Esimene lumi

Eelmisel laupäeval jõudsin lõpuks Gruusiasse tagasi. Mathis jäi kuni veebruari keskpaigani Eestisse lumevangi. Koju jõudsin kohaliku aja järgi umbes kell 6 hommikul. Madise ema oli mulle kaasa pakkinud kilekoti tema jaoks vajaliku tavaariga. Mõtlesin talle selle ukse taha panna, et siis hommikul meeldiv üllatus oleks. Panin kabineti tule põlema ja mida ma näen - 2 tundmatut magavad siin. Magajad hakkasid unesegaselt sonima, panin kiirelt tule kinni ja läksin oma tuppa oma voodisse läbu tagajärgi tuvastama. Õnneks polnud hullu midagi. Järgmisel päeval selgus, et magajad on prantslased, kes praegugi meie juures viibivad. Ignas oli nad Aserbaidžaanist leidnud ja nüüd rändavad mööda Gruusiat ja Armeeniat. Tegemist on väga iseäralike tegelastega. Üks tüüp Nico elab Moskvas ja õpetab kohalikele prantsuse keelt, teine vend Tim ehitab lennukimootoreid. Insenäripoiss. Samas, pole just raketiteadlane (väike vahepala). Nicol on ka vene tsikk, kes nendega kaasas tolkneb. Vene tsikk on iseenesest laulja ( http://www.youtube.com/watch?v=tCovD7Pwc94 ). Igatahes on Nico jaoks maailmas vähem riike, kus ta pole käinud kui neid, kus ta on käinud. Ma küll ei tea kuidas on võimalik õpetaja palga eest terve maailm läbi käia, aga sullereid on igal pool. Eile õhtul ta rääkis meile maast ja ilmast, alates tühjusest Belize'is lõpetades "maršrutkadega" Tansaanias. Viimased on küll rohkem pikapid, mille kasti topitakse 25 inimest ning tagaotsas lohisevad mõned vennad veel järel ka. Sõit kestab umbes 3 tundi ühest linnast teise. Tagument olevat reisujärgselt olnud valusam kui vanasti pärast kurja külakupja visiiti laisa talupoja juurde. Kanged mehed need neegrid. Lisaks on ta märganud ka vana tõsiasja (seda eriti Kariibi mere saartel ja Kesk-Ameerikas), et kui must mees pukis on, siis on asjad tihtilugu kehvemad (Haiti näiteks). Nico ja Co rentisid Gruusias endale Niva ja põrutasid sellega veel Armeeniasse ja Mägi-Karabahhi. Nende lood viimasest on üsna muljetavaldavad, mistõttu on mul pregu suur soov samuti seal ära käia. Bürokraatia ei pidavatki väga õudne olema. Loodan, et seal vahepeal madinaks jälle ei lähe. Eile tuli aga Nicole meelde, et ta kaamera jäi Nivasse ja see oli vaja rendifirmast kätte saada. Kaamera sai kenasti tagasi, aga sel puhul oli vaja ikkagi õhtul liigud teha.

Järgmisel hommikul jooksis Ignas vehklevate kätega mööda koridori ringi, ja hüüdis, et "it's snowing, it's snowing!". Unesegaselt ja veiniuimas ei saanud ma täpselt aru, mida ta lõugab ja küsisin, et "what's annoying?". "No, it's snowing!" kordas ta. Mõmisesin midagi ja magasin edasi. Kui lõpuks silmad lahti sain ja hommikusi toimetusi tegema hakkasin, ei märganud mina enam lumest mingisugust märki. Ära oli sulanud, raip! Siiski päris lolli juttu leedulane ei ajanud, sest linnas põrutas üks mägilane oma žigulliga ringi, auto katus puhta lund täis. Linnaäärsed mäetipud on ka valged nagu neegri kindad.

Elu hakkab siin oma rada minema, käisin gruusia keele tunnis, kus ma nüüd ainuke õpilane olen. Asi muutub seal järjest keerukamaks, sest hakkasime õppima staatilisi ja dünaamilisi verbe. Ülikooli rahamutt istus ka kenasti raudukse taga ja ei pidanud sõnakestki ütlema, kui ta juba seifi poole kakerdas. Koduteel hüppasin turult läbi ja ostsin vana head c'ic'iburat (tatart), Svaneti soola ja punast pipart. Kõik toimib ja päris mõnus on.