas meie kodukohta jalgpalli vaatamiseks ka Armeeniast tulnud rännumeestele, kelle me rõõmuga vastu võtsime. Selgus, et tegemist oli vanade riigiteadlastega. Nende samadega, kelle ülesandeks on olnud Kääriku sügiskoolis bakatundegite esitusi ja ettekandeid mõnitada. Kuna ka Madisel on terve see nädal paralleelselt meiega külas olnud veel kaks eestlast, siis mingi hetk oli meil ühes toas lausa 8 eestlast, mis tähendas, et suur osa Tbilisis asuvatest eestlastest oli meie korteri akendeta toas.

Eesti viigistas Serbiaga ja seetõttu pidime korra ka Bernardis ära käima. Omanik Irakli seal ilmselt Iisraeli käest saadud kaotuse tõttu enam nii rõõmus ei olnud ja viski jäi selleks korraks kappi. Tegelikult me ise poleks ka võib-olla soovinud. Raske päev oli olnud ja eks me olime üsna väsinud ka.

Varsti lähevad kahjuks Maarja perega tagasi lörtsis Eestisse. Meie jaoks see tähendab kõigest üht nädalavahetust tavapärast elurutiini, sest juba teisipäeval tulevad uued inimesed, kelle peame Gruusia elulaadiga kurssi viima. Seniks vaadake pilte.

Etapp 2 - hash, hash!

Teine etapp algas hommikul klassikalise ärkamise kuke kiremise saatel, muna praadimise ja harjutusega hoida raske pea ning rinna vahel vajalikku 90 kraadi. Entusiasmi alged tekkisid majja umbes neli tundi enne Liisi sünnipäeva, kui kõigile nagu meenus, et see ju kostüümipidu ja kostüümi peab ka ise valmis heegeldama. Kuna teema oli L-tähega asjad või roosa, siis meie garderoobist väga suurt abi polnud. Mattias küll tahtis kangesti harfimängija või altaripoiss olla, kuid reeglid on reeglid ja sa pead nendega leppima. Nii meist saidki superkangelased nimedega: Lawrence of Arabia, laborer ja roosa lina koos roosa mõmmiga. Tee sünnipäevapeole võis alata.

Peole jõudes märkasime, et me pole ainukesed, kes teemat tõsiselt võtsid, seltskonnas oli nii lesbisid kui ka härrasmehi, kes olid oma naise roosa topi endale selga tõmmanud. Pidu ise kulges eestlastele omaselt. Alguses ei saanud eriti vedama, hiljem jälle oli pidamisega probleeme. Igal juhul mina sain pidama alles kuskil mõned tunnid pärast südaööd ja mul tuli koju minna taksoga. Kuna pidu toimus kuskil Kapa-Kohila sarnases augus Vera linnaosa nurgas, siis tuli mul alustada teed mõne peatänava poole, kust mõni õnnelik taksojuht leida ja teda väikese äriplaaniga tülitada. Minu õnneks oli Rustaveli tänav lähemal kui Sompale lähim tsivilisatsioon ja kerge vaevaga sain toreda taksojuhi, kes lubas mind 5 lari (2 eurot) eest koju sõidutada. Taksosse jõudes olukord pöördus minule ootamatus suunas. Taksojuht hakkas kurtma, kuidas ta kõik oma raha maha kasiinos maha mängis ja et tal on kaks poega, kes on paljas ja näljas ja autos pole bensiini ja naine lööb ta maha. Ma pidin talle nentima, et mina olen tudeng ja ma olen temaga üsna sarnane. Mul pole ka vahel raha autosse bensiini osta, ma ei suuda oma peret ära toita ja kui mina nii hilja väljas autoga taksot mängiksin, lööks minu naine ka mind maha. Igal juhul andsin ma talle reisilõpus naeratades 10 lari, millest ma raha tagasi ei saanudki. Kallim taksosõit ever, kaabakas!

Vasakult - Lawrence of Arabia, roosa lina, lihtsalt roosa, lesbi ja laborer (lihtne tööline)

Ilmselgelt on eesti poisid Liisi auks laulu üles võtnud

Lubasime Liisile, et kohtume järgmine päev, kell 2 Chavachavadze tänaval Big Beni poe juures, et minna üritusele nimega hash. Midagi muud me üritusest ei teadnud, teadsime, et peab kõndima ja õlut jooma. Sellega oli meie latt ületatud. Ka meie endi üllatuseks, kell 2 me sinna kohale ka jõudsime. Saime ka laiemalt teada, mis on hash. Hash ehk Hash House Harriers on poolsportlik ettevõtmine, mis on alguse saanud 1938 aastal Malaisias. Tegemist on ülemaailmase ettevõtmisega, mis algab igas riigis (ka Eestis) pühapäeval kell 3 (Gruusias algas kell 2, sest grusiinid ei keera kella, vaid elavad bioloogilise rütmi järgi). Hashist võtavad osa kõik, meie hashil oli kõige noorim osavõtja imik ja kõige vanem vast üle 60’e. Vanus pole oluline, tähtis on tervis ja hea enesetunne. Kui kogu rahvas kokku sai, kutsuti meile Liibüa värvides Gaddafi maršutka (me ei teadnudki, et Gruusial liinid seal on) ja meid veeti Tbilisist ca 10km välja, kus kohas pidi üritus toimuma.

Hashil on kaks väljundit: sportlik ja matkasellilik. Seega olid põlised hashitajad meile ettevalmistanud jahutäpikestest raja, mida tuli kindlat teed mööda läbida. Õige raja kõrval oli ka vingerpussi radasid, millele sattudes tuli karjuda „Oh Shit!“ ja tagasi õigele rajale minna. Väike kahetunnine matk looduses tegi meie tervise igal juhul korda. Nagu me aru saime, siis see ka üks hashi eesmärkidest oli vabastada osalised nädalalõpu pohmelusest. Pärast väikest matka koguneti ringi, sunniti virgineid (süütuid - neid, kes osalesid esimest korda ehk meid) ja sunniti manustama õlut või vett. Jook pidi minema sisse või välja ehk joo ära või kalla pähe (in or on). Sellele järgnesid mitmed teised hashi traditsioonid ja laulud ning kogu üritus lõppes Hangari kohvikus maailma ühe mõttetuma mängu - ragbi vaatamisega. Vot selline seiklus ja sellised kogemused. Raske nädal on selja taga, järgneb väike puhkus, sest peame valmistuma Eestist tulevateks lähedasteks sugulasteks, sõpradeks ja muudeks karvasteks.

Rahvusvaheline edu

Sel nädalal oleme kõvasti laiendanud oma välispoliitilist haaret. Asi algas juba esmaspäeval, mil kohaliku eestlanna Liisi sünnipäeval käisime toopi kummutamas koos terve karja välismaalaste ja eestlastega. Nende hulgas oli inimesi Gruusiast Soomeni ja Soomest USA-ni. Teisipäevasel töörahvapühal üritasime aga madalat profiili hoida, sest naisi on palju, aga raha lillede ostmiseks vähe. Kolmapäeval hakkas aga taas meie siinviibimisest kasu olema, sest Gruusiasse lendasid kursavend Taavi koos tüdruk Sandraga, kes meie juurest täitsa tasuta ööbimiskoha leidsid. Neljapäeval muutus haare juba väga laiaulatuslikuks. Nimelt olime juba Eesti Vabariigi aastapäeval kokku leppinud kohaliku eestimeelse aktivisti Mariamiga, et 10. märtsil võtame külalisesinejatena osa ülikooli Eesti-Gruusia õhtust. Otsustasime teha väikese ettekande teemal "Georgia according to Estonian students" ja rääkisime sellest, missugust Gruusiat me ette kujutasime enne vahetusaastat ning missuguseks meie mulje on kujunenud nüüd. Ega me midagi väga uudset ei öelnud, üsna selline tavaline viisakas tänav sõnavõtt, kust oli välja tsenseeritud kogu negatiivne näiteks ühiskonna patriarhaalsuse osas ja alles jäetud vaid supralauarõõm ja Borjomi vee hea maitse Gruusia veini manustamise järgsel hommikul. Aga see, kuidas me mitte midagi uudset ütlesime, on hoopis teine tera. Seda tegime me elegantselt kõva häälega üle saali ja viskasime paar süütut nalja sisse, mistõttu saime pärast veiniklaasi taga kõvasti positiivset tagasisidet. Lisaks edastati meile umbes 3-4 kutset erinevatele üritustele (alates tudengite NATO ja/või Euroopa Liidu mudeliasjadest lõpetades kutsega debatikohtunikuks mingile muule üritusele). Kõik meile meelde ei jäänudki, mistõttu ütlesime grusiinidele, et meiega saab ühendust võtta meie sekretäri Mariami kaudu, kes siis vajaliku info edastab. Tol õhtul laienes meie välispoliitiline haare Rustavini. Pärast Eesti-õhtut Vera baaris Eestis õppinud grusiinidega kokkuvõtteid (st viimaseid õllesid) tehes jäi meile silma, et üks tüüp polnud kuidagi Eestiga seotud. Ta polnud isegi Tbilisiga väga tihedalt seotud. Ta nimelt oli Rustavist. Seega pärast Tartu marssi palus Wikileaksi-Risto tal laulda ka Rustavi marssi. See tal ei õnnestunud, kuid siiski jäid õhku positiivsed tunded, et eesti kultuur on ka Rustavisse levinud.

Ettekanne

Aftekas, lips on lõdvem ja lindid põuetaskus

Et rahvusvahelise haarde laienemine oli juba niivõrd hoo sisse saanud, ei peatunud see ka reedel. Selles on osalt süüdi ka meie Internetiühiskonna tagajärjed. Nimelt kadus meil reedel elekter ära, mis tähendas, et kadus ka Internet. Selle elutähtsa komponendi kadumine meie igapäevaelust tähendab Mathisele praktiliselt kliinilist surma. Ta istus kurva näoga tegevusetult voodil ja üritas mõelda asendustegevusi. Kõik need tegevused aga olid Interneti sees peidus, aga võti nendesse avarustesse meil puudus. Minul oli täitsa mõnus, lebasin voodil ja lugesin raamatut. Mathis üritas Internetiootuses aega surnuks lüüa. Näiteks mõtles ta hästi kaua aega duši all olla. See tal ka ei õnnestunud, sest ta oli seal ainult 10 minutit. Rohkem vist ei pidanud kannatus ka seal vastu. Lõpuks ütles Mathis, et peaks välja minema ja ära proovima meie kodu lähedal asuva Bernardi pubi. Sinna oleme ammu tahtnud minna, sest sealt sõidame igal koolipäeval bussiga mööda ja Bernard Blacki näol on tegemist meie kangelasega Black Booksi seriaalist, mistõttu tema nimega pubi on lausa pühamu. Lugesin peatüki oma raamatust lõpuni ja asusime teele. Bernardisse kutsusime ka Jos Verstappeni kauge sugulase Wouter Verstappeni ja hiljem liikusime edasi Saksa professori Hannese lahkumispeole Salvesse, kus kohtusime veel terve rea väljamaalastega, kelle seas nii njuujorklasi kui ka idasakslasi.

Ka ilmselt täna ei rauge me' rahvusvaheline edu. Ees on ootamas Liisi sünnipäeva teine etapp ja ka pühapäeval mingisugune üritus, kus on kohal nii karvased, sulelised kui ka ilmselt soomlased, somaallased, roomlased ja rumeenlased.

Lõpetuseks laulan paar rida Internatsionaali, aga seda teie kahjuks ei kuule. Igatahes teate, et ma ilmselt seda tegin.

Gudauri suusaparadiis

See kõik algas ühel laupäevaõhtusel hommikul kui wikileaksi-Risto mulle traati tõmbas ja sirgjooneliselt Gudauri kutsus. Olgugi, et meie jaoks oli tegemist alles Vabariigi aastapäeva järgse päeva hommikuga suutsin ma moka otsast siiski selle vaevalise "jaa" välja öelda. Sellest hetkest valdas mind ärevus, sest minu elus on kaks asja, mida ma olen alati tahtnud teha, kuid pole kunagi võimalust avanenud: mootorrattaga sõitmine ja mäesuusatamine.

Umbes-täpselt 20 tunni pärast, tegime me Mattiasega rekordi varakult ärkamises. Uus rekord on 7:45AM - igal juhul oleme selle saavutuse üle uhked. Et vaesed tudengid Gudauris turistiputkades hamburgerite peale raha ei kulutaks, olime me Mattiasega eelmisest õhtuks endale kaasa kartuleid praadinud ning võileibu teinud. Uksest välja astudes märkasime, et öösel oli maha sadanud senine rekordkogus lund, mis tekitas mõnusa talvetunde juba enne kuurordisse jõudmist. Kella üheksa paiku võttiski Risto meid uhke jeebiga peale ja sõit mägedesse võis alata.

Lumine Mgaloblišvhili

Gudauri oli väga lumine, peaaegu sama lumine, nagu Eesti. Mägine õhubriis paitas põske, pilve tagant oli tunda väikest päikesekuma. Väga mõnus! Suusalaenutus Gudauris maksis 30GEL (12,5€) ja mäepilet 28GEL (11,5€). Ma ei tea, kas see on odav või kallis, aga igal juhul esmaefekt kui ma need saapad jalga sain oli jalustrabav ja seda sõna otseses mõttes. Tunne oli nagu Neil Armstrongil kuupeal, kus saabaste kaal oli väga ligilähedane iluvõimleja omale. Igal juhul oli Mattias selles spordis juba vilunud, sest temal oli teine kord elus mäesuuskade peal olla ja ta oli lahkelt nõus mulle tuutoriteenust pakkuma.

Mäkke jõudes ja esimest korda suuskadele maandudes, mõtlesin ma vana murdmaaässana, et mis see väike laskumine siis ära ei ole. Ega möödunudki vist palju, ca 50-60 meetrit kui ma esimest korda käpuli olin. Siis sama distantsi pärast kõhuli ja siis korra veel käpuli. Veel kukkusin ma selle päeva jooksul umbes 30-40 korda, vähemalt. Mäesuuskadega kruiisimine ja ilma kukkumata suurte vahemaade läbimise õpib ära umbes 4 tunniga. See on täiesti piisav, et õppida omandama tasakaalu ning madalat kiirust mäest laskudes. Kiirusest rääkides, olukordi, kust tuli suurel kiirusel väikese kukerpalliga lumehunnikus oma teekond lõpetada. Ekstreemsus missugune. 

Mäesuusatamine on lahe - maha kõik, kes nii ei arva. Adrenaliin, mis mäest laskudes verre voolab, ületab kõik kukkumistega kaasnevad vigastused või külma tuule, mis tõstukiga mäkke sõites keha värisema paneb. Pilte me eriti ei teinud, sest liiga põnev oli, et pildistada. No tegelikult jäi kaamera autosse ja kui ma oleks selle endale taskusse jätnud ja see kaamera oleks 40 kukkumist üle elanud, siis ma oleks ta ametlikult vee ja põrutuskindlaks kuulutanud. Aitäh piltide eest Ingale ja Wouterile.