Armastuse võimalikkusest Gruusias

Oh jumal, mis kaif see oli, kui me esimest korda 2010. aasta septembris Tbilisi lennujaama uksest välja astusime ja saime hingata esmase värske sõõmu kuuma Kaukaasia õhku.

Igale poole kõrguvate mägede vahele rajatud lennujaama, oli meile vastu saadetud kollane Žiguli 2106. Kohvrid visati pagasnikusse ja meie vahetusaasta Tbilisi riiklikus universiteedis võis alata. Ei saanudki aru, kas seda joovastust tekitas Kaukaasia õhk või kolm tundi tagasi Minski lennujaamas joodud veinid. Edasine on kõik ajalugu.

 

Gruusias ametlikult puudusid homod. 2013. aasta maikuus päädis homovastane protest sellega, et isegi kirikutöötajad ja pastorid läksid protestiga kaasa ning andsid pededele peksa. Kui mõni koht muutus geisõbralikuks, siis väidetavalt läksid kohalikud partisanid raudlattidega sinna ette igal öösel korda kaitsma.

Erakordselt populaarne oli armastamine ka heterote seas. Näiteks on grusiinide seas kõige populaarsem iluoperatsioon ninalõikus. Kohaliku müüdi kohaselt on populaarsuselt teiseks neitsinaha tagasiõmblemine. Miks? Sest milline grusiin tahaks abielluda naisega, kellest on teine mees juba „üle käinud“. Abiellutakse varakult. Maakohtades 16-20. Linnas 22-25.

Armumiseperiood on grusiinide seas väga intensiivne. Lühike ja täiega imal. Paarid on tänavatel kinni kleepunud, peitunud põõsastesse, majavarjudesse või autode tagaistmetele. Käed lahutamatult ümber. Huuled omavahel lukustatud. Grusiin ongi intensiivne - kõiges. Õnneks ka armastamises.

Ja Gruusiat valitsevad nende meeste armastatud naised. Kuigi mehed nii ei arva. Naised toovad perele raha, kasvatavad lapsi, teevad süüa, käivad turul ja peavad meest üleval. Meeste populaarsemaks ametiks oli toona taksojuht.

Kui iga eesti mees on töötanud kasvõi korragi elus ehitusel, siis Gruusias on iga õige mees olnud korra oma armastatud auto taksojuht. Uber ja Taxify olid ilma äpita ammu enne neid juba olemas, lihtsalt piisas käe tõstmisest ja alati teine või kolmas auto oli see, mis kinni pidas ja sinuga transpordi osas läbirääkimisi pidama hakkas.

Saperavi või teistest Gruusia punastest viinamarjadest tehtud veini nimetatakse mustaks veiniks. Veini armastavad grusiinid kõige rohkem. Kord käisime Kakhetias veiniistanduses. Seal sain esimest korda maitsta Khvanchkarat – kõige kõrgema kvaliteediga punast veini. Stalini lemmikut. Seda pakkus kohalik giid. 

Ta oli kõige rõõmsam inimene, keda ma kunagi näinud olen. Miks ta rõõmus oli? Sest ta oli samal tööpäeval juba ära joonud kaks Khvanchkarat. Gruusia vein ei tee kunagi uniseks, see on loodud lõputuks lõbutsemiseks. Giid koperdas veinitünnide vahel, nagu Tarzan džunglimetsas, roomas mööda siledat savipütti üles, viskaks kopsiku sisse ja valas meile kurku külma istandusveini. Seda veini sai piisavalt, üks meist oksendas selle sama istanduse WC ukse kõrvale.

 

Meie sõprade seas oli iraaklane nimega Tiger. Ta nimi ei olnud tegelikult Tiger, aga tähendas tõlkes seda iraagi keelest. See oli kõige ägedam moslem, keda ma näinud olin. Ta jõi kogu aeg ja kõik tema naljad olid islami kultuuri üle. Õppis seda ameeriklastelt, kellele ta tõlk oli Iraagi sõja ajal. 

Tiger rääkis, kuidas ta kippus tihtilugu purjuspeaga autorooli minema ja siis mentidele vahele jäädes süüdistas neid usu pilastamises, kui nad teda alkomeetrisse puhkuma panid. Tigeri lugu sarnaneb meie tõlk Omariga. Ainult, et Tiger armus Gruusias elanud ameerika tüdrukusse ja töötab nüüd Georgia osariigis mendina.

Kirjeldatud sündmusest möödub sellel sügisel seitse aastat, mille vältel kahel kaugele maale õppima läinud poisikesest on sirgunud kõrgharitud pereisa ja karjääritööline. Miks ma sellest räägin? Aga, sest et mõne nädala pärast tõuseb lennuk taas Riiast ja teekond on juba tuttav.

Justkui Gruusia eriagent olen ma neid romantilisi lugusid rääkinud kümnetele oma tuttavatele ja sõpradele. Loonud neile minu maailmapildikujutuse vennasvabariik Georgiast. Pannud paljud neist reise sinna ette võtma ja andes siiani veel soovitusi, kuhu minna ja mida Püha Jüri maal ette võtta.

Postitust illustreerivad Vadim Klochko fotod.