Kuidas inspektor Kukekesest sai Walker - Texase korravalvur

Postituse pealkiri võib olla pisut segadusttekitav, sest antud jutu tegevuspaigaks ei ole mitte Texas, vaid ikka seesamune Gruusia, millest me Bogensiga vahetevahel pajatame. Aga illustratsiooniks kõlbab pealkiri küll.

Veel ühekohaline arv aastaid tagasi oli Gruusia korruptantide paradiis, kus puudus altkäemaksuvabadus. Tegelikult oli riik lausa nõnda korrumpeerunud, et pistist ei pidanud isegi altkätt pakkuma, vaid võis täitsa avalikult otse käe peale panna, sest kõik tegid seda ja see oli tavaline. Seesamune meie Ivane Džavakhišvili Tbilisi Riiklik Ülikool oli riigi üks korrumpeerunumaid asutusi, kus sisseastumiseks vajalik altkäemaks ületas isegi õppemaksu piirid. See ilmselt tekitas omaette nõiaringi, sest kui juba sisseastumisel võis rohelist pilduda, siis miks mitte diplomi saamisel. Diplomi saanud aga küsivad omakorda, sest nad ise pidid ka maksma.

Politseiamet oli veelgi kurvemas seisus. Tegemist oli mundristatud kerjustega, kes aga võisid maksust keeldunule väga palju pahandust kaela ajada. Ma küll ise sel ajal Gruusias polnud, ajasin tollal veel mööda koolikoridore plikasid taga, aga kohalike elanike kirjelduste kohaselt võis tavapärane politseihärraga kohtumine välja näha midagi sellist.

Nüüd aga jätkub tänapäeva muinaslugu pisut muinasjutulikumas võtmes. Rooside õidepuhkemisel astus kogu selle korratuse vastu üles Mikheil Suur. Ta pöördus rahva poole ja rahvas vaikis, et teda kuulata. Ja siis ta ütles, et "kurat, nii enam ei saa". Ja rahvas nõustus. Mihkeil võttis rahva tahtel Ševardnadze käest korruptsioonilise demokraatia üle ja eemaldas demokraatia tagant sõna "korruptsiooniline". Hiljem ta kärpis natuke teise sõna tähendust ka, aga sellest räägime juba mõnel teisel ajal, mõnes teises riigis.

  ENNE                                                    NÜÜD

Veel mõned aastad tagasi ei olnud Gruusia eriti turvaline. Seetõttu elavad ka veel praegugi inimesed trellistatud akende taga, nagu Mathis mõnda aega tagasi rääkis. Mõne tuttava Jüri käest oleme kuulnud, et väljas polnud soovitav pimedal ajal käia, eriti veel sellistel väikestel vaiksetel tänavatel nagu see meie poolt tuliselt armastatud (ja ülesmäkke minnes palavalt vihatud) Mögaloblišvili.

Mikheil lasi lahti 80% mundristatud kerjustearmee (nn Politsei) isikkooseisust ja tõi uued mehed asemele. Sõna "korruptsioon" on siinmail samavõrd põlualune nagu sõna "homoseksuaalsus". Uute udupeente masinatega pideva sinipunaste vilkurite valguses ringi sõitvatest ning vahetevahel midagi kaasliiklejatele läbi ruupori mölisevatest uhke väljamaakeelse nimetusega "Police" ameti töötajatest on saanud rahva uhkus. Vähemalt uhkus 81 %-le rahvast, sest ametlikel andmetel just selline osa Gruusia elanikke neid usaldab. Eelmise aasta andmetel ületas see toetus suurelt sedasamust Mišat, kelle administratsisooni usaldas 57% elanikkonnast ja valitsust 56%.

Nagu vist juba eelmisel aastalgi mainitud, on härraseid korravalvureid igal pool ja väga palju. Ja inimestel on turvaline olla. Varasemalt end koju trellide ja kõrgete raudmüüride taha lukustanud mägirahvas on juba 6-7 aasta tagust situatsiooni unustamas ja mõnikord jäetakse isegi autouksed lukustamata, sest "kui keegi auto peaks ära varastama, leiab politsei selle varem või hiljem üles". Nüüd suhtume asjadesse nii ja grusiinidele omane ausus on ületanud vassimise ja kaabakluse. Vormimüts toodi kuklast tagasi pealaele. Seda endiselt kuklas kandvaid Venemaa kolleege usaldavad kõigest 22% sealsest rahvast.

PS! Siiski keegi varastas Ignase rõdul kuivanud alukad ära, aga see võis olla keegi pervert, keda leidub ka ausast ühiskonnast. Tung andis järele.

Kartuli ena

Järgnevad laused on otsesed tsitaadid Mattiase Facebooki seinalt gruusia keele õpingute edenemise kohta:

"Gruusia keeles on tegusõnadel väga palju erinevaid vorme. Üks neist on selline, et "sina tead, mida mina tegin, aga mina ei tea". See on sõna "tegema" 9-s vorm 11-st. Õpetajanna seletas asja nii, et "no kui ma ennast õhtul näiteks purju joon, ei mäleta järgmisel päeval midagi ja sõbra käest küsin, et mida ma eile tegin, tuleb just seda vormi kasutada". [---]  Me õppisime hoopis ühte teist asja ja kui välja tuli, et minevikus on paljud sõnad hoopis teistmoodi kui olevikus, siis ta tõi näiteid, et tegusõnad võivad veel mitmeid asju tähendada. Loetles need võimalused ette, aga ütles, et ilmselt meie nende asjade õppimise juurde ei jõua, kui ma siin mai lõpuni kavatsen olla."

ja kogu selle jura seletus mulle Mattiase poolt saadetud e-mailis:

"Need dünaamilised ja staatilised verbid on reeglina sellised, et dünaamilised lõppevad i-ga, staatilised var-iga. samas on ka erandid, mis tuleb lihtsalt ära õppida. Näiteks nagu seesama jooksen mivrbivar on iseenesest dünaamiline. Saatiline on á la seisan, dünaamiline on á la tõusen. Dünaamiline istun tähendab seda tegevust kui sa oma perse tooli peale asetad, staatiline istun on see, kui su perse on juba mõnda aega tooli peal. Seega dünaamiline istun vdgebi, staatiline vdgavar. Var, khar jne lõpud on samad nagu sõna"on", nagu sa oled juba aru saanud. [---]  Ja suunda näitava -tan lõpu juures on sõna daativis. Näiteks sõnas sakhli oleks ta justkui sakhlstan (majja), aga s kaob vahelt ära ja on seega sakhltan. Mi- eeliide ja -tan järelliide aga ei oma suunda näitamise osas mingisugust seost nagu ka ülejäänud asjad gruusia keeles on seosetud."

Elu nagu hernes.

Esimene lumi

Eelmisel laupäeval jõudsin lõpuks Gruusiasse tagasi. Mathis jäi kuni veebruari keskpaigani Eestisse lumevangi. Koju jõudsin kohaliku aja järgi umbes kell 6 hommikul. Madise ema oli mulle kaasa pakkinud kilekoti tema jaoks vajaliku tavaariga. Mõtlesin talle selle ukse taha panna, et siis hommikul meeldiv üllatus oleks. Panin kabineti tule põlema ja mida ma näen - 2 tundmatut magavad siin. Magajad hakkasid unesegaselt sonima, panin kiirelt tule kinni ja läksin oma tuppa oma voodisse läbu tagajärgi tuvastama. Õnneks polnud hullu midagi. Järgmisel päeval selgus, et magajad on prantslased, kes praegugi meie juures viibivad. Ignas oli nad Aserbaidžaanist leidnud ja nüüd rändavad mööda Gruusiat ja Armeeniat. Tegemist on väga iseäralike tegelastega. Üks tüüp Nico elab Moskvas ja õpetab kohalikele prantsuse keelt, teine vend Tim ehitab lennukimootoreid. Insenäripoiss. Samas, pole just raketiteadlane (väike vahepala). Nicol on ka vene tsikk, kes nendega kaasas tolkneb. Vene tsikk on iseenesest laulja ( http://www.youtube.com/watch?v=tCovD7Pwc94 ). Igatahes on Nico jaoks maailmas vähem riike, kus ta pole käinud kui neid, kus ta on käinud. Ma küll ei tea kuidas on võimalik õpetaja palga eest terve maailm läbi käia, aga sullereid on igal pool. Eile õhtul ta rääkis meile maast ja ilmast, alates tühjusest Belize'is lõpetades "maršrutkadega" Tansaanias. Viimased on küll rohkem pikapid, mille kasti topitakse 25 inimest ning tagaotsas lohisevad mõned vennad veel järel ka. Sõit kestab umbes 3 tundi ühest linnast teise. Tagument olevat reisujärgselt olnud valusam kui vanasti pärast kurja külakupja visiiti laisa talupoja juurde. Kanged mehed need neegrid. Lisaks on ta märganud ka vana tõsiasja (seda eriti Kariibi mere saartel ja Kesk-Ameerikas), et kui must mees pukis on, siis on asjad tihtilugu kehvemad (Haiti näiteks). Nico ja Co rentisid Gruusias endale Niva ja põrutasid sellega veel Armeeniasse ja Mägi-Karabahhi. Nende lood viimasest on üsna muljetavaldavad, mistõttu on mul pregu suur soov samuti seal ära käia. Bürokraatia ei pidavatki väga õudne olema. Loodan, et seal vahepeal madinaks jälle ei lähe. Eile tuli aga Nicole meelde, et ta kaamera jäi Nivasse ja see oli vaja rendifirmast kätte saada. Kaamera sai kenasti tagasi, aga sel puhul oli vaja ikkagi õhtul liigud teha.

Järgmisel hommikul jooksis Ignas vehklevate kätega mööda koridori ringi, ja hüüdis, et "it's snowing, it's snowing!". Unesegaselt ja veiniuimas ei saanud ma täpselt aru, mida ta lõugab ja küsisin, et "what's annoying?". "No, it's snowing!" kordas ta. Mõmisesin midagi ja magasin edasi. Kui lõpuks silmad lahti sain ja hommikusi toimetusi tegema hakkasin, ei märganud mina enam lumest mingisugust märki. Ära oli sulanud, raip! Siiski päris lolli juttu leedulane ei ajanud, sest linnas põrutas üks mägilane oma žigulliga ringi, auto katus puhta lund täis. Linnaäärsed mäetipud on ka valged nagu neegri kindad.

Elu hakkab siin oma rada minema, käisin gruusia keele tunnis, kus ma nüüd ainuke õpilane olen. Asi muutub seal järjest keerukamaks, sest hakkasime õppima staatilisi ja dünaamilisi verbe. Ülikooli rahamutt istus ka kenasti raudukse taga ja ei pidanud sõnakestki ütlema, kui ta juba seifi poole kakerdas. Koduteel hüppasin turult läbi ja ostsin vana head c'ic'iburat (tatart), Svaneti soola ja punast pipart. Kõik toimib ja päris mõnus on.